banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

FRYSLÂN

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: FRYSLÂN Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.FRYSLÂN,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Riigita rahvad
FRYSLÂN
Andrus Mölder

   Paljude eestlaste jaoks assotsieerub sõna friis eeskätt friisi tõugu lehmadega. Vähem teatakse, et friisid on rahvas, kes käesoleval ajal elab Kirde-Madalmaades ja Loode-Saksamaal, ning kes minevikus on hõlmanud väga suurt osa Põhjamere lõuna- ja idaranniku äärsetest aladest.

   Kuna ajaloo keerdkäikude tõttu on friisid laiali paisatud kahe erineva riigi aladele (pealegi veel mitmesse üksteisest lahus olevasse piirkonda), ei saa nüüdisajal rääkida ühtsete traditsioonide ja ühtse keelega friisi rahvast. Seetõttu ei ole isegi Friisimaa nimel friisi keeles ühtset nimekuju. Kõige enam kasutatakse Friisimaa tähistamiseks läänefriisi murde terminit Fryslân, millega kitsamalt tähistatakse Friisimaa provintsi Madalmaades. Samas on põhjafriisi murdes Friisimaa nimi hoopis Fraschlönj.

   Valdav enamus friisidest elab Madalmaades Friisimaa provintsis, millel on omavalitsuslik autonoomia võrdselt teiste Madalmaade provintsidega. Eriõigusi friiside rahvuslikul provintsil praktiliselt ei ole. Friisimaa provintsist idas asub Noord-Hollandi, läänes Groningeni ja lõunas Drenthe provints. Nimetatud kolm, mis praegu on täielikult hollandikeelsed, on ajaloos olnud samuti friiside asualaks.

   Frysk, seeltersk ja friisk

   Friisi keel kuulub läänegermaani keelte inglise-friisi alarühma. Sageli arvatakse, et friisi keele kõige lähedasemateks sugulasteks on hollandi ja/või saksa keel. Tegelikult on selleks aga hoopis inglise keel. Viimastel aastasadadel on friisi keeles, eeskätt Madalmaades räägitavas läänefriisi murdes, siiski tuntavad ka hollandi keele mõjud.

   Ajaloolistest põhjustest tulenevalt ei ole friisi keel ühtne, vaid jaguneb kolmeks üksteisest üsna tublisti erinevaks murderühmaks: läänemurre (friisi keeles frysk), idamurre (seeltersk või seelterfräisk) ja põhjamurre (friisk). Enam väljaarenenud on läänefriisi murre, kuivõrd selle rääkijaid on kõige rohkem ning nad moodustavad piirkonna üldisest elanike arvust suhteliselt suure osa.

   Kunagi Põhjamere lõunarannikul laialt kasutusel olnud friisi keel on käesoleval ajal väljasuremisohus. Friisi keele rääkijate arvuks Euroopas hinnatakse umbes 425 000 inimest. Nendest ligi 410 000 elab Friisimaa provintsis Madalmaades (moodustavad u. 2,7 protsenti Madalmaade elanikest ja 2/3 Friisimaa provintsi elanikest), 2000 Ida-Friisimaa kolmes asulas Saksamaal ning 10 000 Põhja-Friisimaal (viimastest umbes 2000 on aktiivsed keelekasutajad). Samas peetakse friiside koguarvuks näiteks Põhja-Friisimaal vähemalt 50 000 inimest, mis tähendab, et friisi keelt kasutab neist ainult viiendik ja needki on kõik vähemalt kakskeelsed (enamasti ülemsaksa ja friisi keele kasutajad), sageli ka kolmkeelsed - rääkides kas ülem- või alamsaksa, friisi ning taani või jüüti keelt (taani keele dialekt).

   Leeuwardenisse või Ljouwerti?

   Nagu teiste omariikluseta rahvaste, nii ka Friisimaa puhul tunneme mitte algupäraseid kohanimesid, vaid sealsete suurrahvaste ehk siis hollandlaste ja sakslaste variante. Lääne-Friisimaa tähtsamad linnad on friisi keeles Ljouwert (hollandi Leeuwarden, provintsi halduskeskus, kus elab ligi 85 000 inimest), Snits (hollandi Sneek), It Hearrenfean (hollandi Heerenveen), Harns (hollandi Harlingen), Frjentsjer (hollandi Franeker), Dokkum (sama ka hollandi keeles). Põhja-Friisimaa tähtsaim linn on friisi keeles Wästerlönj (saksa Westerland) ja piirkonna suurima saare nimi friisi keeles on Söl (saksa Sylt).

