banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Küüditamiste tagamaadest

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Küüditamiste tagamaadest Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Küüditamiste tagamaadest,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

1949 aasta küüditamine

Küüditamiste tagamaadest
(Kes vastutab küüditamiste eest? Miks meid küüditati?)

Tsiteerin 23.08.1939.a. Saksamaa ja NSV liidu vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu (MRP) lisaprotokolli: „Territoriaal-poliitilise ümberkorralduse puhul Balti riikidele (Soome, Eesti,Läti, Leedu) kuuluvatel aladel tähistab Leedu põhjapiir ühtlasi Saksamaa ja NSVL huvisfääride piiri.“ J.Ribbrntrop saatis 07.10.1939.a. Saksamaa saadikutele selgituse, milles muu hulgas on öeldud: „Sellest tuleneb, et Leedu, Läti, Eesti ja Soome ei kuulu eespool märgitud mõttes Saksa huvisfääri.“ Kaks totalitaarset suurriiki olid määranud Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome ja Bessaraabia edasise saatuse, veelgi enam – kogu Euroopa saatuse pikkadeks aastakümneteks.

Siit meie hädad algasid.

01.09.1939.a. tungis Saksamaa kallale Poolale. 17.09.1939.a. tungis idast Poolasse miljoniline Punaarmee. 27 päevaga Poola purustati, misjärel korraldati Poolas ühine võiduparaad.

See oli MRP esimene vaatus.

Peale Poola likvideerimist teatas Stalin 25.09.1939 Saksa saadikule Schulenburgile, et „kui sakslased sellega nõustuvad, siis asub NSV liit otskohe kooskõlas 23. augustil sõlmitud protokolliga reguleerima Balti riikide probleemi ja ootab seejuures Saksa valitsuse täielikku toetust.“

Algasid alandavad Eesti-Nõukogude läbirääkimised Vene sõjaväebaaside rajamiseks Eestis, kes oli jäetud üksinda suhetes hirmuäratava idanaabriga. Kogu ettevõtmine taandus küsimusele: kas sõda või alistumine? Riigikogu kõikide komisjonide liikmed jäid üksmeelsele seisukohale, et „jõuähvarduse rängal survel tuleb nõustuda NSV Liidu ettepanekutega.“ Meie eelkäijad uskusid, et NSV Liit ei sekku Eesti siseasjadesse. 28.09.1939.a. kirjutati Kremlis alla vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel. K.Päts on selle lepingu kohta öelnud: „See leping on üheks väljapaistvamaks katseks korraldada rahuliku koostöö teel kahe rahva vajaduste keerdsõlmi.“J.Laidonerile kuuluvad sõnad: „Minul on see vast kõige raskem öelda, et meie Vene vastu ei saa, kuid pean seda tegema, et säästa oma rahvast.“ Ei olnud veel Eestimaa pinnale astunud vene sõduri saabas, kui 11.10.1939.a. nägi ilmavalgustNKVD (I.Serov) käskkiri nr. 001223 Leedu, Läti ja Eesti elanike küüditamise kohta! Kavakindlale hävitamisele kuulus Eesti poliitiline juhtkond, ohvitserkond ja haritlaskond. Ka edukamad majandustegelased, tähtsamad ametnikud, põlistalude omanikud. Inimesed tuli arreteerida, nende vara konfiskeerida ning saata nad vangilaagrisse. Soome-NSV Liidu vahel peetud Talvesõja tulemused ja Poola annekteerimine avasid tee MRP-s ettenähtud Baltimaade okupeerimiseks.

See oli MRP teine vaatus.

