banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Molotovi-Ribbentropi pakt

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Molotovi-Ribbentropi pakt Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Molotovi-Ribbentropi pakt,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP)

Lääneriikide üllatus oli suur, kui N. Liit läbirääkimised Inglismaa ja Prantsusmaaga äkki katkestas. Neid pani jahmatama läbirääkimiste katkestamise tegelik põhjus.Selgus, et alates 1939. aasta märtsist kuni augustini oli N. Liit mänginud kahekordset mängu. Pidades avalikke läbirääkimisi vastastikuse abistamise pakti (VAP) sõlmimiseks Inglismaa ja Prantsusmaaga, oli ta samal ajal nende seljataga pidanud salakõnelusi hitlerliku Saksamaaga. Norides läbirääkimistel pisiasjade kallal, oli Stalin oodanud kõneluste lõppu Berliiniga. London ja Pariis olid Stalinile vaid vajalikud kui hoovad, et Saksamaale survet avaldada.

Stalini eesmärgiks oli sõda, mis Euroopa riikide arvel pidi suurendama N. Liidu liitriikide arvu. Selle eesmärgi saavutamiseks tuli sõda viia nende maade territooriumidele, kus punaarmee sõdur saaks täita oma internatsionaalset kohust. 1939. aastal ei teinud Stalin oma eesmärkidest enam saladust. Sama aasta 1. jaanuaril ilmus tema läkitus:"Lüüa vaenlast vähese verega tema enda territooriumil." Kuid kes on vaenlane? Konkreetselt mitte keegi. Kuid Stalini jaoks olid nad kõikjal - fašistid, imperialistid, militaristid, ülemaailmne kodanlus, valgesoomlased, trotskistid ja kes kõik veel. Ja nende löömiseks vajas Stalin sõda, ning võimalikult kiiresti.

Oma luurevõrgu kaudu sai Stalin teada, et Hitler on otsustanud tasuda Versailles’ lepingu alusel Poolale loovutatud Lääne-Preisimaa, Poseni ja Ülem-Sileesia eest ei vähema ega rohkemaga, kui Poola vallutamisega. Teisalt sai Stalin teada, et Hitleri kallaletungi korral Poolale kuulutavad Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja. Ja esimest korda avanes Stalini ees tegelik võimalus sõja puhkemiseks. Nüüd tuli vaid Hitlerit meelitada, et see kiiresti alustaks. Kuid kartes sõda prantslaste ja inglastega Hitler kõhkles. Kuidas siiski pakkuda Hitlerile tuge?

1939. aasta 3. mail ilmus ajalehes "Pravda" lühike teadaanne - välisasjade rahvakomissari Maksim Litvinovi asemel juhib N. Liidu välispoliitikat Vjatšeslav Molotov. Stalin teadis, mida tegi. Juut Maksim Litvinovil (õige nimega Meir Wallachi) oli võimatu luus sõbralikke suheteid Hitleriga. Küll aga võis seda teha Molotov. 20. mail 1939 kohtus Molotov Saksa suursaadik Schulenburgiga ja teatas talle, et Moskva soovib kahe maa suhteid parandada. Stalin, saanud järgmisel päeval teada, et Inglismaa ja Prantsusmaa on jäänud oma senise otsuse juurde ja kuulutavad Poola ründamise korral Saksamaale sõja, oli selle üle rõõmus ja ta otsustas Hitlerit kõigi sõjapidamiseks vajaminevaga toetada. Stalini arvates pidi Saksamaa eelkõige forsseerima laevaehitust, et Inglismaast jagu saada.

18. juunil 1939 saabus Berliini N. Liidu esindaja Jevgeni Babarin, kes pidas läbirääkimisi intensiivse kaubavahetuse alustamiseks N. Liidu ja Saksamaa vahel. Läbirääkimiste käigus lepiti kokku ka ühise tegutsemise suhtes Inglismaa ja Prantsusmaa vastu.15. augustil kohtus Molotov taas suursaadik Schulenburgiga, et valmistada ette Molotov-Ribbentropi pakt (MRP).

