banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kaugsidest Saksamaal

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kaugsidest Saksamaal Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kaugsidest Saksamaal,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

 

Saksamaal läks esimene linnadevaheline kaabeliin Berliini ja Hannoveri vahel käiku juba Esimese Maailmasõja järel. Selle pikkus oli ca 300 km. 1931. aastaks ulatus kaabeliinide kogupikkus Saksamaal aga juba ligi 10 000 kilomeetrini. Järgnenud aastatel jätkus kaablivõrgu areng järjest kiirenevas tempos. Teise maailmasõja lõpul oli kaablivõrgu kogupikkus Saksamaal üle 30 000 km.

Ka seal olid algselt kasutusel pupiniseeritud sidekaablid, milledel kasutati kahte pupiniseerimise süsteemi. Esimene neist kandis nimetust M-süsteem (mittelschwer bespulte Leitung) ja oli mõeldud 300 kuni 2700 Hz sagedusspektriga telefonikanalite tööks, võmaldades edastada telefonikõnesid kuni 1800 km kaugusele. Alates 1930. aastast võeti kasutusele L-süsteemi (leicht bespulte Leitung), ehk kergelt pupiniseeritud kaablid, mis võimaldasid edastada telefonikõnesid juba rohkem, kui 3000 km kaugusele, kusjuures kasutati aparatuuri, mis võimaldas ühel kaablipaaril tööle rakendada kaks telefonikanalit ( üks madalsagedus ja üks kõrgsagedus kanal). Samal ajal võeti kasutusele ka veel S-süsteemis (sehr leiccht bespulte Leitung) pupiniseeritud kaablid, mis võimaldasid edastada sagedusspektrit 0,3 kuni 20 kHz ja panna ühel soonpaaril tööle kuni neli telefonikanalit (üks madalsagedus ja kolm kõrgsagedus kanalit).

Enne Teise mailmasõja puhkemist, 1940. aastal, võeti Saksamaal kasutusele pupiniseeritud kaablid, mis võimaldasid kasutada kuni 60 kHz sagedusel töötavat MEK-8 tüüpi (8 kanalit) tihendusaparatuuri, kusjuures võimenduslõigu pikkuseks oli 35 km. Neis kaablites kasutati 1,2 mm läbimõõduga vasksooni, mis omasid paber-kordel isolatsiooni. Pupiinipoolide induktiivsus oli 1 mH ja pupiniseerimissammu pikkus 425 meetrit. Möödunud sõja ajal maandasid sakslased selliseid kaableid ka Ukrainas ja Valgevenes, milledel töötas tihendusaparuur MEK-8.

Koaksiaalkaablid

... võeti Saksamaal kasutusele juba enne Teist maailmasõda. Selle põhjustas vajadus - edastada pikkade vahemaade taha suuri sidekanalite kimpe ning televisiooni. Selleks hakati linnadevahelises telefonisides ja televisioonikanalite tööks kasutama n.n. "B-süsteeme", ehk laia sagedusspektriga tihendussüsteeme, (Breitband kabel Leitungen), mille edastamiseks kasutati koaksiaalkaableid. Sõja puhkedes ulatus koaksiallkaablite üldpikkus Saksamaal juba ca 3000 kilomeetrini.

Tihendussüsteem B-200/3

Kasutatavate koaksiaalkaablite välissoone (toru) läbimõõt oli 18 või 20 mm ning sisesoone läbimõõt 5 mm. Koaksiaaltoru isolatsioonimaterjalina kasutati stürofleks seibe või balloone, või siis hõreda vindisammuga ümber juhtme keerutatud styürofleksnööri. Kasutatava kaabli alumises sagedusspektris (90 - 690 kHz) töötas tihendusaparatuur B-200/3, mis võimaldas edastada kuni 200 telefonikanalit. Kaabli ülemist sagedusspektrit (1 kuni 4 MHz) kasutati linnadevaheliste televisioonikanalite tööks. Telefonikanalite vahejaamad paiknesid iga 35 km ja televisioonikanali vahejaamad iga 17,5 km järel. Süsteemide tööks kasutati kahte koaksiaalkaablit (saade ja vastuvõtt olid eraldi kaablites).

Vaatamata firmade Siemens–Zukkert ja AEG tehaste poolt toodetavate koaksiaalkaablite elektriliste parameetrite intentsusele, omasid need konstruktiivseid erinevusi. Firma AEG kasutas kaablisoone isoleerimiseks eranditult polüstürool ja stürofleks seibe või balloone, kuna Siemens kasutas ainult stürofleks kordel isolatsiooni. Sõja ajal hakati Saksamaal paenduva koaksiaalkaabli valmistamiseks kasutama spetsiaalset dielektrilist materjali detsiliiti.

