banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Pommiga öökullist

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Pommiga öökullist Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Pommiga öökullist,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Eesti vabadusvõitlejate hulgas on mitmesugustel kokkutulekutel, aga tihti ka lihtsalt oma igapäevaste tööde-toimetuste juures näha mehi, kes kannavad rinnas kilbikujulist märki, millel on kujutatud stiliseeritud öökull, kes oma küünte vahel hoiab pommi. Kes nad sellised on ja mida see märk sümboliseerib? Katsume allpool seda pisut siis selgitada.

Lühidalt öeldes on need kunagised lennuväelased, kes II maailmasõja ajal teenisid Saksa õhujõududes moodustatud eesti lennuüksustes ja kes pärast Eesti taasiseseisvumist moodustasid Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse juures oma, sektsiooni, nimetusega Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühendus (SELÜ). Ühendus moodustati juba 1993. aastal ja selle ridadesse on aegade jooksul ennast registreerinud üle 160 mehe. Nende hulgas on nii lendureid, pardalaskureid kui ka maapealse personali hulka kuulunud mehi.

 Ühenduse loomisel kerkis kohe alguses üles ka sümboolika küsimus. Teatavasti sõjaaegsetel eesti lennuü- ksustel oma üldkasutatavat, ametlikult kinnitatud embleemi ei olnud. Seetõttu tuli esimese variandina kõne alla, kasutada SELÜ sümboolika välja- töötamisel enne sõda ja ka praegu Eesti Lennuväes kasutusel olevat Eesti sõjaväelenduri kutsemärki (sini-must-valge kilbi ja mõõgaga kotkast). Eesti lenduri kutsemärgi puhul oleks asi olnud selge. Seda märki, mis kinnitati juba 1922. aastal Eesti sõjaväelendurite ja vaatlejate kutsemärgiks oli kandnud juba mitu põlvkonda eesti lendureid, sealhulgas ka need eestiaegsed lendurid, kes võitlesid sõjaaegsete eesti lennuüksuste ridades.

Kahjuks muutis Eesti sõjaväe- lenduri märgi kasutamise mõne- võrra küsitavaks aga asjaolu, et sõjaaegsetes eesti lennuüksustes lendas küllaltki palju ka selliseid mehi, kes Eesti lenduri kutsemärki ei olnud saanud. Tegemist oli meestega, kes oma lennualase väljaõppe said Saksa sõjaväes teenides, mistõttu Eesti lenduri kutsemärki neile (ka mitte- ametlikult, nagu seda mõningate meeste puhul siiski tehti) välja ei antud. Et ka SELÜ asutajateks olid põhiliselt lendurid, kellel seda märki ei olnud, siis ei peetud selle märgi kasutamist SELÜ sümboolika väljatöötamisel siiski päris õigustatuks. Nii tuli siis otsinguid jätkata.

Kui eespool sai öeldud, et sõjaaegsetel eesti lennuüksustel oma embleemi ei olnud, siis oli siin ka üks erand. Nimelt moodustati 1944.a. suve algul värskelt Liibavi lennukooli lõpetanud lenduritest 11. Öölahingulennugrupi juurde 3. lennusalk, kes asus tegutsema Narva rindel. Selle lennusalga lendurid ja lennusalga ülem kapten A. Ürgsoo otsustasid, et salgal peaks oma embleem siiski olema. Lendurite hulgas oli ka endine kunstiüliõpilane Kalju Reitel, kes tegi ettepaneku, võtta lennusalga embleemiks salga tegevusest lähtudes pommiga öökull. Mõeldud tehtud. K. Reitel kujundaski märgi ja see kanti kõikidele lennusalga lennukitele. (Juuresoleval fotol on kujutatud lendureid K. Reitelit ja V. Mardiati (eespool) lennukile embleemi peale kandmas). Seega oli pommiga öökullil otsene side sõjaaegsete eesti lennuüksustega olemas. Selle märgi all olid eesti lendurid vaenlase vastu võidelnud. See saigi valiku tegemisel otsustavaks – pommiga öökull otsustati üsna üksmeelselt võtta SELÜ sümboolika väljatöötamisel aluseks. Vastu ei vaielnud ka teistes eesti lennuüksustes teeninud mehed, sest 11. Öölahingulennugrupp moodustas sõja ajal kahtlematult eesti lennuüksuste tuumiku, olles suurimaks eestlastest koosnevaks lahingulennuüksuseks.