   Friisi keele kasutamine asjaajamises on erinevates ajaloolise Friisimaa piirkondades väga erinev. Schleswig-Holsteini liidumaa 1990. aastal vastu võetud konstitutsioon kaitseb ametlikult friisi kogukonda Põhja-Friisimaal. Samas ei ole friisi keelel antud piirkonnas ametlikku staatust ning kõik kirjalikud dokumendid vormistatakse üksnes saksa keeles. Siiski on viimastel aastatel hakatud Põhja-Friisimaa ametiasutustes korraldama friisikeelset suulist asjaajamist ning üha rohkem võib kohata kakskeelseid teeviitasid ja friisikeelseid asulate nimesilte.

   Õppetool ülikoolis

   Kooliprogramm tagab rohkem kui 1000 friisi lapsele võimaluse õppida friisi keelt vabatahtliku ainena üks või kaks tundi nädalas. Samas on täiesti selge, et korraliku keeleoskuse omandamiseks võõras keelekeskkonnas nimetatud koormusest ei piisa ning friisi keelest tõsiselt huvitatud peavad võtma tasulisi lisatunde väljaspool kooli. Alates 1978. aastast töötab Kieli ülikoolis friisi keele õppetool ning aastatel 1988-1996 tegutses samasugune õppetool ka Flensburgi ülikoolis.

   Põhjas

   Põhjamurde kasutamise teeb raskeks asjaolu, et põhjafriisikeelset meediat praktiliselt ei eksisteeri. Näiteks televisioonis ei esitata põhjafriisi murdes saateid üldse, raadio annab neid eetrisse ühes kohalikus avalikõiguslikus kanalis keskmiselt kolm minutit nädalas (!) ning põhjafriisikeelsed ajakirjandusväljaanded puuduvad täiesti. Viimast tühimikku püütakse täita mõningate põhjafriisi murdes artiklite avaldamisega kohalikes saksa- ja taanikeelsetes ajalehtedes. Kirjandust ilmub vähesel määral, kuid põhjafriisikeelne kohalik teater on väga tegus ning aktiivsuse tõus on täheldatav friisikeelsete laulukooride hulgas.

   Idas

   Idafriisi keelt räägitakse Alam-Saksimaa Cloppenburgi maakonna kolmes asulas. Viimaste friisikeelsed nimekujud on: Romelse (saksa Ramsloh), Schäddel (Scharrel), Strukelje (Strücklingen). Tänu 1980. aastate keskpaigas alanud idafriisi murde ametlikule kaitsmisele (kui Euroopa Liidu vähemuskeel) on keele aktiivsete kasutajate arv kiiresti kasvamas. Käesoleval ajal on piirkonnas 5 ida-friisi keelset lasteaeda, mitmes koolis on võimalik õppida friisi keelt vabatahtliku ainena 1-3 tundi nädalas. Ka nimetatud asulate avalikus halduses on viimastel aastatel hakatud osaliselt kasutama idafriisi keelt.

   Idafriisi murdes ajakirjandusväljaandeid, samuti raadio- ja televisioonisaateid ei ole. Idafriisi murdes artiklid ilmuvad siiski regulaarselt kahes kohalikus saksakeelses päevalehes. Aktiivselt tegutseb kohalik teater ning järjest enam organiseeritakse idafriisi keeles mitmesuguseid kultuuriüritusi. Oldenburgi ülikooli juures töötab ka idafriisi keele õppetool, mis muu hulgas organiseerib idafriisi keele täiendõpet täiskasvanutele.

   Läänes

   Enim kasutust leiab läänefriisi murre, kuivõrd selle oskajaid on kõige rohkem ning selle rääkimiseks on ametlikul tasandil (Friisimaa provintsis Madalmaades) loodud ka paremad tingimused. 1996. aastal läbi viidud uuringu kohaselt suudavad provintsi elanikest 94 protsenti friisi keelest aru saada, 75 protsenti ise rääkida, 66 protsenti lugeda (selle järgi on arvestatud ka keele kasutajate hulk), kuid ainult 17 protsenti kirjutada. Seejuures on friisi keele oskajaid traditsiooniliselt rohkem maapiirkondades ja vähem linnades.

