banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Miks inimene naerab?

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Miks inimene naerab? Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Miks inimene naerab?,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

MIKS INIMENE NAERAB?
MARIA TEIVERLAUR

Iga inimene püüab vabaneda psüühilisest pingest. Üks isiksuse kaitsemehhanism, mis aitab vabaneda negatiivsest stressist, on huumor. Loomulikult kaasneb hea huumoriga ka naer.

Huumorimeel ja koomilisuse tunnetus on teineteisega tihedalt seotud. Juba Sigmund Freud väitis, et huumoritundeks on vajalik teatud intellektuaalse arengu tase, mis aitab tabada koomilisust olukordades, inimestes, asjades. Antud seisukoha põhjal oleks ennatlik rääkida beebide huumoritajust. Naeru täheldatakse aga siiski juba 4–10nädalaste laste puhul. Mõned teooriad väidavad, et naer kasvab välja naeratusest, kuid leidub ka niisuguseid, mis kinnitavad, et naer ja naeratus on kaks erinevat psüühilist ilmingut. On andmeid, mis kinnitavad, et väike-sed lapsed hakkavad 15 korda sagedamini naerma, kui neid kõditab ema, mitte aga mingi kõrvaline isik. Samas rõhutatakse, et laps naerab kõdituse peale vaid siis, kui ta võtab seda mänguna.

Arenenud eneseteadvusega inimene võib naerda nii oma kujutluste, kirjutatud ja suusõnaliste naljade üle kui ka pilte ja karikatuure vaadates ning jälgides mitmesuguseid olukordi, mis tunduvad talle humoorikad. Võib arvata, et koomilisuse tunnetus tekkis inimesel juba kauges minevikus. Teadaolevalt pärineb esimene säilinud karikatuur Egiptusest 1360 e.Kr. Millal täpselt ja millises maailmajaos hakkas inimene esmakordselt naerma, sellele ei oska küll keegi vastata.

Sotsiaalselt vastuvõetav agressiivsus

Teadlased väidavad, et inimest ajab naerma eelkõige koomilisuse tunnetamine, mis äratab temas eneseväärikustunde ja tõstab enesehinnangut. Näiteks veiderdav kloun tsirkuses elavdab meie huumoritaju ning etenduse jälgijat valdab üleolekutunne ja rõõmus võidukas naer. Naljatunne, mida me enamasti väljendame naeruga, rahuldab meie vajadust olla teistest targem, parem, ilusam. Muidugi ümbritseb nii huumorit kui naeru kergemeelsus ja ka agressiivsus. Etioloog K. Lorenzi arvates on huumor teisenenud agressiivsus, mis "valatakse välja" sotsiaalselt vastuvõetavas vormis – naljatledes ja naerdes. Silmapaistev huumori uurija M. Eastman väitis juba 1936. aastal, et nalja heites toimub asjade, sündmuste, inimeste jt. väärtuste eriline muutus. Meeldivad asjad jäävad meeldivateks, kuid ebameeldivad nähtused omandavad naljatlemise protsessis emotsionaalselt mõnusa, koomilise nüansi, mistõttu meie enesetunne paraneb ja hakkame naerma. S. Freud arvas, et koomika, huumori ja teravmeelsuste abil püüdleme tagasi kaotatud mõnutunde juurde.

Nii nagu loomadel, nii ka inimesel avaneb naerdes tavaliselt suu ja paljastuvad hambad. On arvatud, et hammaste näitamine väljendab loomade puhul üleolekut ja vaenulikkust. Täielikult eitada ei saa seda ka inimeste puhul. Tähtis on see, et me ei tõstaks oma enesetunnet kaaslaste väärikust alandades, vaid suudaksime heita nalja, mis parandaks kõikide meeleolu.

Inimene naerab enamasti temale oluliste asjade üle –
nii võib mehi sageli kuulda poliitika,
raskeid haigeid surma ja murdeeas poisse seksi
üle nalja heitmas!

