banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Tervise hävitamine ja säilitamine

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Tervise hävitamine ja säilitamine Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Tervise hävitamine ja säilitamine,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

TERVISE HÄVITAMINE JA SÄILITAMINE

T. Kudu

Käesolev töö on kirjutatud rahvaharidusliku, valgustava eesmärgiga, ajendiks sellealane “vaimupimedus”. Seniste pedagoogi ja lektori kogemuste tõttu tean vastavate teadmiste nigelat taset noorte seas. Ja veelgi enam - polikliinikus ja traumapunktis töötades olen näinud kahetsusväärselt võhiklikult antud esmaabi. See töö vaid vihjab lõikudele ja teemadele, mis peaksid käsitlust leidma üldhariduskoolis. Kui ärksad, südant valutavad õpetajad juba praegu midagi ära ei teeks, oleks terviseteadmiste tase hoopis troostitu.

Alljärgnevas käsitluses ei ole taotletud teaduslikku laadi, pigem on küsimustele lähenemine esseelik.

Igal aastal pannakse Eestis toime mitusada enesetappu, neist umbes veerandil juhtudest on tegemist õpilastega. Peale selle tehakse veel teadmata hulk enesetapukatset. Miks? Ilmselt tundub olukord väljapääsmatu. Inimene tunnetab heaoluseisundi puudumist nii teravalt, et loobub elust.

Ja ikkagi - miks ta läheb nii kaugele? Kui tal puudub heaolu, miks ta ei loo seda endale? Kas ei oska või ei suuda?

Nii indiviidi kui ühiskonna eksistentsi aluseks on tervis, s.o. füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. Aga kuidas saada piisavas mahus ja kvaliteedis tervist, et eluraskustele vastu panna. Teatavasti kõik liigub entroopia suurenemise suunas ja kui me tervise mahtu ei suurenda, siis see väheneb. Elu kvaliteet langeb. Aga kuidas säilitada olemasolevat tervist ja kuidas luua juurde tervist, suurendada tervisevaru?

Kõigepealt - kuidas säilitada olemasolevat.

Arstikunsti esimene seadus - “Mitte kahjustada!” - kehtib tänapäevani. Ja kuigi see oli antiikajal öeldud arstile, peaks tänapäeval igaüks kordama seda iseendale.

Võidakse küsida - milleks? Me pole ju nii rumalad, et ennast meelega kahjustada. Oleme küll! Ja veel hoolimatud ja mugavad ka. Te ei võta vaevaks valida oma käikudeks vähem saastatud õhuga tänavaid, me ei vaevu nägu kõrvale pöörama kui puistame kaussi pesupulbrit. Kui palju selliseid patukesi iga päev! Ja ega me suurt ei hooli silmade ja hammaste tervishoiust, vaimse töö hügieenist ja toitumisreziimist.

Ei aitab, seda kõike me oleme tüütuseni kuulnud!

Õige. Aga siit tuleb edasi minna.

Narkomaaniast oleme samuti küllalt kuulnud ja oleme veendunud, et meie selle pahe küüsi ei lange. Aga suitsetajatele tahaks sellegipoolest meelde tuletada narkomaania kolme põhitunnust:
1) kalduvus esialgset annust suurendada, 2) vajadus ainet iga hinna eest hankida ja 3) vaimne ja füüsiline sõltuvus tarvitatavast ainest.

Kahtlemata liiguvad suitsetajad kõige lühemat teed mööda südame- ja ajuinfarkti ning bronhiidi ja kopsuvähi suunas. Aga kas pole isegi troostitum elada aastaid jalutuna, sest suitsetamine viib ka jalgade arterite ummistumiseni, seega gangreenini.

Nii et võime eriti liialdamata nimetada ennast autoagressoreiks. Veel halvem, me oleme agressiivsed ka oma järeltulijate suhtes. Kõik vanemate patud nuheldakse laste kaela - öeldakse juba piiblis. Enamik naisi küll tänapäeval teab, et raseduse ajal ei tohi suitsetada, röntgenis käia, alkoholi tarvitada ega muude mürkidega kokku puutuda. Aga ravimid, hapnikuvaeses ruumis istumine, vibratsioon, ülekuumenemine (päevitamisel, saunalaval või palaviku puhul) on meile lihtsalt igapäevane olme, tulevasele lapsele aga elu ja surma küsimus. Ja kui võidab elu, siis selle kvaliteet kannatab ikkagi.

