banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Islam: mõned aabitsatõed

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Islam: mõned aabitsatõed Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Islam: mõned aabitsatõed,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Islam: mõned aabitsatõed
Richard Bennett

Üks kõige kiiremini levivaid religioone tänapäeva Läänemaailmas on islam, mille ligikaudne tõlge araabia keelest võiks olla alluma. Islami traditsioonide järgijaid teatakse aga kui muslimeid (moslemeid, muhameedlasi), mis tähendaks siis need, kes alluvad. Nagu enamiku teistegi religioonide puhul, on muhameedlastegi hulgas nii innukaid-agaraid fanaatikuid kui ka neid, kes on küll üles kasvatatud kui moslemid, kuid kes igapäevaelus ei täida isegi kõige põhilisemaid islami ettekirjutusi. Ühe eeskujuliku, distsiplineeritud muhameedlase jaoks eksisteerib viis põhiprintsiipi, mida sageli on nimetatud ka viieks islami sambaks. Seejuures nõuab just nendest printsiipidest kinnipidamine usklikult nii mõnigi kord märkimisväärset isiklikku eneseohverdamist.

Muhamedi usu viis tugisammast on usutunnistus, palvetamine, ramadaan, zakat ja hadz.

Paganliku panteoni Allahist...

Islami usutunnistus ehk kreedo ütleb, et ei ole teisi jumalaid peale Allahi ja Muhamed on Tema prohvet. Muhamedi-eelne araabia maailm oli polüteistlik, Allah aga üks paljudest jumalatest, kuigi jumal-looja ning paganliku panteoni tähtsaim liige. Allah ei olnud oma looduga siiski eriti tihedalt ja lähedalt seotud, mistõttu tollased araablased kummardasid eeskätt ümbritsevaid loodusjõude, mis otseselt mõjutasid nende igapäevast elu ja elatise hankimist (päike, torm jne.). Aastail 610-612 hakkas Meka elanik Muhamed kuulutama, et seesama Allah on saatnud ingel Gabrieliga sõnumi temale ja kogu Meka rahvale. Kõnealune läkitus kujutas endast õigupoolest käsku lõpetada kõigi teiste jumalate järgmine ning teenida ainuüksi Allahit. Käsust kõrvalehiilimise puhul ähvardati hukkamõistuga.

Muhamedi aktsepteerisid esialgu vaid üksikud Meka elanikud. Meka oli juba tollal kujunenud araabia polüteistide palverännakute sihtkohaks. Sealset suurt musta kivi, mida tänapäeval peetakse meteoriidiks, seostati araabia jumalatega ning selle ümber oli ehitatud pühamu (Kaaba), kuhu oli püstitatud altareid ja mida kaunistasid mitmesugused iidolid.

Kuigi Muhamedi kuulutus levis lõppkokkuvõttes kogu araabia maailmas, toimus see kõik ikkagi alles pärast seda, kui õnnestus maha suruda opositsioon, mis sundis Muhamedi esialgu lahkuma Mekast ja siirduma kõrbeoaasi nimega Mediina. Muhamedi roll Mediinas sarnanes mõnevõrra (vahe)kohtuniku omale, kuid teda ei saa hoopiski samastada niisuguste karismaatiliste kangelaste-kohtunikega, kellest pajatab Vana Testamendi Kohtumõistjate raamat.

Kui Muhamed 622. aastal Mediinasse asus, tõi ta kaasa umbes 200-300 pooldajat, kellest Meka moslemite kogukond oli koosnenud. See rännak on kujunenud nüüdisaegse muhameedliku kalendri algustähiseks. Muhamed ja tema pooldajad kannatasid vaesust ning viletsust, kuid ootamatute sõjaliste võitude ning kolme Mediina juudi koguduse pagendamise (või koguni verise hävitamise) tulemusel saavutas Muhamed 627. aastaks Mediina täieliku alistumise ning ümberkaudsete hõimude toetuse.