   Samas tuleb arvestada, et kuigi friisid on Friisimaa provintsi põlisrahvas, hakati friisi keele õigusi ametlikult tunnustama alles paarikümne aasta eest. 1980. aastal tehti friisi keele õppimine kohustuslikuks algkoolis, 1993 ka keskkooli esimestes klassides. Põhilisi aineid on friisid sunnitud aga siiani õppima hollandi keeles. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et paljukirutud ja rahvaste vanglaks peetud NSV Liidus oli vähemalt Balti vabariikides põliselanikele tagatud kogu hariduse saamine nende emakeeles. Nii et kui võrrelda NSV Liidu hariduspoliitikat Baltimaades Madalmaade hariduspoliitikaga Friisimaal, Hispaania hariduspoliitikaga Baskimaal või Prantsusmaa hariduspoliitikaga Bretagne'is, siis ei tundugi NSV Liit enam nii põlisrahvaste vaenulik. Samalaadsete võrdlustulemusteni võib jõuda ka väikerahvaste suhtes rakendatava rahvuspoliitika muude osade võrdlemisel nimetatud maades.

   1995. aastal võeti vastu friisi keele kohalikes omavalitsustes kasutamise eeskirjad. 1996 ratifitseerisid Madalmaad Euroopa regionaalsete ja vähemusrahvaste keelte õiguste deklaratsiooni. 1997. aasta seadus annab õiguse kasutada friisi keelt kohtusüsteemis (tegelikult on friisi keelt Friisimaa provintsi kohtutes kasutatud alates 20. sajandi keskpaigast). Praeguseks on aga jõutud niikaugele, et Friisimaa provintsi friisikeelne nimi Fryslân, samuti mitmete teise tasandi kohalike omavalitsuste friisikeelsed nimed on ainsad ametlikud nimed (hollandikeelseid nimekujusid ei kasutata sageli isegi hollandikeelsetes ametlikes dokumentides)! Samuti võib öelda, et friisi keele läänemurdel on käesoleval ajal Friisimaa provintsi ametlikus asjaajamises hollandi keelega enamasti võrdsed õigused, kuigi üleriigiline ametlik dokumentatsioon ilmub ka Friisimaa provintsis enamasti vaid hollandikeelsena.

   100 raamatut aastas

   Vaatamata õiguste tagamisele on friisi keele kasutamine Friisimaa massimeedias siiski väga vähene. Nii edastab kohalik televisioon friisikeelseid saateid vaid üks tund päevas, kohalik avalikõiguslik raadio aga ca 80 tundi nädalas ning piirkonnas ei ilmu ühtegi üksnes friisikeelset päeva- või nädalalehte (friisikeelsed artiklid ilmuvad muidu valdavalt hollandikeelsetes ajalehtedes)! Friisikeelseid raamatuid ilmub aastas keskmiselt 100 erinevat nimetust ning tegutseb ka üks professionaalne friisikeelne teater.

   Perekonnanimed

   Väga paljud friisi perekonnanimed (hinnanguliselt umbes 35 protsenti Friisimaa provintsi elanike perekonnanimedest) lõpevad tähega "a". Osa nendest nimedest, nagu näiteks Albada, Idsarda, Tjaarda, Wybranda on tekkinud ajaloolistest eesnimedest. Teised jälle, nagu näiteks Baarda, Ferwerda, Holwerda on tuletatud friisikeelsetest kohanimedest. Palju on ka i-lõpulisi perekonnanimesid, mis enamasti on seotud germaanikeelsete eesnimedega (näiteks Adriani, Gerbrandy, Rudolphi, Sybrandy) ning s-lõpulisi (näiteks Foppes, Gosses, Haukes, Poppes, Sikkes, Wumkes). Küllaltki tavalised on ka stra-lõpulised nimed, tähistades ajalooliselt nimekandja päritolu vastavast paigast (näiteks Balkstra, Beetstra, Boonstra).

   Eriti Ida-Friisimaal võib kohata palju inga-lõpulisi perekonnanimesid. Neid peetakse eriti vanadeks, kuivõrd nimetatud nimelõpp on seotud germaani algkeelega ja ühel või teisel kujul ühine enamikule germaani rahvastele. Tähenduse poolest võib nimelõppu "inga" tõlkida kui millegi juurde kuuluvat või millegagi seotut. Näiteks vanaingliskeelne nimi Witting tähendab Witte poega. Friisidel on inga-lõpulistest nimedest kasutusel näiteks Abbinga, Dekkinga, Eisinga, Osinga, Piebinga, Tamminga.

