banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Soome talvesõda

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Soome talvesõda Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Soome talvesõda,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

1939. aasta oktoobris esitas Stalin Soomele nõudmise sõlmida Soome ja N. Liidu vahel vastastikuse abistamise pakt. Soomele esitatud nõuded olid üsnagi kaugeleulatuvad. Moskva nõudis Karjala maakitsusel oleva Soome riigipiiri nihutamist tükk maad lääne poole, et viia Leningrad kahurite laskeulatusest välja. Soome lahes nõuti Soomelt mõne saare loovutamist N. Liidule ning Kalastaja poolsaarel asuva Soome ainsa jäävaba sadama Petsamo rendile andmist. Nõudmiste krooniks oli Soome lahe suudmes asuva Hanko sadama loovutamine Vene mere- ja lennuväebaaside tarbeks. N. Liidu ettepanekud ei olnud Soomele vastuvõetavad. Soome valitsus leidis, et vastastikuse abistamise pakti sõlmimine ei sobi kokku Soome neutraliteediga, kuna loodavad baasid piiraksid riigi suveräänsust ja ohustaksid tema iseseisvust. Samas oldi aga valmis N. Liiduga arutama piiride õgvendamist ja territoriaalküsimusi.

Vasakult: soome kindralmajor A. F. Airo, Karjala armee juhataja A. E. Heinrichs ja sõjamarssal C. G. E. Mannerheim.

Alanud läbirääkimised katkesid 13. novembril. Soome valitsus asus Karjala piirialadel oma väekontingenti tugevdama ja viis läbi üldmobilisatsiooni. Alustati ka suuremate linnade evakueerimist. Soome Cajanderi valitsus sai aga Nõukogude ajakirjanduse ründeobjektiks. Kõigele lisaks toimus 26. novembril Manila küla piirkonnas intsident, mis kiirendas avalikku konflikti. Nimelt teatas N. Liidu valitsus, et Manila külas õppustel olnud punaväelaste keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning neli punaväelast saanud surma ja üheksa haavata. Toimunus süüdistati Soomet talle esitati noot, milles nõuti, et Soome tõmbaks oma väed piirist 25 km kaugusele. Soome valitsus lükkas protesti tagasi ja tegi ettepaneku, korraldada juhtunu kohta ühine juurdlus. Nõukogude valitsus keeldus.

Hiljem toimunu kohta andmeid kogudes sai selgeks, et tegemist oli Nõukogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond. Saanud sõjaväeringkonna ülema Meretskovi ja Leningradi oblasti keskkomitee sekretäri Ždanovi allkirjadega erivolitused, andis luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov punaarmee 221. suurtükiväerügemendi ühele patareile käsu tulistada oma kütidiviisi 329. rügemendi 4. roodu positsioone Manila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäi mulje, et tulistamine toimus Soome territooriumilt. Järgmisel päeval teatas Leningradi sõjaväeringkonna staap, et soomlased on tunginud kallale Nõukogude piirivalvele, süvendades nii Manila juures toimunud provokatsiooni.

28. novembril teatas V. Molotov, et N. Liit katkestab mittekallaletungi lepingu Soomega. Päev hiljem katkestas Moskva Soomega diplomaatilised suhted. 30. novembril 1939 alustas Punaarmee Soome tuhande kilomeetri pikkusel idapiiril üheaegselt kaheksas lõigus pealetungi. Algas 105 päeva kestnud ja Soomele väga raske Talvesõda.

Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Nõukogude väekoondised saanud juba 20. novembril. Selleks oli Soome piirile koondatud neli armeed. Neist suurim oli 7. armee, kuhu kuulus 12-14 kütidiviisi, üks soomusvägede korpus ja hulk üksikuid soomusbrigaade kokku umbes tuhande tankiga. See armeeüksus pidi andma pealöögi Leningradi suunast, vallutama Karjala Kannase ja suunduma seejärel Helsingi peale. 7. armee tegevust pidi toetama 8. armee, andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool Laadoga järve, et haarata Karjala Kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud 9. armee ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome Botnia lahe rannikule, ning katkestada ühendusteed Rootsiga. Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Jäämere rannikul ära lõikama läbi Petsamo sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga.

Marssal Mannerheimi memuaaride andmetel ründas N. Liit Soomet kokku 45 diviisiga, kus oli kokku umbes 1 miljon meest. Tanke oli venelastel 3000, millest hävitati umbes 1600. Eriti aktiivne oli lennuvägi, kuhu kuulus ligi 2500 lennukit ja kelle tegutsemist soodustasid lähedal asuvad lennuväljad, ka Eestis asuvates baasides. Nimelt leiti esimesel sõjapäeval Helsingile sooritatud õhurünnaku ajal alla tulistatud vene lendurite taskutest eesti raha, mis tunnistas, et lennukid olid tulnud Eestis asunud baasidest. Sellega rikkus N. Liit Eestiga sõlmitud lepingut.

