banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

EESTI OMA ANTARKTIKA SAAGA

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: EESTI OMA ANTARKTIKA SAAGA Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.EESTI OMA ANTARKTIKA SAAGA,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

EESTI OMA ANTARKTIKA SAAGA

teadus.ee tundis huvi, kuidas edeneb mõte luua Eesti oma baas Antarktikas. Väidetavalt on kõik dokumendid valitsusele esitatud. Kuid asi ei edene. Esmalt novembris 2005 saabunud vastus valitsuselt. Allpool toome ära rea tekste.

Prof Rein Vaikmäe
Tallinna Tehnikaülikool
Ehitajate tee 5
19086 Tallinn

09.11.2005 nr 2-2.3/05-06776

Lugupeetud professor Rein Vaikmäe

Tänan Teid mulle Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee esimehena saadetud kirja eest, milles pöördute minu poole võimaliku Eesti Antarktika ekspeditsiooni rahastamise küsimuses. Tegemist on vaieldamatult huvitava ja, mis seal salata, ambitsioonika ideega. Loomulikult oleks tore, kui Eestil ühena vähestest riikidest oleks Antarktika kaardil oma lipuga uurimisjaam ette näidata. Küsimus on aga ja kahjuks eelkõige selles, mis on taolise ekspeditsiooni hind, teaduslik tähtsus ja loomulikult ka märgiline väärtus. Kui alustada viimasest, tuleb paratamatult tõdeda, et oma lipp Antarktikas pole tänapäeval paraku sama tähendusega, mis tal olnuks 100 või ka 50 aastat tagasi. See, mis oli märgilise väärtusega Amundseni, Nanseni ja Scotti aegadel või siis USA – NSV Liidu Antarktika-võidujooksus, ei ole kaugeltki seda enam 21. sajandil. Samuti poleks Eesti lippu kandval tagasihoidlikul uurimislaeval aastal 2007 või 2017 enam seda geopoliitilisest tähendusest, mis oli kunagi ja on veel ka tänapäeval norrakate Gjøal. Päris kindlasti on Eesti välispoliitikas oluliselt prioriteetsemaid ja seejuures veelgi selgemat geopoliitilist sõnumit kandvaid väljundeid kui rahvusliku ekspeditsiooni saatmine Antarktikasse. Väita vastupidist, nõuab kainet ja argumenteeritud tõestamist.

Milles seisneb ikkagi karjuv vajadus just meie “rahvusliku” Antarktika-ekspeditsiooni järele? Seda eriti tänapäeva maailmas, kus teaduse subjektideks on üha enam üksikteadlased ja riigipiire ületavad teaduskollektiivid, mitte aga riigid. Küsimus, kas eestlaste jaoks on Antarktika-teaduse edendamisel ikka parimaks ja soodsaimaks võimaluseks oma rahvusliku uurimisekspeditsiooni saatmine, nõuab hoolikat läbimõtlemist. Eesti teadlaste edukas läbilöök mõne suurriigi hästirahastatud ekspeditsioonis ja selle uurimistulemusi käsitlevate eelretsenseeritavate publikatsioonide autorite seas on neile ja ka kogu eesti teadusele kaheldamatult veelgi prestiižikam saavutus kui meie piiratud võimalustega paratamatult arvestama pidav pisiekspeditsioon, mis sest et küll “rahvuslik”.

Teadupärast on Eesti ja eesti teaduse valusaimaid probleeme suutmatus teha valikuid, täpsemalt öeldes, võimalustega arvestavaid valikuid. Kui osutub, et just Antarktika-uuringud on eesti teaduse prioriteet, siis tuleb taolise ekspeditsiooni rahastamiseks otsida lahendust teaduse üldisest rahastamisskeemist, mitte aga väljastpoolt seda. Prioriteetide hulk ei saa olla lõpmatu. Alati tuleb teha valik. Kas ollakse Antarktika nimel valmis loobuma millestki muust? Kui aga näiteks Tallinna Tehnikaülikool või Tartu Ülikool otsustavad eelistada Antarktika-uuringuid mõnele oma senisele prioriteetseks kuulutatud uurimissuunale, siis on see mõlema ülikooli enda valik ja nende endi võimaluste raames tehtud valik.

