banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Eestlased Läänemere kaldal

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Eestlased Läänemere kaldal Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Eestlased Läänemere kaldal,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Eesti rahvas rändas oma praegusele asustusalale Soome lahe ääres umbes VIII aastatuhande keskel e.m.a. Siin said eestlased endale jääva asupaiga, kus nad kujunesid hiljem rahvuseks ja astusid ajaloolisse aega, nimetades end maarahvaks. Meist lääne pool elavad rahvad hakkasid meid kutsuma hommikupoolseiks [aesti], ehk eesti rahvaks.

Olles oma asendi tõttu ida ja lääne piirimail on Eestimaa aastatuhandeid olnud tallermaaks kahe erineva kultuuri ja tsivilisatsiooni levikualal. Kaheteistkümnendal sajandil Lääne-Euroopast ristisõdade toetusel alanud ristiusu levik Läänemere äärsetele aladele oli selleks teguriks, mis tõkestas meist ida pool asunud slaavlaste püüdlused meie maal alatiseks oma kanda kinnitada. Läänest siia jõudnud ristiusk oli see, mis eraldas eestlaste maa slaavlaste poolt hõivatud aladest. Koos ristiusuga jõudsid Eestimaale ka taani, rootsi ja teiste läänekultuuride mõjud, mis aastasadade vältel jätsid eesti kultuuri sügava jälje.
1208. aastal algas eesti rahva kangelaslik võitlus üheaegselt nii sakslastest, venelastest kui ka taanlastest sissetungijate vastu. 1346. aastal müüsid taanlased oma osa - Põhja-Eesti - Saksa ordule. Siitpeale hakkas kujunema baltisaksa ja klerikaalne ülemkiht, kes rajasid siinsetesse linnadesse küll õitsvad kaubandused, kuid käsitlesid eestlasi oma pärissorjadena.
Pärast Saksa Orduriigi lõppu 1562. aastal ründasid eestlaste, liivlaste ja lätlaste alasid korduvalt Vene, Poola ning Rootsi väed. Alistanud 1625. aastaks kogu Mandri-Eesti ja Põhja-Läti alad, moodustas Rootsi kuningas Põhja-Eestist Eestimaa kubermangu ning Lõuna-Eestist koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. Pärast Altmarki rahu sõlmimist 1629. aastal läksid kõik Eesti alad Rootsi võimu alla. Nüüd saabus pikem rahuaeg, mida rahvasuus hakati hüüdma " heaks Rootsi ajaks".
See hea Rootsi aeg kestis kuni 1700. aastani, mil algas eestlastele saatuslik Põhjasõda. Venelased, alustades Narva piiramist, rüüstasid samal ajal Virumaad, põletades külasid ning tappes ja piinates inimesi. Kuigi Rootsi kuningas Karl XII võitis Peeter I vägesid, kaldus sõjaõnn lõpuks siiski venelaste poole ja nad vallutasid Tartu ja Pärnu. Nende vallutuste ajal sai eriti rängalt kannatada Tartu, kust küüditati välja kõik linnakodanikud. Sellest sai Venemaal alguse küüditamiste traditsioon. 1710. aastal allutati Venemaale Tallinn. 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga läksid Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa Vene riigi koosseisu ja Rootsi kaotas oma valitseva positsiooni Läänemere piirkonnas. Venemaaga ühendati ka Soome.
Vallutatud aladel said mõisnikud tagasi oma valdused ja seal elanud talupoegadest sai nende pärisomand, kelle suhtes kehtestati pärisorjus, mida mõisnike poolt edaspidi pidevalt viimistleti. Ränga orjuse ja sõdadega kaasas käinud katku ning nälja tulemusel langes eestlaste arv 120-140 tuhandeni.
Aastatel 1801-1825 kärpis Vene tsaar Aleksander I baltisakslaste seniseid privileege ning 1816. aastal kehtestati Eestimaal ja 1919. aastal Liivimaal uus talurahvaseadus, millega kaotati pärisorjus. Tsaar Aleksander III [1881-1894] kuulutas üheks oma oluliseks eesmärgiks Poola, Soome ja Balti provintside venestamise. Sellega seoses kaotas balti aadel aastail 1888-1889 hulga eesõigusi. Riigikeeleks kehtestati vene keel ja balti aadlilt võeti ära õigus kohtunikke ja politseiülemaid ametisse määrata.
Kuid samal ajal oli sajanditepikkune balti parunite võimu all elamine jätnud eestlaste teadvusse veel ühe jälje. See oli tugev sakslaste vihkamine. Alateadlikult hakati balti aadlikest mõisnikke, kelle piitsa all eesti rahvas oli pidanud pikki aastasadu elama, samastama kogu saksa rahvaga.
Balti parunite 700-aastasest eestlaste orjastamisest on jutustanud meie esivanemad ja neid mälestusi on kantud edasi põlvest põlve. Seda teemat kannab suur osa ka meie folkloorist. Ärkamisajal kirus eesti talumees mõisaparunit ja laulis: "Mats alati on tubli mees, ei kummardu ta saksa ees...".
