banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kokkuvõte

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kokkuvõte Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kokkuvõte,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Nagu ülalesitatust selgub, alustasid Eesti õigusjärgsed riigivõimuorganid oma tegevust kohe, kui suurem osa Eestist oli alles vabastamata ja lahingud käisid Tartu pärast. Algusest peale peeti kindlat poliitilist joont, mille eesmärgiks oli saavutada Eesti taasiseseisvumine. Esialgu loodeti naiivselt, et sakslased aitavad sellele kaasa, kuid juba üsna varsti selgus, et sakslased ei ole Eestis mitte vabastajad vaid ainult okupandid, kes järgivad vaid Suur-Saksamaa huvisid. See sundis Eesti riigiorganeid juba 1941. aasta sügisel oma avaliku tegevuse lõpetama ja siirduma põranda alla, kuid kogu valitsuse tegevus oli ka nüüd suunatud Eesti iseseisvuse taastamisele. Sellest ei loobutud kogu sõja kestel, ka siis kui sakslased sõja lõpupoole olid sunnitud Eesti põhiseaduslike riigivõimuorganitega kontakteeruma ja pakkusid seaduslikule presidendi kohusetäitjale isegi juhtivat kohta sakslaste poolt loodud Eesti Omavalitsuses. Et tingimused mida pakuti ei vastanud iseseisva Eesti huvidele, siis loobuti.

Oma tegevuses oldi üsnagi omapärases seisus. Kui sakslaste poolt okupeeritud lääneriikides oli asi üheselt selge – vaenlane, kelle vastu tuli võidelda oli nii rahva kui ka eksiilvalitsuse arvates Saksamaa, siis Eesti olukord oli tunduvalt keerukam ja seda ei suudeta lääneriikides tihti mõista. Tuli tal korraga ju tegutseda kahe okupandi vastu. Et hädaohtlikumaks Eesti riigile ja rahvale peeti neist Nõukogude Liitu, siis oli ainuvõimalikuks lahenduseks võidelda koos sakslastega Nõukogude Liidu vastu, kuid mitte toetada sakslaste poliitilisi eesmärke, vaid teha koostööd ainult nii palju, kui see oli vajalik Venemaa purustamiseks. Sakslaste lõppvõitu ei usutud ja loodeti, et lääneriigid varem või hiljem Saksamaa alistavad. Seetõttu püüti igati hoiduda ka lääneriikide huvide kahjustamisest. Ehkki eesti poliitilised jõud olid kahestunud ja Eesti iseseisvuse taastamisteede kohta eriarvamusel, oldi sõjalises küsimuses ühisel arvamusel – sakslaste sõjategevust ei tohi kahjustada. 1944. aastal toimuski Eesti valitsuse taasloomine mõlema poliitilise suuna koostöös.

Üsna selge oli algusest peale ka Eesti põhiseaduslike riigiorganite seisukoht eesti sõdurite võitlemise osas saksa sõjaväes loodud eesti üksustes. Eesti sõjaväe loomist peeti hädavajalikuks ja kui sakslased seda ei võimaldanud, vaid moodustasid eestlastest ainult väiksemaid üksusi, mis olid allutatud sakslaste juhtimisele, siis leiti, et võitluse üldisest eesmärgist lähtudes – purustada kommunistlik Venemaa - tuleb neid sõdureid, ükskõik millistes üksustes nad ka ei teeninud ja kuidas nad sõjaväkke ei sattunud, kas vabatahtlikult või mobiliseerituina, pidada põhimõtteliselt Eesti sõduriteks. Ja Saksa sõjaväes teenivatel eestlastel oli suur poolehoid ka eesti elanikkonna hulgas. 1944. aasta veebruaris toimunud mobilisatsiooni peeti aga eesti mobilisatsiooniks. Saksa sõjaväge kasutati lihtsalt relvade ja varustuse saamiseks ja liitlasena võitluses Venemaa vastu. Teisi liitlasi antud ajalooetapil polnud lihtsalt kusagilt võtta.