Tegelikult on abiellumise ajal juba hilja laste peale mõtlema hakata. Tütarlapsel on ju sündides kõik munarakud olemas, iga kahjustus jätab mõnesse oma jälje. Ja näiteks kui noor abielunaine jätabki suitsetamise maha, ei saa ta ometi kindlalt loota, et tulevane laps areneb täiesti tervest munarakust. See oleneb juhusest.

Olemasoleva tervise säilitamine on aga alles asja üks pool.

Teine pool - tervise mahu suurendamine nõuab nii teadmisi kui iseloomu.

Kui nüüd kuulutada, et tervis tuleb karastamise läbi, kõlab see kuidagi aegunult, meenutab mingeid veeprotseduure. Aga kui seada eesmärgiks sünnipäraste eelduste välja-arendamine, kogu organismi täiustamine ideaalilähedaseks, siis selleks tuleb ometi kõiki organsüsteeme treenida, karastada, tagasihoidlikumalt öeldes - kasvatada.

Millised võiksid olla karastamise põhisuunad? Pakume näiteks sellised valdkonnad:

  1. Intellektuaalne

  2. Emotsionaalne

  3. Füüsiline

  4. Termiline

  5. Alimentaarne

  6. Immunoloogiline

  7. Seksuaalne

Kõigi nende teemade lahtimõtestamine ja läbitöötamine võiks kuuluda kooliprogrammi. Siin vaid põgusalt mõned näited.

1. Intellektuaalne karastamine.

Tänapäeval on moes kasutada lauset “ega ma pole prügikast” protestiks, kui koolis antakse midagi pähe õppida. Selge, et paljas tuupimine kedagi targaks ei tee, vaja on arendada mõtlemisvõimet. Aga mõtlemise aluseks on faktid, teadmised. Ja kui peas pole midagi ning kõik tuleb otsida teatmikust, siis võib kogu aeg sellele kuluda ja suuremate üldistusteni ei jõutagi. Faktid jäävad meelde tänu heale mälule, mälu aga treenitakse faktide abil. Iga päheõppimise protsess loob uusi seoseid närvirakkude vahel ja meie tarkuse määrab mitte ajurakkude hulk vaid nendevaheliste seoste hulk.

Õppimisprotsess on tulemusrikas õppija - subjekti - õige eesmärgi ja häälestatuse puhul. Kooli tähtsaim ülesanne ongi suurendada inimese loomulikku huvi teadmiste vastu. Kui püütakse motivatsioonita objekti jõuga õpetada, tekitatakse õppimisvastikus. Kooli suurim kuritegu on teadmistejanu hävitamine. Praegune kool peaaegu just nii teebki. Õppimine on sel juhul sundprotsess, aga “inimene, kellel puudub valikuvabadus, on vang” (K.Marx). Kahjuks peavad nii õpilased kui õpetajad enamasti sellist sundõppimist normaalseks, mõtlemata et “ori on vang, kes arvab, et ta peabki vangis olema” (K.Marx).

Järelikult on nii õpetajate kui õpilaste esmaseks ülesandeks oma kooli ja õppetöö olukorra üle järele mõelda ja vabaneda orjameelsusest. Siis läheb intellektuaalne areng õigetele alustele ja on loodud eeldused ka inimese kõlbeliseks arenemiseks, sest teadmised ilma kõlblusfoonita võivad sattuda kurjuse teenistusse.

“Kui mõtlemise asemele tuleb arvestamine, muutub elu hasartmänguks, kus võidavad julmad ja kavalad ning kaotavad ausad ja avameelsed.” (J.Kaplinski).

On kujunenud välja trafaretne arvamus, et kõlbeline käitumine eeldab tahtepingutust. Aga kui mõistame kõlbluse all südametunnistust, siis on kujuteldamatu, et oleme kõlblad päevast päeva kestva tahtepingutuse tulemusena. Tegelikult on kõlblus seesmiselt tasakaalustatud harmoonilise isiksuse olemuslik tunnus. Sellise inimese kujundamine ongi hariduse eesmärk.