   Tuntud friisid

   Terve rida kuulsaid inimesi, keda peetakse sageli hollandlasteks, on tegelikult olnud friisid. Rahvusvaheliselt tuntud inimestest olgu siinkohal nimetatud 17. sajandi filosoof ja matemaatik René Descartes; kitarrivirtuoos Jan Akkerman; 20. sajandi viiekümnendatel aastatel mänginud jalgpallur Abe Lenstra; maailma tippkiiruisutajad Hilbert van der Duim, Rintje Ritsma, Ids Postma, Falko Zandstra, Atje Keulen Deelstra, Tonny de Jong, Annamarie Thomas; kabe maailmameistrid Harm Wiersma ja Jannes van der Wal; Philips president Cor Boonstra; Esimeses maailmasõjas prantslasi reetnud tuntud tantsija Mata Hari jne.

   Tammid ja sadamad - ühed on, teisi pole!

   Madalmaad on tuntud suurte tammide poolest, mis kaitsevad merelt juurde võetud maad vee pealetungi eest. Madalmaade ja ühtlasi maailma suurim tamm ühendab Friisimaad Põhja-Hollandi provintsiga. See 1932. aastal ehitatud 30 km pikkune hiigelehitis, mis kannab nime Afsluitdijk, on mõlemalt poolt ümbritsetud veega - ühel pool asub Põhjameri ning teisel pool Yssel'i järv, mida enne tamme ehitamist tunti Zuider Zee'na ehk Zuideri merena.

   Friisimaa on nii ajalooliselt kui ka praegu tuntud laevaehituspiirkond. Muu hulgas on ehitatud luksuslaevu araabia naftaseikidele, USA multimiljonär Donald Trumpile ja ka mitmetele Euroopa monarhidele. Samal ajal ei ole Friisimaa provintsis Madalmaades ega ka Põhja-Friisimaal Taanis ühtegi suuremat sadamat!

   Spordirahvas

   Madalmaad on paljude jaoks tuntud kiiruisutamise maa. Vähem teatakse, et kiiruisutamise tõeline paradiis on Madalmaade Friisimaa provints. Just Friisimaalt on pärit Madalmaade tuntuimad kiiruisutajad. Rahvusvahelise tunnustuse on võitnud kiiruisutamise 11 linna tuur (friisi keeles Elfstedentocht), mis kujutab endast erinevate linnade kanalitel ja järvedel korraldatavat 11 etapist koosnevat kiiruisutamisvõistlust, mille võistlusdistantside kogupikkus on ligi 200 km! It Hearrenfeanis asub aga maailma esimene 400-meetrise rajaga kiiruisutamise sisestaadion Thialf. Viimane on kujunenud peaaegu samalaadseks Friisimaa sümboliks nagu Sydney ooperiteater Austraalia või Eiffeli torm Prantsusmaa puhul.

   Huvitavamad rahvuslikud spordialad on friisidel tennisesarnane mäng keatsen, mida mängitakse ilma reketita, paljakäsi; pika teiba abil kanalitest üle hüppamine ehk fierljeppen; vanamoodsates rõivastes saanisõit kanalite ja järvede jääl ehk beltsjeriden ning wadlopen ehk kõnd ümber Waddensea saare. Suviti on populaarne ka vanade purjekate ja jahtide võidusõit Friisimaa erinevatel järvedel. Viimast võistlust nimetatakse friisi keeles skktsjesilen.

   Lehmanahad roomlastele

   Praegu valitsevate arusaamade kohaselt elasid friiside eellasteks olnud germaanlased Skandinaavia poolsaare lõunaosas ning nüüdse Taani aladel.

   Umbes 9. sajandil e.Kr. toimus germaanlaste jagunemine läänegermaanlasteks, idagermaanlasteks ja põhjagermaanlasteks. 700. aasta paiku e.Kr asustasid läänegermaanlased tänapäeva Saksamaa läänepoolse rannikuala ning järgneva saja aastaga jõuti välja Friisimaale ja Madalmaadesse. Teistest läänegermaani hõimudest olid friisidele keele poolest lähedasemad saksid, usundi poolest ka jüütid ja anglid. Umbkaudu 200. aastast e.Kr võib rääkida friisidest kui eraldi etnilisest kooslusest.

