banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Ühe naise traagiline saatus

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Ühe naise traagiline saatus Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Ühe naise traagiline saatus,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Ühe naise traagiline saatus
Heino Arumäe

Maikuu on emadepäeva-kuu ja mais lõppes Teise maailmasõja vaenutegevus Euroopas. Kas aga on üldse võimalik kujutleda midagi traagilisemat kui ema, kes enne vabasurma minekut mürgitab oma kuus last? Jutt on mõistagi Magda Goebbelsist, kelle eluõnn ja -õnnetus oli lahutamatult seotud tema mehe Joseph Goebbelsiga.

Sümpaatne nooruk?

Joseph Goebbels sündis 29. oktoobril 1897 ühes Reinimaa väikelinnas. Tema esivanemad nii isa kui ema liinis olid meistrimehed-töölised, isa töötas meistrina ühes väiksemas metallitoodete ettevõttes. Noor Joseph, kellel oli kaks õde ja kaks venda, kasvas üsna kehvades oludes. Siiski hoolitsesid vanemad, et ta saaks korraliku hariduse. Lõpetanud 1917. aastal väga edukalt gümnaasiumi, kavatses katoliiklikes traditsioonides kasvanud nooruk õppida usuteadust, kuid astus lõpuks Bonni ülikooli filosoofiateaduskonda. Isa napil toetusel, lisateenistust otsides ja sõjajärgse laose tingimustes näljaga võideldes, jõudis Joseph õppida ka Freiburgis, Würzburgis, Münchenis ja lõpetas 1920. aastal Heidelbergi ülikooli. Aasta hiljem kaitses ta samas dissertatsiooni ja sai filosoofiadoktori kraadi saksa kirjanduse alal.

Goebbelsi noorusaastate kohta ei ole midagi halba väidetud. Ta käis kirikus ja tundis vajadust pihtida. Peagi täitis pihiisa rolli sügavalt isiklik päevik, mille tookordsed sissekanded polnud mõeldud avaldamiseks, hilisemate aastate päevikutega oli juba teine lugu. Päeviku põhjal otsustades oli tegemist üsna sümpaatse noorukiga, kes mõtiskles elueesmärkide ja ühiskondlike probleemide üle. Lähtekohtadeks olid muidugi tema enda sotsiaalsest seisundist tingitud isiklikud kogemused. Maailmavaatelt oli ta kõigepealt sotsialist, kes unistas paremast maailmakorrast. Iseloomustav on seik, et 1923. aastal töötas ta Dresdeni panga Kölni filiaalis, kuid lahkus sealt peagi, sest ei suutnud taluda rahamaailma õhkkonda. Ta hindas Leninit ja leidis, et just see mees tegi lõpu tsaarivõimule ja vabastas vene talurahva feodaalajast pärit ikkest.

Kuid samas oli Goebbels ka rahvuslane ja tema tookordseid tõekspidamisi on nimetatud isegi natsionaalbolshevismiks. Küllap olid rahvusluse ideed üheks teguriks, mis viisid Goebbelsi koostööle Hitleriga.

Goebbels ja Hitler

Goebbels tundis kirjamehe kutsumust, kuid kirjanikku temast ei saanud. Küll aga leidis ta tööd ajakirjanikuna. Kas oli see pooleldi juhus või teadlik valik, kuid alates 1924. aastast töötas ta Rahvussotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) väljaannete juures ja tõmmati üha enam kaasa natsliku partei tegevusse. See aga tähendas, et varem või hiljem pidi ta kohtuma ka Adolf Hitleriga.

Pärast “Mein Kampfi” lugemist kirjutas ta päevikusse: “Mis mees on õieti Adolf Hitler – plebei või jumal? Kristus või tema prohvet?”

Kõigepealt ei jaganud Goebbels Hitleri järsult antikommunistlikke vaateid. Sotsialistina põlgas ta vana kapitalistlikku süsteemi ja oletas, et bolshevike võim Venemaal võib näidata teed uuele maailmakorrale. Lisaks ei kujutanud Goebbels ette, et Inglismaa võiks kunagi saada Saksamaa liitlaseks, nagu Hitler sellest unistas. Natside omavahelistel diskussioonikoosolekutel astus Goebbels isegi otseselt välja Hitleri mõningate tõekspidamiste vastu, kuid kõik see oli ajutine.