Molotov ja Ribbentrop kirjutavad Kremlis MRPle alla

23. augustil kirjutasid Molotov ja Ribbentrop Moskvas paktile alla. Mõlemad pooled olid huvisfääride kindlaksmäära- mise üle Ida-Euroopas ülimalt rahul. N. Liit sai endale õigused Soome, Eesti, Läti, Leedu, poole Poola ja Bessaraabia üle, kus Stalin sai nüüd täita oma inter- natsionaalset kohust. Leedu jäi sõlmitud kokkuleppe alusel Saksamaa huvisfääri, mille see aga hiljem (28.septembril 1939) samuti Moskvale loovutas. Hitlerile jäi küll vaid pool Poolat, kuid ta sai siiski veel midagi.

Paktile allakirjutamise ajal sai Hitlerile teatavaks Inglise peaministri Cham- perlaini avaldus, milles see teatas, et ükskõik milline N. Liidu-Saksamaa vaheline kokkulepe ei saa tühistada Suurbritannia kohustusi Poola ees. Selle peale teatas Hitler:

"Danzigi ja selle koridori probleem tuleb lahendada, hoolimata mis tahes asjaoludest. Inglismaa peaministri peetud kõne Alamkojas ei muuda mingil määral Saksamaa seisukohti. Selle kõne ainus tagajärg võib olla üksnes verine ja ettearvamatu sõda Saksamaa ja Inglismaa vahel. Kuid seekord
ei pea Saksamaa enam kahel rindel sõdima, kuna Venemaaga sõlmitud leppimus on vaidlustamatu
ja tähendab Saksamaa välispoliitika muutumist pikaks ajaks
."

Kahtlemata oli Hitleri poolt öeldu puhul kõige tähenduslikum see, et: Venemaa ja Saksamaa ei tõsta enam mitte kunagi teineteise vastu relva. Võime uskuda uskumatut - kuid see oli sel hetkel Hitleri siiras seisukoht.

Hitler võis seda uskuda, sest seda kinnitas ka Moskva nii oma sõnades kui tegudes. 31. oktoobril 1939 ütles V. Molotov Ülemnõukogu ees esines muuhulgas järgmist: (Ajaleht “Pravda” 1. novembril 1939. a.)

Molotov

Meie suhted Saksamaaga, nagu ma juba ütlesin, on põhjalikult paranenud. Siin on asjad arenenud sõbralike suhete tugevdamise, praktilise koostöö arendamise ja Saksamaa toetamise suunas tema püüdlustes rahu poole. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungileping meid neutraliteedile juhul, kui Saksamaa sõjast osa võtab. Me viisime seda joont järjekindlalt ellu, millega ei lähe sugugi vastuollu meie vägede asumine endise Poola territooriumile, mis algas 17. septembril. Piisab, kui meenutada, et samas, 17. septembril saatis Nõukogude valitsus kõigile riikidele, kellega tal on diplomaatilised suhted, erinoodi avaldusega selle kohta, et NSV Liit ajab ka edaspidi nendega neutraliteedipoliitikat. Nagu teada, asusid meie väed Poola territooriumile alles pärast seda, kui
Poola riik lagunes ja lakkas tegelikult olemast. /.../

Saksamaa suhted teiste Lääne-Euroopa kodanlike riikidega olid viimasel kahel aastakümnelmääratletudeelkõige Saksamaa püüdega purustada Versailles’ lepingu köidikud, mille loojateks olid Inglismaa, PrantsusmaaAmeerika Ühendriikide aktiivsel osavõtul. See viiski lõpptulemusena praeguse sõjani Euroopas.

Nõukogude Liidu suhted Saksamaaga rajanesid teisel alusel, millel polnud midagi ühist sõjajärgse Versailles’ süsteemi põlistamise huvidega. Me olime alati seda meelt, et tugev Saksamaa on Euroopa rahu hädavajalikuks tingimuseks. Naljakas oleks mõelda, et Saksamaad võib lihtsalt „rivist välja lüüa“ ja arvelt maha kanda.Suurriigid, kes heietavad seda rumalat ja ohtlikku unelmat, ei arvesta Versailles’ kurbi kogemusi, ei anna endale aru Saksamaa kasvanud võimsusest ning ei mõista seda, et katse korrata Versailles’d praeguses rahvusvahelises olukorras, mis erineb põhjalikult olukorrast 1914. aastal, võib lõppeda neile krahhiga.“

