banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Raketiehituse ja kosmonautika areng N. Liidus

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Raketiehituse ja kosmonautika areng N. Liidus Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Raketiehituse ja kosmonautika areng N. Liidus,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

SELLEST, MIS OLI ÜLIMALT SALASTATUD
(Raketiehituse ja kosmonautika areng N. Liidus)
UNO VEISMANN

Nõukogude Liidu ajakirjandus oli tulvil üldsõnalisi kiidulaule märksõnadega: sputnik, Gagarin, kuuraketid, orbitaaljaamad, kosmose rahueesmärgiline hõlvamine jne. Ei toodud ära tehnilisi üksikasju, ei nimetatud juhtivaid konstruktoreid ega insenere, ei esinenud ebaõnnestumisi. Täiesti vaikiti peamisest: raketitehnikat arendati sõja eesmärgil. Järgnevas on esitatud nüüd avalikuks tulnud fakte ja ääremärkusi nõukogude kosmonautika arenguloole.

"Energija"-"Buran" stardi ootel 14. novembril 1988. Foto VLADISLAV GORKOV

Raketiinstituut RNII ja sõjaeelsed repressioonid

Poolavalike raketiehituse organisatsioonide GDL ja GIRD ühendamisega moodustas marssal Mihhail Tuhhatševski 1933. aastal Moskvas sõjaväelise reaktiivtehnika keskinstituudi RNII (alates 1936 NII-3), mille ülemaks sai Ivan Kleimenov, tema asetäitjaks Sergei Koroljov. Peatselt läks viimane ülejäänud juhtkonnaga tülli ja tema asemele pandi Georgi Langemak. Kui Tuhhatševski represseeriti, arreteeriti ja lasti maha ka RNII mõlemad juhid Kleimenov ja Langemak. Kaks tulevast nõukogude kosmonautika juhtfiguuri – S. Koroljov ja Valentin Gluško – pandi vangi. Instituudi etteotsa sai Andrei Kostikov, kes oli varem avalikult süüdistanud Koroljovi enesereklaamis (õigustatult) ning vähetähtsate probleemidega tegelemises.

Suurtükivägi tegi RNII-le ülesandeks luua reaktiivmiinipilduja keemiamürskudega tulistamiseks. RNII-s arendati selleks välja "Katjuušana" tuntuks saanud relv. Reaktiivmürsud olid varem olemas, liikuva stardiplatvormi konstruktsiooni autoriteks fikseeriti insener Ivan Gvai ja direktor A. Kostikov. Keemiamürske sõjas kasutusele ei võetud, kuid "Katjuuša" eest sai Kostikov sotsialistliku töö kangelaseks ning Stalini preemia. Sõja lõpul sattus ka tema korraks vanglasse. Ent pärast vabastamist suri ta peagi. Koroljov, Gluško ja paljud teisedki olid kuni surmani arvamusel, et nende arreteerimise põhjustas Kostikovi pealekaebus. Kaheksakümnendate aastate lõpul jõudsid Kostikovi alatu tegevuse paljastused ajakirjandusse, lisaks väideti, et ta ka "Katjuuša" autorluse omastas. Viimasel ajal on Kostikov siiski arhiivimaterjalide najal uuesti rehabiliteeritud.
Koroljov, Gluško ning paljud lennuki- ja raketikonstruktorid toodi sõja ajal vangilaagritest kokku Moskvasse NKVD erikonstrueerimisbüroosse. Nn. "šaraškas" arendas üle 150 spetsialisti (sh. Andrei Tupolev, Vladimir Petljakov, Vladimir Mjasištšev, Roberto Bartini) välja uusi lennukimudeleid. Sõja lõppedes nad vabanesid.

Saksa spetsialistide ärakasutamine

Helmut Gröttrup abikaasaga.