Kindlasti eeldab kõlbeline käitumine aga hingeharidust. Praeguseni annab hingeharidust peamiselt kirik. Olenevalt kirikuõpetaja eruditsioonist pole selles õpetuses küll alati tasakaalus fatalism ja voluntarism ja teised kategooriad. Hingeharidust peaks oskama jagada nii kodu kui kool, et inimese arenguetapid järgneksid loogiliselt ja õigel ajal. Et üksteise vastu seisvad väikelapsed õpiksid olema üksteise kõrval (ilma hammustamata!). Ja et lasteaias üksteisega koos mängivatest lastest saaksid koolis üksteise jaoks elavad inimesed.

Kuidas küll jõuda selleni, et kõik õpetajad tunneksid aukartust elu ees nagu Albert Schweitzer ja suhtuksid igasse lapsesse sellise lugupidamisega nagu Salva Amonašvili.

2. Emotsionaalne karastamine.

Ammendamatu teema. Kõik käitumis- ja tundehäired, meie õnne ja õnnetused võiks siin ära analüüsida. Emotsioonid on ju inimese arengu tagatiseks ja mõistuse käivitajaks. Ja ilmselt keegi ei kahtle selles, et emotsioonid on meie heade ja halbade tegude peamiseks põhjuseks ning tervise ja haiguse allikaks.

Inimlik inimene saab kujuneda ainult läbi (inimlike) tunnete. Juba pooleaastane laps oskab tunda rõõmu oma liigutustest ning tajuda ema rõõmu oma liigutuste üle. Pidevad negatiivsed emotsioonid aga pidurdavad lapse arengut. Veel üks argument inimsõbraliku kooli hädavajalikkuse poolt. Stressi-seisund ei tohi kunagi kaua kesta.

Sõna stress on kasutusel väsimuse, nördimuse, halva tuju, elutüdimuse jne. väljendamiseks. Meditsiinilises mõttes on aga stress organismi pingeseisund, mille puhul kesknärvisüsteemi erutuvus on tõusnud, esineb südamepekslemine, hingeldus, isegi kõhuvalu. Vererõhk tõuseb, käed võivad väriseda, verre eritub adrenaliini, seega organism on kõrgenenud aktiivsuse seisundis. Oleme harjunud stressi pidama halvaks, organismi aktiivsuse tõus on aga kõrge töövõime eelduseks. Jälle vastuolu?

Tuleb eristada head stressi (eustress) ja halba (düstress). Eesliide düs- (dis-) tähendab ju alati, et midagi on korrast ära.

See stress, pingeseisund, mis oli enne eksamit, enne starti, enne esinemist, laheneb tegevuses. Ja kui veel tulemus emotsionaalselt rahuldab, siis on eriti kerge ja hea. Pole jälgegi stressist, väsimusest, inimene tunneb end tervena ja tugevana. Aga selline stress koos lahendusega teebki terveks ja tugevaks. See on treening, karastamine. Nii peaks lahenema iga pingeseisund.

Kui aga stress tekib murest või ebaõnnestumisest, mis ise ei lahene, peab küll “aja maha võtma” ja mõtlema, kuidas ennast päästa. Meenutame iidset idamaa tarkust: Allah, anna mulle jõudu muuta seda, mida muuta saab. Anna mulle kannatust taluda seda, mida muuta ei saa. Ja anna mulle mõistust nende vahel vahet teha”.

Peab sõna otseses mõttes võtma oma mõistuse kokku, et aru saada, kas sisuliselt midagi ära lahendada saab, olgu või osaliselt. Ja kui asuda tegutsema, kulub tekkinud ülearune närvienergia õige asja peale. Enesetunne paraneb ja lisaks on “kirjas” treening, organismi karastamine järgmisteks katsumusteks.

Kui aga stressi põhjust kõrvaldada ei saa, kui endast antud hetkel midagi ei sõltu (kuigi alati on kasulik selles kahelda), tuleb leida parim isiklik tee stressi füüsilise aluse lahendamiseks, sest pika-ajaline pingeseisund kurnab organismi, eriti aga kulutab kesknärvisüsteemi ja südant. Stressi lahendada aitavad kõik hobid, sõbrad, kunst ja loodus. Usklikel on muidugi lihtsam, saab jagada nii mure kui vastutuse.