Goebbelsi ja Hitleri esimene kohtumine toimus 1925. aastal ja nende lähenemine algas 1926. aasta aprillis. Ühel Münchenis toimunud parteimiitingul pidas Goebbels kaks ja pool tundi kestnud kõne, mis viis kuulajad ekstaasi. Ta kirjutas päevikusse: “Ma andsin neile kõik, mis mul oli. Nad sattusid vaimustusse, röökisid ja märatsesid ning siis Hitler embas mind. Tal olid pisarad silmis. See oli õnnelik hetk.”

Järgneval päeval vestles Hitler Goebbelsiga kolm tundi. Tulemus fikseeriti päevikus järgnevalt: “Ta veenis mind kõikides punktides. See on suur isik ja seda igas suhtes. Hiilgav mõistus! Ta on vääriline olema Führer! Ma kummardan tema kui gigandi ja poliitilise geeniuse ees!”

Et Goebbels vaevles tookord heitlike mõtete meelevallas ja langes ajuti pessimismi, tundis ta vajadust tugineda millelegi kindlale, leida autoriteetne juht, kellele võiks kõhklusteta järgneda. Selliseks tõeliseks juhiks jäi Adolf Hitler, kellele ta püsis truu elu lõpuni.

Goebbels võttis vastu Hitleri ettepaneku ja asus 1926. aasta sügisel Berliini Gauleiteri kohale. Nii nimetati tookord NSDAP piirkondlike organisatsioonide juhte.

Hiilgava oraatori, ajakirjaniku ja propagandistina kujunes Goebbels NSDAP juhtkonnas asendamatuks isikuks. 1927. aastal sai ta natside peamise võitluslehe “Der Angriff” toimetajaks, 1928, 1930 ja 1932 valiti Riigipäeva liikmeks ning pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal nimetati propaganda- ja rahvaharidusministriks.

Goebbels ja kaunitarid

Välimuselt ei olnud Joseph Goebbels mingi Apollo ega Adonis. Ta oli lühikesekasvuline ja kõhetu ning isegi oma parimail päevil kaalus vaevu 50 kilo. Kui ta eemalt vaadates üldse millegagi silma paistis, siis vaid oma lonkamisega – parem jalg oli vasakust tervelt 10 cm lühem. Põhjuseks on peetud sünnipärast ebanormaalsust, kuid teisalt viidatakse lapsepõlves põetud poliomüeliidile ehk lastehalvatusele. Oli kuidas oli, kuid Goebbels kannatas oma füüsilise ebatäiuslikkuse pärast rängalt. Ta kandis küll spetsiaalseid paksu tallaga jalanõusid, kuid ei suutnud lonkamist vältida. Hiljem Hitleri lähikondlasena oli tal läbimarss auvahtkonna eest tõeline piin.

Küllap mõjutas füüsiline puue Goebbelsi iseloomu, karastas tahtejõudu, kuid põhjustas alaväärsustunde, äratas ka ohtlikku fanatismi. Nooruses tegeles ta spordiga, oli tubli ujuja ning aerutaja.

Nagu Hitleri, nii on ka Goebbelsi puhul kinnitatud, et tal oli suurel määral mingisugust magnetilist isiksuse jõudu ja võlu ning ta suutis kergesti võita nii üksikisikute kui rahvahulga poolehoiu. Tal olevat olnud meeldiv meloodiline hääl, väljendusrikkad säravad silmad, võime vaimustuda ja täie hingega oma seisukohti kaitsta. Lisaks omandas ta kiiresti silmapaistva oraatoriande ja näitlejavõime. Kui Eesti ajakirjanikud 1937. aasta sügisel Berliinis J. Goebbelsiga kohtusid, jäid Eduard Laamanile meelde tema näos domineerivad põlevad silmad ja hoogne innustunud kõnelemisviis. Ühe Tallinna ajalehe peatoimetaja tähendas: “Tal on sarmi!”

Niisiis polegi imestada, et Goebbels naistele meeldis. Tudengipõlves oli ta sügavasti armunud ühte neidu, kuid mõnda aega kestnud romanss ei saanud lõppeda õnnelikult. Noor daam kuulus märksa kõrgemasse seltskonnakihti kui virelev tudeng ja pooltöötu haritlane.