Esimese etapina komandeeriti paljud NL raketiehitajad kohe sõja lõpul Saksamaale kokku korjama seda tehnilist vara, mida ameeriklased polnud suutnud hõivata. Seejärel otsustati Saksamaal moodustada uuesti üle kümne salajase instituudi, arendusfirma ja katsetehase lennukite, reaktiivmootorite ja rakettide konstrueerimiseks – Hitleri sõjatehnika baasil ja ilmselt sõjanduslikul eesmärgil. Viimases osas mindi vastuollu Potsdami konverentsi otsusega, mille kohaselt selline tegevus Saksamaal kuulus täielikule likvideerimisele. Bleicherode väikelinnas moodustatud raketiinstituudi NL-poolne järelvaataja S. Koroljov asus elama Saksa raketikonstruktori Wernher von Brauni poolt äsja mahajäetud eramusse. Peenemün-de raketilinnak oli enne venelaste kätte sattumist praktiliselt hävitatud, ent kümneid V-1 ja V-2 eksemplare suudeti mujal asunud tehastest kokku korjata.

V-2 koopia R-1.

22. oktoobril 1946 algas ootamatult lennunduse, raketitehnika, elektroonika, optika, keemia ja aatomitehnika spetsialistide deporteerimine Saksamaalt N. Liitu Lavrenti Beria asetäitja Ivan Serovi juhtimisel. (Hiljem juhatas sama Serov küüditamisaktsiooni Baltimaadel). Raketispetsialiste toodi ära 2200, koos perekonnaliikmetega oli neid 6000–7000 inimest. Ka instituutide ja tehaste varustus veeti Venemaale, samuti hulk V-2 rakette. Suurim saksa raketikonstruktorite laager paiknes Gorodomlja saarel Seligeri järves (Valdai kõrgustikul), kus modifitseeriti ja arendati edasi rakettrelva V-2. Väiksem grupp sakslasi töötas Helmut Gröttrupi juhtimisel otse Koroljovi hilisemas põhifirmas Moskva lähedal Podlipkis (vahepeal Kaliningrad, nüüd Koroljov). H. Gröttrup soostus venelastega koostööd tegema vabatahtlikult. V-2 Venemaal valmistatud variant sai nimeks R-1. Järgmised modifikatsioonid kuni R-7ni välja valmisid Koroljovi konstruktorite loominguna.

Koroljov ja tema firma

N. Liidu raketitehnika peakonstruktori Sergei Koroljovi nimi jäi üldsusele tundmatuks kuni tema surmani. Koroljov koos Juri Gagariniga.

N. Liidu sõjatehnika tippjuhi Dmitri Ustinovi arvates kujutas rakett endast kahurimürsu edasiarendust. Sellest tulenevalt ei seotud rakettide ehitamist mitte tehniliselt suhteliselt lähedase lennundusega, vaid suurtükkide valmistamisega. S. Koroljovi baasfirmas OKB 1 (praegu "Energija") Moskva-lähedases Podlipkis toodeti sõja ajal kahureid. Raketiehitus rajati sellega praktiliselt tühjale kohale, isoleerituna lennukiehituse kogemustest. Ent V-2 koopia R-1 arendustöödes ja valmistamises osales juba 15 uurimisasutust ja 35 sõjatehast. Eesmärgiks seati aatomipommi toimetamine Ameerikani. Esialgselt saadi Igor Kurtšatovi pommi massiks viis tonni, nagu hiljem selgus, oli see poolteist tonni. Kontinentidevahelise raketi loomise riikliku komisjoni (1947) esimees oli julgeolekuministri asetäitja I. Serov, liikmeteks Georgi Tokati-Tokajev, Mstislav Keldõš (hilisem Teaduste Akadeemia president), Mihhail Kiškin, Vassili Stalin (J. Stalini poeg). Stalini repressioone kartes põgenes raketikonstruktor G. Tokati-Tokajev oma lennukiga vabasse maailma ja avaldas Londonis kõik talle teadaolnud saladused. S. Koroljov jäi raketitehnika peakonstruktoriks, moodustus instituutide ning tehaste hiigelkonglomeraat. Nende asutuste ega nende juhtide nimesid ei mainitud ajakirjanduses, ka S. Koroljovi nimi jäi üldsusele tundmatuks kuni ta surmani. Esimest tuumalaengut 1200 kilomeetrini kandma määratud raketti R-5 katsetati 1955–1956 28 korda, ning 25. veebruaril 1956 kandis ta tõelist tuumapommi. Mandritevaheliseks ballistiliseks raketiks sai (MBR) Koroljovil 1957. aastaks valminud R-7. Ühe R-7 eksemplari eraldas sõjavägi Maa tehiskaaslase orbiidile viimiseks. Koroljovi suursaavutuse R-7 baasil loodi ka Juri Gagarini lennu kanderakett.