A. Beekmani “Valgete vareste parves” ütleb üks neiu: “Kui minu emal on paha tuju, siis ta läheb ja ostab endale rohelise kleidi”. Igaüks peab leidma oma “rohelise kleidi”, ainult et madala intelligentsi puhul võidakse selleks pidada ka sigaretti või klaasikest ...

Veel parem on emotsionaalne lahendus koos füüsilisega. See ei pea sugugi taldrikute lõhkumist või ümber maja jooksmist tähendama. Peapesemine ja aeroobika sobivad hoopis paremini. Igatahes, kui stressi tegelik põhjus on selgeks mõeldud, ei lähe inimene enam esimesele ettejuhtunud perekonnaliikmele või kolleegile “peale hüppama”, vaid kasutab kogunenud energia otstarbekalt ja ohutult.

3. Füüsiline karastamine.

Füüsilise karastamisega tegelevad praktiliselt kõik, sest organism ise nõuab, et inimene ennast liigutaks, muidu soikuvad ka siseelundite funktsioonid. Pange tähele, kui sageli me istudes oma jalgade asendit alateadlikult muudame, et ei pidurduks vere äravool. Ometi jääb suur osa võimalusi kasutamata või pingutatakse teadmatusest üle. Näiteks mõni põrutab asfaldil sussides joostes jalad ära, teine laseb treening-soojad lihased nii järsult maha jahtuda, et “sooned ajavad üles”. Üks keskealine kasutab ära liigeste kogu füsioloogilise liikuvuse, kuid jätab unarusse vereringe-elundid. Teine hüppab ja jookseb kohusetundlikult iga päev nii et nahk märg, kuid vähesest liikumisamplituudist areneb liigestes artroos. Kahjuks tunnevad kehalise kasvatuse õpetajad vähe ealist füsioloogiat ja ei oska valida sobivat harjutusvara. Enamasti ei osata õpetada lõdvestumist.

Kord intervjuus vihjas üks treener, kellelt küsiti - kuidas tema hoolealune on pääsenud vigastusteta, sportlase kõrgele intelligentsile. Kui intelligents on kohanemisvõime, siis ka tervisespordis tähendab see kohanemist - üksmeelset koostööd oma kehaga. Aga muidugi ka vajalikke teadmisi.

Mis liigub see vananeb - võib öelda iga masina kohta. Elusa organismi kohta peaks ütlema - mis liigub, see ei vanane (taastub). Liikumise peab igaüks valima endale sobiva ning see peab olema mitmekülgne, et arendada nii südant kui kopse, nii liigeseid kui lihaseid. Mõtlema peab ka koordinatsiooniharjutustele - see aitab vältida traumasid.

Kooli ülesandeks on kasvatada noort igakülgselt, ka kehaliselt. Kehaline kasvatus peab kindlustama, et kooli lõpetab normaalkaalus, sirge rühi ning kauni kõnnakuga noor inimene, kes oskab ka hästi tantsida.

Tänapäeva koolis peab leidma kindla koha aeroobika. Mitte sellepärast, et see on praegu moes, vaid eriti seetõttu, et emotsionaalne rütmivõimlemine muusika saatel aitab kaugemasse vanadusse lükata radikuliiti ja osteoartroosi. Nimelt on aeroobika olemuses nii maksimaalne sirutus- kui lõdvestusmoment, lõdvestumisoskust on aga vaja mitte ainult sportlastel (traumade vältimiseks) ja kaugeltki mitte iga treener ei oska seda õpetada. Sellepärast vahetundides jooksmise ja pallimängu kõrval leidma võimaluse ka aeroobikale ja tantsule.