   50. aastaks e.Kr. oli Julius Caesar viinud Rooma impeeriumi Reini jõeni ehk vahetult friiside naabrusesse, kuivõrd friisid elasid Reini jõe suudmeala põhjakaldal. 12. aastal e.Kr oli friisidel valida - kas koostöö roomlastega või kaitselahingud. Friisid otsustasid roomlastele alistuda sel kujul, et hakkasid maksma regulaarselt makse (lehmanahkades). Rooma impeerium laienes aga Elbe jõeni. 28. aastaks olid maksud Rooma impeeriumi heaks tõusnud väljakannatamatult kõrgeks ning friisid otsustasid vastu hakata. Baduhennawoodis toimunud lahingus osutusid friisid võitjateks ning järgmise 20 aasta jooksul oli Friisimaa võõrastest rõhujatest vaba.

   Siin ja seal

   250. aastaks oli Põhjameri nii palju tõusnud, et oluline osa asustatud Friisimaast jäeti maha ning friisid rändasid lõuna poole. Tagasi pöörduti alles umbes aastal 400. Osa friisidest oli aga jäädavalt lahku löönud, asudes elama Friisimaast edelasse, kus nad panid koos saalide ja teiste vähemate hõimudega aluse frangi hõimule, mis hiljem lõi mõjuvõimsa Frangi riigi.

   4. sajandi keskpaigast 6. sajandi keskpaigani toimunud Suur rahvasterändamine puudutas ka friise. Muu hulgas võtsid friisid osa tänapäeva Inglismaa alade vallutamisest, asustades koos jüütidega Kenti ümbruse.

   Friisi Impeerium

   Ajalooline Suur-Friisimaa (Magna Frisia), mida on nimetatud ka Friisi Impeeriumiks, eksisteeris 6. sajandi algusest aastani 719 ning hõlmas pikka, kuid kitsast Põhjamere lõunaranniku riba tänapäeva Põhja-Belgiast kuni Saksamaa ja Taani piirialadeni. Sel perioodil kontrollisid friisid suurt osa Põhjamere-äärsete piirkondade omavahelisest kaubandusest, kuna olid lisaks headele meresõitjatele sageli ka teistest sõjakamad ja hulljulgemad. Põhjamerd tunti sel perioodil aga Mare Frisicum´i nime all. Suurima õitsengu saavutas Friisimaa kuningas Punapea (eluaastad 679 -719) valitsemise ajal, mil Friisimaa võitles edukalt frankide ja ristiusu vastu.

   Iseolemise lõpp

   Esimest korda kaotas suur osa Friisimaast täielikult iseseisvuse 734. aastal, mil oldi sunnitud alistuma Frangi riigile. 785 kaotas iseseisvuse ka Friisimaa kõige idapoolsem osa, mis kuni selle ajani oli koostöös saksidega suutnud frankide rünnakuid tagasi tõrjuda. 800. aastaks oli friiside eliit täielikult ristiusustatud. Küllaltki oluline osa tavainimestest püsis ristiusust eemal aga veel ka sajandeid hiljem, ning tänapäevalgi on Friisimaa piirkond, kus n.-ö. paganate osatähtsus (mõningatel andmetel vähemalt kolmandik friisidest) rahvastikust on suurim terves kristlikus Euroopas.

   840. aastal sattus enamus Friisimaast Taani mõjuvõimu alla, kuid juba 885. aastal löödi taanlased välja ning Friisimaa sai jälle iseseisvust nautida. Järgnevatel sajanditel tuli friisidel tegemist teha nii saksidest, taanlastest, hollandlastest kui ka frankidest vallutajatega, vormiliselt kuulus Friisimaa Püha Rooma Riiki. Püsivamat võimu ei suutnud ükski võõrvallutaja siiski saavutada enne, kui 1256. aastal alistasid Friisimaa kõige läänepoolsemad alad (praegune Noord-Hollandi provints) hollandi krahvid.

   Kogu keskaegse Friisimaa ajaloo suurimaks päevaks võib pidada 26. septembrit 1345, mil friiside rahvavägi lõi Kesk-Friisimaal peetud lahingus sakside, hollandlaste ja prantslaste ühisväge. Nimetatud tähtpäev on sellest ajast alates (ka nüüdisajal) olnud suurimaks pühaks paljudele friisidele. Vähem kui viiskümmend aastat hiljem, 1392 algas Friisimaal aga kahe rivaalitseva kogukonna vahel kodusõda, mis kurnas friise sedavõrd, et 1498 paluti Saksi krahvil Albrechtil (eluaastad 1443-1500) vaenutsevad pooled lahutada. Viimane tähendas ühtlasi ka Kesk-Friisimaa iseseisvuse lõppu. Peaaegu koheselt võeti Friisimaal asjaajamises kasutusele saksa keel. Lõplikuks löögiks friisi keelele oli aga 16. sajandi keskel toimunud reformatsioon, peale mida nii Piiblis kui kirikujutlustes jäi tarvitusele üksnes alamsaksa keel.

