banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Paju lahing

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Paju lahing Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Paju lahing,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort


Paju lahing. M. Maksolly maal

30. jaanuaril vallutas Partisanide pataljoni 3. rood leitnant J. Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunki - Paju mõisa. Valga tagasi- võtmine näis olevat otsustatud ja pimeduse saabudes katkestas Kuperjanov pealetungi, et lasta meestel veidi hinge tõmmata. Soomusrongid ja partisanide pataljon anti uue rindejuhi Soome kindral P. M. Wetzeri korraldusel kolonel Kalmi käsutusse. Õhtul toimus Sangaste jaamas nõupidamine kindral Wetzeri poolt määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtsid osa kolonel Kalm, leitnant Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Irv.

Ootamatult avavasid kaks punaste soomusrongi kõikidest oma relvades partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ägeda tule. Valga suunalt tulistasid punaste patareid. Paju mõisat rünnati korraga kolmest küljest. Leitnant Soodla 3. rood pani vastu viimse võimaluseni, kuid oli sunnitud lõpuks tiheda pommisaju ning rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgnes vaenlase üldrünnak, millele pandi vastu kuni lõppes laskemoon. Vaid imekombel pääses rood punaste haarangust, kus iga partisani kohta tuli vähemalt 20 punase kütipolgu lätlast. Nüüd soovitas kapten Irv pealetung edasi lükata, kuni valmib purustatud raudteesild, et soomusrongide abiga rünnakut jätkata. Kuid Kuperjanov ei kuulanud teda.

31. jaanuari varavalgel alustasid partisanid rünnakut Paju mõisa vallutanud punaste vastu. Neid toetas soomlaste raskepatarei major Snellmani juhatusel, mis vahepeal oli rindele jõudnud. Mõisa suunas liikusid 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liikus Mõisa suunas 2. rood leitnant Saare juhtimisel, kuid sattus siis vaenlase risttule alla. Rood alustas tormijooksu, kaotas aga langenute ja haavatutena enamuse meestest, sääljuures ka kõik ohvitserid. Juhtideta jäänud sõdurid taandusid tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäid aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud metsikult surmasid, torgates neil tääkidega peast silmad ning purustades püssipäradega käe- ja sääreluud.

2. roodu taandumisega jäi rinne lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungisid punalätlaste tihedad read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Nüüd andis Kuperjanov 3. roodule käsu - anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitset, sammus leitnant Kuperjanov ise püsti aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüdsid talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei teinud neist välja. Äkki haaras ta õlast ja samas varises oiates lumme. Partisanide juht oli saanud surmavalt haavata.

Nüüd sekkusid otserünnakuga lahingusse soomlased. Terve päeva kestnud lahingu järel õnnestus soomlastel koos partisanidega vallutada mõis. Kuid see maksis 42 mehe elu ja 113 meest said haavata. Paju lahingus näitasid ülekaalus oleva vaenlase vastu võidelnud sõdurid üles surmapõlgust ja vaprust. Partisanide juht Julijus Kuperjanov viidi koos teiste haavatutega Tartu haiglasse, kus ta 2. jaanuaril 1919 saadud haavadesse suri.

Paar tundi pärast Paju mõisa vallutamist sai valmis raudteesild ja soomusrongid hakkasid liikuma Valga suunas. Meie väed jõudsid vaenlase poolt maha jäetud Valka 1. veebruaril 1919.

Jaanuari alguses algas meie vägede vastupealetung ka lõunarindel. Tõsisem jõukatsumine toimus Kärstna lähedal, kus meie 3. polk ning Tartu ja Viljandi kaitsepataljonid pidasid ägedaid lahinguid vaenlase nelja polguga. Mitu päeva kestnud lahingu järel sunniti vaenlane lõpuks taanduma. Samal ajal vallutas skautide üksus Karksi ja tungis seejärel koos 3. ja 6. polgu osadega edasi Taagepera suunas.

Punaväed tugevdasid seda rindelõiku kolme uue kütipolgu juurdetoomisega. Nimetuse järgi olid need küll polgud, kuid nende koosseisud olid väikesed, kõikudes 300-600 mehe vahel. Pealegi oli osa sõdureid teel rindele deserteerunud.

Voltvetist alustas koos kitsarööpalise soomusrongiga pealetungi meie 6. polk, jõudes Mõisaküla kaudu, mis oli vaenlase poolt maha jäetud, peaaegu Ruhjani, ning jäi peatuma Kirbla juures. 19. jaanuaril tungiti 2. kitsarööpalise soomusrongi toetusel, kus dessandirühm koosnes skautidest, Ruhja kaudu Pikksaare jaamani, tekitades punaste tagalas suure kaose. 3. polk vallutas Taagepera, kuid Helme ja Tõrva juures jäi edasitung seisma.