Enesestmõistetavalt on eesti teadlastel jätkuvalt võimalus anda oma panus ülemaailmsetesse Antarktika-uuringutesse ka muul moel. Päris kindlasti ei piirdu see võimalus oma, nn rahvuslikku Antarktika ekspeditsiooni korraldamisega. Läbilöögivõimeliste üksikprojektide rahastamise võimalused on Eestis niigi olemas, nii Teadusfondi kaudu kui ka välisrahadest.

Lugupidamisega
Andrus Ansip


Miks peaks Eesti jätkama teadusuuringuid Antaktikas?

Enn Kaup, TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur, teinud järveuuringuid 5-s N Liidu ja 2-s Austraalia Antarktika ekspeditsioonis.

Võime tunda uhkust, et meie kaasmaalane, Saaremaal sündinud ja üle kolmandiku oma pikast elust Eestimaa leival olnud Fabian Gottlieb v Bellingshausen juhtis Vene ekspeditsiooni, mis 28. jaanuaril 1820 avastas Antarktise mandri. Eesti teadlaste tegevus Antarktikas algas rahvusvahelise geofüüsika aastaga 1957-58 ning on seni andnud üle 110 teaduspublikatsiooni, lisaks populaarteaduslikud ja ilukirjanduslikud üllitised ning dokumentaalfilmid.

Olgugi et üha sagenevad uudised kliima soojenemise ilmingutest, jääme siin Eestis ka tulevikus elama ja tegutsema põhjamaal, mille looduskeskkond on suuresti kujunenud polaaroludes. Elame üle 10 000 aasta kestnud jäävaheajal, millele vältimatult järgneb uus jääaeg. Skandinaavia jääkilp ja selle sulaveed on näiteks vorminud meie maastikke ning praegusajal toimuvad samalaadsed protsessid Antarktise rannikul.

Meie teadlased on alates baltisakslastest tänapäevani edukalt uurinud polaaralasid ka selleks, et paremini mõista Eesti looduse kujunemist ja tulevikuarenguid. Laiemalt võttes ei saa ükski loodusteadus olla edukas, piirdudes vaid ühe maa, ühe regiooni või ühe polaarala andmestikuga. Pole ju olemas üksnes Arktika või Antarktika glatsioloogiat, geomorfoloogiat, järveteadust jne. Küll on kõigil teadustel polaarkomponent. Polaaraladel käimine on äärmiselt oluline, mõistmaks Eesti looduses jääajal ja pärast jää taandumist toimunut.
Teisalt on Antarktise jääs, mandri- ja meresetetes salvestunud hindamatu info keskkonna arengust minevikus; selle selgitamine ja kaasaegsete muutuste uuringud Antarktikas on justkui kanaari lind kaevanduses, mis kuulutab ette lähitulevikus toimuvaid, inimkonnale kriitilise tähtsusega keskkonnamuutusi. Näiteks ilma aastakümneid kestnud osoonimõõtmisteta Antarktikas (neis osalesid ka Eesti spetsialistid) poleks teada saadud freoonide osoonikihti hävitavast toimest ja järsult piiratud nende kasutamist Montreali protokolliga. Siis oleks elu Maal võinud ränga hoobi saada, nüüd on väljavaade, et aastaks 2050 naaseb atmosfääri osoonisisaldus eelindustriaalsele tasemele.

Enam pole kahtlust, et selle sajandi kestel ootavad inimkonda kriitilised keskkonnamuutused. Antarktis on olulisemaid paiku, kus nende muutuste olemusest ja ulatusest lähemalt aimu saab. Kas Eesti soovib küll väikese kuid ometi arenenud riikide sekka püüdleva riigina tunda vastutust Maal juhtuva eest ning anda oma teadlaste osalemise kaudu jõukohane panus inimkonnale eksistentsiaalse tähtsusega probleemide selgitamisel ja lahendamisel? Või veename teisi ja jääme ise uskuma, et oleme väikesed ja jõuetud ning ootame, mida teiste Antarktikat uurivate riikide (nende seas on väikeriike nagu Soome, Norra, Uruguai, Uus-Meremaa, Iisrael) teadlased meile kostavad. Kas laseme käest võimaluse vahendada otsest teavet Lõunamandrist ja sealseid uurimisvõimalusi meie üliõpilastele ja kraadiõppuritele?