Viiekümnendate aastate lõpul sai Koroljovi firma peale muu ülesandeks kosmilise luurepildistamise käivitamise. Selleks konstrueeriti laevtehiskaaslaste seeria "Zeniit", mida orbiidile saadeti küll "Kosmoste" nime all. Esimene N.Liidu luuretehiskaaslane oli "Kosmos 4", mis startis 1962. Sedasorti luurelaevu viidi orbiidile Plesetski kosmodroomilt ja nende arv kasvas eriti rahvusvaheliste kriiside perioodil (20–35 satelliiti aastas). Hiljem laiendati kosmoseluuret Valentin Tšelomei konstrueeritud orbitaaljaamadele "Almaz".

Tšelomei tõusud ja langused

Tšelomei lennuki-mürsk 16X.

1944. aastal tehti RNII reaktiivmootorite konstruktorile Valentin Tšelomeile ülesandeks ehitada V-1 tüüpi lennukmürsk. Selleks sai ta oma käsutusse äsja surnud lennukikonstruktor Nikolai Polikarpovi arendusbüroo ja tehase. Varsti saadi Poolast ja Saksamaalt teavet V-1 ehituse kohta ja 1947 katsetas Kapustin Jari polügoonil N. Liidu esimest tiibraketti 10X. Tšelomei sattus Stalini ja Beria juures ebasoosingusse ning Stalin likvideeris tema organisatsiooni kümmekond päeva enne oma surma. Arvatakse, et selle otsuse taga seisis Beria, kelle poeg juhtis konkureerivat sõjatehnika arendusinstituuti.

M. Keldõši toetusel sai Tšelomei siiski 1955 uue organisatsiooni OKB-52 juhiks, kus jätkati tiibrakettidega tegelemist ja hiljem arendati välja allveelaevadelt startivaid strateegilisi rakette. Kui 1959. a. võeti N. Liidus vastu otsus eraldiseisvate strateegiliste raketivägede moodustamisest, siis konkureerisid relvastuse väljaarendamisele S. Koroljoviga ka Mihhail Jangel ja V. Tšelomei. Viimane neist ei saavutanud algul edu, sest relvastusminister Ustinov toetas kaht esimest. Ent Tšelomei võttis enda juurde tööle Nikita Hruštšovi poja ja hakkas osavalt hõlvama raketi- ja kosmosetehnika tellimusi. Konkurentide poolt "tšelomeiseerimiseks" nimetatud ümberkorraldused pidid viima Koroljovi ja Jangeli koostööpartnerite järkjärguliseks ülevõtmiseks. Raketimootorite peakonstruktor Valentin Gluško katkestaski suhted Koroljoviga. Peale lennukikonstruktor Semjon Lavotškini surma sai Tšelomei tema konstrueerimisbüroo endale, samuti juhtus ka lennukikonstruktor Vladimir Mjasištševi organisatsiooniga. Raketitõrjesüsteemide peakonstruktori Grigori Kisunko mälestuste järgi küsinud Koroljov temalt kunagi robustse otsekohesusega: "Kui kaua me veel kannatame seda bandiiti Tšelomeid?" Ja teinud ettepaneku saata ühine kaebus NLKP Keskkomiteesse.

Tšelomei lubas Hruštšovi isikus parteile ja valitsusele välja arendada tervenisti kolm universaalsete võimsatekandurrakettide seeriat, mis pidid kaugelt ületama Koroljovi R-7. Pärast Hruštšovi tagandamist sattus Tšelomei uuesti ebasoosingusse, Leonid Brešnev eelistas Koroljovi ja Jangelit. 1972. aastal pakkus Tšelomei välja Reagani tähesõdade-programmile lähedase, kuid NL tingimustes täiesti ebareaalse projekti, õnneks kukutati see läbi. Ei saa siiski märkimata jätta, et vähemalt üks algul lubatud universaalsetest kandurrakettidest osutus tõesti võimsaks ja töökindlaks ning on praeguseni hinnatud rahvusvahelisel turul "Protoni" nime all.

