banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

100 aastat Nobeli preemiate saatel

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: 100 aastat Nobeli preemiate saatel Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.100 aastat Nobeli preemiate saatel,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

100 aastat Nobeli preemiate saatel
Tiit Kändler

Nobeli auhind sai 2001. aastal sajaseks. See noobel preemia on hoidnud meeli põnevil nii teadus- kui kirjandus-, nii majandus- kui poliitikahuvilistel. Vaid kõige suuremate kataklüsmide aegu on Nobeli muusad vaikinud – üksikutel Esimese ja Teise maailmasõja aastatel pole mõnda preemiat välja antud.

Leidur ja suurtööstur Alfred Nobel jättis endast maha omanimelise auhinna. Iga aasta lõpul määratakse viis preemiat neile, kes “inimkonnale on tiinud suurimat tulu”. Füüsika-, keemia-, meditsiini-füsioloogia-, kirjandus- ja rahupreemiale lisandus 1969. aastal ka majanduspreemia, mis antakse välja Alfred Nobeli mälestuseks.

Esialgu suurushullustusena tundunud üritusest on preemiate kätteandmine Nobeli surmapäeval muutunud üle maailma oodatud sündmuseks. Ent mees, kes oma päranduse intressid preemiateks kinkis, on ise jäänudki omanimelise preemia varju.

10. detsembril 1901. aastal andis Nobeli preemiate komitee Stockholmi Muusikaakadeemia saalis Rootsi kuningat esindava kroonprintsi juuresolekul “teadlaste ja inimkonna tänu märgiks” esimese Nobeli füüsikapreemia Wilhelm Conrad Röntgenile. Too tegi teatavasti nähtavaks seni salapärasena tundunud kiired, mis teenivad inimkonda tänaseni. 1903. aasta füüsikapreemia anti tollal paljuski müstilisena tundunud radioaktiivse kiirguse avastamise eest. Üks premeeritutest, Pierre Curie, kõneles oma Nobeli loengus järgmist: “Kuritegelikes kätes võib raadium saada üpris ohtlikuks ja me võime endale esitada küsimuse, kas inimsugu võidab looduse saladuste teadmisest, kas ta on piisavalt küps, et neid kasutada. Kas teadmine ei too mitte kahju? Nobeli enda avastuse näide on iseloomulik. Võimsate lõhkeainete olemasolu tegi võimalikuks grandioossete tööde teostamise. Ent ühes sellega on lõhkeained hirmsaks purustusvahendiks kurjategijate kätes, paisates rahvaid sõtta. Kaldun Nobeli vaatekoha poole, et inimsugu ammuta uutest avastustest enam head kui halba.”

Jäljed viivad Venemaale

Alfred Bernhard Nobel, üks maailmas tuntumaid rootsi nimesid, oli vastuoluline kuju. Nobeli nime sai suguvõsa Nöbellövis sündinud esivanemalt, kes esimesena lõpetas ülikooli. Nobel ise ei käinud sugugi tolle kauge esiisa, vaid lihase isa jälgedes, olles tõeline self-made man – ta ei õppinud üheski kõrgkoolis ning ei saanud ühtegi teaduskraadi.

Nobelite varandus, kuulsus ja au on paljuski seotud Venemaaga. 1837. aastal, kui Alfred Nobel oli nelja-aastane, siirdus tema isa talle palju hüvesid tõotanud maale – tootma relvi Krimmi sõda pidava Venemaa tarbeks. Ent pärast sõda polnud võõramaalase teeneid vaja ning mees jäi pankrotti. Ometi läks tulevikus nõnda, et Alberti vend Robert Hjalmar sai naftatöösturiks Bakuus, vend Ludvig Immanuel aga relvatöösturiks Peterburis.

Relvaäri, õieti laskemoonatööstus, köitis ka Alfredit. 1847. aastal itaallase Ascanio Sobrero avastatud nitroglütseriiniga sooritas ta esimese plahvatuse 1862. aastal. See osutus kontrollimatuks, kuid 1863. aastal leiutas Nobel detonaatori ning asus Stockholmi- lähedases Heleneborgis paiknevas tehases tootma nitroglütseriini. 1864. aastal lendas tehas õhku. Noorim Nobeli-vendadest, Emil, sai plahvatuses surma.