 

Embleemi kandmine lennukile

Et aga SELÜ liikmeskond ei koosnenud siiski ainult kolmanda lennusalga meestest, vaid nende hulgas oli, nagu eespool juba öeldud, mehi kõikidest sõja ajal Saksa lennuväes tegutsenud eesti üksustest, siis ei peetud siiski päris õigeks kolmanda lennusalga embleemi täpse koopia kasutamist. Eestis elav märgi autor, nüüd juba tunnustatud skulptor, võttis asja käsile, ning kujundaski märgi pisut ümber. Esialgselt ümmargused öökulli tiivanukid tõusid nüüd ülespoole ja olid teravnenud. Pisut muutus ka pommi kuju, mis nüüd hakkas sarnanema “behälteriga” (kassettpommiga). Ka selliseid pomme oli hulganisti venelastele kaela loobitud. Ühe sõnaga märki stiliseeriti. Sellisel kujul võeti see märk SELÜ liikmeskonna otsusega ka kasutusele ning telliti vastavad rinnamärgid. Kuid pommiga öökulli ei kasutata mitte ainult rinnamärgina. See sümbol paikneb ka 1994.a. kasutusele võetud SELÜ lipul asuva sini-must-valge risti südamikus.

Pommiga öökulli märki rinnas kandes on SELÜ liikmeskond tegutsenud juba üle 10 aasta, 1993. aasta aprillist alates. Iga kuu viimasel pühapäeval käiakse koos. Väga head suhted on SELÜ-l kujunenud tänapäeva Eesti Õhuväega. Suures osas tänu õhuväe vastutulekule on aastate jooksul korraldatud ridamisi huvitavaid üritusi, millistest esmajoones vääriks märkimist 1994. ja 1996. aastal korraldatud kokkutulekud Kurtnas, millest võttis osa ka palju endisi, sõja ajal eesti lennuüksustes teeninud lennuväelasi välismaalt, igasuviseid kokkutulekud koos Kuusalu muinsuskaitsjate ja Eesti õhuväelastega 1941. aasta suvelahingute mälestamiseks “Lendurite kivi” juures, kunagiste lennuväljade külastamist jne. Endiste lendurite Kaljo Alaküla ja Hendrik Arro poolt on välja antud ka raamatud, mis räägivad eesti lendurite sõjateest (neist H. Arro raamat on ilmunud ka soome keeles). Lisaks neile ilmus mõni aeg tagasi ka Arvo Salumäe raamat, milles ta kirjeldab lennuüksuste maapealse personali elu.

Paraku teevad aastad oma töö ja kunagiste lennuväelaste read on viimasel ajal hakanud üha kiirenevalt hõrenema ning nende aktiivsus halveneva tervise tõttu vähenema. Ehkki SELÜ liikmete nimekirjas on, nagu eespool juba öeldud, kokku üle 160 liikme, neist teadaolevalt veel elus olevaid (seisuga juuli 2003) 114, osaleb igakuistel kokkutulekutel regulaarselt veel 30 mehe ringis. (SELÜ traditsiooni kohaselt liikmete nimekirjast igaveseks lahkunuid maha ei tõmmata, vaid nende nimed kaetakse tumehalli varjutusega ja neid halle triipe on nimekirjas juba oi kui palju.) Midagi pole parata, elul on omad seadused. Kuid asjatu virisemine ja oma kurva saatuse üle kurtmine ei kuulu lennuväe traditsioonide juurde. Need, kes veel suudavad tegutsevad, olles motoks võtnud Romain Rollandi raamatust “Colas Breugnon” tuntuks saanud lause: “Elame veel!” Ja elamegi.

Hendrik Arro

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 09. 2005. 14:11