banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Piibli veeuputus ja soomeugrilased

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Piibli veeuputus ja soomeugrilased Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Piibli veeuputus ja soomeugrilased,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Piibli veeuputus ja soomeugrilased
Ago Künnap

Kaua aega on arvatud, et Noa laeva lugu peegeldab mingisugust ammust Mesopotaamia jõgede erakordselt suurt üleujutust. Üks viimaseid veeuputuse-alaseid teooriaid väidab aga, et nimetatud müüdi taga võib olla hoopis 7500 aastat tagasi toimunud Vahemere soolaste vete tungimine läbi Bosporuse maatõkke ning voolamine madalama veetasemega Musta merre.

Ligikaudu 3600(-3200) aasta eest kirja pandud sumeri(-babüloonia) lugulaul "Gilgameš" kõneleb veeuputusest järgmist (oma teost ehmunud jumalate halamise kirjelduse olen vahele jätnud):

Vaevalt oli koitnud hommiku agu,

kui taeva põhjast tõusis tume pilv.

Addu müristab selle sees,

Šullat ja Haniš tulevad ees,

käskjalad lähevad mööda mäge ja lagedat.

Eragal kisub välja maste,

läheb Ninurta ja murrab tammi,

tõrvikud tõstsid Anunnakid,

et nende säraga süüdata maa.

Addu paneb tarduma taeva,

see, mis helge, pilkaseks muutus,

terve maa lõhenes kui anum.

Esimesel päeval Lõunatorm möllas,

kiiresti jõudis, uputas mägesid,

rahva peale tuli kui sõda.

Üks ei näe teist,

taevastki pole inimestel näha.

Kuus päeva ja seitse ööd puhub tuul,

maru uputab veega maad.

Kui jõudis kätte seitsmes päev,

lõpetas möllu maru ja uputus,

möllasid nemad nagu tuhudes naine.

Rahunes meri, vaibus torm, uputus lõppes.

(Boris Kaburi tõlge)

Tunduvalt hilisem Vana Testament annab näiteks 1. Moosese raamatus sündmusest sellise pildi (olen jätnud välja enamiku Noa ja tema laevaga seotud seikadest):

Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale. Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti. Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. ... Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale, vesi tõusis ... Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju ... Ja vesi võttis maa peal üpris väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti. Vesi tõusis neist viisteistkümmend küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud. Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui lojused ja metselajad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka. Kõik, kelledel eluvaimu hingus ninas oli, kõik, kes olid kuival maal, need surid. Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja linnud taeva all hävitati maa pealt ... Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva. ... ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes. Ja sügavuse allikad ja taeva luugid suleti, ja sadu taevast keelati. Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud. ... Ja kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. ... Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

Mõlemast uputuse kirjeldusest leidub mõneti erinevaid versioone, kuid kõik nad on mitmes suhtes üsnagi tõepärased. Muidugi polnud uputus globaalne ega häving totaalne, kuid katastroofi üle elanud inimestele piisavalt kohutav elamus selleks, et teda globaalseks ja totaalseks pidada ning sellisena tulevastele põlvedele edasi anda. Ka Vana Testamendi happy end'i - vee taandumist - ei tulnud. Nimelt on meil siin väga tõenäoliselt tegemist müüdistunud mälestusega Musta mere veetaseme 7500 aasta tagusest plahvatuslikust tõusust.* Maismaa ääre- ja kõrguskontuuride ulatuslikud muutused miljonite ja miljonite aastate jooksul on üldtuntud. Kuid meid võiks huvitada eelkõige see, mis toimus siis, kui tänapäine inimene ehk homo sapiens sapiens oli ümmarguselt 50 000 aasta eest juba levinud oma Ida-Aafrika algkodust Euraasia mandrile.

Musta mere lugu

Viimane jääaeg valitses vahemikus 120 000-11 600 aastat tagasi. Tema viimane maksimum langes aega umbkaudu 23 000-19 500 aasta eest, mil Põhja-Euroopa mannerjääväli kattis suurema osa Briti saartest, Taanist, Põhja-Saksamaast, Põhja-Poolast ja Leedust ning täielikult Fennoskandia, Koola poolsaare, Valge mere, Novaja Zemlja, Franz Josephi maa ja Teravmäed. Väiksemaid jäälaamu oli mujalgi, näiteks Alpide kohal.