Hilisemas elus tundis Goebbels suurt nõrkust väga erinevatest ühiskonnakihtidest pärit kaunitaride vastu. Kui ta saavutas tuntuse ja hiljem kõrge riikliku positsiooni, oli ta pidevalt ümbritsetud kunstirahvast, näitlejannadest ja filmidiivadest ega suutnud paljudegi võlule vastu panna. Asjatundjad kinnitavad, et naised jooksid Goebbelsile üksteise võidu lausa tormi. Niisiis polnud tal vaja rakendada mingeid ähvardusi ega mõjutusvahendeid, nagu näiteks Lavrenti Beria seda tegi.

Muide, 1938. aastal koostas üks Goebbelsi alluv propagandaministeeriumist oma shefi armukeste loetelu, mis sisaldas 36 nime.

Abieluõnn

1930.–1931. aastal tutvus Goebbels Berliini kõrgemasse seltskonda kuuluva silmapaistva naise Magda Quandtiga.

Magda oli sündinud 1901. aastal, õppinud ühes katoliiklikus kloostrikoolis Belgias, lõpetanud keskkooli Berliinis ning saanud viimase seltskondliku lihvi ühes kõrgetasemelises aristokraatlikus pansionaadis. Kord kohtus ta juhuslikult suurtööstur Günther Quandtiga, kes temasse tõsiselt kiindus. Asi lõppes abiellumisega. Magda oli tookord 19, Günther ligi 25 aastat vanem. Kuigi mees nägi väga hea välja ja oli meeldiv inimene, osutus abielu siiski ebaõnnestunuks. Magda unistas hiilgavast seltskondlikust elust, kuid tööga ülimalt koormatud mehel polnud selleks lihtsalt aega. Poja Haraldi sünd lükkas lahutuse edasi 1929. aastani.

Kord sattus Magda ühele Goebbelsi poolt korraldatud miitingule, mis osutus suurejooneliseks teatraalseks etenduseks. Goebbelsi hiilgav kõne, rahva vaimustus ja kogu suures saalis valitsev atmosfäär avaldasid nii suurt mõju, et Magda, kes seni oli igasugusest poliitikast kõrval seisnud, kirjutas avalduse NSDAP liikmeks astumiseks.

Ilus, intelligentne ja rikas daam äratas Berliini natside seas suurt tähelepanu. Kui Goebbels temaga esmakordselt kohtus, oli ta Magdast tõsises vaimustuses. Ta pakkus Magdale tööd erasekretärina paariks tunniks päevas. Nii algas romaan, mille esimene peatükk lõppes Joseph Goebbelsi ja Magda Quandti abiellumisega 12. detsembril 1931. Laulatusel oli tunnistajaks Adolf Hitler. Viimane suhtus Magda Goebbelsisse suure lugupidamisega ja viibis meeleldi tema seltskonnas. Magda võitis aastatega “kolmanda riigi” esimese daami positsiooni.

Magda Goebbelsit tundnud inimesed on temale andnud positiivse ja isegi ülistava iseloomustuse. On rõhutatud, et ta polnud mitte üksnes ilus, vaid ka võluvalt rõõmsameelne ja seltskondlikult meeldiv inimene, kes täitis suurepäraselt nii ema kui külalislahke majaperenaise rolli. Ta oli oma mehesse tõsiselt armunud ning tasakaaluka ja aruka naisena suhtus Josephi kõrvalhüpetesse vajaliku huumoriga.

Magda ja Joseph Goebbelsi abielust sündis aastail 1932–1940 kuus last: viis tütart ja poeg.

Ja abielukriis

1936. aastal tutvus Goebbels tshehhi filmitähe Lida Baarovaga. Tegemist oli noore kaunitariga, kes üldtuntud Gustav Fröhlichi partnerina oli saavutanud suure populaarsuse. Kinoringkondades kõneldi Baarova ja Fröhlichi lähematest suhetest ning ennustati nende peatset abiellumist.

Kuid juhtus nii, et Goebbelsite ja Fröhlichi suvilad asusid lähestikku ning kord kutsus Magda naabri ja tema veetleva kaaslase teed jooma. Sealt algas Goebbelsi ja Baarova lähem tutvus, mis muutus üha sügavamaks ja tõsisemaks. Mõlemale näis, et nad teineteiseta enam elada ei saagi.