Ühenduslüli täiuslikkuse ja mittetäiuslikkuse vahel

Huumor tekib siis, kui meie aju infotöötlus on vabas mängulises seisundis. Naljatlemise juured ulatuvad lapsepõlve, kui sai läbi mängitud erinevaid rolle: kehastatud joobnuid, kogelevaid, värisevaid, lonkavaid jms. inimesi, mis andis mõnusa üleolekutunde. Toda emotsiooni saatis omakorda naer. Koomilisena kipumegi nägema just ebameeldivaid asju, nähtusi, kaaslasi. Huumorit on paljud psühholoogid pidanud ühenduslüliks täiuslikkuse (mida me soovime, ihaldame) ja mittetäiuslikkuse (tegelikkuse) vahel. Kontrasti, vastuolu ja ootamatuse tase on ka naljatunde määraks. Näiteks kujutlegem ette elegantset daami beezis mantlis, kelle pead ehib sama värvi kaunis kübar, kuid ühes jalas on tal pruun kõrge kontsaga saabas, teises jalas kaloss. Selline vaatepilt on ootamatu ja üllatav. Moodne saabas ja labane kaloss loovad erilise kontrasti. Ja märkamatult tükib meile naer peale.

Naer ja keep smiling

Inimene naerab enamasti temale oluliste asjade üle, selle üle, mille suhtes ta ei ole ükskõikne, et läbi naeru tunda psüühilist kergendust. Nii võib meeste suust sageli kuulda poliitikaga seotud huumorit, raskeid haigeid surma üle nalja heitmas, murdeeas poisse seksi teemadel naljatlemas jne. Huumoris peegeldub kogu ühiskond: kultuur, vägivald, seks, poliitika, sotsiaalmajanduslikud erinevused ja muud probleemid. On väidetud, et 58 protsenti naljadest võib klassifitseerida "mustaks huumoriks", mis sisaldab rohkesti vaenulikkust. Tuleb lisada, et naljakana tajutavate asjade, olendite, nähtuste juures on kindlasti mingi element, mida me tõsises olukorras kogeksime ebameeldivana. Vaestes ühiskondades esinevat naeru enam kui rikastes. Materiaalses heaolus elavate inimeste juures võib näha küll sagedasti naeratusi – keep smiling'ut, kuid harva võib kuulda tõelist, südamest vallanduvat naeru.

Manipuleerimis-, karistus-, lõõgastusvahend

Olenevalt isiksuse omapärast võib naer meile olla ka manipuleerimisvaheniks. Seda siis, kui soovime jätta kellelegi heatujulise inimese muljet või teeselda tõsiste suhete juures üleolevust ja ükskõiksust.

Mõnikord kasutab inimene naeru karistusvahendina. Näiteks eskimotel on kombeks pilkavalt naerma hakata, kui vestluses kurjategija nime mainitakse. Ülbe naeruga võime meiegi kedagi kättemaksuks psüühiliselt haavata.

Praktika on tõestanud, et mõõdukas huumor ja naer soodustavad kohanemist. Hea huumor muudab meid tolerantsemaks ümbritseva suhtes, soodustab psühholoogilist arengut, eneseaktualiseerimist ja rahulolu iseendaga. Naer kaitseb meid negatiivsete emotsioonide eest ja aitab põgeneda reaalsusest, häirivate probleemide keskelt. Huumori abil saame ka lihtsustada oma olevikku, tulevikku, minevikku, kui tunneme selleks psühholoogilist vajadust. Paljudes Aafrika, Ameerika, Aasia, Okeaania ja Euroopa vanades kultuurides leidub näiteid naljatlevatest suhetest (hullamine, lõõpimine jms.), mille eesmärgiks oli huumoritunde arendamine. Ka nüüdisaegses kultuuris võib leida teatud määral selliseid suhteid perekonnaliikmete ja teiste lähedaste, tuttavate inimeste vahel. Rõhutatud on mõõdukalt huumorika õhkkonna kasulikkust lapsele, sest see arendab ta kohanemisvõimet ja suhtlemisoskust. Tekib ainult küsimus, kui paljud lapsevanemad on võimelised looma soodustavat õhkkonda lapse huumorimeele ja naeru arenguks, kui näiteks ainult 2 protsenti ameeriklastest suudab rääkida anekdoote. Mõistagi ei arene koomilisuse taju ainult anekdootide abil, ent ometi on see madal protsent üheks näitajaks antud valdkonnas.