Kandurraketid Kuu-lennuks: 1 –Koroljovi N-1 Kuu-laevaga L-3, 2 – Tšelomei "Proton" samast firmast koos laevaga lendamiseks ümber Kuu, 3 – Tselomei "Proton" koos Koroljovi ümber Kuu lendamise laevaga, 4 – kandurrakett "Sojuz" (võrdluseks)

Luurepildistamiseks ja võõraste rakettide hävitamiseks mõeldud mehitatud orbitaaljaamade ehitamisel kulgesid tööd Koroljovi ja Tšelomei juures paralleelselt, esimesel firmanimetuse all DOS, teisel "Almaz". Partei ja valitsuse tahtel said kõik õnnestunult orbiidile jõudnud orbitaaljaamad nimeks "Saljut". Niisiis olid Saljut-1, -4 ja -6 Koroljovi omad, Saljut-2, -3 ja –5 aga Tšelomei loodud. Ebaõnnestumised varjati "Kosmoste" stardinime alla. Kaheksakümnendate aastate algul esitas Tšelomei jälle Reagani tähesõdade programmile vastuprogrammi, ent ka see jäeti pärast pikki debatte kõrvale. Nagu nüüd väidetakse, oleks Tšelomei fantastiliste ettepanekute realiseerimiskatsed viinud nõukogude majandussüsteemi veel kiiremini kokkuvarisemiseni.

Valentin Tšelomei.

Koroljovi Kuu-rakett

1964 võtsid N.Liidu partei ja valitsus vastu otsuse Kuu eksperimentaalse uurimise kohta, milles sisaldus kosmonautide viimine Kuule (programm N1-L3). See oli teatud määral Koroljovi võit Tšelomei ja Jangeli üle, kes konkureerisid sama ülesande lahendamisele. Koroljovil oli hiigelraketi N1 ideekavand juba olemas, Kuu-lend oli üks tema ammuseid unistusi ja oleks kujunenud ka järjekordseks triumfiks. Esimene valitsuse salajane otsus lihtsalt superraketi N1 ehitamisest oli tegelikult olnud juba 1960. aastal ja tähtajaks pandi siis 1963 – loodeti veel ameeriklastega võistelda Kuule jõudmises. 1964. aastal fikseeriti Kuu kui eesmärk ka grupi kosmonautide väljaõpetamisel.

Arvutused näitasid, et Kuu-lennu alustuseks tuleks geotsentrilisele orbiidile toimetada umbes 100 tonni, Koroljovi R-7 suutis aga üles viia vaid 5–7 tonni. Algul kavandati kandurraketti N1 40–50 tonnile ja taheti orbiidil ühendada 2–3 stardiga üles saadetavad koormad. 1966. aastaks suudeti N1 tõstevõimsus viia 95 tonnini, millest oleks piisanud ühe inimese toimetamiseks Kuu pinnale, jättes teise Kuu-kesksele orbiidile. Võidujooksus ameeriklastega arendati närviliselt kandurraketti, konstrueeriti kosmoselaeva ja valmistati ette kosmonaute. Tekkisid ootamatud takistused ja tagasilöögid. Raketimootorite ainuvalitsejalik peakonstruktor V. Gluško keeldus Koroljovile uute mootorite väljaarendamisest ning Koroljovil tuli need tellida väheste kogemustega Nikolai Kuznetsovi firmalt Kuibõševis. Tšelomei omalt poolt arendas konkureerivat projekti ühe või kahe kosmonaudi saatmiseks kandurraketiga "Proton" lennule ümber Kuu, ilma laskumiseta. 1966 Koroljov suri ja tema asemele tõusis algul Vassili Mišin, Koroljovi vana kolleeg ja asetäitja.