4. Termiline karastamine.

Teoreetiliselt me seda oskame, ometi kipume langema äärmustesse. Kui ema hoiab enda ja oma lapse komfortsel temperatuuril, ei arene välja veresoonte reaktsioonivõime muutustele. Kui nad siis ootamatult külma kätte jäävad, tekib tugev pika-ajaline veresoonte spasm ning kudede ainevahetus saab kannatada, nad muutuvad vastuvõtlikuks haigustekitajatele. Veresoonkonna adekvaatse reageerimisvõime puudumine tekitab suletud ringi. Karastamata inimene märkab, et iga külmetus põhjustab tal vähemalt nohu ja hakkab ennast veel rohkem hoidma temperatuurimuutuste eest. Tekib vastav häälestatus, selline seos kinnistub ja nüüd piisab vaid sattumisest olukorda, kus inimene võib külmetuda, kui haigus ongi käes. Siin aitab ainult väga tark arst, muidu usub see inimene elu lõpuni, et tal on nõrk tervis. Ja eks ta järjest nõrgemaks jäägi.

Muidugi tuleb hoiduda tõsisest külmetamisest. Aga kui näiteks jääauku kukkunud poiss soojendatakse kiiresti üles, ei juhtu midagi ebameeldivat. Seda peab teadma, et külmunud kehaosi väljaspoolt soojendada ei tohi. Kui tahame vältida gangreeni, hoiame külmunud kohad seni jahedas, kuni veri seespoolt nad ära soojendab.

Koolis tuleb jälgida, et õpilased pea ja selja “karastamisega” ei liialda. Kui mõni aasta tagasi võtsid noored omaks vaid vööni ulatuva jope moe, ei arvestanud nad, et näiteks Soomes kantakse talvel villaseid aluspükse. Praegu on meil kahetsusväärselt suur hulk lootusetuid neeruhaigeid. Noori.

Väga tuulise või pakaselise ilmaga ahenavad palja peaga käimisel mitte ainult peanaha, vaid ka aju veresooned. Sellest võib saada peavalu, ajukelmepõletiku või osa ajurakkude hävimise. On siis seda vaja?

5. Alimentaarne karastamine.

Õpilastele on koolis ikka püütud selgeks teha, kui kasulik on süüa kindlatel kellaaegadel täisväärtuslikku toitu. Kas see ikka on nii? Kõigepealt - mis on täisväärtuslik toit. Kindlasti vähe kaloreid sisaldav, sest siis saab süüa palju ja mitmekesiselt, kartmata paksuks minna. Enamik meist aga on juba viisakalt öldes ülekaalulised. See liigne kaal on organismile lisakoormuseks ja ta ei saa enam hästi hakkama kõikide muude ülesannetega, selle võrra oleme nõrgemad. Varsti aga oleme hädas südame-, liigeste-, sapipõie- ja teiste haigustega.

Võiks arvata, et tuleks lihtsalt süüa vähem, aga ikkagi kaloriterikast toitu. Ei. Kaloriterikas toit sisaldab ju vähe ballastaineid, aga kui seedetraktis on vähe mitteseeduvaid aineid, ei liigu toit normaalselt edasi ja tekib köhukinnisus. Nii et süüa küllalt palju, aga põhiliselt jääkaineterikast taimetoitu. Loomulikult peab toidus olema võimalikult vähe suhkrut ja keedusoola, mida me tarvitame ka 3-4 korda üle normi, võiks aga olla rohkem kaaliumi.

Kuidas on aga lugu kindlate kella-aegadega? Kuidas söövad metsloomad? Kuidas on inimesed söönud aastatuhandeid? Seda sõid, mida kätte said, siis sõid, kui oli. Ega praeguste inimeste seedetrakti treenitus veel kadunud pole! Kui me aga fetišeerime täpseid söögiaegu ja aastaringi rikkalikku mitmekesist toidulauda, liigume ehk vabatahtlikult organismi nõrgestamise suunas. Ees on üldse meile omane ja tervislik süüa juba aprillis hästi väetatud kasvuhoonetomateid? Ometi teame, et põhiosa C-vitamiinist saame kartulist!

Koolisööklastes kontrollitakse tavaliselt toitude kalorsust ja nõutakse rohelist sibulat ja kurki. Ometi on praegu kõige aktuaalsem - süüa mõõdukas koguses puhast, mürkide- ja väetistevaba toitu.

6. Immunoloogiline karastamine.

Ammu on loobutud võimalikult steriilse ümbruse ja joogivee keetmise propageerimisest. Me ei karda mikroobe. Me ju elamegi ainult tänu mikroobidele. Nad aitavad meile toitu kasvatada ja seda seedida. Edu toob nendega rahulik kooseksisteerimine. See on aga küllaltki delikaatne, dialektiline rahu. Tasakaal ei ole püsiv.