Nimetamist väärivad Viljandi kaitsepataljoni operatsiooni Võrtsjärve kallastel. Need operatsioonid sarnanesid küll pigem partisanide retketele. Ootamatult ilmusid nad Võrtsjärve tippu ja vallutasid seal Pikasilla. Sealt tegid nad hüppe Puka jaama ja ründasid jaamas olnud punavägede ešeloni.

Selles rindelõigus seisis rindejoon paigal ja hakkas liikuma alles peale Sangaste raudteejaama vallutamist. Seejärel tõrjusid Viljandi ja Tartu kaitsepataljonid ning 3. polgu üksused punased Helmest ja Tõrvast välja, liikudes edasi Valga suunas. Koos soomusrongidega liikus edasi ka 6. polk.

Partisanide pataljon, mis nüüd Kuperjanovi nime kandis, oli saadetud oma uue ülema leitnant J. Unt’iga Mõisakülla kosumisele, olles ühtlasi strateegiliseks reserviks, kuna Mõisakülast kuni Heinasteni polnud meil mitte ühtegi väeosa. Seal pidas valvet vaid Kaitseliit.

Valgast alustasid soomurongid edasiliikumist Võru suunas, jättes ühe rongi Riia raudteele kaitseks. 5. veebruaril jõudsid rongid Võrru, mis oli juba meie vägede valduses.

Ühe kuuga olid meie kaitsepataljonid ja polgud saavutanud silmapaistvat edu. Saavutatuga olime tõmmanud endale ka välisriikide tähelepanu. Kuid veel olid vaenlase väed meie kodumaa pinnal.

Kuna strateegiliselt polnud rindejoone asend meile soodne, andis ülemjuhataja käsu edasi tungida. Kuid väeosades hakkasid ilmnema väsimise tunnused. Esialgne hoog hakkas vähehaaval raugema. Samal ajal tõi Punaarmee juhtkond kohale uusi vägesid. Vastavalt ülemjuhataja käsule läksid väeosad küll kõik rünnakule, kuid edu saavutasid vaid kaks väekoondist ja sedagi ajutiselt. Nii tungis kapten A. Irv, väljudes Petserist, läbi punaste rinde ja vallutas Irboska jaama, võttes hulga vange ja saades rikkaliku sõjasaagi. Kuna 2. polk ei suutnud oma rinnet Irboska suunas edasi nihutada, oli kapten A.Irv sunnitud tagasi tõmbuma. Tema soomusrongid sattusid tugeva vaenlase rünnaku alla, ning taandudes tuli paljudes kohtades tule all purustatud raudteed parandada.

Valga vallutanud kitsarööpalised soomusrongid alustasid kohe koos skautide pataljoni ja soome “Põhja Poegade” rügemendiga edasiliikumist Lätimaa poole. Teele jäänud 55 m pikkune Mustajõe raudteesild oli punaste tugeva valve. Ööpimeduse katte all hiilisid paarkümmend skauti leitnant H. Pinka juhtimisel punaste valveüksuse juurde ja hävitasid selle. Leitnant Pinka sai lahingus surma. 21. veebruaril vallutati Aluksne.

Jätnud soomlased ja skautide pataljoni Aluksnesse, liikusid soomusrongid taanduva vaenlase kannul edasi sügavale Lätimaale. Kuid soomlased ei jäänud Aluksnesse ja pöördusid Valka tagasi, jättes linna kaitsmise Tallinna kaitsepataljonile. Mõne päeva pärast vahetas selle välja Tartu kaitsepataljon. Kuid juba varsti tabas viimast punaste tugev rünnak ja 28. veebruaril tuli Aluksne kiiresti maha jätta.

Kuperjanovi pataljon koos 6. polgu osadega ja Pärnumaa kaitsepataljoniga saavutas mõningast edu Atsi järve – Salatsi – Heinaste joonel, kuid see rindelõik oli kõrvalise tähtsusega.

Meie vägede hoogne edasitung oli vaibunud ja kohati oldi sunnitud isegi taanduma. Algust sellega tegi Võru ja Petseri piirkonnas asunud 7. polk. Tõmbudes tagasi üle raudtee, loovutas see vaenlasele Vastseliina, Orava ja rea teisi asulaid. Üle Lämmijärve tulnud punaste üksus vallutas Räpina, Mehikoorma ja Meeksi. Petseri piirkonnas kotti jäänud 2. polku päästis vaid kiire taandumine ja see, et üle Lämmijärve tulnud punaüksused taanduma sunniti.

Kuid initsiatiiv oli läinud vaenlase kätte.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 18. 07. 2005. 13:40