1969–1972 tehti neli N1 (stardimass 2750 tonni) katsestarti – kõik ebaõnnestunult. Ent lootused kasvasid ja Turatamis ootasid järge veel kaks raketti. Valminud oli Kuu suunas saadetav laev ja sellest eralduv Kuu-moodul, ette valmistatud meeskonnad. Meeskonnata katsestartidel geotsentrilisele orbiidile 1970–1971 nimetati Kuu-laevu tehiskaaslasteks "Kosmos-379" ja "Kosmos-398". Vahepeal anti ka ümber Kuu lennu programm Tšelomeilt Koroljovi firmale üle ja vastava laeva meeskonnata katsetamised toimusid "Zondide" nime all. Tähtajad aga nihkusid üha edasi ja ameeriklased edestasid N. Liidu oma "Apollodega". 1967 hukkus uue kosmoselaeva "Sojuz" katsetamisel Vladimir Komarov ning ükski riigijuht ei soostunud positiivselt otsustama lendu ümber Kuu – startinud oleksid arvatavasti kosmonaudid Aleksei Leonov ja Oleg Makarov. 1974 toodi Koroljovi firmat juhtima V. Gluško, kes lõpetas kogu programmi ja võttis sihiks kosmoselennuki kandurraketi "Energija". Arvatakse, et kokku kulutati N1 programmile 4,5 miljardit rubla.

Raketitõrjesüsteemid

Eugen Sängeri kontinentidevahelise pommitaja projekt.

1953. aastal pöördus seitse N.Liidu marssalit partei ja valitsuse poole kirjaga, kus nõuti tuumapomme kandvate võõraste ballistiliste rakettide vastu efektiivse tõrjesüsteemi väljaarendamist. Raadio-lokatsiooni ja seniitrakettide alaste uuringutega tegeles sel ajal Lavrenti Beria poja Sergei Beria juhitud ülimalt salajane instituut SB-1 (hiljem "Strela", "Kometa"). 1947–1953 oli ka seal kasutatud nii sakslastest kui venelastest vangide loometööd. Toetudes Lavrenti Beria võimule sai see asutus alati tööle võtta parimaid spetsialiste, olgu kõrgkoolidest või teistest organisatsioonidest. 1952. aastal anti S. Beriale ja Pjotr Kuksenkole Stalini preemia raadiojuhitava õhk-maa raketi "Kometa" eest. Järgmiseks ülesandeks seati Moskva ümbritsemine raadiolokaatorite ja seniitrakettide stardiplatvormide vööndiga, algul küll vaid tuumalaengut kandvate lennukite allatulistamiseks. Selle süsteemi "Berkut" seniitraketiga tulistati 1. mail 1960 Sverdlovski lähistel alla USA kodaniku Frances Powersi piloteeritud luurelennuk U-2.

S. Beria tagandati Hruštšovi poolt, sunniti muutma perekonnanime ja pagendati Ukrainasse. Tema asemele said Aleksandr Raspletin ja Grigori Kisunko, kes valiti ka üheaegselt Koroljoviga N. Liidu Teaduste Akadeemiasse. Rikkalikult rahastatud salajased arendustööd tõmbasid ligi teadlasi ja insenere: arvutisüsteemide loojaks sai akadeemik küberneetika alal Sergei Lebedev. Lennukikonstruktor S. Lavotškin kavandas Leningradi raketitõrjesüsteemi, oma antiraketi projekti IS (= sputnikute hävitaja) pakkus välja V. Tšelomei.

4. märtsil 1961 tabas N.Liidus esmakordselt katseliselt antirakett V-1000 ballistilist raketti R-12, suundudes radarisüsteemilt "A" saadud koordinaatide põhjal tsentraalarvuti määratud sihtpunkti. 1965. aastal alustati veelgi täiuslikuma raketitõrjesüsteemi arendustöid, millede puhul oletati massilist MBR saatmist USAst NL Euroopa-osa sihtmärkidele. See pidi olema USA süsteemi "Safeguard" analoog.

Siitpeale algas niigi intriigidest ja rivaalitsemisest läbi põimunud NLi raketitõrje-temaatika allakäik. Kisunko asemel võimule trüginud V. Markov alustas nn. horisonditaguse avastusvõimega radarite "Dugaa" väljaarendamist. Mingil määral oldi innustust saadud ameeriklaste vastavatest (võib-olla sihilikult lekitatud) andmetest, mis ei kannatanud kriitilist teaduslikku analüüsi. Horisonditaguste radarite salastatud avantüür neelas miljardeid, ehitati hiiglaslikke antennisüs teeme ja see kõik lõppes täieliku läbikukkumisega. 1981. aastal sattus üks ajalehe "Izvestija" korrespondente täiesti juhuslikult Habarovski krais tohutule teraskonstruktsioonide rägastikule. Antennid kõrgusid sadakonna meetrini ja laiusid kilomeetri kaugusele, hooned olid täis tuubitud elektroonikaaparatuuri ja juhtimispulte – kõik mahajäetuna, ainsagi inimhingeta, igasuguse valveta. Kaheksakümnendatel aastatel poolelijäänud Grodno radarijaama maeti üle 200 miljoni rubla. Süsteemi "põhjalaskjad" kaotasid ametikohad, nii juhtus 1975 ka G. Kisunkoga pärast tema enda kriitilist kirja Brešnevile.