... ainujumal Allahini

Islami usutunnistus, mis pärineb kirjeldatud perioodist, väljendab moslemite usku sellesse, et on ainult üks jumal - Muhamedi sõnadele tuginedes too, keda araablased kutsusid Allahiks. Kreedo see osa rõhutab, et tuleb hüljata mis tahes teised jumalused ning allutada oma usu-, tsiviil- ja eraelu nendele normidele, mis on kehtestanud Allah.

Tõdemusega, et Muhamed on Allahi prohvet, identifitseerib usklik end just nimelt niisuguse islamiga, nagu propageeris Muhamed. Samuti väljendab see inimese kindlust ja veendumust, et Muhamedi kuulutus oli tõepoolest jumalikku päritolu. Muhamedile antud ilmutused koondati ühtede kaante vahele umbes 20 aastat pärast prohveti surma ja on tänapäeval tuntud kui Koraan, mis tähendabki ilmutus.

Kreedoga aktsepteeritakse samuti seda, et Muhamed oli prohvet. Kuna moslemite arvates on Allah sama Jumal, keda teenivad juudiusulised ja kristlased, peavad nad Muhamedi viimaseks paljude prohvetite reas, mis algab Aabrahamiga, kellele järgnesid paljud Vana Testamendi suurkujud, nagu näiteks Mooses ja Taavet, ning ulatub lõppkokkuvõttes Jeesuseni.

Tõepoolest, sõna Allah võib etümoloogiliselt seostada heebrea sõnaga Elohim, mille tähendus on samuti Jumal. Vana Testamendi järgi oli just Elohim see, keda tundis Aabraham. Judaismis avaldas Jumal end pärastpoole siiski märksa personaalsema Jahve'na (Moosesele ja iisraeli rahvale Siinai mäel) ja kristlastele saabus jumalik ilmutus veelgi intiimsemal kujul - Naatsareti Jeesuse isikus. Kuigi ühelgi neist personaalsematest Jumala ilmutustest ei ole kohta islami traditsioonis, paigutavad moslemid Muhamedi ometigi võrdväärsena piiblitegelaste kõrvale kui mehe, kes neile järgnes. Muhamed on moslemite jaoks niisiis viimane prohvet ja Muhamedi õpetus ühtlasi kõige täpsem jumalik ilmutus.

Moslemiks saamiseks tuleb põhimõtteliselt vaid korrata kreedot kogu südamest ja vähemalt kahe muhamediusulise juuresolekul. Praktikas on islami usku astumine siiski märksa keerukam.

Palvetamine

Ülejäänud islami alussambad defineeris ja institutsionaliseeris prohvet Muhamed ise Mediina perioodil (622-632). Nii näiteks on vastuolulisi andmeid selle kohta, kui tähtsaks peeti palvetamist enne Mediinasse siirdumist. Kuid kindel on see, et just Mediinas kujunes sellest tõsiuskliku moslemi kohustus, mida tuli täita viis korda päevas: umbkaudu koidikul, keskpäeval, pealelõunal, õhtul ja südaööl.1

Palvetamine tähendab ühtlasi palveks valmistumist, sealhulgas rituaalset puhastumist, kingade jalast võtmist ja palvemati kasutamist, samuti kaasnevad sellega teatud liigutused. Palvetades tsiteeritakse ka Koraani. Palvetaja pidi algselt seadma ennast näoga Jeruusalemma poole, Mediina perioodil asendati aga Juruusalemm Mekaga (võib-olla pärast seda, kui Mediina juudid keeldusid tunnistamast, et Muhamed on nende oodatud Messias). Igatahes pöörduvad kogu maailma moslemid sellest ajast peale palvetades näoga Meka poole. Mošeedes on selle tarbeks spetsiaalne väike seinanišš, mida kutsutakse gibla. Näoga gibla poole pöördumine kindlustab, et palvetaja on ilmakaarte suhtes õigesti (Meka suunas) orienteeritud. 2 Palve lõpul, kui põlvitatakse (istutakse kandadele toetudes), võib Allahile esitada ka oma isiklikud palvesoovid. Ühiseks palvetamiseks on ette nähtud reede õhtupoolik. Sel ajal kogunevad tõsiusklikud, täpsemalt mehed, mošeesse ühispalvele, mida viib läbi üks kohalikest religioossetest liidritest. Pärast seda peab religioosne õpetaja jutluse, mis enamasti keskendub sellistele teemadele nagu elamine pühendunud moslemina, või kuidas mõista ja tõlgendada neid islami nõudeid, millega indiviid võib n-ö vastamisi seista.

