banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Robotid rüütliteks

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Robotid rüütliteks Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Robotid rüütliteks,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Robotid rüütliteks


Sõda, teadagi, on räpane värk otsast otsani. Tänases maailmas on aga tendentsiks saamas musta töö jätmine masinate hooleks – sest kui ka leidub inimesi, kes soovivad käsi määrida, tuleb lõppude lõpuks ikkagi välja, et nad midagi kusagil vussi keeravad. Lühidalt – pole ime, et sõjatehnika sammub automatiseerumise esirinnas, robotid kasarmus ning polügoonil on muutumas argipäevaks.

Mart Vabar
Fotod firmadelt

Küllap on enamik meist kinos/teleekraanil näinud filosoofilisi arutlusi pidavaid mehaanilisi koletisi, kes happy endi saabudes vaprate filminäitlejate poolt katki põmmutatakse. Niisuguste iseseisvalt mõtlevate robotite ehitamiseks pole praegu olemasoleva tehnikaga midagi peale hakata. Tehisintellektiks kutsutav arvutitarkvara lubab robotitel küll inimesega piiritletud teemal ja ulatuses dialoogi arendada, aga seejuures avalduv “mõtlemine” näitab, et arvutite hindadega võrreldes suudab programm kliendi päringule vastates andmebaasist välja tuua “odavaid” või “keskmises hinnaklassis olevaid” vastuseid.
Püssiga ringi hiiliv robot, kes ulmelises masinate revolutsioonis osaleks, ei taha reaalmaailma veel mahtuda.
Lendavad ja veealused robotid
Esimesteks sõjalisteks robotiteks (ilmselt siis ka esimesteks robotiteks üldse) võib tinglikult pidada elektrooniliselt juhitavaid õhutõrjesüsteeme. Tänased rakettrelvad on neist märgatavalt keerukama navigatsioonivõimega, omades tihti ka distantsjuhitavust. Üldiselt ongi lennata suutvad robotid igati kaugemale arenenud, vees või maismaal liikuvatega võrreldes – esiteks muidugi autopilootide kasutamise pika traditsiooni tõttu lennukites/rakettides, aga teiseks tuleb maapealsetel hakkama saada tunduvalt keerukamate tingimustega.
Mehitamata luurelennukite ning -helikopteritega ollakse üsna kaugele jõutud, juhtpositsiooni hoiab selles vallas teadagi USA. Praegune inseneritöö on suunatud juba lahingutegevuses osaleda suutvate lennukite ja kopterite loomisele, seni küll valdavalt luureandmete kogumiseks. Teada on, et 1999. aastal kasutasid Ameerika sõjajõud mehitamata lennuaparaate selleks Kosovos. Või teine näide: USA relvajõud teatasid, et 26. augustil 2001 on Lõuna-Iraagi kohal alla tulistatud nende mehitamata luurelennuk RQ-1 Predator, mida Iraak ka kinnitas. Selliste lennuaparaatide suutlikkust illustreerib ka fakt, et nad ületavad juba iseseisvalt ka ookeane, nagu näitas Global Hawki katsetus suvel.