NSV Liidu kaitsekomissari K.Vorošilovi 13.08.1939.a. käskkirjaga koondati Eesti ja Läti piirile 8. ja 7. armee, Leedu piirile 11. aarmee. Kokku paiknes Baltimaade piiride taga 435 000 meest, 8 000 kahurit, 3 052 tanki, 2 601 lennukit. Eestil oli vastu panna 181 000 sõjaliselt väljaõpetatud meest, 450 kahurit, 58 tanki ja soomusmasinat, 70 lennukit. Ja lahkhelid Balti riikide ühisel kaitse organiseerimisel sissetungija vastu! 16.06.1940.a. said Punaarmee väeosad käsu minna Eesti ja Läti territooriumile. Päev varem marssis punavägi Leetu. 17.06.1940.a. kell 15.00 kirjutas J.Laidoner alla Nõukogude ultimaatumi nõudmistele. 10 tundi enne seda marssis Eestisse 12 punadiviisi. Kell 13.15 oliTallinn juba vene vägede käes. 17.-21.06.1940 moodustati okupeeritud Balti riikides eestlaste, lätlaste ja leedulaste abiga „rahvavalitsused“.

See oli MRP kolmas vaatus.

Siinjuures on kohane meelde tuletada, et peale lepingule allakirjutamist 28.09.1939.a. ei üritanud K.Päts Soome ajaloolase Martti Turtola hinnangul „kordagi vastu seista idanaabri nõuetele, ta tegi kõike nii, nagu seda tahtis Stalin. Eesti väeosade võitlustahet ja soovi kaitsta oma seaduslikke õigusi ei purustanud mitte Punaarmee, vaid selle käsualustena tegutsenud omad eesti ohvitserid ning riigi juhtkond eesotsas K.Pätsi ja J.Laidoneriga, kes ei teinud ühtegi liigutust Eesti kaitsmiseks. Need mehed nõustusid Eesti okupatsiooniga ja relvade loovutamisega venelastele. Päts ei esitanud isegi mitte formaalselt protesti Eesti okupeerimise, aga samuti baaside lepingu rikkumise vastu. See kehtib ka Läti ja Leedu kohta.“ Karmid, kuid õiglased sõnad meie põhjanaabrilt. K.Päts allkirjastas kõik Eestit ja tema riikliku ühtsust hävitavad ebaseaduslikud dokumendid, juhtides oma riiki tahes või tahtmatult sotsialismi teele. J.Laidoner käskis Pätsi heakskiidul kaitseliitlastel 48 tunni jooksul loovutada relvad Eesti okupeerijatele. Kui Laidoner oli oma töö teinud, vabastas Päts ta 22.06.1940.a. ametist. Mis veelgi hullem, Päts kinnitas oma allkirjaga ametisse Moskva poolt nimetatud Varese valitsuse.

Aastail 1940-1941 arreteeriti, küüditati ja mõrvati peaaegu kõik Eesti Vabariigi valitsuse liikmed, enamus Riigikogu liikmeist, üheksa endist valitsusjuhti kümnest. 14.06.1941 küüditati Eestist Venemaale 10 205 inimest. Nendest 80% olid naised, lapsed ja vanurid. 30.07.1940 küüditati koos perega Venemaale ka K.Päts. J.Laidoner veelgi varem. Vägivaldse genotsiidi taga seisis kommunistlik partei ja tema tööriist NKGB. Enesekaitseks terrori vastu sündis metsavendlus e. roheline sõda nõukogude okupatsiooni vastu. Vaid üks aasta okupatsiooni tähendas meile 41 tuhat hukkunut, hukatut või mõrvatut e. 4% elanikkonna koguarvust. USA-s oleks see tähendanud üle 5 ja Saksamaal üle 3 miljoni hukkunud inimese.

See oli MRP neljas vaatus.

Kuidas suhtusid Baltikumis toimuvasse teised Euroopa suurriigid? W. Churchill on öelnud: „NSV Liit pidi väevõimuga ja pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehki nende poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik.“ Balti riikide õnnetuseks oli Stalin II Maailmasõjas mõjukas USA ja Inglismaa liitlane, kes ei tahtnud Balti riikide pärast NSV Liiduga tülli minna. Saksamaa asus seisukohale, et Baltimaade sündmused puudutavad vaid Venemaad ja Balti riike. Välisriigid vaatasid ükskõikselt pealt, kui Rahvasteliidu liikmed, Balti riigid,kaotasid oma iseseisvuse.