1867. aastaks oli Alfred Nobelil käes dünamiidi tootmise saladus. Sellele lõhkeainele järgnes veel muidki, muu hulgas pauk_elatiin, ballistiit ehk suitsuta püssirohi ja nitroglütseriinipulber. Euroopa kattus Nobeli lõhkeainevabrikutega.

Kõigest hoolimata jäi leidur ja lõhkeaine- ning naftavabrikant ise melanhoolseks unistajaks. Kirjutanud noorukina luuletusi, sai alaline elu võõrsil saatuslikuks Nobeli kirjanduslikele harrastustele. Vallates paljusid keeli, ei söandanud ta end kodus tunda õieti üheski neist. Nii suri ta 10. detsembril 1896. aastal oma Mio Nido villas San Remos vaid 63-aastase, ent haige ja murtud mehena.

Dünamiit ja rahukongress

Nobel ei jätnud endast päranduseks ülesvõtteid, kuna keeldus fotograafidele poseerimast. Küll aga testamendi, mis vapustas ta suguvõsa, solvas Rootsi riiki ja lõbustas maailma.

“Mu loomulik kalduvus on vähem austada surnuid, kel pole tundeid ning kes võivad olla ükskõiksed meie suurepäraste andide suhtes, kui abistada elavaid, kes kannatavad puuduse käes,” kirjutas Nobel, põhjendades oma keeldumist toetada ausammaste rajamist. Ja rajas endale ausamba oma preemiaga, mis toetab elavaid.

Selles väljendub Nobeli kõrgeltarenenud idealism, mida ta õppis palju Shelleylt. “Jumal on julm,” kõlas Nobeli ateism, ning oma essees, mille ta pani kirja M. Aveniri (hr. Tuleviku) nime all, põhjendab ta karmistatud vabariikliku korra eeliseid. Sattunud patendivaidluste käigus Briti kohtusüsteemi kliendiks, kirjutas Nobel tolle kohtusüsteemi kohta pamfleti “Patendipisik”.

Nobel pidas end patsifistiks, ent kuulutas: “Sõda vältida on võimatu!” Sestap ei andnud ta oma eluajal rahutööks just palju raha, väites, et parem viskab selle aknast välja. “Minu tehased võivad sõjale lõpu teha veel enne, kui teie rahukongressid,” kuulutas ta. Kuid sattudes oma võluva sekretäri krahvinna Berta Kinsky von Chinic und Tettani mõju alla – ja jäädes tema kütke isegi pärast seda, kui krahvinna koos armastatuga leiutaja juurest jalga laskis – hakkas Nobel tasapisi kalduma ka rahutegevuse rahastamise poole.

Tema esialgne plaan oli asutada rahuauhind, mida antaks välja iga viie aasta tagant ning kokku vaid kuus korda “isikule, kes reformib maailma rahu suunas”. Nobel oli veendunud, et kui 30 aastaga rahu ei saavutata, siis jõutakse täieliku barbarismini, pärast mida kaotab igasugune auhind mõtte.

Teadmised täiendavad heaolu

Elu viimastel aastatel depressiooni ja haiguste all kannatav Nobel jäi elu lõpuni kindlaks veendumusele: “Levitada teadmisi tähendab levitada heaolu.”

Pärast Nobeli surma avastasid sugulased kaks testamenti. Esimene neist oli kirjutatud märtsis 1893, teine aga aasta enne surma, novembris 1895. Viimane jättis sugulastele vähem pärandust ning piiritles ka täpsemini alad, mille viljelejatele magnaat raha jagada soovinuks.

Osa suguvõsast alustas võitlust teise testamendi kehtetuks tunnistamise nimel. Et Nobel oli määranud oma preemiad “kingituseks inimsoole”, siis solvas ja vihastas see rootslasi. Rootsi ajakirjandus alustas käredat kampaaniat leiutaja ebapatriotismi ja ülbuse aadressil. Ka ei olnud Nobel testamendis täpsemalt kirjeldanud, mil kombel peaks preemiasummasid haldav ning jagav komisjon töötama.

