banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Esimene kaugside jaoskond Eestis

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Esimene kaugside jaoskond Eestis Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Esimene kaugside jaoskond Eestis,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

 

1951. aasta juunis sai teatavaks, et seni Tallinna Liini Tehnilise Sõlme alluvuses olnud Pärnu kaablijaoskond allutatakse Riias asunud Kaablimagistraalide Rajoonile nr. 5 (KMR-5) ja selle teenindada jääb kogu Eesti territooriumil olev Tallinna-Riia vaheline kaabelliin, millele oli antud nüüd üleliiduline tähis KM-11 (kaablimagistraal nr.11).

Dokumentaalselt toimus Pärnu kaablijaoskonna üleandmine linnadevahelisse kaugside süsteemi 1. juunil 1951, millist kuupäeva võib lugeda linnadevahelise kaugside sünnidaatumiks Eestis.

Pärnu jaoskonna ametlikuks nimetuseks oli nüüd kaablijaoskond nr. 16 ja selle teeninduspiirkond ulatus Tallinna Kaugejaamast Mulla tänaval kuni Iklani (umbes 190 km). Salacgrivasse moodustati kaablijaoskond nr. 15, mis teenindas liinilõiku Iklast kuni Saulgrastini (Lätis). Saulgrastist kuni Riiani oli nimetatud kaabelliin antud KRM-5 juurde moodustatud remondigrupi hooldada ning Riiast kuni Šiauliaini (Leedus) teenindas antud kaablimagistraali Jelgavas asunud kaablijaoskond nr. 14. Viimase hooldada oli TDSP-112x2 marki magistraalkaabel. 

Kaablimagistraalide Rajoon nr. 5 moodustati Riiga 1950. aastal. Selle esimeseks ülemaks oli Aleksander Nazarenko, kes sõja ajal oli teeninud ühes nõukogude armee sideväeosas. Sidetehniliste teadmiste poolest oli too mees suhteliselt võhik, kuid olles lihtsa, talumeheliku olekuga ja iseloomult sõbralik ning heatahtlik, oli ta asjalik ettevõtte juht. Selle sideettevõtte esimeseks peainseneriks oli keegi Vassili Bagrejev, kelle sidealased teadmised samuti üsnagi pealiskaudsed olid. Tema asemele asus 1954. aasta kevadel Nikolai Gusjev, kes omas magistraalside alal üsna kogukat teoreeriliste teadmiste pagasit, aga ka suurt praktilise töö kogemust. Peale selle oli ta väga kongreetne ja väljapeetud käitumisega ning asjalik teoinimene. Nikolai Gusejv töötas Riia Kaugside ja TV Tehnikasõlmes kuni 1993. aastani. Rajooni mõõdugrupi ülemaks tuli äsja Leningradi Sideinstituudi lõpetanud Nade˛da Bondareva, kes oli aktiivne ja sidetehnikat hästi valdav noor daam.

Aleksander Nazarenko

Riia Kaablimagistraalide Rajoon nr. 5 allus Minskis asunud Kaablimagistraalide Valitsusele nr. 4, mille alluvuses olid kõik Valgevene, Leedu, Läti ja Eesti territooriumil paiknenud linnadevahelised kaugside kaabelliinid. Alates 1965 a. allutati KRM-5, mis teenindas Eestis ja Lätis asunud kaugside kaabel-magistraalliine, Leningradis asunud Kaablimagistraalide Valitsusele nr. 3.

1951. aasta sügisel saadeti Venemaalt Pärnu 16. kaablijaoskonna ülemaks keegi Nikita Nikiforov, kes sideasjanduses oli üsna võhik. Samal aastal tulid kaablijootjatena Pärnu jaoskonda tööle Endel Kütt, Rihard Tammiste ning vennad Mihail ja Nikolai Kondratjevid. Endel Kütt töötas jaoskonnas 45 aastat ja jäi pensionile alles 1996. aastal.

Tol ajal oli Kaablijaoskonna kooseisus ette nähtud kaks esimese (s.t kõrgema), kaks teise- ja kaks kolmanda kategooria kaablijootjat ning kaks tehnikut. Kuna seni tehnikuna töötanud Manivald Korjus oli jaoskonnast lahkunud ja üks tehniku ametikoht vaba, tegi KMR-5 ülem Aleksander Nazarenko 1951. aasta kevadel siinkirjutajale ettepaneku - hakata jaoskonna tehnikuks.

Tehniku ülesandeks jaoskonnas oli kõigi tehniliste küsimuste lahendamine ning kaablimagistraali elektriliste parameetrite jälgimine. Sõjajärgseil aastatel oli sideettevõtetes kvalifitseeritud ja kogemustega tehnilisest personalist suur puudus, mistõttu kaugside ettevõtetes pöörati suurt tähelepanu nii insener-tehnilise personali kui ka kõigi teiste töötajate pidevale koolitusele.

Gerts Ruhhovets

1951. aasta septembris toimus Riias kolmenädaline õppeseminar, millest ma "värske" tehnikuna osa võtsin. Koolituse läbiviijaks oli Kaablimagistraalide 4. Valitsuse liiniosakonna ülem, Minski Sideinstituudi õppejõud ja mitme sideteemalise teose autor Gerts Ruhhovets.

Sellel seminaril tutvustati osavõtjaile tol ajal kasutusel olnud mõõtetehnikat ja kaabelliinide elektriliste mõõtmiste tehnoloogiat, aga samuti kaugsidekaablite hoolduse ja remondi nõudeid ning eeskirju. Selliseid täienduskoolitusi korraldati hiljem nii keskastme kui reatöötajaile reeglina paar korda aastas. Samuti toimus talvekuudel kohtadel regulaarne töötajate tehniline väljaõpe, mis lõppes kevadel eksamite sooritamisega. Töötaja oskuste ja teadmiste tasemest olenes tollal tema töötasu suurus.