Üheksateistkümnenda sajandi keskel sai Vene impeeriumi ideoloogia nurgakiviks suurrahvusliku teooria valem, mis tugines kolmainsusel: õigeusul, isevalitsemisel ja rahvuslusel. Selle teooria järgi oli vene rahval ja vene tsaaririigil eriline ülemaailmne ülesanne: rajada "kõdunevas ja hääbuvas" Euroopas parem ja täiuslikum kord ning "päästa" hukkuv maailm. Ühendada kõik õigeusklikud kirikud Moskva alluvusse ja vabastada slaavlased võõramaisest ikkest. Tol ajal tähendas see Balti aladel vene keele kui riigikeele kasutusele võtmist kõigil haldusaladel ning tugevat survet luterlikule kirikule.
Vene tsaaririigi rahvuspoliitika põhimõtted ja suunad joonistusid üsna jõuliselt välja 19. sajandi lõpuveerandil. Selle põhiideeks oli riigialamate jaotamine etniliste ja usuliste tunnuste järgi kaheks erinevaks rühmaks. Esimese ehk põhirühma moodustasid õigeusklikud venelased, kui "kõige väärtuslikum" rahvuslik osa ehk nn. "riiklik rahvus". Teise rühma moodustasid väheväärtuslikud muulased ja võõrusulised, kes pidid vastuvaidlematult alluma tsaaririigi võimule. Sellise riikliku rahvusidee põhjal omasid venelased tunduvalt rohkem õigusi kui muulased. Ainult venelastel võis olla enesemääramisõigus ja nad pidid tundma end peremeestena riigis.
Läänemaailmale on Venemaa ja kõik sellel maal toimunu olnud alati suureks mõistatuseks. Tema poliitilise arengu prognoosimine pole olnud jõukohane ühelegi lääne poliitikule. Seda on põhjustanud asjaolu, et tegelikult oli ja on Venemaa vaid geograafiline mõiste. Teda pole olemas sellises mõttes, nagu seda on Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia jt. Euroopa riigid. Venemaa oli nii tsaaririigi ajal kui ka nõukogude perioodil vaid suur rahvaste vangla, kus vangideks olid väikerahvad, kes olid sajandeid pürginud vabanemise poole.
Seda väidet illustreerib kujukalt tsitaat väljapaistva Vene riigimehe krahv Sergei Witte [1849-1915] memuaarides, kus ta kirjutab:
"Kui keegi tahab näitlikult tutvuda Vene impeeriumi ajalooga ja osta raamatukauplusest müüdavat lühikest Vene impeeriumi ajalugu (ühes atlasega) , siis, libistanud pilgu üle kaartide, mis kujutavad Venemaa arengut Rjuriku aegadest peale, iga gümnasistki veendub, et suur Vene impeerium oma tuhandeaastase eksisteerimise kestel on tekkinud sellest, et Venemaal elavad slaavi suguharud relvajõudu ja muid vahendeid kasutades vähehaaval on endasse neelanud terve leegioni teisi rahvusi. Nii sündis Vene impeerium, mis kujutab endast konglomeraati, ja sellepärast tegelikult pole olemas Venet, vaid on ainult V e n e   i m p e e r i u m(S. Witte sõrendus.)"
Ka on Venemaal juba iidsest ajast olnud kesksel kohal müüt selle impeeriumi monoliitsusest. Nii oli see 300 aastat valitsenud Romanovite dünastia ajal, nii oli see ka 70 aastat kestnud "vabade rahvaste murdmatus liidus". Nii nagu nüüdki, toimusid selle jagamatu impeeriumi sees pidevalt käärimised ja rahutused. Kuid selle impeeriumi koosseisust väljumist taotlenud ikestatud rahvaste ebaedu üheks põhjuseks on olnud põhiliselt aga koostöö puudumine, isoleeritus, ning osalt ka informeerimatus mujal toimuva kohta.
Möödunud sajandi algul elas Vene impeeriumis 131 miljonit inimest. Neist 71 miljonit olid allasurutud väikerahvad (mittevenelased). Just vähemusrahvaste abiga tulid Venemaal võimule kommunistid, kes vihkasid tsaari venestamispoliitikat ja kellele Lenin oli peibutusena lubanud iseseisvuse. Lenini lubadused olid aga puhas pettus. Seda mõistsid varsti nii petetud väikerahvad kui ka paljud venelased ise.
Nii tsaariaegses kui ka hilisemas nõukogudeaegses ajalookäsitluses on püütud tervele maailmale tõestada, et Baltimaad on igavesest ajast igavesti olnud Vene impeeriumi ala. Balti alade "ühtesulamise" Venemaaga olevat põhjustanud juba alates muinasajast peale samasugused looduslikud tingimused ja sarnane elulaad. Vene suurvürstide pärusmaana olevat Balti alad kuulunud Vene riigi koosseisu veel ammu enne saksa ristirüütlite saabumist siia. Just venelastele, kui tsivilisatsiooni ja kultuuri toojatele võlgnevat balti rahvad oma tänu. Vene koloniaalimpeeriumile olid Baltimaad vajalikud riigipiiri nihutamiseks lääne poole. Kommunismi ekspansioonile oli Balti alade omamine samm edasi maailmavallutamise teel.