Zakat

Mediina perioodil seati sisse ka kindel maks zakat (2,5 protsenti) uskliku sissetuleku pealt. See raha läheb erilisse religioossese n.-ö. usaldusfondi, mida administreerib Wakf - moslemiorganisatsioon, mis tegutseb kui teatavat laadi eestseisus. Nii kogutud vahendeid kasutatakse kas mošeede ehitamiseks või korrastamiseks, islami propageerimiseks, või ka heategevuses, abistamaks teisi moslemeid, kes seda vajavad.

Ramadaan

Püha kuu ramadaan seati sisse tähistamaks suhet Allahi ja moslemite vahel. Ramadaani (moslemi kalendri üheksanda kuu) pühitsemine ise tähendab paastumist - hoidumist nii toidust, joogist (kaasa arvatud vesi) kui seksist päevastel tundidel. Öösel paast katkeb ja siis korraldatakse ühiseid söömaaegu sõpradega või siis mošees. Mõnes maailma paigas on need omandanud öiste bankettide kuju, kuigi ühiste söömiste algne eesmärk on olnud märksa tagasihoidlikum - koondada osavõtjate tähelepanu Allahile ja sellele jumalikule lahkusele, mis muhameedlastele on osaks saanud.

Algselt langes ramadaan samal ajale, mil Mediina juudid tähistasid paasapühi, ning traditsiooni juured peituvad ilmselt moslemite püüdes sisse seada mingi alternatiiv, mis vastaks juudi kalendri kõige tähtsamale religioossele pühale. Aga kuna islami kalender on kuukalender, siis gregooriuse kalendri suhtes (mis teatavasti on päikesekalender) on selle kuud n.-ö. liikuvad ning taolisest ringlusest tulenevalt langeb ramadaan igal aastal erinevale ajale. Mõnikord on see kõige kuumemal suveajal, samal ajal kui paar aasta hiljem võib ramadaan langeda kõige külmemale talvekuule.

Hadz

Viimane viiest islami sambast on hadz. Kui palvetavad muhameedlased pöörasid selja Jeruusalemma ja näo Meka poole, taastus ka Meka tähtsus palverännaku (hadzi) paigana.3

Muhamed ja tema Mediina pooldajad üritasid juba 628. aastal suunduda palverännakule Mekasse, kuid nende katse ebaõnnetus. Järgneval aastal sai palverännak siiski teoks, selleks ajaks olid Meka elanikud juba ka islami vastu võtnud. Nimelt olid 628. aastal Meka liidrid kohtunud Muhamedi ja tema järgijatega linna lähedal paiknevatel küngastel ning pidanud läbirääkimisi, et nood ootaksid aasta ning et siis järgneval aastal evakueeritakse Meka elanikud kolmeks päevaks linnast, et Muhamedi pooldajad saaksid rahulikult läbi viia oma hadzi rituaale. Sellise asjakorraldusega loodeti vältida veresauna, eriti arvestades, et Kaabas kummardati tollal veel mitmeid jumalaid. Meka elanikud aga tõlgendasid kokkulepet kui oma liidrite kapituleerumist Muhamedi ees ja võtsid omaks islami, pidades seda võimsamaks religiooniks kui need, mida nad seni olid järginud. Meka elanike pöördumine avas ukse islami levikuks kogu araabia maailmas, kuna kaks juhtivat araabia linna olid tolle religiooni omaks tunnistanud.