Ka erinesid nimetatud firmade poolt toodetavad kaablid koaksiaaltorude läbimõõdu poolest. Firma AEG kaabli koaksiaaltoru läbimõõt oli 20 mm, Siemensi poolt toodetava koaksiaaltoru läbimõõt aga 18 mm. Mõlemad firmad kasutasid sisesoonena 5 mm alumiiniumist juhet, millele oli külmmeetodil kantud 0,15 mm paksune vasekiht.

Kaabel Siemens S-5/18

Linnade vahel kasutati põhiliselt kombineeritud koaksiaalkaableid tüübitähisega Ro-5/20 või S-5/18, kus koaksiaaltoru ümber oli üks või kaks kihti paber-kordel isolatsiooniga ja "täht"-meetodil nelikuks keerutatud soonpaari, soonte läbimõõduga Al. – 1,55 mm (Cu – 1,2 mm). Peale sõja lõppu loobuti Lääne-Saksamaal kahe-kaabli süsteemidest ja võeti kasutusele ühe-kaabli süsteem, kus dupleksideks kasutati mitme koaksiaaltoruga kaableid.

Enne Teist maailmasõda kasutati Saksamaal koaksiaalkaableid Berlin-München-Viin, Berlin-Hamburg ja Berlin-Brücken-Frankfurt vahel. Berlin-Müncheni vahel töötas 30 telefonikanalit ja üks televisioonikanal. Enne sõja puhkemist suleti seal töötanud televisioonikanal ja selle asemel pandi tööle 100 telefonikanalit. Magistraalil Berlin-Hamburg töötas enne sõda ainult üks televisioonikanal ja alles sõja ajal lasti sellel magistraalil käiku ka 60 telefonikanalit. Ka Berlini-Brücken-Frankfurti magistraalil töötas enne sõda vaid üks televisioonikanal. Sõja ajal pandi Berliini-Frankfurdi vahel tööle veel 100 telefonikanalit. Televisiooni- ja sidekanalite edastamiseks kasutati tihendussüsteemi B-200/3.

Kaugside kaabel

tüübitähisega "D" (Dichtpupinisierung – tihepupiniseerimine) võeti Saksamaal kasutusele sõja ajal. See kaabel töötati välja firma Siemens-Zukkert poolt ja anti tootmisse 1942. aastal. Kaabel oli mõeldud põhiliselt strateegiliseks kasutamiseks, leides järgnenud sõja-aastatel laialdlast kasutamist. Seda tüüpi kaablid maandati Venemaale alates Königsbergist kuni Rostovi linnani.

Kaugsidekaabli "D" eripäraks oli tema väike sumbuvus sagedusspektril 12 kuni 60 KHz ja ligi kolm korda suurem võimenduslõigu pikkus, võimaldades paigaldada vahevõimendusjaamad varasema 35 km asemel iga 120 km tagant. Sellise tulemuse põhjuseks oli stürofleks isolatsioonimaterjali kasutamine soonpaaride isoleerimiseks ja pupiinipoolide optimaalne vahemaa. Nimetatud kaabli soonte läbimõõt oli 1,2 mm (Cu) ja soonpaarid omasid "täht"-keerutust. Kaablil kasutati pupiinipoole induktiivsusega 1,75 mH, mis olid magistraalile paigaldatud iga 285 meetri tagant. Kaabli praktilisele kasutamisele võtmise järel aga selgus, et seda on võimalik algselt ette nähtud 60 KHz asemel kasutada ka sagedusel 12 kuni 120 - 150 KHz.

Paralleelselt stürofleksisolatsiooniga "D" tüüpi kaabliga hakati sõja ajal Saksamaal tootma sama kaablit ka paber-kordel isolatsiooniga. Kasutades pupiniseerimissammu 425 m juures 1 mH induktiivsusega pupiinipoole, võimaldas selline kaabel edastada sagedusspektrik 12-60 KHz (12 kanalit) ilma vahevõimenduseta kuni 120 km.

Laia sagedusspektri kasutamine kaablites põhjustas vajaduse täiendavate meetmete rakendamiseks ülekostvuse vähendamiseks. Selleks hakati kasutama kaabli soonpaaride ja kimpude varjestamist. Metalliseeritud lindist varje kasutuselevõtt kindlustas ülekostvuse vähenemise kuni -70-90 db.

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 2. 04. 2010. 07:08