Kui suhe oli kestnud juba kaks aastat ja äratas laiemat tähelepanu, otsustas Magda tegutseda. Tema tõsine jutuajamine Baarovaga kulges hoopis teisiti kui viimane oli kartnud. Magda kinnitas, et ta tunneb oma mehe nõrkust ilusate naiste vastu. Kujunenud olukorras tuleb juhtunuga leppida ja mõlemad naised võivad saada sõbrannadeks. Kuid ühes oli Magda raudne: Baarova ei tohi kahjustada laste elu. Seepeale valasid mõlemad naised pisaraid ja rahu näis olevat majas.

Skandaal avalikkuses aga paisus ja lahutus näis vältimatuna. Kord rääkis Magda kujunenud olukorrast Göringi abikaasale, see oma mehele ja viimane Hitlerile. Führer oli muidugi pahane ja korraldas Goebbelsile peapesu. See aga kinnitas, et armastab Baarovat, soovib temaga abielluda ja on kohe valmis ministrikohalt lahkuma.

Lõpuks korraldati asi nii, et Baaroval keelati poole aasta jooksul Goebbelsiga kohtumine ja ta saadeti Saksamaalt välja. Kui Berliini politseiülem talle sellest teatas, vajus filmitäht minestunult kokku.

Niisiis näis lõppevat kõik hästi, kuid saatuse teed on isemeelsed: lahutus oleks päästnud Magda Goebbelsi ja tema lapsed surmast.

Lonkav Mefisto Hitleri kurja geeniusena

Lähem kontakt Hitleri ja teiste natsliku liikumise juhtidega, võitlus võimu pärast ja võim ise muutsid Goebbelsi täiesti uueks inimeseks. Kunagisest naiividealistlikust noorukist polnud enam jälgegi, partei esipropagandistina oli ta üldkehtivad humanitaarsed ja eetilised printsiibid unustanud. Goebbels pidas täiesti loomulikuks igasugust valet, võltsingut ja alatust, kui need vaid teenisid natsliku rezhiimi huve või olid kasulikud temale endale.

Just Goebbels oli see mees, kes oskusliku propagandaga lõi müüdi Hitlerist kui eksimatust Führerist. Ta ise ning tema poolt loodud ja juhitud võimas propagandaaparaat kujutasid Hitlerit kui üleloomulike võimetega üliinimest, kes aga samal ajal olevat tavaline kodanik rahva seast. Natslik propaganda kujutas Hitlerit ületamatu asjatundjana kõikidel riikliku elu aladel, eriti ülistati tema võimeid rahvusvahelises poliitikas ning väejuhitalenti.

Teadagi oli Goebbels oma ametikoha tõttu “kolmanda riigi” avaliku sõna ülemtsensor ning kogu kultuurielu ideeline juht ja kontrollija. Tema poolt juhitud ministeeriumi osakondade arv tõusis 1942. aastaks neljateistkümneni ning sellel oli riigis 32 osakonda. Mainitud osakonnad kontrollisid ajakirjandust, raadiot, kino, teatrit, kirjastustegevust, kunsti, muusikat jne. tõstes esile “aaria” kultuuri ja võideldes “juudi” ning “dekadentlike” kunstinähtuste vastu.

Goebbelsi ilmselt suurimaks kuritööks oli juudivastaste meeleolude õhutamine sakslaste seas. Just teda on peetud peategelaseks, kelle poolt õhutatud kihutustöö tulemusena võidi 10. novembril 1938 korraldada massiline pogromm, mis ajalukku on läinud Kristallöö nimetuse all.

Tõsi küll, oli üks valdkond, mille propageerimisel ta Hitleriga kaasa ei läinud, nimelt sakslaste kui väljavalitud rassi ülistamine. Põhjuseks on peetud nii selle idee enda tobedust kui ka asjaolu, et Goebbels ise ei andnud kuidagi põhjarassi kuuluva kangelase mõõtu välja.