Eesti Antarktika Ekspeditsioon on riigi võimalusi arvestades logistiliselt kavandatud väikesemastaabilisena ja ökonoomsena: ehitatakse kuni 25 m pikkune purjede ja diiselmootori jõul liikuv ekspeditsioonilaev tosinale inimesele, mis hakkab baseeruma Hobartis, Tasmaania saarel. Rajatakse Antarktise suvel kasutatav, labori- ja eluhoonest, kumbki 25 m2, koosnev baas Rossi mere rannikul, 50 km põhja pool Itaalia suvejaama Mario Zuchelli. Laeval saab töötada kuni 6 mereuurijat ning jaama põhipersonal saab olema 6 inimest. Siin on head võimalused uuringute jätkamiseks isotoopgeokeemias ja glatsioloogias ning limnoloogias, seni eestlaste poolt Antarktises edukalt viljeldud teadusaladel. Valitud jaamapaigast paistab Mount Melbourne, Rossi mobiilse vööndi aktiivne vulkaan, mistõttu on kavas ka Rossi mere piirkonna maakoore geoloogilise ehituse, sealhulgas jääaluse ja merepõhja vulkanismi uurimine. Sellekohane pädevus on Eesti geoloogidel olemas. Merepõhja vulkanismi teema seostub plaanitavate, seni täielikult puuduvate Woodi lahe hüdrograafiliste uuringutega, milleks väikese süvisega Eesti uurimislaev väga hästi sobib. Laev võimaldab uurida Rossi mere jääkatte kujunemist, dünaamikat ja optilisi omadusi. Neis valdkondades on Eesti mereuurijate tase kõrge.

Väike laev ja jaama asukoht oaasis pakuvad häid võimalusi uurida ka Rossi mere rannalähedasi ökosüsteeme ning maismaabioloogiat, saaste globaalset levi ja palju muud. On ekslik arvata, et Antarktikas pole enam palju avastada jäänud. Näiteks Rossi mere piirkonna kohta 2001. aastal Uus-Meremaal ilmunud ülevaade loetleb suuri lünki teadmistes, mis puudutavad kõiki sealseid keskkonnakomponente ja ökosüsteeme.

Ekspeditsiooni teadusprogramm on kavandatud koosnema projektidest, mis vastavad Eesti teadusfondi kvaliteedisõela nõuetele. See kindlustab, et ekspeditsiooni teadustulemused on kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Ekspeditsioon oleks külgetõmbavaks väljakutseks noortele teadlastele ning stimuleeriks ka sellega loodusteaduste arengut Eestis. Väikese, ökonoomse ja äärmiselt keskkonnahoidliku Eesti ekspeditsiooni kulud kujunevad suhteliselt väikesteks. Laeva ehitamine ja uurimisjaama rajamine on suuremad kuluartiklid. Kokku kuluks ekspeditsiooni käivitamiseks ja esimese kolme suveperioodi läbiviimiseks vähem kui 30 miljonit krooni.

Projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon on staadiumis, kus võiks asuda selle elluviimisele. Siiski on valitsus kõhelnud projekti rahastamist alustama, seda vaatamata rühma meie väljapaistvate teadlaste (ülikoolide rektorid, akadeemikud, jt) selgele toetusele. Kui otsus tuleks lähitulevikus, oleks Eestil võimalus alustada Antarktika uuringuid rahvusvahelise polaaraasta 2007--2008 raames, mis eriliselt soodustaks rahvusvahelise koostöö võimalusi.

Otsus peab olema ühene

Kalle Olli, Tartu Ülikooli botaanika õppetooli vanemteadur:

Ilmselt ei ole kedagi, kes planeeritavat Eesti Antarktika programmi teaduslikel alustel ebasobivaks või -soovitavaks peab. Teaduslikult ja logistiliselt on programm hästi paigas. On selge, et riigina ei suuda Eesti polaaruuringutes esimest viiulit mängida. Suuremaid polaar-uurimislaevu ehitavad ka rikkamad Euroopa riigid ühiselt. Eesti osa Antarktika programmis on oskuslikult nähtud nn. nišiteadusena -- panustades odavamatele, kuid elegantsetele tehnilistele lahendustele (mootor-purjekas) ja erialadele kus meil on tugev kompetents. Programmi raames asetleidvaid võimalikke konkreetseid teadusprojekte on hetkel võimatu hinnata. Siin on tegemist klassikalise mereuuringute dilemmaga: selleks, et laeva saada, peavad olema head projektid. Selleks, et projekt edukalt konkursi läbiks, on laeva vaja. Eesti hetkeolukorda arvestades peab siiski infrastruktuuri enne looma. Olen kindel, et see stimuleerib ambitsioonikate projektide buumi Eesti teadlaskonna poolt.
Küsimus ühiskonna tasemel on ikka kulutuste otstarbekuses. Praktikas kasutatavatest kriteeriumidest teaduse rahastamisel on üks olulisemaid -- kas just see rahaeraldis toodab parimat võimalikku tulemust, või on raha eraldamine muule projektile teaduse üldise edenemise seisukohalt efektiivsem ja raha seega kasulikumalt kasutatud. Alati asetub raha efektiivse kasutamise kõrvale ka teine kriteerium -- poliitilised eelistused ja prioriteedid.
Kaldun arvama, et Eesti Antarktika programmi käimalükkamise eelarve suurune rahasüst (suurusjärgus kolmandik Eesti Teadusfondi aasta eelarvest) teistele teadusprojektidele oleks puht efektiivsust silmas pidades parem raha kulutamise viis. Samas, Eesti Antarktika programm ei olegi esitletud kui kitsalt teaduslikku projekti. Me räägime riigi maine, usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse tõstmise heast võimalusest, millega kaasneb ka teaduslik tulem. Ja sellises võtmes -- juba suhteliselt odavast võimalusest. Selliseid uudiseid jälgivad hoolega välismaised projektikoordinaatorid, ametniku ja teadusjuhid. Ning nende sõnal ja arvamusel on ühiskonnas kaalu, seda arvestatakse otsuste tegemisel ja suhtumiste kujundamisel. Lisandub kultuurilooline aspekt -- Antarktika uurimise traditsiooni hääbumine ei oleks ilmselt riigi huvides. Lõpuks on see meie valitud poliitikute otsustada, kas rohujuure tasandilt ulatatud võimalust kasutada. Kurvaks teeb, et seni praktiseeritud otsustamatus tähendab sisuliselt eitavat otsust. Venitamine murendab algatajate entusiasmi ja vähendab aasta-aastalt veel Nõukogude ajast säilinud Antarktika kompetentsi. Otsus peab olema ühene. Poolikud lahendid, või õigemini otsuse edasilükkamine mõnemiljoniliste aastaeelarvetega on pigem näide ebaefektiivsusest ja hind, mida maksame otsustusvõimetuse eest. Oluline on mõista, et poolik või halvasti rahastatud programm pigem kahjustab kui parandab Eesti mainet.

Eesti teadusekspeditsioon Antarktikasse -- poolt ja ...

Edgar Karofeld, Tartu Ülikooli rakendusökoloogia õppetooli vanemteadur:

Eestist pärit uurijatel on suuri teeneid polaaralade avastamisel ja uurimisel. Seda juba alustades Kalevipojast, kes soovis reisida maailma otsa kuni Bellingshauseni, Krusensterni, Tolli, Baeri, Mittendorfi, Kotzebue ja mitmete-mitmete teisteni (kas teate näiteks mõnd Lätist, Leedust või Soomest pärit maailmakuulsat polaaruurijat?) ning meie kaasaegseteni, kelle hindamatuid teadmisi polaaralade alal kasutavad praegu välismaised uurimisekspeditsioonid. Nõukogude ajal olid Eesti teadlased polaaruuringutes olulisel kohal ning nad on teinud olulisi samme polaaralade mõistmisel.
Nüüd oleme küpsed, tulemaks välja plaaniga korraldada iseseisev Antarktika ekspeditsioon, kuid plaan on põrkunud nii konstruktiivse kriitika kui materdamisega. Et miks meie Antarktikasse, kas siis mujale raha ei ole panna? Teadlased peavad tihti vastama sellistele küsimustele, kuid mõelgem, et vaid veidi enam kui sada aastat tagasi peeti elektri ja selle kasutamisvõimaluste uurijaid veidrikeks ning vendade Wrightide esimesest lennukatsest kuni inimese Kuule jõudmiseni möödus vaid kaks inimpõlve. Seega teadlased mõtlevad ikka kiiremini ja kaugemale, ja sageli nende püüdlusi ei mõisteta -- et mis sellest kasu võib saada? Kuid kes tahaks praegu elada elektri või SAT-TV-ta?
Kuid mida Antarktika uurimine meile anda võiks? Et kliimamuutused avalduvad eelkõige polaaraladel ja just nende mõõdukamates piirkondades (pole suurt vahet, kas lõunapoolusel on külma 80 või 70 kraadi), kus ka mõnekraadine temperatuurimuutus võib suuri muutusi esile kutsuda. Väikese ekspeditsiooniga peab asjale lähenema teisiti kui suurtega, "asja" saab uurida lähemalt ja ehk just see võimaldab tuvastada ka väiksemad muutused ökosüsteemides, mis on suurte, globaalsete muutuste esmaseks signaaliks. Et ka Eesti asub kliimamuutustele tundlikus piirkonnas, siis võib selline teadmine osutuda meile eluliselt tähtsaks. Kas see ekspeditsioon on kallis? Ühe inimese või ettevõtte jaoks kindlasti. Kuid mitte hästi toimiva riigi jaoks, kelle üheks eesmärgiks on haritus ja teadusmahukas väiketootmine.
Projekti käivitamiseks vajalik raha tuleks vaid osaliselt riigilt, suur osa aga (rahvusvahelistelt) teadusorganisatsioonidelt konkursi korras (mis eeldab uuringute kõrget kvaliteeti ja aktuaalsust). Ja tegelikult on see vajalik summa ju väike isegi võrreldes riigi viljasalvest või rapsiõlitehasest kadunud rahaga. Kindlasti oleks see Eestile märksa parem ja tunduvalt odav reklaam kui märk "Tere tulemast Eestisse". On hea, kui meil on inimesi, kes suudavad nihutada meie teadmiste piire ja seda ka neile endale karmides tingimustes ning midagi sisse toomata.
Ja küllap oleks meilgi meeldiv lugeda uudiseid meie teadlaste töödest ja avastustest Antarktikas ning teada, et see on minu riik ja selle taga on ka minu toetus.

