banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kiri Supilinna katusekambrist

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kiri Supilinna katusekambrist Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kiri Supilinna katusekambrist,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kiri Supilinna katusekambrist

Missugune oli ja mida võis mõelda maarahvas, kui 19. asemele astus 20. sajand? Palusime sellele küsimusele vastust ajaloodoktor Ea Jansenilt, kes kehastus toimetuse palvel nooreks õpihimuliseks eestisoost tudengiks.


Tartus, sel 31. detsembril 1899

K
ullakallis Liide!

Mina istun aastasaja kõige viimasel õhtul ihuüksinda Supilinna katusekambris ja kirjutan Sulle kirja; minu aknast paistab Emajõgi, see tähendab, õieti ei paista, sest igal pool on paks valge lumi maas. Oh kuidas ma igatsen kodusesse Kuutlasse, ma näen kogu aeg oma vaimu silma ees Sinu vanemate madalat maja ja kuusikut selle taga, kus me rõemsalt huikasime; ma näen meie käärulist jõge looklemas luhtade vahel ja seda igivana vahtrat meie toa otsas! Aga kõige rohkem igatsen ma ikka Sind, minu kallis Liide, Sinu taevasiniseid silmi ja roosasid palgeid, sinu hõbe kellukese kombel helisevat häält, mis meie karskusseltsi laulukooris ikka nii kaunisti kõigist üle kajab!


K
õige pealt pean ma aga Sinult andeks paluma, et ma nii kaua pole kirjutanud. Mina tahtsin jõuluks kodu käima tulla, aga vaata kallis, ma ei saanud seda teha raha puudusel, sest tee on pikk ja oleks tulnud sõita enne laiarööpalise ja siis veel kitsa rööpalise rongiga, mis minevaasta valmis sai. Isa andis mulle sügisel, kui Tartusse õppima tulin, 150 rubla kaasa ja ütles, et rohkem ta sellel aastal üleüldse anda ei saa. See on suur raha küll, aga õppimise maks üksi on 25 rubla semestri kohta, peale selle peab veel maksma professoritele ettelugemiste tasu. On vaja üüri maksta, ehk ma küll kõige viletsamas toakeses elan, küttepuid osta ja süüa ikka ka. Vahepeal käis onu Andres Suureväljalt siin Tartus tohtri juures, tema tõi mulle emalt ühe seakintsu, leiba ja tangu, sellest ma elasin hulk aega. Ma annan nüüd ühe jõuka kaupmehe poegadele järelaitamise tunde, muidu ei tuleks üldse välja. See kaupmees on küll eesti soost, aga tema majas räägitakse ainult saksa keelt, proua on endine mõisa toaneitsi. Ma annan vene keele ja matemaatika tunde.

Nüüd õpib mitu eesti noormeest siin kirikuõpetajaks, arstiks või advokaadiks, aga nende kellegi põli pole kerge. Jah, Liide, minu kohta räägitakse küll: mis Karlil viga, ta on nõuka peremehe poeg, ja isa võib teda küll lasta suurkoolis studeerida. Isal on tõesti Kuutla vallas kõige suurem koht ja hea põllumaa, oma kümme lüpsilehma ja neli hobust, mullikad, lambad ja sead lisaks. Aga isal ei ole ju see koht ikka veel päris välja makstud, krediitkassa intressid on nagu needus peal. Peale selle on minu isa, nagu Sa isegi tead, niisugune kange mees, kes palju asju ette võtab. Nagu onu rääkis, vedavat ta praegu palke meie uue maja jaoks. Naabritel Kuru vallas on juba mitmel peremehel uued kahekordsed häärberid ehitatud, eks tule siis meiegi valda üks uhkem ja suurem ehitada? Meil on ju hulka peret ka, peale minu ja Augusti veel kolm nooremat õde-venda kasvamas, kes lahedamat elamist himustama hakkavad. Ma olen natuke murelik küll sellepärast, et mu vanem vend August ei ole nii erksa vaimuga põllumees, kui isa. Tööinimene on ta muidu küll ja kui ta tubli naise võtab, siis pole meie koha pärast vaja karta.