Kui Põhja-Euroopa jääväli hakkas 15 000 aasta eest sulama, moodustusid algul jääpiiri taha suured sulaveejärved. Mannerjää raskuse all lohku vajunud maakoor hakkas nüüd õgvenema ning seetõttu kerkima, tulemuseks nimetatud järvede tühjaksjooks ümberkaudsetesse meredesse ja esmajoones Musta merre, mis muutus mageveeliseks. Jääsulavete rohke sissevoolu tõttu oli Musta mere pind seejuures nii kõrgel, et tal oli väljavool kitsukese jõe näol praeguse Bosporuse väina kohal (ja asemel) läbi Marmara mere Vahemerre, mille kaudu ta oli seega ühenduses maailmamerega.

Kui mannerjää oli sulanud, vähenes sissevool Musta merre, tema veepind alanes oluliselt ning väljavool Vahemere suunas lakkas, voolutee ise ummistus. Must meri osutus mageveeliseks siseveekoguks, järveks, millel puudus ka ühendus maailmamerega. Samal ajal maailmamere veetase globaalse jääväljade sulamise tõttu kogu aeg tõusis, nii et umbes 7500 aasta eest oli see üle 100 meetrit kõrgem Musta mere pinnast.

Mis juhtus edasi, seda kirjeldavad William B. F. Ryan ja Walter C. Pitman 1999. aastal New Yorgis ilmunud raamatus "Noah's Flood" ("Noa veeuputus"). Raamatu autorid on aastaid ekspeditsioonilaevadel koos kolleegidega mitmelt teadusalalt uurinud Musta mere ja Vahemere põhja ja setteid ning Bosporuse geoloogilist ehitust. Nad pöörasid tähelepanu sellele, et vanimad tollased soolase vee asukate jäänused Mustas meres osutusid umbes 7500 aasta vanusteks (täpsemalt 7470-7580 ± 35-50 cal BP), mis langes kokku viimaste mageveeliste järveasukate jäänuste eaga selles veekogus. Järelikult pidi olema tollal toimunud soolase merevee plahvatuslik sissevool Musta merre, mis kandis endaga kaasa ka merefloorat ja -faunat ning lõi kiiresti tingimused nende vegetatsiooniks, hävitades samas mageveelised liigid. Ainukeseks seletuseks võib olla Vahemere soolase vee läbimurre Bosporuse maatõkkest ning voolamine madalama veetasemega Musta merre. Vahemere vesi alustas oma pealetungi, uuristades endist Bosporuse kitsukest ummistunud jõesängi. Selles tekkinud vool üha tugevnes, kuni saavutas sellise võimsuse, et murdis maha Bosporuse maatõkke, tohutuid pinnasemassiive teelt pühkides. Vesi voolas 75-kilomeetrise tunnikiirusega. Bosporuse tollase läbivoolu mahtu hindavad Ryan ja Pitman võrdseks 200 Niagara kosega. Toimunu intensiivsusest annab tunnistust praeguse Bosporuse väinasuu vastas paiknev veevoolu poolt õõnestatud suuremõõtmeline süvend Musta mere aluspõhjas, mis on hiljem täitunud setetega.

Vee sissevool võis Ryani ja Pitmani arvestuste järgi kesta mitmeid aastaid, olles algul väga intensiivne, aga aeglustudes sedamööda, kuidas Musta mere ja Vahemere veetasemete vahe vähenes. Lõpptulemusena oli maailmamere ja Musta mere veepind samal tasemel ning vee edasitung maismaale lakkas. Musta mere pind kerkis kokku 107 meetrit. Veetõusu kiiruseks oli keskmiselt 15 sentrimeetrit ööpäevas. Üleujutus hõlmas praktiliselt kogu Musta mere ranniku. Sõltuvalt ranniku profiilist oli üleujutuse ulatus erinev. Väga vähene oli see mere kirderannal, Kaukasuse mäestiku järsul jalamil, ulatuslik aga lääne- ja põhjarannal, seda eriti ranniku lauges loodeosas, ulatudes seal mitmesaja kilomeetrini sisemaa suunas. Looderannikul oli kalda tõus ainult 45 sentimeetrit kilomeetri kohta ning praegugi vee sügavuseks ainult 30-60 meetrit. Vesi võis maismaal edasi tungida kiirusega 350-750 meetrit ööpäevas, madalates jõesuuetes koguni 1,5 kilomeetrit ööpäevas.