Lõhenemine

Vähem kui 30 aastat pärast Muhamedi surma jagunes islam kaheks uskkonnaks. Suurema neist moodustasid ja moodustavad sunniidid. Sunniite võiks nimetada ortodokslikemateks muhameedlasteks, nende õpetus kujunes 7. sajandil Araabias. Sunniitide arvates seisneb nende peamine kohustus allumises (niipalju kui vähegi võimalik) sellele, mida nad usuvad olevat Allahi sõna Koraanis, või vähemalt selle poole püüdlemises. Ajalooliselt on sunniidid olnud poliitiliselt mõjukamad ja majanduslikult jõukamad, neid on olnud ka arvuliselt rohkem. Tänapäeval on ligikaudu 90 protsenti moslemitest sunniidid.

Teine suur islami haru on šiiidid. Nende uskkond on ajalooliselt olnud väiksem, poliitiliselt ja majanduslikult nõrgem. Ainus erand selles suhtes on Iraan, mis 16. sajandist alates on olnud põhiliselt šiiitlik. Šiiidid usuvad, et Allah on õnnistanud teatud isikuid oskusega interpreteerida Koraani. Need inimesed ei ole prohvetid, samuti ei muuda nad Koraanis kirjapandut, kuid neile on antud selgem nägemus selle kohta, kuidas seda igapäevaelus rakendada. Esimene inimene, kellele sai osaks taoline jumalik arm, on traditsiooni kohaselt Ali, Muhamedi väimees ja varase moslemi ühiskonna neljas valitseja (kaliif). Enamik šiiite usub, et Koraani tõlgendamise anne oli siiski antud vaid teatud isikutele, pärast keda on tulnud vaid õpetatud mehed, kes võivad juhendada tänapäeva usklikke islami traditsioonide järgimises. Vanimaid ja auväärsemaid niisuguseid usuõpetlasi kutsutakse ajatolladeks. Šiiitidel on kujunenud oma hierarhia, nad korraldavad oma elu kõige auväärsemate ajatollade õpetuste kohaselt. Šiiidid usuvad, et sel kombel järgivad nad hoopis täpsemalt Koraani kui need, kes täidavad selle ettekirjutusi otsesemalt ja jäigemalt.

Alates 661. aastast on need kaks uskkonda enam-vähem pidevalt võistelnud (või halvematki) selles osas, kes kannab edasi tõelist islami traditsiooni.

Elamise viis

Neile, kes järgivad islami tavasid, tähendab see elamise viisi. Väidab ju islam, et on olemas ainult üks Jumal, identifitseerib selle kui Allahi, ja kinnitab, et Koraan on ainus allikas, kust võib ammutada teadmisi Allahi kohta. Koraan määrab, milline on õige elamise viis inimese jaoks, kes on otsustanud alluda Allahile. Kuigi moslemid tunnistavad mingil määral Vana Testamenti, avaldub Allahi tõeline olemus ja iseloom nende arvates ikkagi Koraanis, kuna Piibel on moonutatud, ebausaldusväärne ning vaid osalt ilmutuslik. Allahi olemus, mis avaldub Koraanis, on märkimisväärselt teistsugune kui Vana Testamendi Jahve oma, kuid muhameedlased ignoreerivad seda, pidades põhjuseks Piibli ümberkirjutamist pärast islami teket. Pealiskaudselt tundubki, et islami ning judaismi ja kristluse vahel on mitmeid sarnasusi. Tõepoolest - isikliku pühendumise sügavus, eneseohverdus, ja islami traditsioonide vähemalt osalinegi täitmine uskliku poolt ületab sageli selle pühendumuse, mida võib kohata juutide ja kristlaste seas. Osalt võib selle põhjus peituda ka selles, et islam domineerib ka poliitiliselt enamikus moslemimaades, kus teised usundid on selges vähemuses. Selle tulemusel on islam muutunud määravaks mitte ainult usuelus, vaid ka nende maade poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises süsteemis. Ajalooliselt on muhameedlased alati lubanud elada vaikselt nende hegemoonia all neil kristlastel ja juutidel, kes seda on soovinud. Ja nii on maades, kus islam domineerib, alati eksisterinud ka väikesi juutide ja kristlaste kogukondi. Tavaliselt on neile kehtestatud siiski märkimisväärsed tsiviil- ja sotsiaalsed piirangud.

