banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Enamlased alustavad pealetungi

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Enamlased alustavad pealetungi Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Enamlased alustavad pealetungi,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

1918. aasta 28. novembri varahommikul algas ägeda suurtükitule toetusel punaarmee rünnak Narvale. See toimus eesti poole kindlustatud kaitseliini vastu. Rünnakust võtsid peale 3. eesti kommunistliku polgu osa veel ka mitu vene polku. See rünnak tõrjuti saksa ja eesti üksuste poolt edukalt tagasi. Kuid enamlased ei leppinud veel kaotusega. Viljandi 2. kommunistliku kütipolgu üks pataljon ületas Plüssa jõe suudme lähedal valveta jäänud Narva jõe ja liikus läbi metsade Joala alla, ning ründas ühte sakslaste patareid selja tagant. Kuid sakslased pöörasid kahurid ringi ja külvasid pealetungijad üle kartetšitulega. Külgedelt avati ründajate pihta kuulipildujatuli. See oli punastele küttidele palju ja nad põgenesid tuldud teed tagasi, jättes lahingupaigale maha sajad hukkunud.

Narva all toimunud lahingu järel ilmusid Narva-Jõesuu kohale Inglise lipu all sõitvad venelaste laevad ja saatsid seal maale dessandi. Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele.

Seega oli Eesti Vabadussõda alanud meile edutult. Esialgu tõmbus polk Oru jaama joonele. Seal aga ilmnes kurb tõde – enamus polgus olnud sõdureid oli laiali jooksnud. Järele oli jäänud vaid umbes 350 meest. Neist pooled olid ohvitserid.

Kuid ka punaste edasitung takerdus. Punaüksuste moraal polnud kuigi hea ja seda eriti vene polkudes. Eesti kommunistlikud polgud oleksid tahtnud küll heameelega edasi liikuda, kuid kaotusrohked lahingud pidurdasid ka neid.

29. novembril 1918 kuulutati Narvas “Eesti Töökommuuni” nime all välja Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Sellega taheti välismaailmale näidata punaste vallutussõda kodusõjana. Selle retsepti järgi on toiminud Moskva mitmeid kordi ka hiljem.

1.detsembril alustasid punaüksused edasitungi. Üks nende kolonn hakkas Narvast üle Jõhvi liikuma Tallinna suunas, teine kolonn Vasknarvast üle Mustvee ja Jõgeva Paide suunas.


polkovnik N. Reek

Samal ajal korrastati Eesti poolel olemasolevaid ja formeeriti uusi polke. Rakveres formeeris polkovnik N. Reek 5. polku, mis vaevles, nagu kõik teisedki eesti polgud, meeste vähesuse, ebakindluse ja relvade puuduse käes. Komplekteeritud üksused saadeti otsekohe Narva poolt tulevate punavägede vastu. Soomusrong nr. 1 jõudis 1. detsembril Oru jaama ja andis seal vaenlasele vastulöögi, vallutades tagasi Vaivara jaama, kuid rindeolukorda see muutusi ei toonud.

5. detsembril asusid punaväed, toetatuna merel olnud laevastiku kahuritulest, taas rünnakule. Eesti üksused olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase eest taanduma Jõhvi-Ontika joonele, kus algul osutati küll koos rindele saabunud 5. polgu roodudega visa vastupanu, kuid oldi seejärel sunnitud taganema Purtse-Püssi joonele.

Rindele jõudnud 5. polgu sõduritega juhtus sama, mis oli toimunud varem 4. polgu meestega – nad jooksid laiali. Seni kuni polk oli paigal, võtsid kõik vapralt lahingust osa, kuid niipea kui asuti taanduma, kadusid pooled mehed teadmata kuhu. Selline olukord valitses kõikides polkudes.

Taandunud Rakvere lähistele, otsustati Rägavere joonel vaenlasele vastupanu osutada. Siia oli koondatud 1., 4. ja 5. polk, Pärnu 6. Polgu kaks roodu, Lüganuse kaitseliitlased, ning eesti sakslastest koosnev raskekuulipilduja komando – kokku umbes 1300 meest 9 suurtüki ja 31 kuulipildujaga.

12. novembril saabus rindele soomurong nr. 2. Selle koosseisus oli 30 meest, 10 kuulipildujat ja üks kolmetolline kahur. Soomusrongil nr. 1 oli samuti üks kahur ja 21 kuulipildujat.