See oli MRP viies vaatus.

22.06.1941.a. algas Saksamaa ennetava löögiga Venemaa pihta endiste sõprade vahel sõda, milles kaotas elu 55-75 miljonit inimest, 35 miljonit invaliidistus ja 3 miljonit inimest on siiani teadmata kadunud.

See oli MRP kuues vaatus.

Miks sõdis Saksamaa? Peamiseks eesmärgiks oli oma rahvuse ühendamine, Suur-Saksamaa püsimajäämine, eluruumi laiendamine. Miks sõdis Venemaa? Venemaa eesmärgiks oli maailmarevolutsioon, e. kogu maailma bolševiseerimine. Miks sõdis USA? Sõda USA vastu alustas Jaapan. USA tahtis säilitada oma majandusliku võimu maailmas, kuid nad tahtsid taastada ka Euroopas demokraatlikud põhimõtted. Miks sõdis Inglismaa? Inglismaa tahtis kaitsta oma lagunevat koloniaalimpeeriumi tugevneva Saksamaa vastu, et sellega säilitada ülemvõim vähemalt Euroopas.

Miks sõdisid II Maailmasõjas eestlased? Okupeeritud rahvana haarati eestlased paratamatult suurriikidevahelisse konflikti, millest tulenevalt võitlesid eestlased nii Punaarmee kui kaWehrmachti ja Relva-SS koosseisus. Esimeste lootuseks nõukogude korra taastamine Eestis, teiste unistuseks Eesti riiklik iseseisvus! Olgu veel kord meelde tuletatud, et sõja alguseks Eestimaa pinnal oli Eesti riik hävitatud, juhid tapetud või vangistatud, Eesti kaitsevägi purustatud, rahvalt enesekaitseks relvad ära võetud. Saksa armees nägid eestlased ainsat võimalust ühiseks vastuseismiseks Eesti taasokupeerimisele Punaarmee poolt. Eesti mehed lootsid, et nii nagu 1918.a. õnnestub sobival hetkel taastada Eesti riiklik iseseisvus, mille kaasmaalaste abiga oli hävitanud 1940.a. meie idanaaber. Võõras mundris ja võõraste relvadega varustatud Eesti mehed sõdisid ning surid oma riigi, oma rahva, oma kodude, naiste ja laste nimel. Nad käitusid nii, nagu vabadust ihkava rahva pojad käituma peavad.Uskumatu, kuid just nendele meestele tänu jäi rinne Eestimaal püsima üheksaks kuuks, kergendades soomlaste olukorda Jätkusõjas, võimaldades 70-80 tuhandel eestlasel põgeneda välismaale ja Saksa väeosadel taanduda Eestist. 1944.a. suvel ründas vaid 9 km pikkust Tannenbergi liini Sinimägedes Punaarmee 2. löögiarmee idast ja pool 8. armeest lõunast. Määratu jõud, kelle vastas seisis Euroopa riikide vabatahtlikest koosnev III SS-soomuskorpus ja eestlased, kokku vaid ca 40 000 meest. Uskuge või mitte, aga iga saksa poolel võidelnud pataljoni ründas üks vene diviis! Ja kõigele vaatamata Sinimäed, mida kindral F.Steiner on võrrelnud lahingutega Verduni all I Maailmasõjas, ei alistunud mitte kunagi! Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee Sinimägedes haavatute ja surnute näol 11 diviisi ja 2 brigaadi, kokku 170 000-300 000 meest. Ka Saksa poole kaotused olid suured. Sealsetes kaitselahingutes langes 10 000-12 000 meest. Kokku langes Eestit kaitstes üle 20 000 saksa sõjaväes teeninud mehe. Meile on oluline teada, et Saksa sõjaväest käis läbi üle 70 000 eestlase, neist 20 000 vabatahtlikku, 50 000 mobiliseeritut. Just nende meeste perekonnaliikmed kuulusid represseerimisele peale sõda.