Kas kuues sammas?

Eespool toodud viiele sambale lisavad paljud moslemid tänapäeval veel kuuendagi - dzihaadi. Läänes tavatsetakse seda tõlkida kui püha sõda, õigem oleks siiski võitlus. Tegelikkuses eristab isalm selles võitluses kahte aspekti. Moslemi pärimuse kohaselt olevat Muhamed kord pärast üht lahingut täheldanud oma kaaslastele, et nad on tagasi pöördumas väiksemast võitlusest (dzihaadist) suuremasse võitlusesse (dzihaadi). Neid sõnu on tõlgendatud kui vihjet, et suurim võitlus, mida islami raames peetakse, on võitlus iseendaga, alistamaks oma mõtted ning teod Allahile ja Tema tahtele. Füüsiline võitlus, mis seostub lahinguga, seisab isiklikust sisevõitlusest kvalitatiivselt hoopis madalamal.

Sisuliselt on dzihaad kohandatav vaid islami kaitsmise kontekstis ja maades, kus islam on levinud. Tõlgendamisvõimalusi on aga muidugi alati mitmeid, mille tulemusel on ka dzihaadi mõistet kasutatud sageli pigem seoses vallutuse kui kaitsega. Tõelise, õige dzihaadi saab välja kuulutada vaid Muhamedi tunnustatud järglane (kaliif), keda peetakse muhamediusuliste liidriks, kus iganes nood ka ei elaks. Ja isegi siis jääb dzihaad, nagu ka islami viis sammast, sügavalt igaühe isiklikuks asjaks - dzihaadi formaalne väljakuulutamine vastavat autoriteeti omava isiku poolt tähendab vaid kutset usklikule muhameedlasele, dzihaadis osalemine on aga igaühe individuaalne otsus ning mingil juhul ei ole tegu omamoodi militaarse väeteenistusse kutsumisega.

Erinevused

Islami ja teiste suurte monoteistlike religioonide võrdlus toob välja palju erinevusi, aga ka mõningaid kokkulangevusi. Moslemite arusaama kohaselt lõi Allah maailma, ja inimese valitsejaks kogu muu loodu üle. Peamine religioosne kohustus, põhjus, miks moslem peab alistuma Allahile ja Tema tahtele, on tõestamine, et Allahi otsus (usaldada inimesele järelevalve kogu loodu üle) oli õige. Seda alistumist väljendabki uskliku arvestamine nn. viie sambaga. Muhameedluses puudub pärispatu mõiste, nagu see eksisteerib kristlikus maailmakäsituses, mistõttu pole ka vajadust lunastuse järele (mis kristliku õpetuse kohaselt saavutatakse isikliku usu kaudu Jeesusesse Kristusesse), või ohverdamiseks (mis juutide arvates, ja Piibli Seadusele tuginedes, on vajalik nii lunastuseks kui Jahvega suhtlemiseks).4 Islami õpetus väidab pigem seda, et Allah on moslemeid juba aktsepteerinud ning nad peavad oma seisundit vaid hoidma. Seepärast on ka vastavalt Allahi tahtele elamine nende peamine religioosne kohustus. Samal moel ei ole islamis probleemiks patt, nagu näiteks kristluses ja mingil määral ka judaismis. Kui inimene patustabki, siis on ainus võimalus usaldada end Allahi kätte, kes on armuline. Surma vaadeldakse kui unenägudeta magamist kuni kohtupäevani, mil moslemid pääsevad paradiisi, mida on kirjeldatud idülliliselt, kuid üsna maiste mõõdupuude järgi. Kohtumõistjaks on Jeesus, kelle paremal käel istub Muhamed, kes viib täide Allahi tahte. Jeesuse puhul ei tunnista moslemid tema jumalikku olemust, ning väidavad, et arusaam, nagu oleks Jeesus Jumala poeg, on vaid oletus (selline inimese ja jumala suhe oleks liiga familiaarne). Samamoodi eitavad moslemid kristlaste väidet, et Jumal on nende Taevane Isa. Koraanis puuduvad viited Jeesuse ülestõusmisele ja taevasseminemisele.