Lõhkemata venelaste lennukipomm

Soomlastel oli esialgu vastase tugevatele jõududele vastu panna ainult üheksa diviisi, kus oli kokku vaid 175.000 meest. Vähe oli suurtükke, Peaaegu täielikult puudusid soomusüksused. Tankitõrjeks kasutati õhutõrje 37-millimeetriseid automaatkahureid, mida samuti nappis. Olemasolevast 96-st lennukist oli suurem osa vananenud tüüpi. Sõja kestel suurenes lennukite arv 287-ni. Õhutõrje väeosades oli veelgi halvem, kuna olemasolevaid üksikuid õhutõrjepatareisid kasutati linnade ja eluliselt vajalike keskuste kaitseks. Puudus oli laskemoonast. Jalaväele jätkus seda vaid paariks kuuks, suurtükiväele aga vaid kolmeks nädalaks. Samal ajal olid Soome enda sõjatööstuse võimalused äärmiselt piiratud. Raskusi oli ka kütteõlidega.

Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid relvastatud interventsiooni Soome abistamiseks. Nende 57.000-meheline ekspeditsioonikorpus oli juba Inglismaa sadamates laevadele paigutatud, kuid Rootsi ja Norra valitsused keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumide kaudu. Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiak Soome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni. Seetõttu jäi Soomel väga vajalik välisabi saamata.

Neis tingimustes kujunes soomlaste põhiprobleemiks maapiiride kaitsmine. Jõudude vahekorra tõttu oli seegi ülejõu käiv. Elavjõult ületasid Nõukogude relvajõud soomlasi umbes neli korda, suurtükiväe osas umbes 7-8 korda. Lennuväes oli vahekord üks kümne vastu, kuna soomusvägede osas polnud vahekord üldsegi võrreldav. Nõukogude väejuhatusel olid varuks 170 miljoni elanikuga suurriigi tohutud reservid 4 miljoni elanikuga väikese Soome vastu. Soomlastele läks appi palju eestlasi. Kuna talv oli väga külm ja Soome laht üleni kinni külmunud, võidi laht ületada suuskadel.

Nõukogude väejuhatuse arvestuste kohaselt pidi Soome vallutatama paari nädalaga. Sellest lähtudes tehti väekoondistele ülesandeks liikuda juba esimesel lahingupäeval kogu rinde ulatuses 20-25 kilomeetrit edasi. Väejuhatuse optimismi jagas nähtavasti ka Nõukogude valitsus, kes veel enne tõelise olukorra selgumist mängis välja oma poliitilise kaardi. Nimelt teatas Moskva juba pealetungi teisel päeval ametlikult "Soome demokraatliku rahvavalitsuse" moodustamisest eesotsas soome tuntud kommunisti Otto Kuusineniga, kes alates 1918. aastast elas N. Liidus. 2. detsembril sõlmis Kuusise "valitsus" Balti eeskujul N. Liiduga vastastikuse abistamise pakti, täites sellega ka kõik Moskva territoriaalsed nõudmised.

Oletatavasti oli see samm mõeldud soomlaste üksmeele lõhestamiseks, kuid tegelikkus kujunes hoopiski vastupidiseks. 1. detsembril moodustatud Risto Ryti uus valitsus võis Helsingis tegutseda teadmises, et soome rahvas on üksmeelsem kui kunagi varem. Selle tõenduseks oli rahvaväe vapper ja meeleheitlik võitlus oma kodumaa eest, mis äratas imetlust kogu maailmas.

Olles veendunud, et N. Liiduga otsestes läbirääkimistes kokkuleppele jõuda pole võimalik, ning tundes võitluse ebavõrdsust, pöördus Ryti valitsus 4. detsembril 1939 abi saamiseks Rahvasteliidu poole, kes kutsus kokku liidu nõukogu ja täiskogu. N. Liit keeldus aga Genfi tulemast, väites, et temal ei ole Soome valitsusega (mõeldes Otto Kuusineni valitsust) mitte mingisuguseid konflikte. Samasuguse selgituse oli Moskva andnud ka teistele lepitajatele riikidele. Rahvasteliidu täiskogu otsusel mõisteti N. Liidu tegevus hukka ja ta heideti Rahvasteliidust välja. Soomele lubati nii materiaalset kui ka moraalset toetust.