Põgenikevool

Toimunul oli suur mõju kogu Euroopa inimasustuse edasisele käekäigule. Teatavasti ollakse seisukohal, et Euroopa põllunduse lähtekohaks oli paikkond Lähis-Idas Levanti ja Anatoolia alal (praeguste Süüria ja Türgi kandis) ning tema tekkeaeg oli umbes 10 000 aastat tagasi. Ligikaudu samal ajal sai alguse ka karjandus. Ajapikku levis põllundus Euroopasse laiali. Meie arheoloogi Valter Langi järgi on põllunduse alged Eestis kuni 5000 aastat vanad. Ryani ja Pitmani seisukohad põllunduse ja karjanduse tekkimise osas tunduvad olevat lähedal nn. oaasiteooriale, mille kohaselt metsikuid teraviljataimi ja loomi hakati viljelema ja kodustama teatud sundseisus, kui külmematel ja vastavalt ka kuivematel ilmastikuperioodidel inimesed ja loomad olid sunnitud koonduma mageveekogude äärde "talvitama", sest seal säilisid taimestiku kasvuks paremad tingimused. Pärast viimast jääaega olid sellisteks perioodideks eelkõige ajavhemikud 12 500-11 400 ja 8200-7800 aastat tagasi.

Üheks selliseks suureks oaasiks võib pidada kunagist mageveelise Musta mere rannikut. Ryani ja Pitmani järgi olid siinsed elanikud enne katastrofaalset üleujutust edukad põldurid ja karjakasvatajad. Nad lõid ka kõrge kultuuri, mille kohalikud arheoloogilised jäljed on jäänud aga vee alla ning seetõttu seni avastamata. Selle kultuuri märke usuvad kaks ameeriklast leiduvat seevastu seal, kuhu Musta mere rannikuelanikud paanikas põgenesid kiiresti tõusva vee eest. Pagemine toimus igas ilmakaares, kuid meid huvitab loomulikult just Euroopasse laiali suundunud põgenikevool. Uue ja kõrgema põldurite-karjakasvatajate kultuuri nooremaid kui 7500-aastasi arheoloogilisi jälgi leidub eelkõige Kesk-Euroopas ning neid peavad Ryan ja Pitman üleujutuspõgenike poolt sinna levitatuiks.

Tšehhi päritolu inglise arheoloog Marek Zvelebil on tõlgendanud Euroopa arheoloogilist leiuainest selliselt, et üldjoontes just samaks ajaks ja samale Kesk-Euroopa alale olid levinud Lähis-Ida suunast põldurid. Kaugemale lääne ja põhja suunas toimus põllunduse levik hiljem aga juba eelkõige kultuuridifusioonina, seega ilma põllumajandusliku elanikkonna enda massilise migratsioonita. Zvelebili seletusega on äsja liitunud ka mainekas inglise arheoloog Colin Renfrew. Viimase väitel esitati 1999. aasta sügisel Cambridge'is toimunud arheoloogide ja geneetikute ühiskonverentsil kõnealust seletust toetavat populatsioonigeneetilistki andmestikku, mida on oodata peagi trükist. (Nimetatud konverentsil tegi soomeugrilaste ja ennekõike saamide geenipärandi lahtiseletustega muide ilma meie populatsioonigeneetik Richard Villems.) Kõik see tõstab Ryani ja Pitmani Kesk-Euroopa põgeniketeooria usutavust.

Lükkas liikuma indoeurooplased

Kui lisaks oletada, et migrandid olid indoeuroopakeelsed, nagu paljud uurijad ja nende seas soome lingvist Kalevi Wiik seda teevad, sünnib pilt ka nende keelte dominantsest levikust migratsiooniterritooriumile ning hiljem sealt edasi lääne ja põhja poole, sealhulgas soome-ugri keelealale. Ülalöeldu põhjal võib Musta mere üleujutuskatastroofi tõlgendada kui põllunduse, indoeurooplaste ja nende keelte levikut ajas ja ruumis tõhusalt edendanud tegurit Euroopas. On raske arvata, kui palju aega oleks võtnud põllunduse-karjakasvatuse ning indoeuroopa keelte jõudmine Kesk-Euroopasse ilma selle katastroofita või kas need keeled oleksid sinna üldse kunagi jõudnud. Seejuures on meie jaoks eriti oluline see, et umbes 7500 aasta eest aset leidnud Musta mere veeuputus paiskas indoeuroopa põldurid-karjakasvatajad ka soome-ugri küttide-kalastajate vahetusse naabrusse.