Kuid Goebbelsi kurjakuulutavas tegevuses oli veel üks oluline tahk. Asjatundjad on kinnitanud, et just tema oli üks nendest vähestest isikutest Hitleri lähikonnas, kes suutis mõjutada Führerit ennast – ja seda negatiivses suunas. Asi oli selles, et Goebbels oli vaheda mõistusega intellektuaal, kes vaimselt seisis kõrgemal nii Hitlerist kui tema lähemast kildkonnast. Lisaks omas ta kuratlikku võimet inimesi mõjutada ja teha seda väga erineval ning vähemärgataval moel. On uskumapanevalt väidetud, et ajuti suutis ta Hitlerile suurt mõju avaldada ning seetõttu on tema kohta kasutatud iseloomustusi nagu lonkav Mefisto, kuradi advokaat, Hitleri kuri geenius jne.

Samas on raske mõista Hitleri isiksuse tohutut mõju Goebbelsile, nagu seda uurijad kinnitavad. Näiteks mõistis ta taibuka mehena suhteliselt varakult, et sõda on kaotatud, kuid jäi Hitlerile siiski surmani truuks. Küllap ta mõistis, et tal teed tagasi lihtsalt ei olnud.

Hoopis raskem on leida selgitust Magda Goebbelsi teguviisile. Esile on tõstetud tema piiritut truudust Hitlerile ja natsionaalsotsialismile, kusjuures tuleb lisada, et ta selle rezhiimi tõelist olemust ilmselt ei tundnudki.

Saatuslik otsus

1945. aasta 22. aprilli õhtupoolikul kolis Goebbelsite perekond Riigikantselei aias asuvasse Hitleri punkrisse. See oli sügavale maapõue rajatud kahekorruseline betoonehitis, ülemisel korrusel oli 12 ja alumisel 18 väikest toakest. Punkri tähtsaimad asukad olid Hitler, Eva Braun ja Goebbelsite pere.

Aprilli lõpupooleks kujunenud olukorras, kui lahingud käisid juba Berliinis endas, kõneles Hitler eelseisva enesetapu paratamatusest. Tema lähemad kaaslased otsisid samal ajal võimalusi jalga lasta, kuid Magda ja Joseph Goebbels otsustasid oma Führerile ka surma järgneda. Muide, kui Magda Hitleri otsusest kuulis, palus ta põlvili heites, et too enesetapust loobuks, kuid mõistis samas vabasurma paratamatust. Mis aga kõige traagilisem – Magda Goebbels otsustas surma kaasa võtta ka lapsed.

Goebbelsi perekonna surma kohta oli aastakümnete vältel avaldatud erinevaid ja osalt ka südantlõhestavaid kirjeldusi. On väidetud, et lastele andis mürki isa, et vanemad lapsed olevat teadnud, milline saatus neid ootab jne.

Tänapäeval, eriti pärast paljude Moskva saladokumentide avaldamist, on see küsimus enam-vähem selge.

Ei tohiks olla kahtlust, et laste mürgitamist pidas vajalikuks just nende ema. Mitu isikut eesotsas Hitleri ja laste isa Josephiga püüdsid teda asjatult veenda sellest ideest loobuma. Muide, oma surmaeelses kirjas vanemale pojale, kes tookord oli Prantsusmaal liitlaste käes sõjavangis, rõhutas Magda seda asjaolu ka ise.

27. aprilli õhtul kogus Hitler veel truuks jäänud kaastöölised kokku ja teatas enesetapu otsusest. 29. aprillil toimus Hitleri ja tema kauaaegse, kuid varjus püsinud elukaaslase Eva Brauni abiellumistseremoonia. 30. aprilli pärastlõunal laskis Hitler endale kuuli suhu, Eva võttis mürki.

Magda Goebbels, kartes, et ta ei suuda oma otsust ellu viia, palus 27. aprillil abi hambaarst dr. Helmuth Kunzilt. 1. mai õhtul oli dr. Kunzil laste surma teemal juttu nii nende isa kui emaga. Ta tegi mõlemale ettepaneku viia lapsed Punase Risti hospidali. Seekord ütles ka Joseph: “See pole võimalik, nad on siiski Goebbelsi lapsed.”

Kella poole üheksa paiku läksid Magda ja dr. Kunz juba voodisse heitnud laste juurde ja viimane süstis neile käsivarde tugeva uinutava toimega morfiini. Kümmekond minutit hiljem, kui lapsed sügavalt magasid, kallas Magda neile ampullist suhu kiirestitoimivat mürki. Morfiini ja mürgi oli ta saanud Hitleri arsti käest.