Vene kosmosesüstik

"Burani" ja "Lapoti" projektid.

Eellugu ulatub kaugele minevikku ja jällegi Saksamaale. Austria päritolu raketikonstruktor Eugen Sänger oli ligi kümneaastase ettevalmistustöö tulemusena 1944. aastaks lõpetanud projekti kosmoselennukile, millega kavatseti pommitada Ameerikat. Koos Irene Bredtiga vormistatud aruannet trükiti 100 eksemplari, milledest kolm langes sõja järel venelaste kätte ja tõlgiti vene keelde. Stalin ja NL lennukiehituse juhid tahtsid projekti realiseerida ja kavandasid isegi Sängeri röövimist lääne-tsoonist Vassili Stalini osalusel, see osutus siiski võimatuks. Projekti jätkamisega tegeles lennukikonstruktor Mjasištšev (projekt 50/50), USAs püüti Sänger-Bredti ettepanekut realiseerida projektis Dyna Soar, ent mõlemad jäid lõpetamata.

Uuesti pöörduti Shuttle'i-tüüpi kosmoselennuki projekteerimise juurde Artjom Mikojani lennukikonstrueerimisbüroos 1965. aastal. Arendustöö "Spiraal" raames koostas konstruktor Gleb Lozino-Lozinski projekti ja ehitati kaks katseeksemplari. Üht neist katsetati korduvalt. Õhku tõusis see lennuki TU-95 "kukil". Algul mitteametlik koodnimi "Lapot" (= viisk, pastel) sai hiljem üldlevinuks. Mõned mehitamata katsetused madalatel orbiitidel varjati "Kosmoste" nimega, Turatamis rajati 4,5 km pikkune laskumisrada. Teema jäeti pooleli. Põhjusena on nimetatud S. Koroljovi ja Pavel Suhoi lennukikonstrueerimisbüroo poolset kiivust.

1976. aastast pöördus G. Lozino-Lozinski jälle kosmosesüstiku projekti BOR-4 juurde, mille tulemusena sündis "Buran". See oli nõukogude kosmosetööstuse bürokratiseerumise tipptase: lõpptähtaega lükati palju kordi edasi, tehnilisse dokumentatsiooni viidi 1979–1987 sisse 32 000 muudatust, kaasati 1500 allettevõtjat. "Burani" katsetati palju kordi emalennuki pardal õhku viies, ühe katselenduri väitel hukkus nendel katsetustel neli pilooti. Esimene orbiidile viidud BOR-4 varjati 1982 standardnimega "Kosmos-1374". Kandurrakett "Energija" projekteeriti samanimelises, varem Koroljovi juhitud firmas. 1988 tegi "Buran" oma esimese ja viimase pärislennu, sedagi piloodita.

Avariidest

Raketitehnika arendamise algaastail ei suudetud lennu ajal kõiki vajalikke parameetreid mõõta ja polügoonile edastada ning tõrgete korral ei jäänud muud üle, kui katseid poolpimesi korrata. Sakslastelt üle võetud telemeetriasüsteem oli algul suur edusamm, kuid jäi kitsaks kanalite arvu poolest. Seepärast peeti üsna loomulikuks uute mudelite korduvaid ebaõnnestunud katsestarte. Ka nõudsid partei ja valitsuse juhid kosmose-saavutusi just poliitilisteks tähtpäevadeks.

1957. aasta oktoobripühadeks saadeti orbiidile esimene elusolend – koer Laika. Teatati, et toiduautomaadis pardal on viimane portsjon mürgitatud. Tegelikult hakkas kohe pärast starti temperatuur kabiinis tõusma ning koer suri varsti kuumarabandusse.