Siit tuleneb üks väga tähtis järeldus. Kui okupeeritud lääneriikides vabatahtlikult Saksa sõjaväkke astunud mehed olid omaks võtnud sakslaste ideoloogia ja tegutsesid vastupidi oma rahva ja valitsuse tahtele Uue-Euroopa loomise nimel, siis eesti sõdurit kutsusid võitlema Eesti põhiseaduslike valitsusorganite üleskutsed ja see võitlus toimus eesti rahva heakskiidul, ainsa eesmärgiga, kaitsta Eestit nõukogude terrorire˛iimi taastulemise eest ja varem või hiljem taastada Eesti iseseisvus. Suur-Saksamaa ja Uus-Euroopa jätsid eesti sõduri külmaks. Et see võitlus toimus vahepeal ka väljaspool Eesti piire, ei olenenud mitte eesti sõduri tahtest, vaid selles olid süüdi sakslased, kes ei soovinud kuni lõpuni, et Eesti saaks koondada oma üksused ühte kokku ja formeerida nende baasil Eesti oma sõjaväe. Ja see, et eesti sõdur võitles oma valitsuse ja rahva tahtel on oluline vahe, mis ei võimalda eestlasi, ka 20. Relvagrenaderide diviisi võitlejaid, teiste rahvuste SS-vabatahtlikega (välja arvatud lätlased) ühele pulgale seada. Nendega oldi küll relvavennad ja lahingukaaslased idavõitluses, kuid see võitlus toimus täiesti erinevatel lõppeesmärkidel. (Konkreetsetes lahingusituatsioonides võitlejad ise seda vahet loomulikult ei tunnetanud, sest seal oli eesmärk üks – vaenlane hävitada).

Seda erinevust, et eestlaste võitlus koos sakslastega oli sanktsioneeritud Eesti seaduslike riigiorganite poolt ja seega seaduslik ei ole tänapäeva Eesti riigivõimud endale selgeks suutnud või tahtnud teha, rääkimata selle selgitamisest välisriikides. Ikka ja jälle püütakse sõjaaegsetest eesti sõduritest distantseeruda, et jumala pärast mitte keegi mitte kusagil midagi ütelda ei saaks, endale aru andmata, et need mehed, võideldes koos sakslastega, täitsid ju ainult tolleaegsete Eesti seaduslike riigivõimuorganite tahtmist ja nende võitluse lõppeesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine, mitte aga natsistliku Uue-Euroopa või Suur-Saksamaa loomine. Seega mitte midagi kuritegelikku, Eesti seadusliku valitsuse ja rahva tahte vastast nende tegevuses ei olnud. Et nad oma eesmärki ei suutnud saavutada ei olenenud neist, vaid üldisest suurriikidevahelise sõja käigust.

Distantseerudes eesti sõdurist distantseerutakse ka tolleaegsest Eesti seaduslikust valitsusest ja rahvast, seda mõistmata, et sellega annab tänane Eesti valitsus oma rahvale signaali - Eesti valitsuse üleskutseid, käske ja korraldusi, mis puudutavad Eesti kaitsmist, ei tarvitse tõsiselt võtta, sest tulevikus, kui olud mingitel põhjustel peaksid muutuma, võivad need üleskutsed lihtsalt seebimullideks osutuda, millega mitte keegi, isegi Eesti järgnevad valitsused ei tarvitse arvestada. Süüdlasteks jäävad aga need, kes heauskselt Eesti valitsuse üleskutsele järgnesid. Kurb eeskuju on ju olemas.

Põhilised KASUTATUD ALLIKMATERJALID

  1. E. Kant. Jüri Uluotsa memorandum Eesti seisundi kohta 29. juulist 1941. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VI, Kirjastus EMP, Stockholm, 1958.
  2. A. Purre. Eesti sõda Nõuk. Liiduga. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
  3. J. Klesment. Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
  4. R. Maasing. Katseid Eesti sõjaväe uuestiloomiseks. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
  5. H. Kauri. Sõdiv rahvas, vaenlane ja liitlane. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IV, Kirjastus EMP, Stockholm, 1957.
  6. E. Ernits. Eesti Vabariigi esinduse tegevusest Ühendriikides 1941/1945. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IX, Kirjastus EMP, Stockholm, 1960.
  7. E. Kant. Maakuulamisretkelt Weimarisse ja Berliini. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
  8. H. Maandi. Kümne aasta eest. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” VIII, Kirjastus EMP, Stockholm, 1959.
  9. A. Purre. Võitlused Eestis 1944. Koguteos “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas” IX, Kirjastus EMP, Stockholm, 1960.

Andmeid on võetud ka teistest nimetatud koguteoses avaldatud artiklitest, samuti mitmetest, Eestis ilmunud sõjasündmusi käsitlevatest teostest.

Koostaja: Hendrik Arro
Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste
Ühenduse esimees, kunagine
11. Öölahingulennugrupi lendur


Käesoleva artikli koostamisel on kasutatud põhiliselt materjale, mis on avaldatud aastatel 1957 – 1960 Rootsis ilmunud koguteoses “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 27. 08. 2005. 18:04