Saksamaa ja N. Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungi lepinguga andis Stalin Saksamaale teadlikult vabad käed sõja alustamiseks. Samal ajal püüdis Stalin üldsuse ees varjata Saksamaaga sõlmitud kokkuleppe tõelisi eesmärke. Üheks selliseks enda "puhtaks pesemise" katseks oli 23. augustil 1940 Moskva raadios peetud Stalini kõne, kus ta ütles:

"Võidakse küsida: kuidas oli see võimalik, et N. Vene valitsus laskus mittekallaletungi lepingu vahekorda säärase sõnamurdjate ja kurjategijatega kui Hitler ja Ribbentrop? Kas siin ei ole tehtud viga? Ei, mõistagi mitte! Mittekallaletungi leping on rahuleping. Ükski rahu armastav riik ei saa ju tagasi lükata rahulepingu sõlmimise võimalust oma naaberriigiga, olgugi, et sellise naaberriigi eesotsas seisavad säärased koletised ja inimsööjad, kui seda on Hitler ja Ribbentrop."

Saksamaa ja N. Liidu vahel sõlmitud lepingule lisatud salaprotokollidest ei olnud avalikkus pikki aastaid teadlik. Protokollide fotokoopiad esitas esmakordselt Nürnbergi kohtuprotsessil liitlaste kohtule Rudolf Hessi kaitsja Dr. Alfred Seidl, kes nõudis, et kui Saksamaa valitsuse liikmeid süüdistatakse sõja ettevalmistamises, siis tuleb sama süüdistus esitada ka N. Liidu vastu, kes Saksamaa sellist tegevust toetas. Kuid N. Liidu esindaja Rudenko kategoorilisel nõudmisel, kes sellel kohtumõistmise paroodiaks peetud Nürnbergi kohtus esines peasüüdistajana, keeldus kohus neid fotokoopiaid kohtumaterjalide koosseisu võtmast.

* * * * * * * * * * *

Mida arvavad Molotovi-Ribbentropi paktist Venemaa ajaloolased ja poliitikud täna, selle kohta võib lugeda Molotovi lapselapse, poliitikaanalüütiku Vjatšeslav Nikonovi poolt ajalehele Postimees antud intervjuust.

* * * * * * * * * * *

Molotovi lapselaps: NATO laienemine on suur viga

02.04.2004
Kadri Liik, Moskva-Tallinn

Poliitikaanalüütik Vjatšeslav Nikonov, kes praegu kirjutab raamatut oma vanaisast – Joachim Ribbentropiga pakti sõlminud NSV Liidu välisministrist Vjatšeslav Molotovist, kinnitab Postimehele, et NATO laienemine on USA suur geopoliitiline viga.
Kuidas hindate Putini senist välispoliitikat ja kuidas see teisel ametiajal muutuma hakkab?
Ma ei usu, et see välispoliitika eriti muutuma hakkab. Hindan ma seda aga üldjoontes positiivselt. Venemaa positsioon maailmas on praegu igatahes hulga tugevam kui neli aastat tagasi. 2000. aasta oli Venemaale raske – USA valimiskampaania üheks põhiteemaks oli küsimus «kes kaotas Venemaa». Räägiti väga palju Jeltsini «perekonnast», korruptsioonist ja nii edasi, suhted olid peaaegu külmunud. See peegeldus ka suhetest Euroopaga.
Nüüd, eriti pärast 2001. aasta 11. septembrit, on asi loomulikult kardinaalselt muutunud. Putin teostab rahvusvahelisel areenil avalikult gaullistlikku poliitikat – aktiivset, mitmevektorilist, pragmaatilist, majandusele orienteeritut. Selline rahva isa poliitika, kus oma rahva huvid seatakse teiste huvidest kõrgemale. See on ilmselt ka Venemaa jaoks ainus mõeldav välispoliitika tingimustes, kus kõigile on selge, et Venemaa ei ole integreeritav sellistesse rahvusvahelistesse struktuuridesse nagu Euroopa Liit ja NATO.
Kas võite nimetada Vene välispoliitika mingeid konkreetseid sihte?
See on ilmne – on vaja luua soodsad tingimused Venemaa majandusarenguks, et teostada see hüpe riigi moderniseerimise teel, mis ongi Putini teise ametiaja peamiseks ülesandeks.

