banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Suure Saare ajalugu

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Suure Saare ajalugu Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Suure Saare ajalugu,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Suure Saare ajalugu
Karin Hiiemaa

Suur Saar, Suur Maa, Punane Saar, Kuusaar – selliselt kutsutakse maailma suuruselt neljandat saart Madagaskarit. Eurooplaste poolt uusajal antud nimetus Suur Saar peegeldab nii hiiglaslikku pindala, mis ulatub ligikaudu 590 000 ruutkilomeetrini, kui ka ülekantud tähendust – tähelepanuväärse ajaloo ja kultuuriga saar.

Kes oli esimene?

Andmed Madagaskari vanemast ajaloost on küllaltki hüpoteetilised. Kuidas ja kust saabusid saarele esimesed robinsonid? Selle üle on vaieldud pikka aega ning lõplik tõde ei pruugi kunagi selgudagi. Vastuolu keelelise ühtsuse – saarel räägitakse indoneesia keelkonda kuuluvat malagassi keelt – ja antropoloogiliste tüüpide paljususe vahel seab üles mitmeid küsimusi. Saare elanikud malagassid on segarass, milles esineb nii negriidse, mongoliidse kui ka europiidse rassi tunnuseid, kusjuures sõltuvalt saare piirkonnast eristub tugevamalt üks või teine rassitüüp. Kas esimesel aastatuhandel p. Kr. mere tagant saabunud indoneeslaste esivanemad olid siin esimesed või ootasid neid juba ees negriidsesse rassi kuuluvad põliselanikud? Aga kuidas said negriidsed rahvad, kes läbi ajaloo on tuntud kui viletsad meremehed ja kelle meresõit piirdus tavaliselt ranniku lähedal seilamisega, 400 kilomeetri kaugusele Aafrika kagurannikust? Äkki käisid Malai arhipelaagist pärit Madagaskari esmaasukad Aafrika rannikul orjajahti pidamas ning tõid sel moel saarele mustanahalisi elanikke? Või, nagu praegu kõige tõenäolisemaks peetav hüpotees väidab, peatuti pikal mereteel üle India ookeani Ida-Aafrikas, kus seguneti bantuiidsete rahvastega ja alles siis jõuti saarele? Iga hüpotees peidab endas paraku ka vastamata küsimusi ja olgu esimeste asukatega kuidas on, lõppkokkuvõttes kujunes erinevate rahvaste ning rasside segunemisel välja malagassi rahvas.

Umbes 10. sajandil saabusid Suurele Saarele araablased, mille tulemusena osa elanikest islamiseerus. Kultuuris juurdusid nii mõnedki araabia elemendid, nagu näiteks araabia kalender ja tähestik, millel põhines malagassi kiri sora bé. Omaaegsed araabia allikad annavad aga Madagaskarile kauni nimetuse – al-Kumr ehk Kuusaar.

Eurooplased saart avastamas

Euroopas teati kuni 16. sajandi alguseni Madagaskarist väga vähe. Juba antiikaja teadlane Ptolemaios paigutas ligikaudu samale laiuskraadile Menutias’e saare, millest suurt midagi rohkem teada ei olnud. Tuhat aastat hiljem kirjeldas Marco Polo Aasias kuuldud juttude põhjal suurt saart Madeigaskar’it. 1492. aastal paigutas aga saksa geograaf Martin Behaim oma Maa Õunale, ehk meile teadaolevalt esimesele gloobusele, Aafrika laiuskraadidele ekvaatorist lõuna poole kaks saart: Zanzibari ja Madagaskari. Zanzibari selleks ajaks juba tunti, kui aga 1500. aastal heitis torm portugallaste laeva Hea Lootuse neeme juurest kaugele itta, mingi saare rannikupiirkonda, hakati avastatud saart kutsuma hiljem just Behaim’i järgi Madagaskariks.