Vaidlusi jätkus viieks aastaks, enne kui esimesed preemiad 1901. aastal välja jagati. Alfred Nobel määratles, et tema auhinnad tuleb anda igal aastal “neile, kes eelnenud aastal on toonud inimkonnale suurimat tulu”. Nobeli preemiate komitee on sellest klauslist osavalt kõrvale hiilinud, kinnitades, et preemia määratakse sellele, kes kas on eelnenud aastal kõnealust tulu toonud või kelle poolt inimkonnale osutatud tulu suurus on selgunud eelnenud aastal.

Kirjanduspreemia soovis Nobel määrata kirjanikule, kelle teostes on kõige paremini realiseeritud “idealistlikud suundumused”. Sellestki nõudest on nüüdseks alles vaid idealistlik kõla.

Materialistliku poole pealt nähtub Nobeli preemia rahalises suuruses majanduse jätkuv areng. Esimene preemia 1901. aastal tõi selle võitjale 150 000 Rootsi krooni, 1989. aastal anti premeeritule 3 miljonit Rootsi krooni. Möödunud aastal sai võitja tsheki 10 miljonile Rootsi kroonile. Ametliku hinnangu kohaselt on see ostujõult poolteist korda suurem summa, kui saja aasta tagune auhinnaraha. Kuid raha rahaks, selge on üks: Nobeli preemia kohustab. Noblesse oblige.

Nobelistiks saavad eelkõige ameeriklased

Puhtisiklikest kaalutlustest lähtudes polnud Nobel nõus rahastama matemaatikapreemiat. Leidur ei võinud taluda mõtet, et pärast surma seostatakse ta nimi distsipliiniga, millega ta poisikesena koolis just kõige paremal jalal polnud. Ning just matemaatikuga põgenes tema juurest ta võluv krahvinnast sekretär. Kuigi 1969. aastal lisandus auhinnatavate teadusalade sekka majandusteadus, pole rootslased matemaatikat Nobeli auhinnaperre lülitanud.

Matemaatikute jaoks on Nobeli preemia saamiseks siiski võimalused valla – tuleb vaid hakata tegelema majandusega. Nii nagu keemiaauhinna saajate hulgas on füüsikuid ja meditsiiniauhinnaga pärjatute seas keemikud, on majandusauhinna saanud mitmed matemaatikud.

Kes igatseb tõusta Nobeli preemia laureaadiks, sel oleks parem omada USA kodakondsust. Eriti tähtis on see majanduspreemia jahtimisel. 65 protsenti selle laureaatidest olid määramise ajal USA kodanikud. Meditsiinipreemiatest on ameeriklastel 47, füüsikapreemiatest 41, keemiapreemiatest 33 protsenti. Ameeriklased on ka kõige rahuarmastavam rahvas Maa peal – viiendik rahupreemiatest on nende käes. Järgnevad prantslased ja britid kumbki kümnendikuga. Ainus, milles ameeriklasi lüüakse, on kirjandus. Siin juhivad prantslased, kelle käes on 12 protsenti kirjanduspreemiatest – ameeriklaste 10 vastu.

Kokkuvõttes on 100 aasta jooksul välja antud Nobeli preemiatest USA kodanikud saanud kolmandiku.

Millal tuleb Nobeli teaduspreemia Eestisse? Nobeli preemiale pretendeerimine saab tõsiseltvõetavaks, kui teadlase mõnda artiklit on tsiteeritud vähemalt tuhandes maailma juhtivates teadusajakirjades ilmunud kirjutises. Eesti enamtsiteeritud artiklid on kogunud maksimaalselt pooltuhat viidet.

Preemiate kodu jäi ehitamata

Nobeli hoone rajamise plaane hakati tegema juba saja aasta eest. Eesmärgiks seati, et see jäädvustaks Alfred Nobeli nime, annaks peavarju preemiate komiteele ja oleks koht, kus preemiad pidulikult üle anda.