See oli MRP seitsmes vaatus.

Kuid meid reedeti. Neid mehi, meid ja teid, müüdi maha Venemaale nii 1940 kui ka 1943. ja 1945. aastal. Eesti, kes oli Rahvasteliidu liige, jäeti USA ja Inglismaa nõusolekul sellest organisatsioonist välja ja anti NSV Liidu meelevalda. Miks lollitati Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaid Atlandi hartas nimetatud rahvaste enesemääramiseõigusega? 28.11.01.12.1943.a. määrasid Stalin, Roosevelt ja Churchill Teheranis tulevase maailma, kaasaarvatud Eesti, saatuse. Nende meeste omavahelisest kokkuleppeset võib lugeda.„Stalini nõuet tunnustada Nõukogude Liitu 1941.a. piirides (sealhulgas Balti riigid) USA ja Suurbritanniaei vastusta.“ 04.-11.02.1945.a. tippkohtumine Jaltas pani maailma saatuse lõplikult paika. Stalin oli saavutanud okupeeritud Balti riikide ja osaliselt Rumeenia (Moldaavia) ning Poola okupatsiooni tunnustamise USA ja Suurbritannia poolt. Ka Nürnbergi protsessi süüdistusaktis arvati Eesti, Leedu ja Läti NSV Liidu osaks.

See oli MRP kaheksas vaatus.

Miks ma räägin möödunud sõjast niipikalt? Aga sellepärast, et kodumaa kaitsel sõdinud mehed ja nende meeste perekonnad lasti maha, pandi vangi või küüditatiVenemaale 1949. aastal. 29.01.1949.a. otsustati Krasnojarski kraisse ja Novosibirski oblastisse saata Eesti, Leedu ja Läti „bandiidid“ ning nende „kulakutest“ abistajad. 28.02.1949.a. andis Liidu Julgeoleku Ministeerium välja käskkirja koodnimetusega „Priboi“ sõjalise operatsiooni läbiviimiseks Baltimaades, mille alusel 55 aastat tagasi, 25.03.1949.a., viidi Eestist vägivaldselt Siberisse 20 702 inimest e. 3% rahvastikust. Üle 90 % küüditatutest olid tapetud või arreteeritud sõjameeste perekonnaliikmed, peamiselt naised, lapsed ja vanurid. Paljud nende seast ei tulnud ega tule mitte kunagi tagasi oma kodumaale. Nende hulgas minu vanaema Marie Kello ja temapaljud siberikaaslased, kes puhkavad Verhne-Ussinski mullas Sajaani mägedes Tuva piiri lähedal.

Kes olid meie vahetud küüditajad? Küüditamise juriidiliseks aluseks oli NSVL ÜNP seadlus 26.11.1948.a. ja ENSV MN 144.03.1949.a. määrus nr. 014.Küüditamise läbiviimise eest vastutas kommunistlik partei ja riikliku julgeoleku ministeerium (edaspidi KGB). Küüditamise vahetuteks läbiviijateks olidtäitevkomiteede esimehed, kohalik partei- ja nõukogude aktiiv, miilitsa piirkonnavolinikud, kolhooside esimehed, Venemaa eestlased, oma küla uusmaasaajad, relvastatud sõjaväelased. Teejuhtide ja hobusemeestena kasutati kohalikke inimesi. Küüditajate hulgas oli nii juhuslikke kaasajooksikuid kui ka uue režiimi veendunud toetajaid, keda tõukas tagant auahnus ja võimuiha, kadedus ja alaväärsuskompleks. Innukad aktivistid olid sattunud väljapääsmatusse nõiaringi - kõige eest, mis neil oli head, võlgnesid nad tänu nõukogude võimule ning pidid seda nüüd nii heas kui kurjas truult teenima. Olukord oli ühtviisi masendav nii äraviidavatele kui siiajääjatele. Küüditamine oli täitnud ühe püstitatud ülesannetest – siiajääjate vastupanu kolhoosidele oli murtud. Nagu sõjaliste operatsioonide puhul ikka, autasustati 1949.a. küüditamise eduka läbiviimise eest paljusid, ka meie rahvuskaaslasi, sõjaliste ordenite ja medalitega.