Lõbus naer aitab lõõgastuda, mõjub positiivselt tervisele ja kergendab töötamist. Antropoloogid on leidnud viiteid, et naerumeditsiinil oli oma koht vanades kultuurides. Nii judaism, kristlus, hinduism, islam, taoism kui budism on tunnistanud naeru osatähtsust meditsiinis. Juba Vana-Kreeka poeet Pindaros kirjutas 5. sajandil e.Kr., et parim ravija on hea "naljahammas". Põhja-Aasias oli vanasti arsti esmaseks kohuseks soodustada patsiendi paranemisvõimet sel teel, et too hakkaks naerma oma ebaõnnestumiste üle. Ka filosoof Herbert Spencer on väitnud, et naer on see, mis toob inimesele tagasi füüsilise ja psüühilise komforditunde. Kaks astet naeru mõjus inimesele oleksid siis tervislik stimulatsioon ja sügav relaksatsioon (lõõgastumine).

Arvatavasti tunnetas inimene juba kauges minevikus, et naer on universaalne vahend psüühilise ja kehalise seisundi reguleerimiseks ning sellepärast pole ta naermisest senini loobunud.

Nüüdisaegsete teadlaste eksperimentide tulemused näitavad, et naer lõõgastab lihaseid: langetab vererõhku, soodustab seedimist, parandab aju tööd (mälu funktsioneerimist) ja kergendab vaimset tegevust (õppimist, ülesannete lahendamist), "masseerib siseorganeid", aitab kiiremini haigustest paraneda tugevdades immuunsüsteemi, reguleerib südame-veresoonkonna ja endokriinsüsteemi tööd jne. Naerul on leitud isegi anesteetiline toime – see vähendab valuaistinguid. Elujõud vabaneb läbi naeru ja armastuse ning naeru positiivsed efektid väljenduvad rõõmus, optimismis ja soovis elada.

Pole igaühele antud!

Kahjuks pole aga kõigil inimestel võimet ebameeldivusi naljaks pöörata. Loovuspsühholoogiaalased uuringud näitavad, et huumorimeelset, naerualtist inimest iseloomustab eelkõige hea kujutlusvõime, jälgimis-, kõrvutamis- ja liialdamisoskus, ideede voolavus, spontaansus. Paljud teadlased väidavad, et meeste huumorimeel olevat ligi kaks korda enam arenenud kui naistel.

Iga inimene pole ka võimeline tõeliselt, südamest naerma. Südamest tulev naer eeldab, et inimene oleks aval ja heatahtlik. Naeru võime jagada targaks ja rumalaks; avalaks ja teeselduks; lahkeks ja kibestunuks. Inimesed, kelle naer on valdavalt teeseldud ja vaoshoitud, on tavaliselt kõrge eneseteadvusega ja nad hoolitsevad kirglikult oma prestiizi pärast. Lahke naeratusega ja naeruga inimesed on abivalmid ja heasoovlikud. Õiglust tagaajavate inimeste naer on sageli sarkastiline ja pilkav. Kahjurõõmsalt naeravad tihti just egoistlikud inimesed. Naeru kirjeldamisel on vaja muidugi peent kunstnikutaju ja ka psühholoogilist teadlikkust.

Leidub inimesi, kes naeravad kohatult ja palju. Normaalseks ei saa pidada liialdatud naeru ja ka naljatlevat huumorit, mida võib ette tulla alkoholismi ja mõningate muude psüühiliste haiguste korral. Mõõdukasse tervesse naeru peaksime aga suhtuma kui elutähtsasse instinkti, mis kaitseb inimese mina ja aitab säilitada ta optimismi. Neil, kelle huumorimeel pole eriti arenenud, aga kes soovivad siiski naljast rõõmu tunda, tasub meelde jätta järgmine tõde: kes armastab maailma ja iseennast kõverpeeglist vaadata, selle juurde leiab naer tee.

MARIA TEIVERLAUR (1955) on
kliiniline psühholoog, töötab Jämejala Psühhiaatriahaiglas
psühholoogiakabineti juhatajana ja Viljandi Kultuuri-kolledzis dotsendina.
Psühholoogiakandidaat 1992. aastast.

Sigmund Freud väitis, et huumoritunne eeldab teatud intellektuaalse arengu taset,
mis aitab tabada koomilisust olukordades, inimestes, asjades.

Horisont 2/2000

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18