banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Periood 1941. aasta septembrist 1942/1943. aasta talveni

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Periood 1941. aasta septembrist 1942/1943. aasta talveni Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Periood 1941. aasta septembrist 1942/1943. aasta talveni,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Saksa sõjaväevalitsus andis 1941. aasta detsembri algul maa halduse üle Saksa tsiviilvalitsusele. Et sakslased Eesti seaduslike valitsusorganite tunnustamisest keeldusid seisatas prof. J. Uluots olude sunnil oma avalikult nähtava tegevuse riigipeana ja Eesti põhiseaduslikud riigivõimuorganid hakkasid tegutsema põranda all, piiratud kujul ja ülesannetes, nagu see tookordsetes olustikus osutus võimalikuks. Juba septembris oli Saksa armee tagala ülem andnud tegutsemisloa Saksamaal moodustatud “Eesti Omavalitsusele” eesotsas Hjalmar Mäega.

Eesti põhiseaduslike riigiorganite tegevus kandus 1941. aasta sügisel Tallinna. Moodustus esialgne poliitiline tsentrum, nn. “kitsas kolleegium” koosseisus: peaminister J. Uluots, riigivolikogu esimees O. Pukk ja riiginõukogu abiesimees A. Mauer ning neile lisaks veel teisigi kaastöölisi. Kujunes olukord, kus kõikide poliitiliste erakondade esindajad tulid aeg-ajalt kokku põranda all olukorra kohta seisukoha võtmiseks ja otsustamiseks. Kui kokkutulekud polnud võimalikud, siis kaaluti kõiki olulisi küsimusi üksikutel kokkusaamistel erakondade esindajatega. Oluliseks lüliks sidepidamisel ja legaalseks kattevarjuks osutus bolševike tegude kohta andmete kogumiseks moodustatud Aktuaalse Ajaloo Arhiiv ja hiljem selle baasil moodustatud Aktuaalse Ajaloo Komitee, mille tegevus võimaldas korraldada ringisõite ja koosolekuid.

Eesti poliitikat tol ajastul iseloomustavad alljärgnevad põhimõttelised seisukohad: 1) tuleb teha kõik, et ära hoida uut Nõukogude Liidu okupatsiooni, 2) tuleb püsida järeljätmatult Eesti iseseisvuse faktilise taastamise ja Eesti seaduspäraste riiklike organite avalikult tegevusse astumise platvormil, 3) tuleb olla korrektseis vahekordades Saksamaaga ja mitte astuda samme, mis võiks nõrgendada Saksa sõjalist potentsiaali, kuid mitte võtta osa Saksa sõjaeesmärkide taotlemisest, välja arvatud võitlus Nõukogude Liiduga uue Nõukogude Liidu invasiooni ärahoidmiseks Eesti maa-alale, 4) hoiduda piinlikult igasugustest aktsioonidest, mis oleksid sihitud läänedemokraatiate vastu. Nende, mõnevõrra vastandlike seisukohtade selgituseks tuleb märkida, et Eesti olukord erines tol ajal vägagi oluliselt teiste, sakslaste poolt läänes okupeeritud riikide olukorrast. Puudus neil riikidel ju teine, Saksamaast tunduvalt ohtlikum vaenlane, mis Eestil oli Nõukogude Liidu näol olemas. On selge, et sellises olukorras oli nende riikide põhivaenlaseks Saksamaa, kelle vastu tuli võidelda. Eestlastele oli Saksamaa aga võitluses Nõukogude Liiduga ainsaks arvestatavaks liitlaseks. Samal ajal ei olnud eestlastele sakslastele mitte ideekaaslasteks vaid ainult relvavendadeks idavõitluses. Lootsid ju eestlased, nagu eespool juba öeldud, Saksamaad oma ambitsioonidest Eesti kohta tulevikus lääneliitlaste abiga loobuma sundida. Seetõttu ei püütudki ennast sakslastega rohkem kui ainult sõjalistes küsimustes siduda, kaugemat tulevikku arvestades peeti aga otstarbekaks häid suhteid hoida just lääneriikidega, kelle seisukohad võisid otsustavaks saada sõjajärgse maailma kujundamisel.