Eesti polkudel olid vastas 1. Tallinna kommunistlik kütipolk, 3. Tartu kommunistlik kütipolk, 46. vene kütipolk ja punamadruste dessandisalk, kokku umbes 2300 meest.

15. detsembril algas Rägavere lahing. Soomusrong nr. 1 lõi Vaeküla metsa vahel küll puruks punamadruste dessandi, kuid meie 5. polgu üksused ei pidanud Rägavere all vastu ja tõmbusid paaniliselt tagasi. Isegi selle tagavaraüksus, kes polnud vaenlast isegi näinud, sattus paanikasse. See paanika maksis meie vägedele Rakvere, ning vaatamata sellele, et 4. polk ja soomusrongid olid lahinguvälja peremehed oldi sunnitud taanduma kogu rindel.

See taandumine vähendas küll märgatavalt polkude koosseise, kuid tõstis nende kvaliteeti. Järelejäänud mehed olid ustavad ja kindlad võitlejad. Kuid nüüd võttis järele jäänud meeste hulgas võimust väsimus. Olles enam kui paar nädalat korralikult söömata, pidevalt väljas külma käes ning magamata, see kahandas ka kõige vaprama võitleja võitlusvaimu.

Kuid eesti polkude taandumine jätkus. Raudtee piirkonnas lõid soomusrongid küll vaenlase rünnakud tagasi, kuid jalaväe taandudes pidid ka nemad tagasi tõmbuma. Jõulu laupäeval, 24. detsembril langes Tapa. Rinne kulges nüüd mööda Jägala jõge Aegviidu alla. Kuid ka see kaitsejoon polnud viimane. Uueks aastaks saavutas taandumine kõrgpunkti ja rinne jäe peatuma Salmistu-Valkla-Vetla külade joonele. Tegelikult ei olnud mingit pidevat rinnet ja lahingud toimusid põhiliselt külade pärast. Vägede liikumine aga toimus vaid suuremaid teid pidi.

Punavägede teine kolonni üksused, kuhu kuulusid ühe vene kütipolgu osad, Soome 3. punane polk ja rannakaitseüksused, kokku umbes 1000 meest nelja suurtükiga, ületasid 7. detsembril Vasknarva juures Narva jõe. Seda kolonni lahutas mööda Soome lahe rannikut edasliikuvast punasest kolonnist suured Alutaguse sood ja metsad. Vasknarva juures polnud sellele kolonnil peale kohaliku Kaitseliidu salkade kedagi vastas. Jõudnud nädala pärast välja Lohusoole, liikus kolonn edasi kahes suunas. Üks grupp, mille suuruseks oli ca 700-meest, suundus üle Avinurme-Rakke Paide suunas. Teine grupp liikus üle Mustvee-Jõgeva Põltsamaa peale. Neile mõlemale grupile oli vastu panna ainult 150-st mehest koosnev Kaitseliidu üksus ja sakslaste raskekuulipildujate komando, kus oli umbes 170 meest. Neile saadeti küll Tartu 2. polgust appi kaks roodu, umbes 260 mehega, kuid punaste kolonni peatada ei suudetud.

Nüüd andis sõjavägede ülemjuhataja käsu kaitsepataljonide formeerimiseks, kuhu hakati koondama eeskätt haritlasi. Järvamaal formeeris leitnant K. Kanep Paide pataljoni, mille koosseisus oli 300 meest. See näitas üles head lahinguvõimet, kuid oli sunnitud lõpuks Paide alla taanduma. Ka 1.ratsapolk, mille kooseisus oli umbes 300 mõõka, oli sunnitud taanduma. Taandumisel toimus ratsapolgus sama, mis oli toimunud teistes polkudes – nimelt valgus osa mehi laiali.

Punaarmee sissetung Eestisse toimus ka Pihkva kaudu. Pihkva linn oli saksa vägede poolt okupeeritud. Seal asus ka vene “valgestest” formeeritud Põhjakorpus, mille suuruseks arvati olevat umbes 1800 meest. Enamus korpusest asus Pihkvas, osa selle üksusi aga Ida-Lätis. Korpuse juhtkond koosnes enamuses baltisakslastest ja selle ülemaks oli baltisakslane plkovnik G. Neff. Sakslaste domineerimine korpuse juhtkonnas ei meeldinud venelastele, mistõttu väeosa ei omanud erlist lahinguvalmidust.