Nagu Sinu isa, tahab ju ka minu vana olla üks uueaegne põllumees ja piimakarja kasvatada, nagu eesti ajalehed õndsa Karl Robert Jakobsoni "Sakalast" saadik on õpetanud. Onu Andreselt kuulsin, et isa oli endale juba ühe kalli uueaegse piimakoorimise masina (Separator) ja võipressi ostnud, ta tahab suguloomi muretseda, karja ravitseda ja üleüldse ja ka kunstsõnnikuga katseid teha, aga sellesse tuleb hulka raha (öeldakse: kapitaali) sisse panna, enne kui tulu hakkab saama. Isa saatis juba minevaasta koos meie mõisahärra vana von Katzendahliga oma võid Peterburgi müügile. Isa kirub küll von Katzendahli, et see on kogu elu olnud kange talurahva pinnija, aga nüüd nad on seal Kuutla põllumeeste seltsis päris mestis ja ma kuulsin, et mõisahärra valiti isegi eesti põllumeeste seltsi presidendiks. Noh, meie mõisahärra on ju tõesti päris osav ja tark põllumees, temalt on midagi õppida ka, iseäranis piimatalituses. Aga mina arvan siiski, et härra Tõnisson "Postimehes" kirjutab õigust: tuleb asutada ühispiimatalitused, ühekaupa on peremeestel väga vähe jõudu. Imavere kandis olevat üks piimaühisus juba asutatud. Isal vist mõlgub ka midagi niisugust meeles, tema on ju ka suur "Postimehe" lugeja. "Postimehe" eeskujuks on rohkem Soome piimaasjandus.

Härra Tõnissoni olen ainult eemalt näinud, kui ma ühe eesti usuteaduse studendiga koos Eesti Üliõpilaste Seltsis käisin. Isa peab temast kõvasti lugu. Onu Andres aga loeb "Olevikku" ja ütleb, et selle toimetaja Aadu või Ado Grenzstein olla ka üks tark mees. Grenzstein tahab mingit iseäralikku "Eesti poliitikat" ajada. Olen mõlemat lehte lugenud, kui kuskil seda ilma maksuta saab teha. "Olevik" kirjutab, et Eesti- ja Liivimaal seatakse sisse niisamasugune kubermangu ja maakonna eestseisus või volikogu, nagu Venemaal on, ja siis saavat eestlased mõisnikutega päris ühesarnaseks ja hakkavad meie kubermangude elu asju ise ajama. Noh, niisugune volikogu ehk semstvo oleks ehk hea küll, ainult et kõik asjaajamine pidada vene keeles olema.

Näed, kallis Liide, kirjutan Sulle nüüd asjadest, mida ehk polegi sünnis ühe noore neiuga arutada, aga minu mõtted uitavad ju ikka Kuutlas, isatalus ja ka muidu Eesti asjade juures, ehkki mul siin ülikoolis on väga palju tegemist ja õppimist, sest arstiteadus on väga raske. Kõik lihaste ja kontide nimed tuleb näituseks ladina keeles pähe õppida ja palju muud ka veel.


A
ga seda ma panin ju ka ammugi kodus tähele, et Sinuga võib igasugu asju arutada, Sa oled terase vaimuga neiu, kellele ka isamaalised paleused võerad ei ole. Räägitakse küll, et naisterahva peaaju kergem kaalub, kui meesterahval ja et tema mõtlemisanded nõrgemad on, aga väljamaal on juba paljud naised arstid, apteekrid või kooliõpetajad ja tükivad poliitikasse; ka meie juures Eestis on naised ammugi kirjanduse põllul tegevad — Sinagi ju lugesid karskuse seltsi peol ette Lydia Koidula isamaalaule. Ka ei jää näituseks laulukooride juhataja ja orelimängija neitsi Miina Hermann, kes Peterburis on õppinud, meestest sugugi maha. Mina usun küll, et uuel aastasajal hakkavad naisterahvad meie vaimuelus hoopis suuremat osa etendama, kui ennem. Sinust, minu kallis, saab vististi küll arsti proua, sest mina jään oma abielu ettepaneku juurde kindlaks. Aga meie sala kihlatuse aega võiksid Sa ehk kasulikult pruukida ja katsuda ise ka hariduse teel edasi minna! Haridus on see, mille abil Eesti rahvas oma tuleviku tee rajab! Eestlane peab praegusel ajal küll võeras keeles haridust omandama, aga kui ta oma südames oma rahvale ja isamaale truuks jääb, siis sigineb tema õppimisest ikkagi tulu kogu eesti vaimuelule ja eestlaste edasijõudmisele, ka majanduse vallas. Sellepärast olen mina vahel mõelnud, et Sina, armas Liide, võiksid edasi õppida Pärnu või Viljandi Töchterschules. Siis Sa võid koguni guvernante ameti saada. Kui meil kõik hästi läheb ja Sa tohtriprouaks saad, siis Sa muidugi töötama ei pea.