Esimesed preemiad anti kätte Stockholmi kesklinnas Muusikaakadeemia vanas majas. 1907. aastal omandas Nobeli Fond 3000 ruutmeetri suuruse krundi Djurgårdenis, kus praegu asub Nobeli park. Sinna plaaniti ehitada maja, mille suur saal mahutaks 2000 inimest. Tuntud Rootsi arhitekt Ferdinand Bobergi projekt valmis 1911. aastaks ja oli tõeliselt internatsionalistlik – inspireeritud Islami mosheest, Itaalia villast, India pagoodist ja Ameerika pilvelõhkujast. Projekt vallandas Rootsis ägeda vaidluse, mille suutis katkestada vaid Esimene maailmasõda.

Selle sõja järel ehitati Sockholmi uus kontserdihall ja linnahall ning suure tseremooniate saali järele kadus vajadus. Projekt lükati edasi. Nobeli Fond ostis endale Stockholmi kesklinnas Sturegatan 14 maja, kus fond siiani tegutseb. Tänapäeval annab Rootsi kuningas preemiad kätte kontserdihallis, bankett aga peetakse linnahallis.

Nobel füsioloogias ja meditsiinis: pagaripärmikangelastegu

Rakk on nagu inimene. See kasvab, kosub ja siis paljuneb. Ainult et rakke on inimeses 10 000 korda rohkem, kui elab inimesi tervel maamunal. Ja ega rakk ka täpselt nii paljune, kui tundub tegevat seda inimene.

ÜHEST SAAB PALJU. Nii nagu nüüdisaegne inimene pärineb ühest Aafrikas elanud eevatütrest, nii pärinevad meie organismi kõik tuhanded miljardid rakud ühestainsast viljastatud munarakust. Rakud meie kehas ei lõpeta paljunemist ka siis, kui täis kasvame. Rakke sureb pidevalt ja lahkunute asemel astuvad ametisse uued. Tõendeid jagunemisest on nüüd leitud isegi aju närvirakkude puhul, mida viimase ajani peeti asendumatuteks.

Enne kui rakk saab jaguneda, peab ta kasvama suureks ja kahekordistama oma pärilikkusaine ehk kromosoomid, et kumbki tütarrakk saaks neist samase koopia. Mis seda keerulist protsessi juhib, sai selgeks tänu 2001. aasta nobelistide tööle.

Kui 2000. aasta Nobeli auhinda aitas võita lõunamaa meredes elav tigu aplüüsia, kellel on suured ja sobilikud närvirakud, mida hea uurida, siis 2001. aasta nobeliste abistas tavaline pagaripärm ja üks selle sugulasi. See üherakuline olend ilmus maamunale umbes kahe miljardi aasta eest. Nagu inimesel, nii on ka pagaripärmi rakus pärilikkusaine kogunenud rakutuuma. Kuigi inimese koe igas grammis on miljard rakku ja pagaripärmil üksainus, juhivad rakkude jagunemist mõlemal puhul needsamad mehhanismid, mis paari miljardi aasta eest platsi ilmusid.

Sellepärast polegi pagaripärm kasulik mitte ainult leivaküpsetajale või õllepruulijale, vaid ka bioloogile.

MOOTOR JA KÄIGUKAST. Elu jaoks on eluliselt oluline, et rakutsükli kõik astmed oleksid omavahel kooskõlas. Need peavad üksteisele järgnema õiges järjekorras ja eelmine aste peab olema lõppenud, enne kui järgmine algab. Vead võivad viia pärilikkusaine kahjustumiseni ja seega raskete haigusteni. Üks sellise vigase rakupaljunemise näiteid on vähkkasvaja.

Leland Hartwell avastas juba 1970. aastatel geenid, mis rakutsüklit kontrollivad. Ta leidis, et rakul on kontrollpunkt, kus peatatakse rakutsükkel, kui DNA on kahjustatud. Parandamiseks antakse aega ja jagunemine jätkub.