   Kõige kauem püsis vabana Ida-Friisimaa väike ala, mis oli iseseisev krahvkond alates 14. sajandist. Selle iseseisvusele tegi lõpu Preisimaa 1744. aastal. Hilisemates ajaloosündmustes ei ole friisid enam kaasarääkijad saanud olla. Nende kuuluvuse ühe või teise riigi alla on otsustanud võõrvallutajad isekeskis.

   Kääriv Friisimaa

   Käesoleval ajal otseselt rahvuslikke terroriorganisatsioone Friisimaal ei tegutse, kuid rahvuslikku "käärimist" võib kohata küllaltki palju. Eriti hoogustus rahvuslik liikumine 1998. aastal, kui tähistati 500 aasta möödumist friiside vabaduse langemisest. Kui hollandlased suhtusid sellesse sündmusesse rohkem kui ajaloolisesse fakti, siis friiside hulgas tõstatas see sündmus taas arutelud rahvuslikust rõhumisest (friisi rahvuslikumate parteide poolt nimetatud ka kultuuriliseks genotsiidiks) ning rahvusliku iseolemise idee. Seetõttu võis ka tavalisest sagedamini kohata loosungeid "Fryslan Frij", mis olid põhiolemuselt arusaadavad ka paljudele friisi keelt mittemõistvatele inimestele.

   Tõsiseltvõetavat arutelu Friisimaa tuleviku üle praegu veel tekkinud ei ole. Madalmaade valitsevate ringkondade ametliku seisukoha järgi ei ole seal midagi arutada - Friisimaa oli, on ja jääb Madalmaade osaks. Friiside rahvuslikud parteid on aga liiga nõrgad, et iseseisvuse ideed tõsisemalt tõstatada. Viimasele aitab osaliselt kaasa ka piirkonna suhteline majanduslik edukus - paljud friisid on eluga majanduslikus mõttes rahul ja seetõttu pigistatakse rahvuslike kitsaskohtade ees silmad kinni.

   Palju värve ja vorme

   Nii nagu Friisimaa ei ole käesoleval ajal ühtne territoorium, ei ole friisidel ka päris ühtset rahvuslippu. Kõige enam pretendeerib viimasele Friisimaa provintsi lipp, mis Madalmaades on ametlikult kuulutatud ka friiside rahvuslipuks. Nimetatud lipp on kõige tuntum friiside lipp. Samal ajal kasutavad Saksamaal asuva Ida-Friisimaa elanikud oma lippu ning Saksamaal Schleswig-Holsteinis, nn. Põhja-Friisimaal elavad friisid, veel kolmandat rahvuslikku värvikombinatsiooni. Seejuures kasutavad Põhja-Friisimaa elanikud koguni kahte erineva kujuga lippu - trikoloori ning Skandinaavia risti kujulist lippu.

   ANDRUS MÖLDER (1970) on finantsanalüütik,
kelle hobiks on juba aastaid väikerahvad ja nende sümboolika.

   Friisimaa provintsi lipp.

   Friisimaa lipul, mille pikkuse ja laiuse suhe on 9:13, on seitse diagonaalset triipu (vaheldumisi koobaltsinine ja valge) ning seitse punast vesiroosi lehte (friisi keele läänemurdes pompebledden; vesiroos on Friisimaa üks vanemaid sümboleid). Diagonaalsetest triipudest valged sümboliseerivad kolme Friisimaa maapiirkonda: Oostergo't, Westergo't ja Sevenwolden'it. Sinised diagonaalid tähistavad aga suuremaid Friisimaa jõgesid. Seitse vesiroosi lehte kujutavad ajaloolise Friisimaa seitset erinevat mereäärset piirkonda (nn. zeeland'i), nagu need eksisteerisid 8. ja 14. sajandi vahel. Siiski ei olda nüüdisajal päris ühel meelel selles osas, millised need piirkonnad konkreetselt olid. Mõningatel andmetel olid nendeks Lääne-Friisimaa (praegune Noord-Hollandi provints Madalmaades, kaardil tähistatud numbriga 1), Westergo (Friisimaa provintsi lääneosa, 2), Oostergo (Friisimaa provintsi idaosa, 3), Sevenwolden (Friisimaa provintsi kaguosa, Overijsseli provintsi põhjaosa ja Drenthe provints, 4), Ommelanden (enamus praegusest Groningeni provintsist, 5), Ida-Friisimaa (Saksamaa loodenurgas, 6), Põhja-Friisimaa (Saksamaa Taani piiri äärsed alad ja Põhja-Friisi saared, 7).