24. oktoobril 1960 valmistati Turatami kosmodroomil stardiks ette Jangeli raketti R-16. Tangitud raketi remondikatse viis plahvatuseni, põlev kütus paiskus laiali ja tules hukkusid raketivägede ülemjuhataja marssal Mitrofan Nedelin, ministri asetäitja Lev Grišin, Jangeli asetäitja Lev Berlin – kokku 59 inimest. Jangel ise oli just laskunud betoonpunkrisse suitsetama. Kui ta juhtunust ette kandis Hruštšovile, küsis viimane: "Aga miks teie ei hukkunud?"

Paar nädalat enne Gagarini lendu 1961. aastal hukkus surdobarokambris puhkenud tulekahjus kosmonaudikandidaat Valentin Bondarenko. Esmakordselt teatas sellest ajaleht "Izvestija" veerand sajandit hiljem – 1986.

Kosmonautide grupis polnud Gagarin tunnustatud liidriks. Peapretendentideks loeti German Titovi ja Grigori Neljubovit. Pärast Gagarini ja Titovi lendusid sattus pettumusest rahulolematu Neljubov pahandustesse, saadeti teenima Kaug-Itta ja jäi lõpuks purjuspäi rongi alla.

Juri Gagarini lend laabus normaalselt kuni laskumiseni. Laskumismoodul eraldus mootoriplokist, kuid üks kaablitest jäi mootoriploki külge kinni ning mitmeks minutiks hakkasid kaks moodulit kaabliotstes tiirlema. Lausa viimasel hetkel kaabel lahutus ning Gagarinil õnnestus maanduda. J. Gagarin hukkus 1968. aastal oletatavasti vana, Tšehhoslovakkias valmistatud lennuki tehnilise rikke tõttu.

23. aprillil 1967 startinud kosmoselaeval "Sojuz-1" ei töötanud orbiidile jõudmisest peale mitu süsteemi ja juhtimine oli häiritud. Päikesepatareide paneelid ei avanenud. 17. tiirul otsustati lend lõpetada, kuid see ei õnnestunud. 19. tiirul hakkas laev laskuma, kuid põhilangevari ei avanenud, abilangevari ei täitunud õhuga. Kosmoselaev kukkus kiirusega 35–40 m/s vastu maad ja süttis põlema pidurdusmootorite plahvatusest. Kosmonaut Vladimir Komarovi laip põles.

Miljonid televisioonivaatajad jälgisid 19. jaanuaril 1969, kuidas võeti Moskvas vastu "Sojuz-4" ja "Sojuz-5" kosmonaute, nende korteezi lähenemist Kremlile. Äkki otseülekanne katkes ja jätkus närvilisena tunduvas õhkkonnas alles tunni pärast. Nooremleitnant Viktor Iljin oli Kremli värava ees avanud kahest püstolist tule autole, kus ta arvas istuvat L. Bre‘nevit. Autos olid aga kosmonaudid Georgi Beregovoi, Andrijan Nikolajev ja Valentina Tereškova. Kaks esimest said kergelt haavata, autojuht aga surma.

"Sojuz-11" skafandriteta ekipaaš (Georgi Dobrovolski, Vladislav Volkov, Viktor Patsajev) hukkus, kuna laskumismooduli (kabiini) eraldumisel põhimoodulist ei sulgunud automaatselt üks hermeetilisust tagav klapp. Käsitsi suletav avariikraan asus aga niisuguses kohas, kuhu ohutusrihmaga seotud kosmonaut ei ulatunud. Dobrovolski oli jõudnud oma ohutusrihmad vabastada, kuid ei suutnud siiski kraani sulgeda.

Aleksei Leonov

Oleg Makarov

Vladimir Komarov

Vladimir Komarov

Georgi Dobrovolski

Vladislav Volkov

UNO VEISMANN (1934) on
Tartu Observatooriumi aktinomonitooringu töörühma juhataja.
Omaaegne AAI kosmilise radiomeetria labori juhataja,
kosmoseeksperimentides osalenud aparaatide "Mikron" ja "Faza" üks loojaid.
Füüsika-matemaatikakandidaat.

Horisont 4/2000

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18