Eesti Antarktika-ekspeditsiooni lühitutvustus ja senine areng (seisuga 16.08.2005).

Mart Saarso, Enn Kaup, MTÜ Eesti Antarktika Ekspeditsioonid

Maakera atmosfääri, maailmaookeani ja polaaralade, eeskätt Antarktika, uurimine ja kaitse omavad globaalse kliima kujunemise ning meie planeedi elukeskkonna säilimise seisukohalt võrdselt suurt tähendust Maa kõigi riikide ja rahvaste jaoks, sõltumata nende suurusest. Kliima ja keskkond on inimeksistentsi säilimiseks primaarse tähtsusega loodusvarad. Sellest tulenevalt on igal riigil ja rahval moraalne kohustus anda oma suurusele proportsionaalselt vastav panus rahvusvahelisse koostöösse nimetatud valdkondades, tagamaks kliima- ja keskkonnajulgeolek ka tulevastele põlvkondadele.
Taasiseseisvumisele järgnenud aastate vältel pole Eestil mõistetavalt jätkunud ressursse vajaliku panuse osutamiseks. Ometigi saame siin tugineda varasematest aegadest pärit märkimisväärsele pagasile nii polaar- kui mereuuringute vallas.
Rääkides uurimisreisidest ookeanidele ja polaaraladele, tuleb alustada siinsete baltisakslaste hulgast võrsunud meremeestest ja maadeuurijatest. Piirdugem siinkohal vaid Venemaa esimese ümbermaailmareisi juhi Adam Johann von Krusensterni, Antarktika tõenäolise avastaja Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ja maailma tunnustatuimate polaaruurijate hulka kuuluva Eduard von Tolli nimede mainimisega.
Pärast Teist Maailmasõda hoogustunud Antarktika uurimisest võttis Nõukogude okupatsiooni tingimustes osa terve rida Eesti teadlasi ning ka teiste ametite esindajaid. Saadud on olulisi teaduslikke tulemusi geoloogia ja geofüüsika, meteoroloogia ja mesosfääri pilvede, botaanika, limnoloogia ja hüdroloogia, isotoop-geokeemia ja glatsioloogia ning arstiteaduse ja rahvusvahelise õiguse alal. Vastav publikatsioonide loetelu sisaldab üle 100 teadusliku ning umbes 30 populaarteaduslikku ja ka belletristlikku nimetust. Antarktikas viibisid Juhan Smuul, Mati Kask ja Andres Sööt, kelle töö tulemusena valmisid rahvusvahelist tunnustust leidnud “Jäine raamat” ning dokumentaalfilmid “Jääriik” ja “Enderby valge maa”.
Märkimisväärne oli ka Eesti teadlaste panus maailmamere uuringute vallas. 1980-ndatel aastatel toimunud Eesti NSV Teaduste Akadeemia uurimislaeva Arnold Veimer ekspeditsioonid Atlandi ookeanile paistsid tänu laeva heale tehnilisele varustatusele ning läbimõeldud uurimisprogrammidele silma efektiivsuse ja arvestatavate teaduslike tulemuste poolest, eeskätt merefüüsika vallas.
Kokkuvõttes võib väita, et Antarktika ja maailmaookeani uurimises on Eestis olemas pikaajaline kogemus, kompetents ja traditsioon. Need kaks uurimisvaldkonda on pikka aega olnud osa meie kultuurimaastikust.