   Friisimaa lipu päritolu ja vanus on vaieldavad. Ühed väidavad, et tegemist on 9. sajandist pärit algupärandi mugandusega ja sellisel kujul on see Euroopa üks vanimaid kasutuses olevaid lippe üldse. Teised jälle, et lipp on pärit 11. sajandist ja seda on kirjeldatud juba ülemsaksa kangelaseepose "Gudrun" algversioonides. Kolmandad aga ütlevad, et Friisimaa lipu loojateks on perekond De Zee Jirnsumi linnast, esimest korda lehvis lipp 1895. aastal ja alates 1897. aastast oli kasutusel "De Leeuw & De Zee" firma lipuna. Seejuures olevat lipu põhiautor Sj. De Zee saanud lipu loomiseks inspiratsiooni Friisimaa ajaloolistest vappidest, mille ta avastas vanu raamatuid sirvides. Kindel on aga see, et ametliku tunnustuse sai Friisimaa lipp 9. juulil 1957, kui Friisimaa provintsi valitsuses kinnitati lipu kuju, värvid ja kasutamise kord. Friisimaa lippu peetakse kaasajal kõige populaarsemaks Madalmaade provintsi lipuks. On isegi väidetud, et tõenäoliselt tunnevad Madalmaade elanikud paremini Friisimaa kui oma elukohajärgset lippu.

   Põhja-Friisimaa trikoloor.

   Põhja-Friisimaa trikoloor, mille nimi põhjafriisi keeles on gölj-rüüdj-ween, on saanud oma värvid Friisimaa vapilt. Lipu värvidel on mitmed ja kohati vastakad tähendused. Trikoloori kasutatakse ka koos vapiga, kus on peal Põhja-Friisimaa moto "Lever düd as Slav". Viimane tähendab tõlkes "Parem olla surnud, kui olla ori" ning on pärit Madalmaade Friisimaa provintsis Gaasterlandis asuvalt monumendilt (sealne läänefriisikeelne kirjaviis "Leaver dea as slaef"), mis on pühendatud friiside poolt hollandlaste üle saavutatud võidule 1345.

   Põhja-Friisimaa ristilipp.

   Põhja-Friisimaa Skandinaavia risti kujulisel lipul on samad värvid, mis piirkonna trikoloorilgi. Selline lipukuju sümboliseerib friiside traditsioonilisi sidemeid Skandinaavia rahvastega. Lipu värvide laiuste suhted on 6:1:2:1:12. Ei saa väita, et friiside Skandinaavia risti kujuline lipp Lääne-Euroopas erand on. Eeskätt skandinaavlaste vallutusretkedega seotud aladel on selliseid lippe olnud kasutusel teisigi. Näiteks tänapäeva Põhja-Prantsusmaal Normandias elanud normannid kasutasid omal ajal Skandinaavia risti kujulist puna-kollast lippu ning Briti saarestikku kuuluvatel Orkney saartel ja Shetlandi saartel on praegugi ametlikult kasutusel Skandinaavia risti kujulised lipud (vastavalt kollasel põhjal peenike punane rist ning sinisel põhjal peenike valge rist.

   Friisimaa vapp.

   Friisimaa lõvidega vapp on nüüdse kuju saanud 16. sajandil, kuid põhiolemuselt püsinud muutumatuna juba vähemalt 14. sajandist. Algupäraselt ei olnud tegemist siiski mitte friiside, vaid ühe hollandi krahvi vapiga, kes püüdis Friisimaad endale allutada. Ka vapil on kasutatud seitset elementi - vapi nüüdsel kujul on esitatud seitse ristkülikut (enne 16. sajandit oli ristkülikute asemel seitse münti). Needki tähistasid ja tähistavad Friisimaa seitset ajaloolist piirkonda.

Horisont 3/2001

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18