Iga organism kaitseb ennast võõraste mõjude eest. Makroorganism reageerib igale võ1/rvalgule (näiteks mikroorganism on võõrvalk) antikehade, loomisega, mis jäävad organismi püsima aastateks. Kui tulevikus sama mikroob uuesti kehha satub, on kaitsja juba valmis. Mida erinevamate mikroobidega organism on kokku puutunud, seda mitmekülgsem on tema “kaardivägi”. Pealegi iga uue liigi mikroobide vastu antikehade väljatöötamisega arenevad ja karastuvad immuunsüsteemid.

Eelnenus ei tule sugugi näha poriste õunte või hallitanud leiva söömise propagandat, kui d ka puhtusega peab piiri pidama. Puhtuse fanatism on sama küsitava väärtusega nagu iga teine fanatism.

Kuid alati ei järgne kokkupuutele võõrvalkudega (mikroobidega) immuunsuse teke. Võimalik on ülitundlikkuse ehk allergia teke, allergiline reaktsioon. Organism reageerib nüüd võõrvalgule tormiliselt ja “valesti”.

Põhjused pole alati selged, kuid võib arvata, et tegemist on nii pärilikkusega kui immuunsüsteemide puuduliku või vale talitlusega. Aga miks immuunsüsteemid peaksid valesti funktsioneerima? Sest nad võivad olla kahjustatud või üle koormatud, näiteks keemiliste ainete poolt. Kõik keemilised ained on ju põhimõtteliselt mürgid, kuigi mõned neist toimivad väikestes annustes ravimitena. Nii et tark inimene püüab alati vältida kõiki loodusvõõraid aineid, et mitte saada mürgitatud või allergiseeritud.

Näiteks tavalised palavikualandajad mõjuvad halvasti vereloomele, ja maole, kahjustavad aga ka immuunsüsteeme. Selles on aga veel pool häda, hullem on see, et me unustame hoopis palaviku olemuse. Palavik on organismi kaitsereaktsioon ja tema vastu ei tohiks üldse midagi ette võtta, sest ta väljendabki aktiivsuse, kaitsevõime tõusu.

Kui nüüd tagasi pöörduda immunsuse juurde, siis pärast korduvaid kokkupuuteid väga paljude mikroobidega on inimese individuaalne kaitsevõime juba nii kõrge, et ta kaugeltki mitte igal kokkupuutel ei nakatu. Kui ta isegi nakatub, siis ta ei haigestu, aga kui haigestubki, siis mitte eriti raskesti. Muide, see skeem kehtib isegi AIDSi puhul. Enamik viirusekandjaid ei haigestugi - ka mitte aastakümnete pärast.

Oleks hea, kui kõik inimesed neid lihtsaid tõdesid teaksid juba koolipõlvest, sest need pole olulised ainult otseses meditsiinilises mõttes, vaid ka ülekantud tähenduses kogu sotsiaalsfääris.

7. Seksuaalne karastamine.

Selline väljend riivab kõrva, kuid ei tähenda mingil juhul kombelõtvust. Alustada tuleb aga õigupoolest erisoolisest kasvatamisest, et lõpuks jõuda loogilist teed mööda õige seksuaalkasvatuse juurde.

Kõigepealt tuleb teadvustada sugupoolte olulisemad erinevused ja arvestada neid kasvatuses - seda nii õpilaste kui nende vanemate tasandil. Füsioloogilised erisused on ehk kõige tuntumad, ometi ei teata suuri erinevusi meeste ja naiste riskifaktorites. Kuna ka arenemine toimub erineva kiirusega, peaks poisid - tüdrukud olema siiski eraldi klassides.

Väga oluline on õpetajatel ja lapsevanematel teada ja arvestada vaimse tegevuse erinevat anatoomilist alust ja sellest tulenevaid lahkuminekuid noormeeste-tütarlaste mõtlemises ja mälus. Ka suhtlemises on erinevused väga suured ning vale kohtlemine murde-eas võib viia noormehe või neiu lausa ohtliku kompleksi fikseerimiseni. Ja kui ka hälbed väljenduvad ainult ebamehelikus või ebanaiselikus käitumises, seegi võib tekitada arusaamatusi hilisemas intiimsuhtlemises.