Sikorsky firma toodetavad Cypher ning Dragon Warrior kopterid on mehitatud variantidest väiksema tegevusraadiusega ning jäävad neile veel alla nii mõnegi tehnilise näitaja poolest. Nende eeliseks on aga väljaulatuvate rootorilabade puudumine, mis lubab neid hästi kasutada ka tsiviilotstarbel, näiteks päästetöödel, piirivalves, politseioperatsioonidel, turvateenuste osutamisel, isegi kiirkulleritena jne. Niisugused võimalused pluss madalam hind on tugev konkurentsieelis.
Omaette lennuaparaatide grupi moodustavad HOVTOL-tehnoloogial (Horizontal & Vertical Take-Off and Landing) põhinevad, sellised, mis ühendavad endas lennuki ning helikopteri tööpõhimõtteid. Mehitamata lennuaparaatide jaoks on see patenteeritud lahendus sobiv, kuna väga kiired rootorid toimivad güroskoobina ega luba nende varal lendaval aparaadil “ümber minna”. Lisaks annab vertikaalse ning horisontaalse lendamise kombineerimine eeliseid lennuaparaadi juhtimisel, kütusekulus ja sellest tulenevas tegevusulatuses, kui lennumasin peab sihtmärgile (manööverdamiskohta) liikuma iseseisvalt. Arusaadavalt on kõik see militaarses valdkonnas väga positiivne.
Mehitamata luurelennukid on ammu tuntud, neid katsetati juba Teises maailmasõjas. Praegu on loomisel-katsetamisel autonoomselt tegutsevad võitluslennukid. Internetist leitud andmeil tegelevad selle ettevõtmisega vähemalt Northrop Grumman ning Boeing, võib-olla mõni teinegi firma (esimesel Pegasus X-47A ja X-47B nime all, teisel X-45). Muuseas on esimesena mainitu ehitanud umbes 1500 erinevat robotit, katsetamaks nende suutlikkust näiteks miinide leidmisel, erioperatsioonidel, gaasilekete avastamisel jne. Uudisteagentuuride andmeil on praeguseks mehitamata võitluslennukite prototüüpide abil viidud läbi katseid õhk-maa rakettidega, eeloleval talvel kavatsetakse ka õhus lendavate sihtmärkideni jõuda, kasutades Stingereid. Seega – kui Teises maailmasõjas tundsid näiteks nii inglased kui sakslased puudust väljaõppinud pilootidest, siis varsti võib kätte jõuda aeg, kus vastast läheb ründama massiliselt mehitamata lennukeid. Kas ja mille poolest nad on rakettidest paremad, on praegu veel vara öelda.
Niisiis, mehitamata “koperdajad”, mis on mõeldud luuretegevuseks, on tänase seisuga seeriatootmises, mehitamata võitluslennukid katseeksemplaride staadiumis, järgmine samm lendavate võitlusrobotite teel on piloodita võitluskopterid. Tõepoolest, mis võiks olla näiteks tõhusam lahingus mõnd hoonet hõivavate terroristidega?
Päev enne New Yorgi katastroofi avaldatud uudise põhjal kavatseb USA armee taotleda rohkem raha nende arendamiseks alates tulevast aastast, lootes luua olemasolevast liikuvamat, võimekamat ning inimelusid säästvat tehnikat. Praegu võib arvata, et kui mingis punktis sõjalisi kulutusi ehk ka kärbitakse, siis terroristidevastasele võitlusele minevas tehnika arendamises seda küll ei toimu.