USA on Venemaa presidendivalimisi karmisõnaliselt kritiseerinud. Kas te arvate samuti nagu Putin, et see kriitika tuleneb ennekõike USAs eneses käimas olevast valimiskampaaniast?
Jah, ma usun küll. 90% ulatuses on selle põhjused Ameerika-sisesed.

Usute, et kui USAs president ära valitakse, siis see vaikib ning Venemaa ja USA vahel on kõik jälle hästi?
Ma ei usu, et see kriitika mingil tõsisel moel meie suhteid mõjutaks, kuigi ma ei näe enne uue presidendi valimist ka võimalust mingiks tõsiseks läbimurdeks Vene-USA suhetes.
Bushi administratsioon peab Venemaaga suhete arendamist omaenese kaalukaks saavutuseks ja ei taha seetõttu saada demokraatide Vene-teemalise kriitika objektiks. Et seda vältida, on nad praegu sunnitud valimisi ja Putinit ise kritiseerima. Seetõttu ma ei usu, et keegi paneb Bushi valimiskampaania plaani kohtumise Putiniga.
Kui aga rääkida praeguse vabariikliku administratsiooni peamistest strateegilistest sihtidest, siis nende teostamise juures on Venemaa roll väga suur, suurem kui enamiku USA liitlaste roll, sest nendeks sihtideks on massihävitusrelvade leviku peatamine, võitlus rahvusvahelise terrorismiga, USA varustamine energiaga ja integratsioon Hiinaga. Ilmne on, et Venemaast sõltub neis asjus väga palju.
Kas leiate, et Venemaa toetus USA-le on olnud järjekindel? Eriti mis puudutab näiteks Iraagi sõja eelset perioodi.
Venemaa on toetanud seda, mida pidas USA välispoliitikas õigeks. Erinevalt enamikust riikidest oleme meie sõjalis-strateegilises sfääris iseseisev tegutseja. Erinevalt näiteks Eestist on Venemaal olemas riiklik suveräniteet. Seetõttu võime endale lubada mitte nõustuda kõigega, mida USA teeb.
Minu hinnangul annavad ameeriklased endale kaasaegse maailma ohtudest adekvaatselt aru, aga nende tegevus ei kannata sageli kriitikat. Aga erinevalt teistest riikidest võime meie seda välja öelda.
Kas Venemaal on olemas poliitika Balti riikide suunal?
On selge, et Balti riigid ei ole Vene juhtkonna silmis esmaste huvide sfääris. Kui järjestada prioriteete, siis ilmneb, et neid on neli gruppi – SRÜ, Euroopa Liit, USA ja Ida-Aasia. Mis puudutab Balti problemaatikat, siis see on kaudselt seotud meie dialoogiga Euroopa Liiduga – selle ääremaadel.
Nii on see praegu, varem aga...
Varem ei huvitanud Venemaad üldse, mis teil seal toimus.
Mulle on alati jäänud mulje, et Vene poliitika on olnud ebajärjekindlalt ebasõbralik.
Mingit poliitikat ei olnud üldse. Kui midagi öeldi, siis reaktsioonina teie riikide siseelus toimunud sündmustele. Aga toimub teil venekeelse elanikkonna diskrimineerimine. See on kogu lugu.