India meretee avastamine tõstis Madagaskari kaubateede keskpunkti ja 16. sajandist peale olid eurooplased saare rannikualadel sagedased külalised. Madagaskaril kanda kinnitada üritanud portugallased purustasid neile konkurentsi pakkuvad araablaste faktooriad saare loodeosas. Rannikualadega tutvumine ei võtnud palju aega ning juba 1517. aastal koostasid portugallased Madagaskari kaardi. Peatselt järgnesid portugallastele ka teiste Euroopa riikide esindajad. 16. sajandi lõpul jõudsid saarele hollandlased, kes valisid Madagaskari peatuskohaks merereisidel Malai saarestikku. Hollandlastelt pärineb ka esimene malagassi sõnaraamat. 17. sajandi esimesel poolel seati ennast sisse lähedalolevale Mauritiuse saarele, kust käidi Madagaskaril ennast proviandi ja orjadega varustamas. Ainuke tugipunkt, mis hollandlastel Madagaskaril oli, likvideeriti aga seoses Kapi koloonia asutamisega Lõuna-Aafrikas 1652. aastal.

Madagaskarist huvitusid ka inglased ja prantslased. Inglise kaubalaevad hakkasid saart külastama 17. sajandil. Peatselt ilmus ka kahelt inglise kaupmehelt saare kirjeldus, kus Madagaskarit nimetati “maiseks paradiisiks”. Reklaam oli nii mõjuavaldav, et 1644. aastal asus 140 inimest merereisile asutamaks koloonia Püha Augustinuse lahe edelarannikul – saare kõige kuivemas ja metsikumas nurgakeses. Aasta pärast oli selles “maises paradiisis” ellu jäänud vaid 12 inimest, kes esimesel võimalusel kodumaale naasid. Sellest ajast peale piirdusid inglased vaid rannikuäärse kauplemisega ja sedagi harva. 1702. aastal sõitis üks Inglise kaubalaev Madagaskari lähedal karile. Need, keda tormine meri ei võtnud, tapsid hiljem pärismaalased. Vaid üks meeskonnaliige jäeti ellu ning orjana elas ta saarel 15 aastat. Alles 1717. aastal õnnestus meremehel põgeneda ja pääseda Inglise laevale. Selleks ajaks oli inglane juba peaaegu unustanud emakeele. Tema pajatatud lood Madagaskari kohalikest hõimudest, nende tavadest ja kommetest ning omavahelistest sõdadest ilmusid raamatuna ja on oletatud, et ehk andis kirjandusliku vormi sellele Daniel Defoe ise.

Prantslased jõudsid saarele varem kui inglased, juba 16. sajandi esimesel poolel, kuid erinevalt inglastest kinnistasid nad ennast saarele pikaks ajaks. Siit veeti Prantsusmaale eebenipuud, nahku ja mesilasvaha. Tõsisem ja regulaarsem kaubanduslik tegevus algas 1642. aastal, mil kardinal A. J. de Richelieu asutas Ida-India ja Madagaskari Kompanii ning koha peal, saare kaguosas, loodi faktooria koos Fort-Dauphin’i asundusega. Vaatamata heitlikule elule, mida ilmestasid pidevad konfliktid pärismaalastega, jätkasid prantslased kindlameelselt uute asunduste loomist mööda Madagaskari idarannikut põhja suunas.

Piraatide pesapaik

Samal ajal kui prantslased üritasid idarannikut oma kontrolli alla viia, tekkisid neile konkurendid – prantsuse ja inglise piraadid, kellele elu Antillidel oli Euroopa mereriikide poolt kibedaks tehtud. Uue Eldorado otsinguil jõuti Kariibi merest India ookeani akvatooriumi. Siin, kaubateede ristmikul, kus liikusid kaubalaevad nii vääriskividega kui ka pea sama kallite maitseainelastidega, tekkis piraadiriik, mille asupaik oli ideaalne veel mitmel põhjusel: esiteks – raskesti ligipääsetava ranniku olemasolu; teiseks – kindlustatus toidumoonaga, mida saadi kohalikelt hõimudelt, kellega jaotati ka röövsaaki. Aastatel 1687–1724 elasid piraadid siin valitsejastaatuses, astudes abiellu kohalike naistega ja saades sellega esivanemateks metissidele. Mereröövlite peamisteks keskusteks olid St. Marie saar ja Antongil’i laht Madagaskari idaranniku põhjaosas. Kui uskuda Johnson’it, piraatide salapärast ajalookirjutajat, asutati Diego-Suarez’e lahes isegi piraatide vabariik Libertalia, mille lõpuks hävitasid “metslaste” kallaletungid. Euroopal õnnestus see piraatide pesa hävitada alles 1730. aastal, mil viimane mereröövel poodi ajaloos korduvalt nime muutnud Bourbon’i (praegu Réunion) saarel.