I,Koni andmetel on kõigi rahvaste juures täheldatav seksuaalkasvatus, erinevused on ainult tasemes, põhjalikkuses ja mämgulisuse astmes. Meil on selles osas tõsised lüngad. Juba koolis peab perekonnaõpetus andma teadmisi, sest abielus tuleb näiteks üle elada psüühiliste pingete perioode, kus seks omandab iseseisva, pingeid maandava tähtsuse. Seda peab aegsasti teadma ning ette valmistama juba mesinädalate ajal.

Kõrget seksuaalkultuuri ei saavutata kiiresti ega kergesti. Alustada tuleb lastesõime-eas eetika ja esteetika algtõdedega ning jõuda keskkooli lõpuks perekonnaõpetuse ja humanitaarkultuuri kaudu abieluküpseks, et siis osata õppida ja õpetada, häälestada ja heliseda.

8. Sotsiaalne karastamine.

Kõik karastamisviisid, mis toovad tervist üksikindiviidile,, on kasuks ka ühiskonnale, seda nii summaarselt kui spetsiifiliselt.

Inimese, tema kaudu kogu ühiskonna karastamine on haridussüsteemi peaülesanne. Rahvahariduse probleemide õige lahendamine on rahva tuleviku tagatis. Ja kui õpetajad on ikka maa sool, siis ei tohiks isegi kuumal ajal miski hukka minna. Jätkuks meil vaid jõudu ja mõistust kasutada oma rahva harimiseks kõike tarka, mis maailmas loodud on, alustades näit. Joh. Käisist. Me peame alati teadma, et me oleme vaba rahvas.

Positiivsed emotsioonid, sotsiaalse heaolu seisund tiivustab, garanteerib edu. Kuid positiivsed emotsioonid võivad ka võimenduda massipsühhoosiks. Kui aga sellist ühiseufooriat saab korraldada tihti ja kerge vaevaga, tekib narkomaania-oht. Rahva meeleolu võib olla ka väga kehv - täielik stress! Siis on vaja inimesi, kes oskavad leida väljapääsu ja juhtida rahvast eesmärgi poole - ning stress laheneb ilma konfliktita. On kohutav, kui väljapääsu ei leita ja rahvas hakkab degenereeruma, näiteks alkoholi, ükskõiksuse, nürimeelsuse kaudu.

Et rahvas saaks olla terve, peab õhk ja muld olema puhas, samuti nagu vesi ja toit. Et rahvas saaks alati olla terve, peab olema taastootmine. Püsimiseks peab iive olema 4,8%, meil oli eelmisel aastal 2,9%.

Tervel rahval on normaalne temperatuur. Ta ei soni ega virise palavikus, aga ta pole ka külm ja ükskõikne kõige ümbritseva suhtes. Termiline karastamine toimib ka ühiskonnas, kus toimuvad nii kuumenemised kui jahenemised. Kui protsessid püsivad mõõdukuse piires, pole aga ohtu karta.

Ühiskonna tervis sõltub suuresti sellest, mida ta sööb ja kuidas seedib. Ja kui palju ta üldse suudab ära seedida. Aga kõike seda saab ka harjutada.

Ühiskonnale on ka omased immuunsuse või allergia ilmingud. Immuunsus tekib haiguse läbipõdemisel, teist korda tavaliselt samasse haigusesse ei jääda. Immuunsuse võib saada ka ilma põdemata kui leidub tarku vaktsineerijaid. Mõned tegurid - ise tühised - tekitavad aga allergiat. Tegemist võib olla täiesti igapäevase nähtusega, kuid mida kauem inimesed sellega kokku puutuvad, seda närvilisemaks lähevad.

Kui perekonnaõpetus on selline nagu ta peab olema, siis võib loota, et tüdrukutest kasvavad naised, kes on intelligentsed, arenenud tundeeluga ja spordilembelised, kes oskavad puhata, keeta ja olla väga ahvatlevad. Eesti mees oskab neid hinnata. Nad loovad tugeva perekonna, kindlasti paljulapselise, mis on immuunne ohtude suhtes. Ja perekond on ühiskonna alus.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 11. 09. 2007. 00:39