Pealtnägijad on kinnitanud, et laste juurest lahkudes oli Magda surnukahvatu, toetus raskelt mehele ega suutnud öelda ainsatki sõna. Veidi hiljem ta tähendas: “Minu lapsed on juba inglid ja varsti me läheme neile järele.”

Seevastu Joseph näis täiesti rahulikuna, tegi mõned korraldused ja ütles, et vältimaks ülearust tööd laipade tassimisel lähevad nad ise trepist üles. Peagi kuulsid allajääjad kahte lasku. Samal momendil, kui Magda hammustas katki mürgiampulli, tulistas Joseph talle kuuli meelekohta. Hetk hiljem toimis ta iseendaga täpselt samuti. Laibad kanti välja, valati bensiiniga üle ja pandi põlema, kuid kevadöine niiske udu kustutas leegi peagi.

Rangelt hoitud saladus

Hitler ja Goebbels ei olnud Saksamaaga sõdinud riikidele probleemiks mitte üksnes elavana, vaid ka surnuna. Nii venelased, inglased kui ameeriklased tegid suuri jõupingutusi, et luua tõepärane pilt nende viimastest elupäevadest ja surmaga seotud asjaoludest. On tähelepandav, et Moskva võimumehed hoidsid kaua aega nende poolt kogutud andmed saladuses. Seetõttu on ka Lääne autorid väitnud, et Goebbelsite laibad maeti kuhugi Berliini pommiaukudest ülesküntud maapinda ja nende hauda ei tea enam ükski inimene.

Nii see siiski ei olnud. Vene väeosad jõudsid Hitleri punkrini 2. mai õhtu eel ja leidsid selle lähedalt ühe mehe ja ühe naise poolpõlenud laibad. Nende identifitseerimisega ning punkris toimunud sündmuste taastamisega tegelesid luurajad-spetsialistid eesotsas I Valgevene rinde vastuluurevalitsuse “Smers” ülema kindralleitnant A. Vadisega, 3. löögiarmee ja mitme diviisi “Smersi” töötajad, samuti Moskvast saabunud spetsialistid.

Magda ja Joseph Goebbelsi laipu ei olnud raske ära tunda nende poolpõlenud riietuse ja laipade juurest leitud esemete järgi. Kõhklematult andsid oma tunnistused Goebbelsi propagandaministeeriumi pressiosakonna juhataja Hans Fritsche, üks viimase võimaluseni punkris viibinud admiral, riigikantselei kokk, autogaraazhi tehnik jt. isikud.

3. mail leidis ühe laskurdiviisi “Smersi” rühmaülem punkri alumiselt korruselt kuus näiliselt magavat last.

Pärast kohtumeditsiinilise ekspertiisi lõppu, mille käigus kõrvaldati nelja täiskasvanu kolbad või nende osad, maeti laibad Berliini lähedal, 3. löögiarmee “Smersi” paiknemispiirkonnas maha. Kuid seoses asjaoluga, et mainitud asutuse dislokatsioon muutus, kaevati laibad välja ja maeti puukastides metsa Ratenowi linna lähedal. Maapind tasandati ja matmiskohale istutati 111 noort mändi.

1946. aasta veebruaris kaevati Hitleri, tema naise ja Goebbelsite perekonna laibad taas üles ja maeti Magdeburgis asuva Nõukogude sõjaväelinnaku territooriumile, kus paiknes ka 3. löögiarmee “Smersi” osakond. Kuid see ei olnud veel kõik. 1970. aastal andis KGB sheff Juri Andropov korralduse hävitada lõplikult Hitleri, tema naise Eva ja Goebbelsite perekonna säilmed.

Nii see ka toimus. 1970. aasta 4. aprilli ööl kaevati säilinud luud ja luukesed välja ja põletati järgneval hommikul Magdeburgist kümmekonna kilomeetri kaugusel tuhaks, luutükikesed taoti koos lõkkesütega pulbriks ja heideti lähedasse jõkke.

Kogu sellest kurvast loost võib teha muidugi erinevaid järeldusi, kuid kõige üldisem neist võiks kõlada nii: igasugune fanatism, eriti selle äärmuslikul kujul, on kurjast.

HEINO ARUMÄE (1928) on ajaloodoktor.

Horisont 3/2002

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18