Eespool kirjeldatud ulatusliku migratsiooni erakordsuse mõistmiseks on oluline rõhutada, et kiviaegsed kütid-kalurid ei võtnud n.-ö. normaaloludes ette suuri massrändeid. Nad nihkusid ainult asustamata, näiteks mannerjää alt vabanevatele aladele. Võiks arvata, et teraviljakasvatus, mis oli kümneid kordi efektiivsem elatusallikas kui küttimine-kalastamine, kutsunuks esile põllumajandusliku elanikkonna plahvatusliku kasvu, mis sundinuks põldureid otsima üha uusi kõlvikuid, s.t. laiali rändama. Ometi seda ei juhtunud. Armeenia päritolu inglise arheoloog Pavel Dolukhanov on uurinud Lähis-Idas esimeste põldurite asulaid ning täheldanud, et need ei laienenud kiiresti naaberaladele. Levimatuse põhjus pole teada, kuid Dolukhanov pakub mõeldavate seletustena välja näiteks tihedama asustuse korral kergemini levivad laastavad epideemiad või siis põllunduse tõttu rikastunud inimrühmade vahelised ohvriterohked röövsõjad. Ryan ja Pitman osutavad, et külmemal kliimaperioodil, 8200-7800 aastat tagasi, need asulad laostusid ja jäeti maha. Näeme seega, et alles Musta mere looduskatastroof kutsus esile põldurite arvuliselt ja ruumiliselt ulatusliku laialirände.

Kuulda, näha ja tunda...

Mis puutub "Gilgameši" ja Vana Testamendi veeuputuskirjeldustesse, siis tuleb silmas pidada, et Musta mere katastroof pidi olema seda üleelanutele erakordselt košmaarne elamus. Ryan ja Pitman oletavad koguni, et hirmunud üleujutuspõgenike enamik püüdis oma pagemisteekonnal nähtavasti üldse suuremaid veekogusid vältida. Röögatute veemasside purskumine Bosporuse kitsastiku kaudu Musta merre oli kuulda, näha ja tunda kogu ranniku ulatuses. Kostis hiigelkose kõrvulukustav möirgamine. Pihustunud kaskaadivee pilv varjas päikese, vesi sadas vihmana alla. Rannikut rammisid sogased hiidlained. Tõusis marutuul, mis kandis endaga vihma, samuti tolmu ja liiva ning puid, põõsaid ja rohtu. Oma 300 päeva pidi olema tunda, kuidas maapind vibreerib. Kõike purskumisega kaasnevat on raske isegi ette kujutada. Ja muidugi neelas tormitsev tõusuvesi ühe põllu, elamu ja kodulooma teise järel, inimesi uppus. Loodusjõudude möll ning inimeste elukeskkonna häving olid kirjeldamatud.

Pole siis ehk imeks panna, et mälestus juhtunust pärandus põlvest põlve ning kandus aastatuhandete taha. Ryani ja Pitmani järgi liikusid põgenikud ka Mesopotaamiasse. Sealt pärinevast sumeri-babüloonia lugulaulust nopiksin väited, et tõusis tume pilv, mürises, muutus pimedaks, kiiresti liikuv lõunatorm möllas. Asjakohane on vist ka võrdlus, et terve maa lõhenes kui anum. Kuna tõrvikud tõstsid Anunnakid, et nende säraga süüdata maa, esines tõenäoliselt ka atmosfäärielektrilisi nähte. Piibel laseb uputusel kesta tõepäraselt üle aasta ning mainib ehk tabavalt, et puhkesid kõik suure sügavuse allikad. Ryan ja Pitman osutavad sellele, et Mesopotaamia jõgede üleujutused olid sageli küll ettearvamatud ning laastavad, kuid oma olemuselt nad ei sobi hästi aluseks vaadeldavatele müütidele. Mis puutub Piibli väitesse, et maa oli lõpuks jälle täiesti kuiv, siis tõlgendaksin seda kas igale korralikule muinasjutule kohustusliku õnneliku lõpuna, Mesopotaamia ja Egiptuse jõetulvade kogemuste juurdelisamisena või hoopis selle fakti peegeldusena, et Musta mere vee pealetung maismaale ju lõpuks tõesti peatus.

Meile nii tuttav Piiblis kirjeldatud veeuputus leidis niisiis 7500 aasta eest tõesti aset. Ta oli sellest kirjeldusest küll mitmes suhtes erinev, kuid kahtlemata nii võimas ning nii suurte tagajärgedega ulatuslikule inimasustuse regioonile Euraasias, et on auga ära teeninud fikseerimise pühakirjas. Temata oleks ka soomeugrilastel tulnud kes teab kui kaua oodata indoeurooplaste keelelisi ja muid mõjusid.

AGO KÜNNAP (1941)
on Tartu Ülikooli uurali keelte professor.

*Kõik ajamäärangud on antud tavalistes päikesekalendri aastates, mis on saadud radiosüsiniku 14C dateeringute dendroloogilisel kalibreerimisel (cal BP).

Horisont 3/2001

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18