Omaette tinglike robotite rühma, mis tehniliselt tasemelt on võrreldavad õhus lendavatega, moodustavad vees, õigemini vee all kulgevad “minimad” ja “maksimad” allveelaevade katseeksemplarid. Väikseimad, nagu näiteks San Diegos katsetatavad, on umbes meetrised, suuremad, nagu Cutthroat, on üle 30 m pikad ja kaaluvad sadu tonne. Kui viimatimainitu katsetused kulgevad ladusalt, saab tulevikus ehitada lahinguliselt võimsuselt praegustega võrreldavaid, kuid tunduvalt odavamaid allveelaevu – jäävad ju ära meeskonnad ja kõik nende elutegevuseks vajalik.

Maismaa robotvõitlejad

Maismaal liikuvaid võitlejaid ehk jalaväelasi aparaatide vastu vahetada ei ole kahjuks niipea reaalne. Aga täie tõsidusega mõeldakse robotite konstrueerimisele, kes sobiksid asendama postil seisvaid tunnimehi ning (tuntud maastikul liiklevaid) patrulle – tegelikus relvakonfliktis on nende ülesandeks pahatihti esimesena tapetud saada.
Armeerobotitest rääkides ei pääse mööda tõsiasjast, et juba keskajast saati on irvhammaste üks lemmikteemasid olnud auvahtkondade ja sõjaväeparaadide asendamine dresseeritud loomade ning üleskeeratavate mänguasjadega. Lähitulevikus võime aga jõuda tõepoolest osaliselt robotitest koosnevate vahtkondadeni, mis siis ka asja eest on, mitte niisama-uhkeldamiseks ringi ei patseeri.
Käsi südamele – nimetatud auvahtkonnad/paraadid on ette nähtud PR-eesmärkide saavutamiseks, lahingulisi ülesandeid neil ju pole. Läbi õhu liuglev UFO-kujuline minikopter peaks ka nende sihtidega ideaalselt kokku sobima.
Siiani ei võimalda tehnoloogia luua ilma sõduriteta robotsõjaväge, kuid tulevikus võivad kõige ohtlikumad, räpasemad või nürimad ülesanded (ingl. k kolm D-d: dangerous, dirty, dummy) aegapidi robotite hooleks jääda. Inimressursi osa sõjaväljal ju aina väheneb – kui Teise maailmasõja aegu olevat statistika põhjal lahingumüra jäänud kuulmata veerandil relvakandjatest (vist eeskätt USA arvel), siis nüüd osaleb otseses lahingutegevuses alla kümne protsendi meestest – ülejäänud varustavad, julgestavad, kindlustavad. Siiski ei või masinad veel niipea omapäi sõdida, vaid ainult operaatori ja distantsjuhtimise abil – nagu osa komandöre saavad praegu juhtida oma vägesid radari ja telepildi kaudu. Tõeliselt autonoomsed robotid arvatakse olevat kümmekonna aasta kaugusel. Prototüübid, millel on kasutada umbes laptopi jagu mälu ja sellega seotud oskusi, on katsetamisel, kuid avalikkuse eest peidus.
Lai tööpõld robotitele on lahinguväljal laskemoona, toidu või vee transport, miinide otsimine/kahjutustamine, okastraadi lõikamine ning takistuste kõrvaldamine, kommunikatsioonide paigaldamine, aga ka objektide/inimeste tule alt ära toomine. Rääkimata vaenlaseni või tema kindlustuseni granaadi- või pommikoorma viimisest…
Väga karm “kooslus” oleks ju luuregrupp kuuel jalal liikuvatest väikeste kaamerate kandjatest (varustatud lõhkelaengutega). Niisugust gruppi tuleks aga ilmselt raadio või mõnel muul teel koordineerida. Vastavate andmevahetusprotokollide tänase muukimiskindluse juures võib see aga kergesti lõppeda mitte ainult vahelejäämisega, vaid kogu kupatuse ülelöömisega vastaste või lihtsalt suveniiriküttidest häkkerite poolt.
Juhtimisraskustele vaatamata võib järjest mitmekesisemate kamikadze-robotite ilmumist pidada kindlaks aksioomiks relvastuse arengus. Robotite teise põhiülesande – luure – kombineerumine sellega on samuti enam kui tõenäoline.
Robotid ja Eesti
Robotite kasvav roll relvajõududes on üle maailma pöördumatu nähtus ning varem või hiljem on sellel tagajärjed ka Eesti jaoks. Ilmselt oleks mõttekas alustada globaalsete tendentsidega kohanemist pigem varem kui hiljem.
Esiteks – alla kahekümneaastaste koolilõpetajate kõlblikkus sõjameestena jääb senisest veelgi väiksemaks. Teiseks – sajandeid on kindel vahend olnud võitlejate ettevalmistamisel rividrill ning muu dressuuri tüüpi tegevus. Üha targemaid spetse nõudva kõrgtehnoloogia haldajate juures pole sellega midagi peale hakata – nn vana kooli ohvitserid-jefreitorid leiavad seega järjest vähem kasulikku rakendust.

Statistikat

Mõistetavatel põhjustel on sõjandusega seotud robotite kohta mingite arvandmete kättesaadavus piiratud. Tööstuslikke roboteid arvatakse 1960ndate lõpust alates, kui neid esmakordselt esitleti, olevat toodetud 1 100 000, neist oli 1999. aastal kasutusel 743 000 ja 2003ndal arvatakse see arv olevat 892 000. Kümne viimase aastaga on tööstusrobotite eluiga pikenenud 12-lt aastalt 16-ni, kusjuures 1999. aasta robot maksis ekvivalentse 1990. aasta roboti hinnast ühe viiendiku. Suhteliselt kõige rohkem kasutatakse roboteid Jaapanis, kus kuue tööstustöölise kohta tuleb üks robot. Kõige kiirem on robotite juurdekasv praegu Prantsusmaal, kus 1999. aastal, võrreldes 1998-ga, lisandus roboteid 90%, samal ajal USAs 38%, Euroopa liidus 16% ja Jaapanis 5%.


Artikkel avaldatud Tehnikamaailmas jaanuar 2002 TM

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18