Kuid ei Peeter Suurel, kes oli Venemaa Euroopa poolele teele toonud, ega ka teistel temale järgnenud Venemaa valitsejatel ei õnnestunud eestlasi lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni mõjude haardest välja rebida ja slaavilikult idamaiste eluviiside rüppe tõmmata. Eestlaste elulaad, kombed ja kultuur olid omandanud selleks ajaks juba sügavalt tuntavad läänelikud jooned. Ka hilisem, peaaegu kahesaja aastane allumine Vene tsaaririigi elukorraldustele ei suutnud teha eestlastest, erinevalt paljudest teistest Venemaa aladel elanud väikerahvastest, vene kirjakeele ja kommete tarvitajaid ega muutnud eesti külasid ridaküladeks.
Küll on aga eestlastel juba pikki aastasadu tulnud korduvalt mõõga järele haarata, et kaitsta oma maad suure idanaabri sissetungide vastu. 1030. aastal korraldas vene suurvürst Jaroslav Tark eestlaste vastu suure sõjakäigu ja vallutas Tarbatu (Tartu) linnuse, pannes sellele nimeks Jurjev. Sellest ajast peale on venelased pidanud Tartut põliseks vene linnaks ega ole tahtnud tunnistada, et 1060. a. eestlaste vastu tehtud sõjakäigus said vene väed lüüa ja eestlased vallutasid oma alad tagasi, tungides kuni Pihkvani välja.
Alates XII sajandist olid eestlaste põhivaenlasteks novgorodlased. Viimased tegid arvukaid sõjaretki nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestisse, põletades eestlaste külasid, tappes elanikke ning viies siit kaasa naisi ja lapsi. Hiljem kujunes eestlaste ajalooliseks vaenlaseks impeeriumiks kujunenud Venemaa.
Õigusteadlane ja Eesti Vabariigi endine peaminister professor Jüri Uluots on selle kohta ühes oma 1944. aasta augustis toimunud pöördumises eesti rahva poole öelnud:
"Alates 1030-st aastast, mil slaavlased oma asustamisega Pihkva aladele jõudsid, on eestlased ida poolt tulnud sissetungijate vastu pidanud 39 sõda. Käimasolev sõda on neljakümnes. Üheksakümmend protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla rünnakute ohvriks. Nii, nagu eesti põllumehel on igal aastal tulnud võidelda umbrohuga põllul, nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu ida poolt. Ja alati on neile sissetungidele leitud põhjus. Kord on selleks olnud majanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele. Teinekord on selleks olnud maade vallutamise ja panslaavilikud "maailma päästmise" huvid. [...]"
Vene tsaaririigis toimus eestlaste harimine ja rahvustunde kasvatamine ärkamisaja kirjanike raamatute vaimus, mis rääkisid eestlaste vabadusvõitlusest oma orjastajate vastu ja aitasid suuresti kaasa nende rahvustunde ja vabaduspüüdluste kasvule ning õhutasid vihkamist sakslastest mõisaparunite vastu.
Sealjuures on jäetud aga tähele panemata üks väga oluline põhjus: kõik see, millest kirjutasid ärkamisaja kirjanikud, oli kirjutatud Vene tsaarivõimu range tsentsuuri tingimustes, mis ei lubanud öelda ega kirjutada mitte ainsatki halba sõna venelaste ja valitseva tsaarivõimu kohta. See toimus ajal, kui eestlaste tärkavat rahvustunnet püüti lämmatada venestamisega, kui koolides ei tohtinud vahetundide ajal eesti keeles rääkida, ajal mil Tartu esimesel laulupeol isegi tsaaririigi hümni laulmine eesti keeles ära keelati...
Samal ajal võis aga sakslasi kiruda ja neile "pähe anda" niipalju kui süda lustis. Tsaaririigi alluvuses elavaile eestlastele sisendati jätkuvalt, et aastasadu on nende orjastajaiks olnud vaid sakslased. Sellisest seisukohast lähtus ka tolleaegne impeeriumimeelne ajalookäsitlus ja vene ajaloolased pidasid suureks ebaõigluseks ja ülekohtuks Balti alade hõivamist Läänest tulnud vallutajate poolt.
1905. aastal puhkesid Eestis ülestõusud, mis olid suunatud eeskätt baltisaksa ülemkihi vastu. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni kinnitas Vene Ajutine Valitsus eestlastele märksa soodsama maaomavalitsuse seaduse. Samuti muudeti kubermangude struktuuri. Liivimaa kubermangu põhjapoolne osa - Pärnu-, Saare-, Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa liideti ühte senise Eestimaa kubermanguga.
printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 16. 09. 2005. 14:14