Suure saare valitseja Maurice-Auguste Benyowsky

Maurice-Auguste Benyowsky.

Tundub, et Madagaskar lausa tõmbas hõlptulu otsijaid ja avantüriste. Üks selline kelmoloogia spetsialist, kes oma elu ja tegelikult ka surma sidus Madagaskariga, oli poola-ungari päritolu Maurice-Auguste Benyowsky. Ta kuulub sellisesse rahvusvaheliselt tunnustatud avantüristide seltskonda nagu Casanova ja krahv Cagliostro ning tema päevikud said raamatu “Reisid ja mälestused” nime all bestselleriks omaaegses kõrgseltskonnas. Siberi sunnitöölt põgenenud mehel õnnestus kummalisel moel üsna kergelt võita Prantsusmaa võimude usaldus ning 1774. aastal suundus Benyowsky saarele. Endises mereröövlite piirkonnas Antongil’i lahes rajas ta prantslaste tugipunkti ning juba kuue kuu pärast teatas ta, et on allutanud oma võimule kogu saare. 1776. aastal kontrollis nimetatud fakti Prantsusmaa ja loomulikult osutus see sulaselgeks valeks. Benyowsky kutsuti tagasi, kuid eraviisiliselt õnnestus tal 1785. aastal naasta saarele ja kuulutada ennast, toetudes malagassidest sõpruskonnale, Madagaskari valitsejaks. Selleks, et põhja- ja idaranniku hõimud teda toetaksid, lasti käibele legend Benyowsky kohalikust kuninglikust päritolust: kuidas tema ema, kuningatütar, rööviti saarelt ja kuidas kuninga lapselaps sündis kaugel kodumaast. Samuti mõjutasid kohalike suhtumist Benyowsky lubadused tõrjuda rannikualadelt välja prantslased. Mine tea, ehk oleks valgel mehel olnud edu valitsejana, kui mitte saatus poleks mänginud julma vingerpussi. 1786. aastal, väikeses kokkupõrkes Maskareeni saarestikust saabunud Prantsuse väesalga ja “kuninga” pooldajate vahel hukkus vaid üks mees ja toogi kohe lahingu alguses – muidugi oli see kolme erineva lipu all sõjaväes teeninud 45-aastane Maurice-Auguste Benyowsky. Nii lühikeseks, vaid üks aasta, jäigi saarel võimu haaranud valge mehe valitsusaeg.

Imerina – maa, kust on kaugele näha

See väike kummaline episood saare ajaloos aitas aga oluliselt kaasa saare tundmaõppimisele. Benyowsky agendid käisid ära ka kõige kaugemates paikades, jõudes esimeste eurooplastena külastada kaks korda isegi saare sisealade mõjuvõimsat Imerina riiki. Selle Madagaskari keskplatool asunud riigi nimi on tõlgitav järgmiselt: “maa, kust on kaugele näha”. Aleviljeluse tõttu oli saare keskosa platool jäänud metsi väheks ja vaade sealt ulatus tõesti kaugele. Vahemärkusena olgu öeldud, et nähtavale tulnud punaoran zhikatest lateriitmuldadest tuleneb Punase Saare nimetus. Imerinas elanud meriinade nime võib aga tõlkida kui “rahvas, kes elab kõrgel”.

Imerina varasem ajalugu on hästi teada tänu suulisele pärimusele, mille 1870. aastal üks eurooplasest misjonäri ka üles kirjutas pealkirja all “Kuningate lugu”. Kui usaldada pärimust, siis ulatub riigi rajamine 16. sajandi algusesse. 17. sajandi keskpaigas asutati hilisem pealinn Tananarivo, praegune Madagaskari pealinn Antananarivo. Umbes samasse aega jääb ka teiste kuningriikide teke teistel hõimudel, nagu näiteks saare lääneosas rajatud sakalavade Menabe ja Boina või betsimisarakade kuningriik idarannikul. Rannikuhõimude orjapüüdmisretked ja siseriiklik võimuvõitlus viisid Imerina 18. sajandi alguses lagunemisele, kuid sajandi lõpuks taasühendas riigi kuningas Nampoina ehk Andrianampoinimerina (1787–1810). Sõjakas valitseja otsustas riigipiire laiendada ja tegi seda üsna edukalt naabrite arvel, mille tulemusena muutus Imerina saare mõjuvõimsamaks riigiks. Nii näiteks kontrollis Imerina 1850. aastateks juba pea Prantsusmaa-suurust territooriumi – praktiliselt suuremat osa saarest. Selline kiire tõus oli seotud nii poliitiliste uuendustega riigi juhtimises kui ka sõjaväe moderniseerimisega, sealhulgas tulirelvade kasutuselevõtuga. Imerina armee oli tugevaim saarel ning seda tagas ka äärmuslik distsipliin – desertöörid põletati elusalt.

