banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

60 aastat kaitselahingutest II

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: 60 aastat kaitselahingutest II Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.60 aastat kaitselahingutest II,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Prof. J.Uluotsa toetatud üldmobilisatsioon tõi 1944.a. veebruaris-märtsis rivisse ligemale 50 tuhat eesti meest. 10 tuhat meest määrati täienduseks Eesti 20-diviisi (Oberführer Franz Augsberger). koosseisu, mille üksused saabusid Narva rindele 19.02.1944.a. vahetades seal välja sakslaste 9. ja 10. välilennuväediviiside riismed. Selle diviisi 46. rügemendi (kol. Tuuling) II. pataljon (maj. Udo Parrest †29.02.44, kpt. Rudolf Bruus haav. 04.03.44, maj. Friedrich Kurg) paigutati Riigiküla sillapea vastu, sama rügemendi I. pataljon (major Ain-Ervin Mere) kattis Riigiküla sillapea lõunaserva ja Vaasaküla-Vepsküla vahelist ala, lõunapoolseks naabriks kuni Narva eeslinnani 45. rügemendi (kuni 04.44 kol.lnt. Paul Vent, 04.44 kol.ltn. Harald Riipalu) II. pataljon (major Elmar Lang †17.03.44, kapten. Ludvig Triik – sai 1944. a kevadel haavat). Sama rügemendi I. pataljon (12.02.44 Harald Riipalu, 04.44 kapten. Paul Maitla) paigutati Peeterristile.

Narva rindel

Narvast põhjas seisvad eesti väeüksused moodustasid raudse kaitsekilbi kuni sakslaste taandumiseni Kirde-Eestist 1944.a. septembris. Formeeriti kuus piirikaitserügementi ja üks pioneerpataljon, kes saadeti samuti rindele ja anti saksa diviiside käsutusse. Ligi kümme tuhat mobiliseeritut arvati tagavararügementi, osa mehi arvati Omakaitse koosseisu, kelle ülesandeks oli sisejulgeoleku tagamine Eestis. Venemaalt toodi tagasi Eestisse eestlastest koosnev 11. öölahingulennu grupp, ülesandeks punaarmee ühendus- ja juurdeveoteede pommitamine.

Et Punaarmee väeosad ei suutnud antud käsu kohaselt 17. veebruariks Narvat vallutada, kinnitas Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter 22.02.1944.a. Leningradi rinde ettepanekud pealetungi jätkamiseks Narva rindelõigus, kuhu koondati kolm armeed ehk 280 000 - 300 000 punaväelast 80 000 saksa poolel võidelnud mehe vastu. Ka vastase ülekaal tankides, lennukites, suurtükkides ja sõjavarustuses oli tohutu. Venemaa liitlased USA ja Suurbritannia saatsid lisaks Venemaal toodetud sõjatehnikale idarindele 427 284 Studebakerit, 50 501 Willist, 12 537 tanki, 18 865 lennukit, 13 303 soomustransportööri, 7 994 kahurit, 35 041 mootorratast, 1 981 vedurit, 11 155 vagunit, 595 sõjalaeva jne. Kava kohaselt tuli mõnest diviisist koosnev operatiivgrupp „Narva“ ümber piirata ja purustada kõigi kolme armee ühisjõududega.

1. märtsil alustasid 59. ja 8. armee väed ägedaid lahinguid Narvast lõunas Krivasoo rindel. Auvere all ja Sirgala soodes keesid lahingud päeval ja öösel. Just siia saadeti sakslastele appi suurte lahinguliste kogemustega major A.Rebase ja major Soodeni pataljonid, kes võitluste käigus jäid topeltkotti. Side rügemendiga katkes, puudus oli laske- ja toidumoonast. Viimse meheni vastu pidada? Alla anda? A.Rebane otsustas, kui mitmendat korda, mehed kotist välja tuua. 5. märtsi öösel ründasid 11. Ida-Preisi diviisi kaks rügementi kotti väljastpoolt. Koti suu purustati, eesti mehed olid kindlast surmast pääsenud. Mustajõe-Putki joonel pandi ühiselt punaste pealetung seisma ning löödi seejärel tagasi. Varsti peale seda sündmust liideti Rebase, Soodeni ja Ellrami pataljonid 20. Eesti Diviisiga, mis kuulsatele pataljoniülematele ei meeldinud.

H. Riipalu

Samal ajal, 29.02.-06.03.1944, likvideerisid Vaasa-Vepsküla ja Siivertsi venelaste sillapead Eesti 45. ja 46. rügemendi pataljonid kolonelleitnant Paul Venti juhtimisel, Nordland diviisi rünnakrühm ja üks Danmarki pataljon. Nordland diviisi üksused vallutasid Siivertsi surnuaia 2. märtsil. 3. märtsil vallutas H.Riipalu pataljon koos norralastega Narva garnisoni surnuaia ja 4. märtsi hommikul kõrgustiku „117“. 5. märtsil vallutati Vepsküla, sillapea likvideeriti lõplikult 6. märtsi kesköö paiku. Narva jõe läänekallas oli venelastest puhas. H.Riipalut autasustati I klassi Raudristiga ja edutati 45. rügemendi ülemaks.