Taasiseseisvumisele järgnenud aja jooksul on riigis toimunud kiired ja põhjalikud muutused, mille üle võib õigusega uhke olla. Eesti pürgib arenenud riikide hulka ja ei ole raske märgata, et heatahtlik suhtumine meisse kui abi vajavasse vaesesse sugulasse on asendunud eluterve konkurentsiga, seda nii majanduses kui ka kõigis muudes valdkondades. Sõltuvalt sellest, millisena soovime näha 21. sajandi Eestit, tuleb teha kaugele ulatuvaid otsuseid. Eelöeldut arvestades ja eeldades, et tahame globaalsetes kliima- ja keskkonnaküsimustes kaasa rääkida arenenud mereriigina, oleks põhjendatud sammuks maailmaookeani ja polaaralade uurimise taastamine, nüüd juba oma lipu all.
Kaasaegse tehnika arengu tulemusena ei ole ookeani ja polaaralade uurimise vältimatuks eelduseks piltlikult öeldes tuumajäälõhkujad ja rasketransportlennukid. Tänapäevane uurimisaparatuur on väikesemõõtmeline, kerge ja energiasäästlik ning seetõttu kasutatav vägagi väikestel ja ökonoomsetel laevadel. Sugugi erandlik ei ole valdavalt purjede jõul liikuvate jahtlaevade kasutamine uurimislaevadena, mis on keskkonda ja raha enim säästev võimalus ning Eesti jaoks kindlasti sobivaim nii majanduslikus kui ka imagoloogilises plaanis.
Tänu Antarktika lepingule on Antarktika kujunenud sisuliselt maailma suurimaks looduskaitsealaks, kus toimub kõige tihedam rahvusvaheline teaduslik koostöö. Antarktika on oma looduslike tingimuste ja mõju poolest planeedi kliimale ainulaadne. Mitmed Antarktikas toimuvad looduslikud protsessid mõjutavad põhjalikult Maa atmosfääri ja maailmamerd. Kui võrrelda meie planeeti hiiglasliku mootoriga, siis Antarktika koos pidevas liikumises oleva maailmaookeaniga moodustab selle mootori jahutussüsteemi. Teisalt avalduvad inimkonna jaoks olulised globaalse keskkonna muutused Antarktikas sageli varem ja reljeefsemalt kui mujal. See on maailmajagu, mis peidab endas väljakutseid nii tänastele kui ka homsetele uurijatele ning on seetõttu globaalse keskkonnateaduse tähtsaimaks areeniks.
Antarktika leping sõlmiti 1959.a Washingtonis ning ratifitseeriti 1961.a Lepinguga külmutati seitsme riigi territoriaalsed nõudmised kontinendi erinevatele osadele ning kuulutati kõik territooriumid ning jääliustikud lõunapool 60. lõunalaiust piirkonnaks, kus on keelatud igasugune militaartegevus ning mis on tähtajatult määratud rahuotstarbeliste teadusuuringute ja rahvusvahelise teaduskoostöö objektiks. Antarktika lepingu juurde kuuluv Keskkonnakaitse protokoll, mis kehtestas lepingualusel territooriumil üliranged keskkonnakaitse reeglid, sõlmiti Madridis 1991.a ja jõustus 1998.a Antarktika leping koos Madridi protokolli ning muude kehtivate meetmetega moodustavad nn. Antarktika lepingu süsteemi, mis on aluseks Antarktika rahvusvahelisele haldamisele, mida teostavad konsultatiivsed lepingupooled igal aastal toimuva Antarktika lepingu konsultatiivkohtumise kaudu. Konsultatiivse lepingupoole staatuse ja seega hääleõiguse Antarktika lepingu süsteemis saab endale taotleda riik, kes on näidanud üles huvi Antarktikas tegutsemiseks, avades seal oma uurimisjaama või lähetades ekspeditsioone. Igal konsultatiivsel lepingupoolel on lepingu süsteemis üks hääl. Pärast konsultatiivse staatuse omistamist Ukrainale juunis 2004, on hääleõiguslike riikide arv 28.