Kuidas elab teie koha pärija — su vend Priidik; kas ta ikka veel joob nii palju viina? Kui ma meie valla üheteistkümne kõrtsi peale mõtlen, kust hobusevargused ja aidalõhkumised välja siginevad, siis rõemustab mind väga, et Eesti- ja Liivimaal nüüd vallavalitsused pea igalt poolt kubernerihärrale palvekirjasid sisse saadavad, et kõrtsid kinni pandaks. Pea tuleb ka kroonumonopol, siis ei ole alkoholi enam nii kerge saada. Mõisnikud on küll pahased, et nad suure tuluallika kaotavad, aga eesti rahvale on see hea. Mina olen endist viisi parajuslane; nõnda me ju Sinuga seal karskuse seltsis leppisime!


A
hjaa, ühel päeval nägin ma uulitsal meie noorhärrat, Gottfried von Katzendahli — mäletad, ta tuli ju ükskord meie karskuse seltsi peole ja püüdis Sulle natuke külge lüüa? Ta oli minuga väga lahke ja kutsus trahterisse. Gottfried rääkis, et ta tahab ära Saksamaale minna, sest ta ei taha enam vene keeles õppida; ka olevat õigusteaduskond nii segamini aetud ja palju professoreid puudu. Mõtlesin: temal on ehk võimalik mõnda Saksa ülikooli minna, vaesel eestlasel ei ole aga midagi valida. Gottfried kutsus mind korporatsiooni "Livonia"; ta ütles, et siis võivad tähtsad vilistlased mind aidata arsti ametikohta saada, muidu üks eestlane seda Balti kubermangudes ilmaski ei saa. See on tõsi küll, aga mina tahaksin ikka siin, oma isamaal ja oma rahva heaks töötada. Sa tead minu sala unistust ka eesti kirjanduse põllul tegev olla. Ma arvan, et ma lähen tulevaaasta hoopis Eesti Üliõpilaste seltsi, see on rahvusline selts. Seal on küll ka, nagu saksa korporatsioonides, joomakombed au sees, aga tähtsad vilistlased on selle vastu. Vanemuise seltsis sain ükspäev tuttavaks ühe õigusteaduse õppija Mihkel Pungaga; tema jälle rääkis, et Eesti Üliõpilaste selts on väga kitsarinnaline ja kutsus mind jalgrattasõitjate seltsi Taara, seal peetakse käremeelseid ja õpetlikke kõnesid. Võib-olla kevadepoole lähen sinna ka vaatama. Jalgratast mul küll ei ole ja see on vist väga kallis asi.

Kui me trahterist ära hakkasime minema, tuli välja, et Gottfriedil polnud ülepea raha, ta ütles, et vana ei taha saata ja ta on võlgades, ja mina pidin veel oma piskust maksma kahe pudeli õlle eest, mis me ära jõime.

Sa tead ju küll, et Tartu ehk Jurjevi ülikool on nüüd ammugi juba päris vene kool, muudkui et usuteaduskonnas on ikka saksa keel. Meie arstiteaduskonnast on hiljaaegu veel mitu saksa professorit ära läinud ja venelased asemele tulnud. Õppijad on siin nüüd ka enamasti venelased või poolakad, saksa bursid kaovad nende sekka juba päris ära. Need vene tudengid on väga vaesed ja mässulise meelega; sellel talvel, vist veebruarikuus, kui ma veel kodus olin, oli siin olnud ettelugemiste streik (tead ju, mis streik on: töö seismajätmine). Mina sellest küll aru ei saa, sest ma ju tulin siia õppima priitahtlikult ja oma enese jaoks.