Seda räägivad teile kontrollialused Vene meediakanalid?
Ei, miks. Ma tõesti leian, et kui oluline osa inimesi ei ole kodanikud ning ei oma tänu sellele hääle- ja omandiõigusi, tekitab see probleeme.
Omandiõigused on Eestis paremini kaitstud kui Venemaal. Ent Eesti leiab, et okupatsiooniaegsed immigrandid peavad kodakondsuse saamiseks läbima naturaliseerumisprotsessi.
Just sellist, maailmas unikaalset arusaama kasutab Eesti, et õigustada diskrimineerimist rahvustunnuse alusel, mida terves maailma nimetatakse apartheidiks. Kõigis rahvusvahelise õiguse dokumentides on see nii.
Selles, et sai teoks see, mida meie nimetame okupatsiooniks, on teened ka teie vanaisal, Vjatšeslav Molotovil. Kas te vahel rääkis teiega paktist Ribbentropiga?
Jah. Ta rääkis, et see oli täiesti vältimatu asi, mis võimaldas Nõukogude Liidul edasi lükata sõda Saksamaaga. 1939. aastal ei olnud NSV Liit valmis sõdima. Kui sai ilmseks, et Saksa väed kavatsevad tungida Poola, tekkis küsimus, kus nad peatuda kavatsevad. Kas Varssavis või tulevad Moskvani? Nendes tingimustes tehti otsus luua liin, kus Saksa väed peatuvad. Ja sellekohane kokkulepe Saksa juhtkonnaga saavutatigi. Nagu ütles Churchill – see kokkulepe oli samavõrra vältimatu kui küüniline.
Aga miks oli vaja seejärel Balti riigid 1940. aastal okupeerida?
Aga kuidas siis teisiti? Kui sinna poleks läinud Nõukogude väed, oleksid sinna ju läinud Saksa väed.
Aga inkorporeerida NSV Liitu?
Aga miks mitte? Seda enam, et selles toimingus ei olnud ju midagi erilist, mõistusevastast. Balti riigid olid Vene impeeriumi koosseisus olnud üle 200 aasta, Nõukogude juhtkond ei suhtunud neisse kunagi kui päästmatult kadunud territooriumidesse. Loogika oli siin väga lihtne, mõjusfääride loogika. Hitleri-Saksamaa tegi täpselt sama, organiseeris allutatud territooriumidel oma võimusüsteemi. Iga maa, mis okupeerib teise maa või loob koloniaalimpeeriumi, korraldab ära ka allutatute riigikorra. Selline on maailm.
Nii et teie vanaisa pidas kõike tookord toimunut loomulikuks ja heaks?
Jah, muidugi.
Teie ka?
Mina olen ajaloolane, mina suhtun sellesse kui ajaloosse. Ja ajaloos on mõiste «õiglus» täiesti tarvitamiskõlbmatu.
Meie intervjuu läheb lehte päeval, mil NATO peakorteris tõuseb Eesti lipp. Kas leiate, et sellega saab paktiga loodud maailmakord lõplikult lõhutud?
Tegelikult lõpetas Molotovi-Ribbentropi pakti olemasolu 1941. aasta 22. juuni.