6. märtsil pommitasid punakotkad (koos inglaste ja ameeriklastega?) tühja Narva linna, mis tehti koos Eesti Laskurkorpuse kahurväe toetusel maatasa. Järgmise päeva õhtul algas rusudeks muudetud Narva pommitamine uuesti?! 8. märtsil pommitati Jõhvit ja Tapat. Samal päeval alustas Narva lähistel pealetungioperatsioone venelaste 2. löögiarmee. Tule avas üle tuhande suurtüki ja miinipilduja, millest paisati lääne poole üle 100 000 mürsu ja miini. Jaanilinna sillapead ründavad punaarmee väeosad löödi Nordlandi ja Nederlandi meeste jõududega esimese kolme päeva jooksul tagasi. Nordland ja Nederland jäid oma kohtadele püsima aprilli kuu keskpaigani. 9. märtsil pommitasid punalendurid meeletus vihas kaitsetut Tallinnat. Uusimate andmete kohaselt kasutati nendel pommitamistel ka ameerika-inglise lennukeid. Rünnakutel Eesti linnadele puudus sõjaline mõte. Meie inimestes hirmu tekitamine, demoraliseerimine, oli peamiseks eesmärgiks. Kuid ka seekordne massiline terror ei murdnud eesti rahva tahet kaitsta oma kodu, oma vabadust.

11. märtsil läksid 2. löögiarmee väed kogu rinde ulatuses uuesti rünnakule. Ühes kohas põhja pool Narvat õnnestus venelastel jõgi jälle ületada. Algasid verised kähmlused, mille käigus vene laskurdiviisi üksused löödi puruks või kihutati uuesti Narva jõe taha. Samal ajal jätkas vaenlane nädala jooksul uuesti Jaanilinna ründamist, mille kaitse jäi murdumatuks. 14. märtsil läks Narva jõe ülemjooksul vene 8. armee vastu rünnakule saksa 122. jalaväediviis. Järgmisel päeval kandus võitlus Auvere tugialale, mille kaudu loodeti läbi murda Soome lahe rannikule ja saksa väeosad ümber piirata. 16. märtsil tegi vastane veel viimase ja suurema katse ületada Narva jõgi. Tulemusteta. Lumevaibale jäi vaid tunnistajate ütluse kohaselt „laipade väli“. 17. märtsil kandus võitlus Krivasoo sillapea sisemusest Vaivara-Sinimägede ümbrusse, kus veriste lahingute käigus õnnestus punaväelastel edasi liikuda vaid pool kilomeetrit. 19. märtsil hõivasid punaväelased Auvere jaama, Sooküla, Huntaugu ja Tagapere. Sakslaste kaitse läbimurdmiseks kogu sügavuses aga ei jätkunud punaarmeel jõudu. Samal ajal jätkusid katsed Narva jõe ületamiseks linnast põhja pool. Eesti mehed pidasid vastu. Narva jõe jääle jäid „suured laibavallid“. 17. märtsil kaotas punaarmee siin 5 000 meest.

Märtsi kuu teisel poolel kujunes 50 kilomeetriline Narva rindelõik siia koondunud jõudude kontsentratsiooni poolest suurimaks kogu vene-saksa rindel. Nõukogude poolel võitles 23 laskurdiviisi koos neid toetavate suurtüki-, tanki- ja lennuväeüksustega, mille varustamine lahingumoonaga muutus tänu Venemaa põhjatutele teedele üha raskemaks. Auvere jaama ja Vaivara vahelisse lõiku koondati 11., 61., 170. ja 227. saksa diviisid ja krahv Hyazinth von Strachwitzi tankid. 26. märtsil avati suurtüki ja miinipildujate tuli punaste pihta Tagapere ja Kirikuküla juures. Ka õhus puhkesid enneolematult ägedad lahingud. Kolm ööd-päeva kestnud lahingute järel oli vaenlane sunnitud taanduma teisele poole Narva-Tapa raudteed. Krivasoo sillapea „läänekõrv“ oli likvideeritud, vaenlane kindlalt soodesse surutud. Märtsi kuu lahingud jäidki sel kevadel viimasteks suuremateks jõukatsumisteks.

Vaatamata jõudude tohutule ülekaalule ei õnnestunud venelastel Narva rindel otsustavat edu saavutada. 14. jaanuaril Leningradi alt alanud suurrünnak, mille sihiks oli Baltimaade kiire vallutamine, jäi pelgalt unistuseks tänu Eesti ja Läti meeste ning nende relvavendade mehisele vastupanule. Kuu lõpuks olid punaarmee üksused Narva all verest tühjaks jooksnud. Kuid kaitsjate peamine eesmärk – punaarmee vägede paiskamine Narva jõe taha ka Krivasoo ruumis, jäi saavutamata. Ohtlik Krivasoo sillapea jäi püsima. Ka Eesti kaitsjate, operatiivgrupi „Narva“, ümberpiiramise oht.

Kuno Raude

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 31. 08. 2005. 10:37