Minu kallis, armas Liide! Siin ma siis nüüd istun ja heietan, teised studendid peavad all-linnas balle ja pidusid. Õigust öelda on mul iseäralik ja võeras tundmus, kui mõtlen selle peale, et praegu just üks aastasada lõpeb ja teine algab! Suur aja kell tiksub ja väeti inimene, ei saa teda seisma panna; ta võib vaid imestusega vaadata, kuidas inimeste sisimine ja välimine elu muutub! Mida uus aastasada küll eesti rahvale toob? Verevalamised maailmas pole maailmast mitte lõppenud ega kurjus otsa saanud. Aga siiski, kallis Liide, kui ma mõtlen sellele, mida maailmale ja eesti rahvale tõi üheksateistkümnes aastasada, siis täidab mu südant lootus. Inimese vaim on lugematutesse looduse saladustesse sisse tunginud ja inimese välja mõeldud ja tema käteosavuse läbi tõeluseks saanud tehnika maailma teiseks muutnud: raudvankrid kihutavad mööda raudseid teid ja inimest teenivad mitut sorti targad masinad, mille panevad imeväel liikuma aur ja elekter. Mina kirjutan siin küll veel haisva tattnina valgel, aga ka Tartus hiilgavad juba vaksalis ja mõnes muus kohas elektrituled, sisse on seatud kõnetraadid. Tuleb ehk ka see aeg, mil ma Sinule Kuutlasse võin traadi läbi rääkida armusõnu sosistada! Praegu lendavad juba sõnumid telegrahvi teel välgu kiirusel läbi maailma; mis eile Aafrika sõjatandril juhtus, see on täna juba Tartuski teada ( ma küll ei taha selle peale mõeldagi, kuidas inglased praegu väikesele vaprale buuri rahvale ülekohut teevad). Ja kui me nüüd oma sugurahva peale mõtleme — 19. aastasaja alguses olid eestlased veel pärisorjad, nad olid kogu oma maa ja varaga teiste pärisomandus! Nüüd oleme vabad inimesed ja paljudel on oma pärismaa, kus ta peremehe kombel ringi kõnnib. Muidugi on ka palju maata inimesi, ka meie vallast olla paljud läinud Tallinna uutesse suurtesse vabrikutesse tööd otsima. Aga kõige tähtsam on see, et ka meie, eestlased, oleme nüüd riigikodanikud, ja kui ka tegelises elus meie ühesarnadus teiste rahvasugudega veel ikka täieline ei ole, on meil siiski oma eesti vaimuelu, oma kirjandus ja kirjanikud, oma laulud ja laulukoorid, oma seltsid ja ajalehed. Ja ma ei usu mitte, et meie edenemist saaks keegi enam seisma panna, kui ka maailmas on vägi ja võim suurte rahvaste ja riikide käes. Aga inimeselik õigus on 18. aastasajast peale ikka enam edenenud ja tema saab veel edenema, teadus niisamuti. Meie, eestlased, peame ise mehed olema ja oma elu ja õiguste eest seisma. Ja mina ütlen veelkord, kallis Liide, et haridus on see nõiasõna, mis meile eestlastele parema tuleviku väravad lahti teeb!

Sellepärast, mu südameke, pead Sa aga ka kannatama, kuni mina oma õppimise lõpetan ja arstieksami ära teen. Alles siis saan ma Sind altari ette talutada. Suvel tulen ma kindlasti kodu, aga palun Sind, kirjuta mulle vahepeal! Piltpostkaarti, mis Sa mulle onu Andresega saatsid, hoian kummuti peal ja suudlen iga õhta. Mõtle ka mu sõnadele koolimineku kohta.

Palju tervisi Tartu linnast Sinu vanematele ja vendadele,

Jäädavas truuduses ja armastuses,

Sinu Karl

5 / 1 9 9 8 A U G U S T HORISONT

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18