Miks siis pärast sõda NSV Liit neile aladele naasis? Ja ei läinud tagasi pärast niinimetatud vabastamist 1944. aastal.
NSV Liit ei vaadelnud pakti kui juriidilist õigust nende alade üle. Juriidiliseks aluseks olid neis riikides üles seatud valitsused, mis olid lojaalsed NSV Liidule. Paktil polnud pärast sõda enam mingit tähendust.
Miks siis pakti ja salaprotokollide avalikustamise pärast 1980ndate lõpus ja 90ndate alguses nõnda palju lahinguid löödi? Gorbatšov eitab tänini, et ta salaprotokollidest teadis.
1980ndate lõpul ja 1990ndate alguses toimus palju rumalaid lahinguid, millel mingit reaalset sisu ei olnud. Antud juhul oli ilmselt tegu Balti riikide eliitide püüetega leida endale Vene eliidi hulgas liitlasi, kes toetaks nende püüdlusi eralduda NSV Liidust. See oli kõik.
Kas Gorbatšov salaprotokollidest teadis, ma ei tea. Kuigi samas polnud neis protokollides ju midagi salajast. Pärast pakti allakirjutamist augustis kirjutati septembris alla veel NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõpruse ja piiride leping. Ning selle lepingu juurde kuulus kaart, mis näitas piire. Selle kaardi trükkis ära ajaleht Pravda ja sealne piir langes kokku täpselt salaprotokollides määratletud piiridega. Seega said salaprotokollid avalikuks juba 1939. aasta septembris ja kogu 50 aastat hiljem toimunud diskussioon oli minu jaoks arusaamatu segadus.
Millised suhted teil olid vanaisaga?
Väga head. Ta oli väga hea vanaisa. Kui ta suri, olin ma juba 30-aastane ja ajalooteaduste kandidaat, seega jõudsin temaga palju professionaalseid küsimusi arutada. Nüüd kirjutan temast raamatut, 1000 lehekülge on juba valmis, aga ma olen jõudnud alles 1924. aastani.
Ta elas ju teatavas mõttes sisepagenduses?
Ta oli lihtsalt kuulutatud partei vaenlaseks. Nagu kogu meie perekond – vaenlased, väljasõidukeeluga ja nii edasi.
Kuidas see teid nooruses mõjutas?
No kuidas te arvate, et mõjutas? Teie olite nooruses normaalne nõukogude kodanik, aga mina olin ebanormaalne.
Te unustate, et eestlased olid kõik ebanormaalsed nõukogude kodanikud.
Oh, no muidugi, või veel...
Jah, just nii. Minul näiteks oli suur osa emapoolset suguvõsa Siberisse küüditatud. Ja selliseid oli igas perekonnas.
Noh, oli meilgi. Ka minu sugulased käisid vangis.
Kas see taust mõjutab kuidagi teie maailmanägemust?
Arvatavasti. Oleks imelik, kui oleks teisiti.
Kuigi, kui ma ei eksi, peetakse teid siiski küllaltki suurriikliku liini toetajaks, olite näiteks NATO laienemise vastu.
Kui võtta Vene välispoliitikateadjate kogu spekter, siis mina olen ilmselt üks Lääne-meelsemaid. Aga NATO laienemise vastu olin ma loomulikult. NATO laienemine hävitas läänemeelsed jõud Venemaal. 1990. aastate alguses moodustasid läänemeelsed jõud umbes 30% elanikkonnast, NATO laienemine vähendas seda vähemalt poole võrra.
Venemaal ei olnud mingit põhjust NATO laienemist toetada. Meil ei olnud võimalik rahulikult vaadata, kuidas meie piiridele lähenes maailma kõige võimsam sõjaline masin, kuhu meid ei võetud – ja lähenes meie vastuseisust hoolimata.
Miks oli vaja sellele vastu olla?
Aga kuidas teisiti? Maailma suveräänsetel riikidel on õigus oma seisukohale ja meie seisukoht oli täiesti mõistlik, selle määrasid meie rahvuslikud huvid. Meil polnud tõesti mitte mingit põhjust NATO laienemist toetada, mitte keegi pole suutnud tänaseni ühtegi sellist põhjust nimetada.
Miks NATO laienemist ei õnnestunud peatada? Te ju püüdsite kõigiti – isegi piirileping Eestiga on tänini alla kirjutamata lootuses, et ehk on allakirjutamata leping vaadeldav kui territoriaalvaidlus ja välistab sellega Eesti NATOsse saamise.
Meist ei sõltunud midagi. NATO otsustas laieneda ja laieneski. Me püüdsime rääkida ameeriklastele, et nad teevad suure vea, võib-olla suurima külma sõja lõpu järgse vea, kui ei kasuta juhust luua eraldusjoonteta Euroopa. Ent meid ei kuulatud.