Eesti Vabariik liitus 45. riigina (24. riigina Euroopas) Antarktika lepinguga 17. mail 2001.a. Samaaegselt valmis Eesti polaaruurijatest koosneva initsiatiivgrupi ja Välisministeeriumi koostöös projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon, mis kätkeb endas rahvusliku Antarktika uurimisprogrammi loomise esimese kuueaastase tsükli. Projekti eesmärgid on sõnastatud järgmiselt:

Panna alus rahvuslikule Antarktika uurimisprogrammile ning regulaarsetele Eesti Antarktika Ekspeditsioonidele, luues seeläbi Eesti Vabariigile võimaluse Antarktika lepingu konsultatiivse lepingupoole staatuse taotlemiseks.

Täiendavalt on projekti eesmärkideks ja taotlusteks:

1. Säilitada ja edendada Eesti aastakümnete pikkust Antarktika uurimise traditsiooni,
2. Luua täiendavaid võimalusi Eesti teaduse arenguks ning rahvusvahelise aktsepteerituse tõstmiseks,
3. Luua vajalik infrastruktuur, mis annab uued võimalused rahvusvaheliseks teaduslikuks koostööks, suurendades sel moel Eesti rolli rahvusvahelistes teadusprojektides,
4. Demonstreerida rahvusvahelisele üldsusele Eesti suhtumist ja soovi kaasa rääkida globaalset kliimat ja keskkonda puudutavates küsimustes,
5. Tõsta Eesti kui kaasaegse ja edumeelse riigi mainet,
6. Propageerida globaalse keskkonna kaitset ja loodushoidu eestlaste seas ning selgitada selle vältimatut vajadust Antarktika kui Maa puhtaima piirkonna näite varal,
7. Tutvustada planeedi lõunapoolseimat maailmajagu, selle loodust ning keskkonnakaitse ranget reeglistikku eestlastele ( potentsiaalsetele lõunamandri turistidele nende seas), kasutades erinevaid meediakanaleid,
8. Avaldada esimese ekspeditsiooni lõppedes reisiraamat ja dokumentaalfilm ning toota õppefilm Antarktikast kasutamiseks koolides,
9. Tugevdada Eesti osalemisega Antarktika uurimises Antarktika lepingu süsteemi ning rahvusvahelist koostööd lõunapolaarpiirkonnas.

Juulis 2001 Venemaal, Sankt Peterburis toimunud XXIV konsultatiivkohtumisel esindas Eestit üheliikmeline delegatsioon, kellele sai osaks märkimisväärne tähelepanu ning üldine toetus. Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Itaalia, Jaapani, Soome, Tšehhi, Ukraina, Uus-Meremaa, Venemaa ja Ühendatud Kuningriigi delegatsioonide poolt tehti pakkumised võimalikuks tulevaseks koostööks.

19. märtsil 2002 peeti Välisministeeriumis Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute komitee koosolek projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon arutamiseks. Samuti toimus komitee koosseisu laiendamine. Otsustati projekti edasi arendada ning moodustada mittetulundusühing, mille ülesandeks on tagada ekspeditsiooni tehniline ettevalmistamine ja logistika tagamine. Teadusprogrammi koordinaatoriks määrati Dr. Enn Kaup ning projekti kui terviku eest vastutavaks Mart Saarso. Otsustati kavandatavast ettevõtmisest teavitada Eesti avalikkust ning Antarktika lepingu kõiki liikmesriike.

XXV Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisele, mis toimus 10.-20. septembril 2002 Varssavis, esitas Välisministeerium informatsioonilise dokumendi IP-12, mida kohtumisel tutvustas kaheliikmeline delegatsioon. Nimetatud dokument andis lühikese ülevaate Eesti Antarktika Ekspeditsiooni projektist ning sai positiivse hinnangu kõigilt lepingupoolte delegatsioonidelt, mis on fikseeritud kohtumise lõpparuandes.