Isegi vanaeided käisid koolis

Radama I.

Nampoina poja Radama I ajal (1810–1828) jätkus riigi tugevnemine, millele omakorda aitas kaasa Prantsusmaaga konkureeriva Suurbritannia toetus, eriti sõjalises valdkonnas. 1817. aastal kuulutas Radama I enese kogu Madagaskari kuningaks ja teda tunnustasid ka britid. Algas Malagassi kuningriigi ajajärk, mis alguses oli üsna soodne Inglismaale nii kaubanduslepingute kui ka misjonitöö osas. 1818. aastal alustas tegevust Londoni Misjoniselts, kelle abil töötati välja ladina alfabeedil baseeruv malagassi kiri. Tänu misjonikoolidele oli 1835. aastaks euroopaliku koolihariduse saanud juba 4000 last. Tung hariduse järele olevat olnud sedavõrd üldine, et juba 1826. aastal lasti ametist lahti käskjalad ning käsukirjad pandi välja majaseintele, kust neid lugeda sai. Või nagu ütles üks prantsuse misjonär: “Imerinas käivad isegi vanaeided koolis.” Taolise edumeelse hariduspoliitika jätkuna kehtestati 1881. aastaks riigi sisepiirkondades kohustuslik kooliharidus lastele 8.–16. eluaastani. Misjonikoole oli selleks ajaks ligi 2000.

Esimene naisvalitsejanna kuulutati meessoost isikuks

Ranavolana I.

Suhtumine eurooplastesse ja kõigesse euroopalikku muutus uue valitseja ajal. Nimelt peale Radama I surma sai troonile tema abikaasa Ranavalona I (1828–1861), kelle võimulpüsimisest olid huvitatud prantslastelt toetust saavad ringkonnad. Naisvalitseja esiletõus oli iseenesest küllaltki ebatraditsiooniline sündmus, sest meriinade esivanemate kombe kohaselt ei tohtinud naine valitseda. Seetõttu kuulutati esimene naisvalitsejanna meessoost isikuks, kellest isegi kroonikad kirjutasid vaid meessoovormis. Kadunukese, Radama I kaksteist naist said aga vastavalt seadustele Ranavalona abikaasadeks.

Ranavalonast ei saanud poliitilist mängukanni Euroopa riikidele nagu seda esialgu vargsi loodeti. Tegemist oli tugeva isiksusega, kes julges muuta riigi poliitilisi suundumusi ja kes ilmselt aimas, millist ohtu kujutavad suurriigid Madagaskarile. Nii muutuski tema ajal suhtumine eurooplastesse vaenulikuks ja nende eemalehoidmiseks võeti ette mitmeid samme: neil keelati kauplemine sisealadel; välismaalastelt võeti senised privileegid ja nad pidid alluma kohalikele seadustele kuni selleni välja, et välismaalasi lubati isegi orjastada. Keelustati ristiusk ja surmanuhtluse ähvardusel pagendati misjonärid. Taoline tegevus tõi kaasa teravdatud suhted Suurbritannia ja Prantsusmaaga, mis tipnesid 1845. aastal sadamalinna Tamatave pommitamisega Prantsuse-Inglise eskaadri poolt. Et mitte sõltuda meretagustest relvaostudest, otsustas Ranavalona rajada oma relvatööstuse. Selles oli talle abiks prantslasest ettevõtja, kuninganna favoriit Jean Laborde.

Ranavalona välispoliitika tõttu astus Madagaskar 19. sajandi teise poolde täiesti isoleerituna muu maailma mõjudest – umbes sarnases olukorras oli näiteks Jaapan 17. sajandi algusest 19. sajandi keskpaigani või Etioopia 19. sajandil. Kuid selles kinnises ühiskonnas olid küpsemas juba pöördumatud muutused.