Mis puudutab piirilepingu allakirjutamist Eestiga kui argumenti NATO laienemise vastu, siis... ma olen selliseid jutte küll kuulnud, ent see on väga naiivne.
Veel lubas Primakov meid karistada majanduslike meetmetega – näiteks transiit ära võtta.
No transiidiga Balti riike karistataksegi. Tekkisid Ventspilsiga probleemid, tuli ehitada oma sadam. Ja nii ongi, sellega tuleb leppida – kui riigid ei ole Venemaale sõbralikud, siis nii läheb. Ning ei Eestit ega Lätit ei peeta Venemaal sõbralikeks riikideks.
Miks?
Sest nemad on võtnud riikliku poliitika tasemel kõige Vene-vaenulikuma positsiooni, mis maailmas üldse leida on. Karmimat Vene-vastast positsiooni pole mitte ühelgi riigil. Me võime ju võrrelda erinevate maailma riikide retoorikat, meie ja nende suhete iseloomu. Ja me võrdlemegi, ning välja tuleb, et halvemaid suhteid kui Tallinna ja Riiaga pole meil kellegagi. Hiljuti veel oli Ševardnadze.
Kas kardate, et Balti riigid ning Kesk-Euroopa tugevdavad Vene-vastast liini ka ELi ja NATO sees?
On vältimatu, et Vene-vastane laine NATOs ja ELis nüüd tugevneb. See oli üks põhjusi, miks olime NATO laienemise vastu – see organisatsioon muutub nüüd automaatselt vähem Vene-sõbralikuks.
Kas teile pole mõttesse tulnud, et kui Venemaa poleks meie NATOsse minekule nõnda ägedalt vastu olnud, siis me võiksime ehk ka teie suhtes pisut sõbralikumad olla?
NATO laienemise vaidlustamisel polnud midagi tegemist nende riikidega, kes sinna tahtsid astuda. Asi polnud ju üldse teis, teie ei otsustanud midagi. Otsuseid ei tehtud Tallinnas või Riias, neid tehti Washingtonis. Seega olid meil probleemid USAga, mitte teiega, mingit ebasõbralikkust teie suhtes ei tasu siin näha. Tegu oli USA välispoliitika veaga, Washingtoni tehtud geopoliitilise veaga. Teist ei sõltunud siin midagi. Selle asemel et luua ühtne euro-atlandi tsivilisatsioon, otsustas USA luua selle piiratud alal, kuhu Venemaa ei kuulu. Mina leian, et see oli viga. Nüüd on tõmmatud uued eraldusjooned, kestab edasi vana külma sõja aegne mõtlemine, lihtsalt halvemates geopoliitilistes tingimustes. Mind häiris laienemise põhimõte, mitte riigid, kes sinna astusid.
Ometi käisid teil ju USAga suured diplomaatilised debatid just nimelt Balti riikide NATOsse võtmise pärast?
See tundus teile nii. Teile üldse tundub, et Vene poliitikud mõtlevad hommikul ärgates enne kohvi joomist ärevalt – aga mis seal Eestis küll toimub? Tegelikult pole nii.
Ma olen kuus aastat Moskvas elanud ning tean hästi, et Moskvas mõeldakse meist vähe ja teatakse veel vähem. Aga et Balti riikide üle käis vaidlus, ei tundunud mitte mulle, vaid Strobe Talbottile, kes istus seal juures.
Nojah, ja mis siis? Ikkagi polnud asi teis, asi oli selles, et vaja oli peatada laienemine. Ning kui see esimese laine puhul ei õnnestunud, siis enne teist lainet löödigi juba käega – Putin lihtsalt ütles, et see on viga. Ja kõik.
Eesti ju teile ei dikteeri, et koristage oma SRÜ ja Taškendi leping meie piiride tagant ära.
Nõustuge, et Taškendi leping ja NATO on erinevad asjad. Asi oli lihtsalt selles, et NSV Liit laskis Varssavi pakti laiali minna, aga teine pool otsustas toimida teise loogika järgi. Kui poleks olnud Gorbatšovi ja Jeltsini tahet, oleksid nii Varssavi pakt kui ka NSV Liit võinud kesta veel väga kaua. Ent Gorbatšovil ja Jeltsinil olid naiivsed, idealistlikud kujutelmad selle kohta, milline maailm peaks olema ning nad tegid Läänele ühepoolseid vastutulekuid – mida viimane aga tõlgendas kui oma võitu külmas sõjas ja hakkas Venemaad kohtlema kui võidetut. See oli kõik, mis toimus – ja mis tänini toimub.
Kas te pole mõelnud, miks kõik tahtsid Varssavi paktist ära ja NATOsse sisse?
See on ju selge – kõik tahtsid olla vabade ja rikaste, aga mitte vaeste ja vähem vabade klubis. Alati on parem olla rikas ja terve, kui vaene ja haige.
Ning te ei arva, et sellel oleks midagi tegemist sellega, kuidas USA või Venemaa neid riike on kohelnud?

Ei, ei arva.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 03:43