25. novembril ründasid punaarmee üksused Pihkvat, mispeale saksa väeosad lahkusid rindelt, jättes nii eesliini kui Pihkva kaitseta. Linnas hakkasid mässama kommunistid ja kuna Põhjakorpus polnud suuteline mässu maha suruma, lahkus samuti Pihkvast. Korpuse juhtkonnas polnud üksmeelt taandumisuuna suhtes. Selle ülem liikus korpuse ühe osaga Riia suunas, kuna teine osa korpusest taandus Eesti suunas. Kuid Eestisse taanduv korpuse osa polnud enam mingi väeosa, vaid demoraliseerunud sõdurite jõuk, kes olid selle liikumisteele jäänud kohalikele elanikele lausa nuhtluseks. Erandiks oli vaid rittmeister Bulak-Balahhovitši salk, mis eraldus korpusest ja liikus Eesti suunas korraliku väeosana.

Eesti valitsuse kutsel tuli polkovnik G. Neff Eestisse ja sõlmis lepingu, mille põhjal Põhjakorpus asus Eesti Vabariigi teenistusse, alludes otse sõjavägede ülemjuhatajale.

1. detsembril alustas punaarmee ka Pihkvast edasitungi. Selle peajõud - punane 2. läti kütibrigaad - oli ette nähtud Lätimaa vallutamiseks. See liikus üle Petseri, Vastseliina, Valga ja Volmari Riia suunas. Eesti vallutamiseks oli siin Vene 29. kütipolk, mille kooseisus oli umbes 1600 meest, ning mõned ratsaväe ja suurtükiväe üksused, mis liikusid laiali pillutatuna mitmes erinevas suunas.

Lõuna-Eesti vallutamine punaarmee poolt toimus peaaegu ilma lahinguteta. Ainult Vastseliina lähistel oli väike kokkupõrge Saksa üksustega. Siitpeale liikus punavägi edasi kokkuleppel sakslastega – esimene ootas seni, kuni sakslased jõudsid eest ära evakueerida. 8. detsembril hõivas punaarmee Võru ja 18. detsembril Valga.

Võrus oli polkovnik E. Kubbo alustanud 3. polgu formeerimist. Selle koosseisus oli napilt sada meest ja sellise koosseisuga polnud mõeldav punaväele vastu asuda ja ta lahkus Võrust, minnes Puka ja Nõo kaudu Viljandisse. Tartu suunas liikuval punaarmeel oli vastas vaid Kaitseliidu salgad. Hiljem lähetati Tartust Põlva rajooni küll paar roodu, ning Tartu suunas liikus ka Bulak-Balahhovitši väekoondis, kus oli 600 meest, mitu suurtükki ja suur hulk kuulipildujaid, olles seega üsna tugev üksus, kuid punaarmeele vastuhakuks puudus juhtkonnal enesekindlus. Kui arvestada kokku kõik Tartu ümbruses olevad sõjalised jõud, siis oldi vastases suures ülekaalus, kuid Virumaal toimunud taandumised olid kõigutanud tublisti sõjaväe juhtkonna moraali, mistõttu ei söandatud vaenlasele julgelt vastu astuda. Sel põhjusel loovutati ka Tartu.

Punaarmee jäi pikemaks peatuma Valka, et uusi jõude juurde tuua. Seejärel liikusid punaüksused edasi Viljandi ja Mõisaküla suunas.

Mõisaküla kaitset korraldas Pärnus formeeritud 6. polk. 27. detsembril langes Mõiaküla küll punavägede kätte, kuid Voltveti all pandi selle edasitung lõplikult seisma. Punaste polgu üks osa jõudis tungida Viljandi suunas kuni Hallisteni, kus selle edasitung peatati.


polkovnik Viktor Puskar

Sõiavägede ülemjuhataja korraldusel formeeriti 2. diviis, mille ülemaks oli energiline polkovnik Viktor Puskar, kes pani nii väeosas kui tagalas maksma kindla korra. Viljandis formeeriti Tartu ja Viljandi kaitsepataljonid. Samuti formeeris kapten F. Pinka seal kooliõpilastest Skautide üksuse, kes olid küll ilma väljaõppeta, kuid tulihingelised võitlejad. Viljandisse saabus vahepeal arvuliselt kasvanud 3. polk, mis koos skautidega punaste edasitungi Viljandi suunas lõplikult seisma pani.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 18. 07. 2005. 13:18