See oli MRP üheksas vaatus.

Olgu lisatud, et eestlaste, lätlaste ja leedulaste kõrval sai 20. sajandil genotsiidi läbi kannatada viimasel ajal paljuräägitud juudi rahvas. Arvuliselt aga hoopis rohkem sakslased, poolakad, kreeklased, türklased, korealased, aga samuti venelased, ukrainlased, valgevenelased. Suhtarvudes oli suuremaid kannatajaid siiski eesti rahvas, kes kaotas 17,5% rahvaarvust, mis näiteks USA-le oleks tähendanud 22,4 ja Saksamaale 13,7 miljonit inimest. Üheksa kümnendiku ulatuses oli selles süüdlaseks nõukogude võim, ühe kümnendiku ulatuses saksa okupandid. Kahju, et see tõsiasi ei kõla maailmas samaväärselt holokaustiga.

Möödunud sõda tõi meile 3 aastat kestnud saksa ja 47 aastat kestnud nõukogude okupatsiooni. Peale sõda kehtestati Eestis tõeline nõukogude apartheid – diskrimineerimisrežiim, kus põliselanikel puudusid kas täielikult või osaliselt poliitilised ja kodanikuõigused. Riiklikult loodud süsteem oli vajalik selleks, et kehtestada ümberasujate võim kohaliku rahva plaanipäraseks rõhumiseks ja hävitamiseks. Eriti rängaks kujunes vangistusest ja asumiselt kodumaale saabunud inimeste saatus. President L.Meri andmetel pandi okupatsiooniaastatel totalitaarsete riikide ja nende kohalike käsilaste poolt toime üle 274 000 vägivallaakti miljonilise Eesti elanikkonna vastu!

See oli MRP kümnes vaatus.

Kuid tänu sellele, et oli säilinud põlvkondade side Vabadussõjast ja II Maailmasõjast osavõtnutega, et väga hästi mäletati ennesõjaaegset Eesti Vabariiki, et meie seas elasid ning elavad mehed ja naised, kes 1944.a. Eesti kaitselahingutes lootsid taastada Eesti riikliku iseseisvuse, et meie seas elas kümnete tuhandete viisijulgeid ja haritud inimesi, jäi kestma rahva lootus elada kunagi jälle vabana. Ja see aeg saabus. Saabus 1991. aastal meie rahva, USA ja avalikuks saanud MRP salajase lisaprotokolli kaasabil.

See oli MRP üheteistkümnes vaatus Seekord heas mõttes..

Oleme ligemale 13 aastat korraldanud oma elu nii nagu oskame. Ülimat rõõmu teeb teadmine, et vaid mõne päeva pärast oleme koos Läti ja Leeduga NATO ja seejärel Euroopa Liidu liikmed, milleks on ka viimane aeg! See annab usku ja lootust, et meid ootab ees aeg, mida meie rahvas ei ole mitte kunagi oma ajaloo jooksul tunda saanud. Alates järgmisest kuust ei seisa meie kurjuse vastu enam üksinda, vaid koos maailma võimsaima sõjalise organisatsiooniga. Ehk annab eesolev aeg ka soodsamad võimalused rahvusvahelisest õigusest tulenevate võimaluste kasutamiseks.

Olgu kõigile ühemõtteliselt selge, et küüditamine on inimsusvastane kuritegu. 1968.a. kehtima hakanud ÜRO aegumatuskonventsiooni kohaselt on inimsusevastased ja sõjakuriteod karistatavad alati, sõltumata nende toimepanemise ajast. Eesti ratifitseeris selle konventsiooni 26.09.1991.a. kuid mingeid tulemusi ratifitseerimine siiani kaasa toonud ei ole. Loomulikult on aegumatuskonventsioon kohustuslik ka Venemaale, kes oli selle dokumendi üks peamisi läbisurujaid ÜRO-s. Siit tuleb edasi minna. Eesti rahvale tekitatud kahjud peavad heastama okupantriigid – Venemaa ja Saksamaa.