Rahvasteliidu täiskogu koosolekul ilmnes aga suure kurioosumina, et Soome lähimad naabrid Rootsi, Norra ja Taani keeldusid kõigist N. Liidu vastu suunatud aktsioonidest, ega võtnud ka osa hääletusest N. Liidu väljaheitmise küsimuses.

Soomele tõttasid appi tuhanded vabatahtlikud paljudest riikidest, kellede arv ulatus 11.500 meheni. Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks tarnijaiks olid Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, hispaania j.t. Samal ajal keelas president Roosevelt toorainete ja tööstusseadmete ekspordi N. Liitu ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.

Eesti rahvas elas vennasrahva võitlusele kaasa suure sümpaatia ja poolehoiuga. Kuigi propagandatalituse poolt saadud keelu kohaselt ei tohtinud eesti ajakirjandus kommenteerida Soome Talvesõda, ega teha mitte mingisugust kriitikat agressorist N. Liidu aadressil, tõttasid paljud eesti mehed valitsuse näilisest hoiakust hoolimata vabatahtlikena võitlevale Soome rahvale appi. Kokku võitles vennasrahva vägede koosseisus üle 2000 eesti vabatahtliku, kes täie mehisusega punaarmee rünnakuid tõrjudes tasusid Eesti Vabadussõjas soomlaste poolt meile osutatud abi eest meie auvõlga.

Soome sõdurid metsas

Suurele ülekaalule vaatamata ei suutnud Nõukogude 7. armee ettenähtud graafikut täita. 20-25 km läbimiseks kulus nõutud päeva asemel terve nädal. Jõudnud suure hilinemisega soomlaste kaitsepositsioonide ette, rauges pealetung hoopis. Tulemusteta jäid ka rünnakud soomlaste positsioonidele Taipala piirkonnas. Detsembri teisel poolel nurjus ka pealetung Viiburi suunas. Punaarmee ebaedu oli seda märkimisväärsem, et Soome peamistele positsioonidele olid suunatud kõik 7. armee 14 diviisi koos rohkearvuliste soomus- ja tehniliste väeosadega.

Pärast olukorra stabiliseerumist Karjala Kannasel elavnes sõjategevus Soome idapiiril, Laadoga järvest Põhja-Jäämereni. Siin rakendas Nõukogude pool sõjategevusse suuremad jõud, kui Soome kindralstaap olemasoleva teedevõrgu järgi oli arvestanud. Kuid ka Punaarmee juhtkonna arvestused osutusid ekslikeks. Laiadel teedeta aladel tekitas väekoondiste varustamine suuri raskusi. Pealegi ei saanud Punaarmee siin oma arvulist ja tehnilist ülekaalu maksma panna. Olles sunnitud kasutama hõredat teedevõrku, anti soomlastele tahtmatult võimalus pealetungivaid Nõukogude väeosi üksikult lüüa.

Detsembri teisel poolel läks soomlastel korda vaenlaste pealetung nii põhjas, kus nõukogude 14. armee ründas Petsamot, kui ka Kesk-Soomes ja Karjala Kannasel peatada. Kõikjal oli vaenlasele tekitatud suuri kaotusi nii elavjõus kui ka tehnikas. Samal ajal saadi rohkesti mitmesugust sõjasaaki, mis oli suureks abiks relvade, laskemoona ja varustuse täiendamisel. Soomlased kasutasid lahingutes edukalt "konesid" 4), millele venelastel polnud võrdset. Tuhanded nõukogude sõdurid külmusid 40 kraadises pakases surnuks.

Soomlaste edu jätkus ka jaanuaris. Laadoga järve põhjaranniku ja Syskyjärvi vahel piirati sisse 8. armee kaks soomusbrigaadidega tugevdatud eliitdiviisi, millest üks hävitati täielikult, teine aga jätkas piiramisrõngas vastupanu sõja lõpuni. Sama saatus tabas põhjas Nõukogude 54. diviisi, mis pääses hävingust vaid rahu sõlmimise tõttu.