Paul Nurse ja Tim Hunt avastasid rea rakutsüklit käigus hoidvaid ja selle kiirust reguleerivaid aineid. Esimesi tuntakse CDK-nimeliste valkudena, teisi aga tsükliinide nime all. CDK on justkui valgutsükli mootor, tsükliinid aga nagu käigukast, mis mootori kas tühikäigul hoiab või seda mööda teed edasi sõidutab.

Kui teame täpselt, kuidas rakk areneb ja paljuneb, siis saame teada ka seda, miks ühe või teise haiguse puhul rakutsükkel paigast läheb. Vähiuuringutes on viimaste nobelistide tööst juba kasu olnud.

Nobel keemias: kindla käe molekulide eest

Nii nagu inimesel on vasak ja parem käsi, mis omavahel samastuvad vaid peegli abil, on ka looduses erikäelisi molekule. Kuid elu Maal on mingil seniteadmata põhjusel valinud välja enamjaolt ühe käe molekulid. Meie rakkudesse sobivad need nagu parema käe kinnas paremasse kätte. Kui hulka satub vale käe molekul, on häda majas.

ÕIGE KÄE ARSTIM. Kui näiteks taimed oleksid üles ehitatud teise käe molekulide põhjal nagu loomad, siis nende hulgas meie jaoks söödavaid üldse polekski.

Arstimid peavad avaldama mõju meie rakuvabrikutele. Ja nõnda on eluliselt oluline, et arstirohud oleksid valmistatud õige käe molekulidest. Üks sellekohane kurb näide pärineb 1960. aastatest, mil rasedatele naistele soovitati ravimit nimega talidomiid, mis aitab iivelduse vastu, kuid sisaldab ka vale käe molekule, mis kahjustavad loodet. Vähem hull näide on sidruni lõhn – üks ja sama molekul limoneen tundub meile kas sidruni või apelsini lõhnana, olenevalt selle molekuli käelisusest.

Siiani valmistatakse õige käe arstirohtusid põhiliselt elusolendite abil – olgu need bakterid, seened või suuremad olendid, kasutatakse ära nende ainevahetus ja pannakse nad tootma meile vajalikke aineid.

Odavam oleks kõike seda teha keemiatehastes. Kuid siiani ei võimaldanud tehnoloogia toota ühe kindla käe molekule. Sai valmistada vaid kahe eri käe segu ning see üks ja õige pärast välja valida. Mis aga vähendas kvaliteeti ja tõstis hinda.

OMASID TERVITAV MOLEKUL. Selle aasta keemianobelistid arendasid välja tehnoloogia, mis võimaldab katalüüsida erinevaid reaktsioone, nõnda et tulemiks oleks vaid kindla käe molekulid. Keemilist reaktsiooni kiirendav katalüsaator, mis ise lõpuks muutumatuna välja astub, on ise samuti kindla käelisusega. Üks selline molekul võib aidata toota miljoneid vajaliku käe molekule.

William Knowles avastas, et üleminekumetalle katalüsaatoritena kasutades saab toota näiteks sobiva käelisusega L-DOPA nimelist ravimit, mida vajavad Parkinsoni tõve põdejad. Ryoji Noyori ja K. Barry Sharpless omakorda täiendasid võimalike katalüsaatorite ringi.

Knowles’i, Noyori ja Sharplessi avastatud katalüsaatorid justkui tervitaksid valmivaid molekule. Kui nood on õiget kätt, saab reaktsioon hoogu juurde. Kui tervitama tuleb vale käsi, ei toodeta sellist juurde.

Nobel füüsikas: aatomite koostöö eest

Tänavused füüsikanobelistid tegid lõpu 70 aastat kestnud jahule – aine uue oleku otsingutele. Nii nagu laseri leiutamise aegu, ei teata ka praegu, mida kõike aine uus olek meie jaoks võimaldab.

ÜHISELULISED AATOMID. Kaks aastat tagasi avaldas füüsikaülevaateid ilmutav ajakiri "Physics Today" Wofgang Ketterle artikli aine uue oleku uuringutest. Trükiti ära ka üks ülesvõte, mis kujutas Ketterle katseseadet. Foto on täis läätsede, juhtmete, laseritorude, andurite ja muu sarnase seadmestiku räga. Justkui oleks keegi kuhjanud nurka koli, mille prügimees peab hommikul minema viima. Selle rägastiku ülessättimise eest sai Ketterle Nobeli füüsikapreemia, sest tekitas oma näiliselt juhusliku maailma sees aine senitundmatu korrastatud oleku.