Ja see võiks olla MRP kaheteistkümnes vaatus, mille realiseerimine tuleb usaldada Eesti riigi kätte.

Kui sõjas kaotajate poolt toimepandud kuriteod mõisteti Nürnbergis võitjate poolt hukka ja süüdlasi karistati, siis võitjate, Venemaa ja tema lääneliitlaste, kuritegude üle ei ole tänase päevani kohut mõistetud. Loen õigluse jalule seadmist kolmeteistkümnendaks MRP vaatuseks, millega tuleb hakata tegelema meie riigi esindajatel EL struktuurides ja muudes maailma organisatsioonides. Alles siis, kui need eesmärgid on saavutatud, lõpeb MRP roll meie elus. Järeldus meie järglastele, tänastele riigi valitsejatele, võib olla vaid üks: sõjad ja sellega kaasnev vägivald ei tohi meie rahvast enam puudutada.

Pidagem siis neid asjaolusid meeles Europarlamendi ja järgmise Riigikogu valimistel. Rääkige sellest nõudmisest ka oma lastele ja lastelastele, samuti valijatele, kes oma rahva lähiajalugu kahjuks halvasti tunnevad.

Nüüd aga tahan vastata oma esimesele küsimusele – kes peab kandma vastutust meie küüditamise eest? Minu vastus on: NSV Liit ja Suur-Saksamaaning nende riikide õigusjärglased (MRP),aga samuti USA ja Inglismaa. Kes on kaassüüdlased? Minu vastus on: 1939.a. Riigikogu koosseis ja Eesti riigi juhtkond eesotsas EV presidendi K.Pätsi ja Kaitsevägede ülemjuhataja J.Laidoneriga ning nende institutsioonide õigusjärglased aga samuti kommunismimeelne Eesti elanikkond.

Minu vastus teisele küsimusele kõlab nii: meid küüditati lääneliitlaste silme all sellepärast, et pärineme perekondadest, kelle perekonnapead-sõjasangarid või lähisugulased olid täis otsustavust seista vastu Eesti bolševiseerimisele, kelle eesmärk oli taastada 1944. aastal Eesti riiklik iseseisvus. Või sellepärast, et meie perekonnapead olid arukad ja töökad peremehed, kes oma pere kõrval suutsid toita kogu eesti rahvast.Kokkuvõtvalt – meis nähti nõukogude korra vastaseid, kes kuulusid ühiskonnast ellimineerimisele. Ja ärgu selles olgu kahtlust mitte kellelgi.

Ning lõpuks. Kahjuks küll väga suure hilinemisega, kuid represseeritute algatusel ja eestvedamisel on vastu võetud „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus“ ning antud välja valitsuse ja sotsiaalministri määrused, mille abil püütakse tänaste võimaluste piires veidikenegi leevendada represseeritute olukorda Eestis. Ülimalt oluline on see, et täna meie teame, kes on rahvusvahelisele õigusele tuginedes represseeritu, kuidas suhtub represseeritusse Eesti riik. Astutud on esimene samm, mis ei tohi jääda ja ma väga loodan, et ei jää viimaseks kas või seepärast, et me tahame luua Represseeritute Abistamise Fondi ja astuda dialoogi okupantriikide järglastega. Võin julgelt öelda, et see seadus sündis tänu Eesti poliitkasse möödunud aastal astunud noore ja haritud põlvkonnale, kelle hinnang toimepandud kuritegudele ei ole võrreldav nõukogudeaegse „nomenklatuuri“ hinnangutega okupatsiooni tingimustes toimepandu kohta. Aga see on omaette teema, mille põgusamakski tutvustamiseks Tartu ja Võru näidete varal kulub vähemalt kolm tundi.

Kuno Raude

Tallinnas 20.02.2004.a.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 31. 08. 2005. 10:42