Siinkohal tuleb märkida, et ka põranda all olles pidasid Eesti seaduslikud valitsusorganid kogu aeg sidet Eesti esindustega välismaal. Loomulikult toimus sidepidamine salateid pidi ja selle ülesandeks oli informatsiooni saamine ning lääneriikide informeerimine Eesti olukorrast ning vastuvõetud otsustest ning nende põhjustest.

Ehkki saksa okupatsioon Eestis oli tunduvalt pehmem kui nõukogude terrorirežiim, tegid sakslased, eriti nende tagalavõimud oma ülbuse ja oskamatusega eestlastega käituda siiski suuri vigu, muutudes selle tulemusel õige peagi vabastajatest okupantideks. Nii on Soome marssal G. Mannerheim oma “Mälestustes” kirjutanud: “Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmatult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid Saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid ja olid valmis osa võtma võitlusest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata Saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse …” Hitleri eestivastasest poliitikast hoolimata oli eestlaste poolehoid sõjaõnne suhtes siiski sakslaste poolel ja sooviti saksa relvade võitu idarindel. Lähtuti tuntud ütlusest, et Kuradit võib hädakorral ka Peltsebuliga välja ajada. Neist seisukohtadest lähtudes ei teinud eestlased midagi, mis oleks kahjustanud sakslaste sõjapidamist. Eesti sõdurid kes võitlesid idarindel aga pälvisid rahva üldise poolehoiu.

Konflikte sakslastega nende ülbuse tõttu ei tekkinud mitte ainult tagalas vaid ka eesti väeosades. Vastupidiselt esialgsetele lubadustele, et eesti väeosi kasutatakse ainult rinde tagala kindlustamiseks ja nõukogude partisanide vastaseks võitluseks, sundis 1941/1942. aasta talvel sakslastele raskeks muutunud sõjaline olukord juba üsna varsti eesti väeosi rakendama ka otseselt rindevõitluses. Jutud “vere aust”, mis pidi kuuluma ainult sakslastele vaikisid. Lahingutes näitasid eestlased ennast igati heade sõduritena ja teenisid lahinguüksustena Saksa sõjaväe juhtkonna poolt tunnustuse. Samal ajal viis saksa võimude ülbe ja halvustav suhtumine eesti rahvasse ja eesti sõduritesse selleni, et vabatahtlike sõjaväkkeastujate vool vähenes ja ka suur osa 1941. aasta suvel-sügisel värvatud meestest tahtsid pärast lepingu lõppu oma üksustest lahkuda. Üleskutsed tulla vabatahtlikult punaste vastu võitlema Uue-Euroopa nimel või Õhtumaa kultuuri päästmiseks jätsid eestlased külmaks. Kõik see sundis sakslasi tegema mõningaid mööndusi – mundrikuue varrukal lubati kanda rahvusvärve, idamedali asemel hakati andma raudriste jne.

Mõningase muutuse tingis olukorras Eesti Leegioni moodustamine. Paljud, eriti Venemaal võidelnud vabatahtlikud mõistsid selle all esialgu iseseisvat, hästi varustatud ja relvastatud Eesti sõjaväge. Kuid peagi esialgne õhin vaibus. Relva‑SS ei olnud Eestis kuigi populaarne. Lisaks sellele kardeti, ja seda õigustatult, et leegioni rakendatakse mitte Eesti piiride kaitseks vaid mujal. Kõige selle tulemusel hakkasid sakslased 1942/1943. aasta talvest alates eestlaste sõjaväkke saamiseks rakendama sunnimeetodeid. Kui 1943. aasta kevadtalveni värvati Eestist mehi Saksa sõjaväkke siiski vabatahtlikkuse alusel, siis 1943. aasta märtsis kuulutati välja mobilisatsioon, kus kokkukutsutuile anti valida võimalus asuda teenima kas Eesti Leegioni, Wehrmachti abiteenistusse või rasketööstusse. See aga viis selleni, et paljud, keda ähvardas leegioniminek põgenesid Soome, kus hakkasid teenima Soome sõjaväes.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 29. 10. 2007. 04:53