Võitluste ajalugu

Religioossel ja poliitilisel tasandil on ühelt poolt islami ja teiselt poolt judaismi ja/või kristluse suhtete ajalugu täis võitlusi ning raskusi. Nende religioonide tõekspidamistes on teatud välistavaid asjaolusid, mistõttu üksteist aktsepteeritakse väga vastumeelselt, ja mitte mingil juhul võrdväärse partnerina. Lisaks religioossetele nüanssidele on alati olnud kombeks orjastada teised kõikjal, kus iganes mõni neist maailmausunditest on saavutanud poliitilise kontrolli. Selle tulemusel on nii kesk- kui ka nüüdisajal jäänud teisejärgulisse staatusesse nende religioonide pooldajad, kelle käes ei ole antud riigis parasjagu poliitiline võim. Kuigi demokraatial on, vähemalt mingil määral, õnnestunud minimiseerida seda probleemi mõnedes Lääneriikides, jätkavad religioossed vähemused võitlust täieliku vabaduse eest oma usutavade järgimisel ja täitmisel. Võib oletada, et demokraatia edusammud nende probleemide lahendamisel tulenevad vähemalt osaliselt sellest, et riik on täielikult sekulariseerunud; kuigi see ergument on muidugi vaieldav. Demokraatlikud valitsused püüavad siiski üldiselt teadlikult tõmmata range piiri riigi poliitika ja isiklike religioossete vaadete vahele. Koraan aga paraku ei tee ettekirjutusi ainult usuelu, vaid ka poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete suhtete kohta, nii et poliitika ja religiooni eristamine islami puhul on peaaegu võimatu.5 Demokraatlikus mitte-islami riigis pole moslemite poliitilise kontrolli puudumine probleemiks senikaua, kuni ei piirata usklike vabadust järgida oma usutraditsioone.6

Sama ei ole siiski kunagi kehtinud religioossetele vähemustele moslemimaades. Kolmanda aastatuhande alguses peab demokraatia islamimaades alles juuri ajama, ja kus iganes islam domineerib, seal võidakse kristlasi ja juute küll taluda, kuid nende olukord on kaugel võrdsusest ülekaalus oleva moslemirahvastikuga.

On siiski üks positiivsem moment, millele võiks tugineda islami ja teiste monoteistlike religioonide dialoog - ja see on sotsiaalne kontekst. Islam rõhutab eriti hoolitsust orbude, leskede ja kõigi teiste eest, keda rõhutakse ebaõiglaselt. Muhamed jäi noorena vaeslapseks, mis moslemite arvates on kujundanud tema hoolitsevat suhtumist hädasolijatesse. Allahi tahtele allumine eeldab kindlat religioosset tegevust, see tähendab uskliku jaoks ka allumist teatud moraalsetele ja eetilistele põhimõtetele. Ajalooliselt on sotsiaalne õiglus olnud tähtsal kohal ka judaismis ja kristluses. Vana Testamendi Seadus edestas kvaliteedilt mis tahes teist antiikset õigusakti, eriti selles osas, mis puudutas õiglust ja sotsiaalselt suhteliselt ühetaolise ühiskonna väärtustamist. Taolisele pärandile tuginedes heitis varakristlus väljakutse Rooma ühiskonnale ja impeeriumile, kus ei tuntud varem sellist moraalset ja eetilist standardit, millest lähtusid varakristlased. 7. sajandi araabia maailmale tähendasid suurt kvalitatiivset sammu edasi omakorda islami moraal ja eetika.