Pärast kuninganna surma läks võim üle tema pojale, kes krooniti Radama II (1861–1863) nime all. Nimevalik polnud juhuslik – uus valitseja püüdis jätkata isa poliitikat, kuid paraku jäi tal puudu oskustest ning temast sai üks vastuolulisemaid isikuid Malagassi riigi ajaloos. Radama II tühistas kõik eurooplaste vastu suunatud vaenuaktid, veel enamgi: lubas müüa maad välismaalastele, andis kolmandiku saarest tähtajatult rendile, tühistas tollimaksud, kehtestas usuvabaduse, tunnustas euroopaliku kogukonna eksterritoriaalsust jne. Rahvas polnud aga rahul ettevõetud muudatustega, eriti usuküsimustes, ja riigis puhkes mäss. See väljendus omalaadses massilises psüühilises epideemias “ramanendzanas”. Nimelt langesid tuhanded malagassid transsi ning väitsid, et nendesse on asunud surnud kuninganna Ranavalona I hing, mis nõuab tagasipöördumist vanade tavade, sealhulgas malagasside jaoks traditsioonilise esivanematekultuse juurde. Ülestõusu ulatus hirmutas valitseja lähikonda ning Radama II mõrvati õukondlaste poolt – ta kägistati siidinööriga.

Kaotatud saar

Siitpeale olid võimul naisvalitsejannad: Rasoherina (1863–1868), Ranavalona II (1868–1883) ja Ranavalona III (1883–1896). Ometi polnud nad midagi muud kui nupud poliitilisel malelaual, mida vastavalt vajadusele tõstis riigi peaminister ja valitsejannade elukaaslane Rainilaiarivoni. Viimane oli 19. sajandi teise poole Madagaskari ajaloo võtmefiguuriks. Sündinud 1828. aastal kõrgest soost perekonnas, hülgasid tema vanemad ometigi lapse, sest tähetarga ennustused Rainilaiarivoni suhtes olid kurjakuulutavad. Ta märgistati kui paaria – tema vasaku käe keskmiselt ja nimetissõrmelt lõigati esimesed lülid. Kuid sugulased halastasid Rainilaiarivoni peale ja kasvatasid ta üles. Kuueaastaselt alustas ta õpinguid misjonikoolis, 10-aastaselt kauplemist eurooplastega, mille tulemusel rikastus kiiresti. Rainilaiarivoni varandus oli 16. eluaastaks sedavõrd arvestatav, et ta isa leppis temaga ja tõi ta õukonda. Nii algas Rainilaiarivoni tähelend – nagu fööniks tuhast.

19. sajandi teine pool oli saare ajaloos väga pingeline. Peaministrina seadis Rainilaiarivoni eesmärgiks Madagaskari elu euroopalikumaks muutmise ning Prantsusmaa surve neutraliseerimise. Prantsusmaa aga ei tahtnud loobuda juba 17. sajandil tekkinud annektsiooniplaanidest. 1880. aastatel leiti lõpuks ettekääne sekkumiseks Malagassi riigi siseasjadesse, milleks oli saare relvatööstuse rajaja prantslase Jean Laborde’i pärandiküsimus. See malagassitariga abielus olnud mees ei jätnud pärandit mitte oma lastele, vaid Prantsusmaal elavatele sugulastele. Päranduse hulka kuulusid aga suured maavaldused Madagaskaril. Erakonfliktile lisandusid peagi uued nõudmised Prantsusmaa poolt, sealhulgas protektoraadi küsimus saare loodeosas, ning siin ei aidanud isegi lõputud läbirääkimised. Ja taevased märgid ei valetanud. Rainilaiarivoni saatus oli tuua häda mitte ainult oma perele, vaid paraku ka saarele – ta kaotas sajandeid püsinud Malagassi kuningriigi prantslastele. Kaks sõda Prantsusmaaga 19. sajandi lõpul otsustasid saare tuleviku – 1896. aastal kuulutas Prantsusmaa Madagaskari oma kolooniaks. Suur Saar sai sõltumatuse tagasi alles 1960. aastatel.

Karin Hiiemaa on Tartu ülikooli õppejõud.

Horisont 3/2002

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18