Jaanuaris toimusid Nõukogude väejuhatuses ümberpaigutused ja sõjaväe ülemjuhatajaks sai K.Vorošilov. Karjala Kannasel asus vägesid juhatama marssal Timošenko, kes seni oli olnud rinde ülemjuhataja. Laadoga järve ja Jäämere vahel olev rinne anti marssal Sterni juhtida. Samaaegselt tugevdati väekoondisi kogu rinde ulatuses. Selle tulemusel jäid Leningradi, Moskva ja Volga sõjaväeringkonnad tegevväeosadest tühjaks. Neid oli veel vaid Balti riikidesse rajatud baasides. Uusi diviise Soome rindele tuli hakata vedama kaugemalt, isegi Siberist ja Kaug-Idast. See oli Nõukogude väejuhatusele üks kõige kriitilisemaid perioode kogu sõjategevuse vältel, kuna väikseimgi häire vägede kohaletoimetamisel võinuks põhjustada kogu ettevõtmise läbikukkumise.

Jaanuari lõpuks rakendati soomlaste vastu kokku 45 diviisi. Neist 25 diviisi Karjala Kannasel ja 20 diviisi idarindel. Tankide arvu suurendati 3000-ni, lennukite arv aga tõusis 1500-ni. 1. veebruaril Karjala Kannasel alanud pealetungil oli vastase jõud kahekordistunud, kuna soomlased olid oma räsitud diviise saanud täiendada vaid osaliselt. Nüüd oli jõudude suhteks: üks Nõukogude diviis soomlaste ühe pataljoni vastu. Väljastpoolt polnud abi loota, kuna Rootsi ei andnud luba Prantsuse ekspeditsioonivägede läbimarsiks. Oli täiesti mõistetav, et neis tingimustes pidi soomlaste kaitserinne Karjala Kannasel ülekaalus olevate Punaarmee üksuste tugevale survele järele andma. Märtsi algul tekkis kriitiline olukord Viiburist lääne pool, kus vastane üritas korduvalt üle tugevasti kinni külmunud Viiburi lahe ning Soome lahes olevatelt saartelt rünnata Soome mandriala.

Vahepeal olid Soome ja N. Liidu vahel alanud läbirääkimised. Nende toimumiseks tegi väga palju soome kirjanik Hella Wuolijoe, kes kasutas ära oma tutvust N. Liidu Stockholmi suursaadiku Aleksandra Kollontaiga. Samal ajal tõrjusid soomlased tagasi kõik Punaarmee ägedad rünnakud. Lõpuks oli Soome sunnitud tunnistama vaenlase ülekaalu ja 12. märtsi õhtul 1940. aastal kirjutati Moskvas alla rahuleping. 13. märtsil kell 11 päeval lõppes sõjategevus kõigil rinnetel, olles ühtekokku kestnud 105 päeva.

Sellest hoolimata olid Soome relvajõud täitnud üliraske ülesande. Peetud sõda läks ajalukku Talvesõja nime all. Täites oma kohustust kodumaa vastu kaotasid soomlased selles sõjas 24.923 inimest langenutena. Haavata sai 43.557 inimest. N. Liidu poolt avaldatud ametlikel andmetel kaotas Punaarmee Talvesõja lahingutes kokku 148.000 meest. Tegelikult arvatakse hukkunute arv ulatuvat 300.000 meheni, kuna haavatute arv oli veelgi suurem.

Sõlmitud rahulepingu kohaselt oli Soome sunnitud loovutama N. Liidule suure osa Karjalast, Viiburi, Käkisalmi ja Sortavala linna ning mereväebaasi Hankol. Pool miljonit elanikku olid sunnitud lahkuma oma kodudest ja asuma elama Soome. N. Liidule jäid ka Petsamo niklikaevandused Kirde-Soomes.

Talvesõja lahingud näitasid ilmselgelt, et Punaarmee lahinguline ettevalmistus oli 1939. aastal sedavõrd nõrk, et see ei võimaldanud nii elavjõus kui ka tehnikas ülekaalus olevatel jõududel mõjule pääseda. Punaarmee juhtide unistus "välksõjast" sakslaste eeskujul varises kokku juba sõja esimestel päevadel. Kavatsetud lühike sõjaretk, mis pidi arvestuste kohaselt hõlmama nn. "kohaliku aktsioonina" vaid Leningradi sõjaväeringkonda, kujunes tegelikult kogu riiki kurnavaks sõjaks, mis sidus suure osa N. Liidu relvajõududest.

Soome tuli sellest sõjast välja kangelasrahvana. Hinnates Talvesõda sisuliselt, jääb kehtima tõde, et ainult niisugune rahvas väärib vabadust, kes on valmis seda ka kaitsma. Soome rahvas oli valmis oma vabadust kaitsma. Kuigi rahutingimused olid karmid, säilitas Soome oma iseseisvuse ja loobus sõlmimast N. Liiduga nn. vastastikuse abistamise pakti, mis sai saatuslikuks Balti riikidele, nende hulgas ka Eestile.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 13. 09. 2005. 15:41