Niisiis väärtustavad kõik kolm maailmausundit õiglast ühiskonda, kus vaeste vajadused saaksid rahuldatud, ja kus jõukamad osutaksid tähelepanu neile, kes hädas. Ja hoolimata sellest, et iga religioon on täna keskendunud hoolt kandma eeskätt nende eest, kes järgivad samu usupõhimõtteid, muretsevad nad sügavamal tasandil ühesuguste asjade pärast, mis annab lootust koostööle tulevikus.

RICHARD BENNETT (1948) on aja- ja religiooniloo professor Southern Polytehchnic State University's (USA, Marietta).


1 Palvetamise ajad mõnevõrra varieeruvad, sõltudes paikkonnast ja tingimustest. Mõned moslemid väidavad, et iga palvetseremoonia sooritamiseks kulub vähemalt kaks tundi. Praktiline elu näitab, et väljaspool araabiamaid pole palvetamisega seotud ettekirjutused siiski nii siduvad. Ja lõppkokkuvõttes on igal juhul tegemist individuaalse valikuga omaenese isiku ja Allahi vahel.

2 Jeruusalemm jääb Mediinast põhja, Meka omakorda lõunasse. See tähendab, et näoga Meka poole pöördunu seisab ühtlasi seljaga Jeruusalemma suunas. Suuremas osas maailmast orienteeruvad moslemid tänapäeval üldiselt itta või läände, sõltuvalt oma konkreetsest asukohast.

3 Milline tähendus oli Kaaba mustal kivil islami-eelse ühiskonna palverännakutes, ei ole täiesti selge. Tänapäeva moslemid kinnitavad, et Aabraham ja Ismael teenisid selles paigas Allahit. Veelgi enam - moslemid väidavad, et Vana Testamendi lugu (1Ms 22), milles räägitakse Iisaki ohverdamisest, ei ole korrektne. Väidetakse, et suur osa Vanast Testamendist ei ole usaldusväärne, ning et juudid ja kristlased kirjutasid selle ümber pärast islami tekkimist, eitamaks-varjamaks islami sügavaid ajaloolisi juuri. Nii oli muhameedlaste arvates kõnealuses piilbilõigus algselt juttu mitte Iisaki, vaid araablaste esiisa Ismaeli ohverdamisest. Ja tegevuspaik ei olnud mitte Moria mägi, nagu väidab Vana Testament, vaid Meka (Kaaba).

4 Vastava arusaama kohaselt on maailm patune inimkonna koidikul sooritatud teo tõttu. Kõik pärast seda sündinud satuvad maailma, mis pole enam selline, nagu Jumal oli kavandanud, vaid on kujunenud patu tulemusel, mis on kaasa toonud haigused ja surma. Seepärast pole oluline, kui õiglane keegi on, pärispatt on ja jääb reaalsuseks, mis mõjutab iga inimese elu ja millest keegi ei pääse muidu, kui Jumala ettehoolduse tulemusel (kas siis läbi ohverdamise või isikliku usu Jeesusesse Kristusesse).

5 Kuigi Muhamedi seisukoht antud küsimuses ei ole selge, on paljud tänapäeva moslemid veendunud, et islam saab maakeral kunagi ainuvalitsevaks. Riigi ja religiooni eraldamine tähendaks tagasiminekut, kui mitte lausa vastutöötamist selle eesmärgi saavutamisele.

6 Teisalt on moslemid osutunud väga konfrontatsiooni-meelseteks isegi demokraatia tingimustes, kui on piiratud nende võimalusi järgida islami traditsioone. Mitmeid vastasseise on tekkinud näiteks USA-s, kui mõne kompanii poliitika või nõudmised on riivanud muhameedlaste huve. Kuigi enamik ettevõtteid püüab kohaneda moslemite nõudmistega, pole kõigega siiski võimalik nõustuda (näiteks teatud riietumistavad, tööaeg jne), mille tulemuseks on olnud kohtuprotsessid, meeleavaldused jms.

Horisont 2/2001

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18