1953. aasta märtsis suunati siinkirjutaja kolmekuulisele kaugside insener-juhtivtöötajate täienduskoolitusele, mis toimus Lwovi Sidetehnikumi juures. Koolituse õppeprogrammis olid nii teoreetilised ained kui praktilised tööd laboris kaugside kaabelliinide ehitust-, hooldust ja remonti puudutavates küsimustes. Koolituse õppekava oli küllaltki pingeline. Toon näitena neil kursustel läbitud teemad: 

  1. Matemaatika (tehnikumi programmi ulatuses) - 80 tundi;
  2. Elektrotehnika - 40 tundi;
  3. Traatside teooria - 72 tundi;
  4. Nelikkaablite sümmetreerimine - 56 tundi;
  5. Analoog tihendussüsteemid (K-12, KV-12, MEK-6 jt.) - 80 tundi;
  6. Kaabelliinide kaitsmine korrosiooni ja uitvoolude eest - 64 tundi;
  7. Kaabelliinide kaitsmine pikselöökide eest - 48 tundi;
  8. Mõõtetehnika kasutamine ja elektrilised mõõtmised - 80 tundi;
  9. Kaabeliinide tehniline hooldamine ja remont - 56 tundi;
  10. Eelarved, kalkulatsioonid ja aruandlus - 48 tundi;
     

Õppetunnid toimusid kindla tunniplaani alusel, iga päev 8 tundi. Klassis läbitavad õppeained tuli õhtul järgmiseks päevaks ette valmistada ja need, kes seda polnud teinud ja tunnis vastamisega kimpu jäid, pidid minema õhtul õppejõu korterisse õpitut vastama. Kursused lõppesid kirjalike ja suuliste eksamitega viies õppeaines.

Mõningasi raskusi suuliste õppeainete vastamisel klassis oli Eestist, Lätist ja Leedust tulnud kursantidel, kuna takistuseks oli keeleparjäär. Eriti vaenulikult suhtus kursustele sõitnud eestlastesse, lätlastesse ja leedulastesse (olin kurustel ainuke eestlane) keegi juudi rahvusest elektrotehnika õppejõud, kes kohe õppetöö esimesel päeval teatas, et eestlased, lätlased ja leedulased ei ole võimelised neil kursustel õpitavat oma madala haridustaseme (sic) tõttu omandama.

"Isakese" surm

Kõrvalpõikena olgu märgitud, et minu Lwovis oleku ajal suri "kõigi rahvaste suur sõber" ja N-Liidu hirmuvalitseja - isake Josif Stalin.

1953. aasta märtsi esimestel päevadel said N-Liidu elanikud raadiost teada, et nende "suur juht" Josif Stalin on raskesti haige. Kogu maal valitses leinameeleolu. Raadiost edastati päevad läbi vaid sümfoonilist muusikat ja aeg-ajalt infot Stalini tervisliku seisundi kohta. Nii toimus see kuni 5. märtsini, mil teatati, et nõukogude inimeste "suur juht ja sõber" on surnud. Nagu hiljem selgus, oli "isake" siis juba ammu hinge heitnud, kuid komöödiat tema haigusest ja arstide pingutustest mängiti veel mitu päeva peale tema surma.

Päeval, mil Stalini surm avalikustati, toimus Lvovi Sidetehnikumis, nii nagu kõikides teistes asutustes ja ettevõtetes üle kogu N.Liidu, suur leinamiiting. See toimus tehnikumi hoonetekompleksi vahel oleval väljakul, kuhu selleks puhuks oli ehitatud tribüün. Selle ees oli suur Stalini pilt, mille kõrval seisid vintpüssidega (millede lukud olid läbi puuritud) auvalves tehnikumi õpilased. Alul kanti raadiost üle V. Molotovi kõne. Sellele järgnes 3-minutiline ülemaaline leinaseisak. Siis esinesid sõnavõttudega tehnikumi õppejõud.

Tegelikult ei tulnud nende õppejõudude sõnavõttudest aga midagi välja, kuna kõik oraatorid puhkesid juba oma esimeste sõnade juures kibedasti nutma ja lahkusid pisaraid pühkides kõnepuldist. Sel päeval oli Lwovis tugev vihmasadu ja me seisime koos tehnikumi õpilastega mitu tundi järjest kevadiselt jäise paduvihma käes. Ja alles siis, kui eelpoolmainitud elektrotehnika õppejõud oli hoone rõdule toodud klaveril maha klimberdanud internatsionaali kõik kolm salmi, lubati meil rivikorras läbi linna tagasi kursuste ruumidesse minna. Õhtul aga toimus isakese mälestamiseks ülelinnaline rongkäik, kus kõikide koolide ja tehnikumide õpilased ja linna komsomol põlevaid tõrvikuid kandsid.

Lwovist, kui keskaja Ida-Poola linnast on jäänud mulle hea muljed. Linnas on palju vana gooti stiilis ehitisi. Eriti vaatamisväärne on linna kalmistu oma vanade kabelite, aadlike matmispaikadega ja rohkete mälestusmärkidega. Ainult et tol ajal oli õhtuti peale kella 10-et linnas väga ohtlik liikuda.

Fotomeenutusi 1953. aasta Lvovist

Koolitusest osavõtjad poola esimese lenduri hauamonumendi juures ja Lwovi vanal kalmistul.

Hauakabel vanal surnuaial ja Poola kirjaniku ja luuletaja Adam Mitškewitsi monument Lwovi südalinnas.

 

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 2. 04. 2010. 07:20