Neli aastakümmet tagasi ei teadnud keegi, mis on laser. Või kui, siis ehk ainult mõned füüsikateoreetikud. Teatavatel kavalatel tingimustel on võimalik valguskvantide ehk footonite koostöö, nõnda et selle tulemusel saadakse väga kindla lainepikkusega ja väga kitsas kiirtekimp. Laserkiired ümbritsevad meid mitte ainult meelelahutusmaailmas, vaid näiteks ka kodustes laserplaadimängijates või kaupluste triipkoodilugejates. Tootmises on laserkiir muutunud sama tavaliseks, kui enne selle saavutamist oli nuga.

Tihedalt koos töötama pole võimelised mitte ainult footonid. Seda suudavad ka aine algosakesed, aatomid. Tavapärases maailmas töötavad aatomid muidugi samuti koos, sest kuidas muidu ei sulaks tool teie all või suudaks edasi liikuda teie auto. Kuid see koostöö, igapäevaühistöö, toimub ainult seetõttu, et toolis ja autos on tohutu hulk aatomeid.

Kvantsuhted. Kui aatomeid on vähe, hakkavad nende vahel kehtima hoopis teistsugused suhted, kvantsuhted. Juba kvantmehaanika algaegadel kolmveerand sajandi eest arvutasid India füüsik Satyendranath Bose ja Albert Einstein välja, et teatud olukorras ilmutavad mõnda liiki aatomid tugevat “sotsiaalset” käitumist. Kui selliste aatomite väike seltskond liigub piisavalt aeglaselt ja koguneb üksteisele piisavalt lähedale, siis asuvad nad nagu üks mees madalaimale võimalikule energiaastmele.

Tavaelus võib aine olla gaas, vedelik või tahke, kvantmaailmas lisandub neile kolmele olekule aga veel uusi. Kõnealust olekut hakati selle ennustajate järgi nimetama Bose’i-Einsteini kondensaadiks.

Ennustus ennustuseks, ent laboris ei õnnestunud aine uut olekut kuidagi saavutada. Aatomite aeglustamiseks tuleb need peaaegu absoluutse nullini maha jahutada. Ning seejuures veel üheskoos hoida. Tagada, et nad vedelikuks ei muutuks. Ja lisaks kõigele veel mingil moel registreerida, et uus olek saavutati.

Nõnda juhtus, et esimest korda nähti Bose’i-Einsteini kondensaati alles 1995. aastal. Nagu teadusvõidujooksudes sageli juhtub, said sellega hakkama mitu meest korraga. Eric Cornell, Wolfgang Ketterle ja Carl Wieman. Esimesed uue oleku ained olid rubiidium ja naatrium.

JAHTUB KUI KOHV. Aatomite jahutamine toimub laseri abil ja ühe tavaelus igapäevase nipi kasutamisega. Kiiremad aatomid lastakse lihtsalt seltskonnast minema minna. Niisamuti jahtub hommikukohv – kiiremad ja seega ka kuumemad osakesed hüppavad tassist välja, auravad ära. Ainult et kohv jahtub 30 kraadini, Bose’i osakesi on vaja jahutada peaaegu absoluutse nullini. Ning hoida koos kavalate magnetlõksude abil.

Aine uue oleku omadusi uuritakse praegu üsna hoogsalt. Selle olekuga võib seletada nii ülijuhtivust kui madalatel temperatuuridel esinevat ülivoolavust. Siiani on suudetud koos töötama panna aatomite kollektiive, mis koosnevad paarist tuhandest indiviidist.

Arvutivisionäärid loodavad just Bose’i-Einsteini kondensaadist abi, et luua esimesi tõeliselt toimivaid kvantarvuteid. Nanotehnoloogiausksed aga visandavad aine uue oleku kasutamist litograafias, holograafias ja mujal nanotootmises.

Horisont 1/2002

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18