Jaanuaris 2003 töötas Antarktikas tänu Itaalia ja Uus-Meremaa Antarktika Programmide abile Eesti Antarktika Ekspeditsiooni esindaja, Välisministeeriumi nõunik Mart Saarso. Teostati tulevase töörajooni rekognostseering ning valiti välja tulevase polaarjaama asukoht Victoria maal, Woodi lahe rannikuoaasis koordinaatidega φ= 74º 21.6’ S λ=165º 07.8’ E.

14. märtsil 2003 asutati mittetulundusühing Eesti Antarktika Ekspeditsioonid, mis on loodud spetsiaalselt rahvuslike Antarktika ekspeditsioonide logistika tagamiseks. Organisatsioon juhindub põhikirja järgi Välisministeeriumi ja Eesti TA Polaaruuringute Komitee soovitustest.

10. aprillil 2003 toimus Välisministeeriumis Eesti Antarktika Ekspeditsiooni esimene töönõupidamine, milles osalesid Polaaruuringute Komitee liikmed ning Eesti teadusasutuste esindajad. Arutusel oli projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon tehniline teostus ning teadusprogramm.

9.–20. juunil 2003 Madridis toimunud XXVI Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisel esindas Eestit viieliikmeline delegatsioon, kes esitas kohtumisele ülevaate planeeritud polaarjaama rajamisest ning kavatsetavatest maismaa- ja mereuuringutest Rossi mere piirkonnas. Saavutati lepingupoolte nõusolek Eesti tulevase uurimisjaama asukoha suhtes, moodustati Eesti poolt juhitav mitteformaalne riikidevaheline kontaktgrupp ning tervitati Eesti kavatsusi. Rõhutati vajadust Eesti liitumiseks Madridi protokolliga.

2004.a. riigieelarvest taotles Välisministeerium Eesti Antarktika Ekspeditsiooni ettevalmistusteks 6,075 miljonit krooni. Küsimus oli eraldi arutusel valitsuskabineti istungil 18. septembril 2003 ning võimalust rahastamiseks ei leitud. Protokolliti vajadus saada Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht nimetatud projekti suhtes, sealhulgas selle rahastamise küsimuses. Samas väljendas peaminister Juhan Parts projektile põhimõttelist toetust ning viitas vajadusele saavutada laiem kõlapind, eriti teadlaskonna hulgas.

5. aprillil 2004 oli projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon arutusel Riigikogu väliskomisjonis. Senisest arengust ja tulevikuväljavaadetest andsid ülevaate Välisministeeriumi nõunik Mart Saarso ja Geoloogia Instituudi vanemteadur Enn Kaup. Komisjon andis projektile kui välispoliitiliselt olulisele algatusele positiivse hinnangu ning lubas seda arvestada Välisministeeriumi 2005.a. eelarve menetlemise käigus.

10. mail 2004 edastas Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee peaministrile ja Vabariigi Valitsusele pöördumise, milles väljendati muret projekti saatuse pärast ning peeti vajalikuks leida võimalus riigipoolse rahastamise leidmiseks veel 2004. aastal. Pöördumisele on alla kirjutanud 12 inimest, nende hulgas TA president, TÜ rektor TTÜ rektor ja kokku 5 akadeemikut. Riigisekretär Heiki Looti resolutsiooniga suunati pöördumine vastamiseks välisminister Kristiina Ojulandile. Kuna pöördumise sisuks on rahastamistaotlus, ületab see välisministri pädevuse ning lahenduse saab leida Vabariigi Valitsus.

20. mail 2004 võttis Vabariigi Valitsus vastu otsuse liituda Antarktika lepingu Keskkonnakaitse protokolliga (Madridi protokoll) ning esitada vastav eelnõu Riigikogule pärast protokolli rakendusseaduse eelnõu heakskiitmist. Rakendusseaduse eelnõu väljatöötamiseks on Keskkonnaministeeriumi juures loomisel asjakohane komisjon.

Mais-juunis 2004 Kaplinnas toimunud XXVII Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisel esindas Eestit kolmeliikmeline delegatsioon. Kohtumisel tõstatus planeeritava uurimisjaama keskkonnamõjude hinnang. Delegatsioonil tuli kaitsta eelmisel konsultatiivkohtumisel saavutatud positsioone ning esitada vastuargumente Eesti tulevase polaarjaama asukohavalikut mitte pooldavate huvigruppide avaldustele. Saavutati kokkulepe diskussiooni jätkamiseks konsultatiivkohtumiste vahelisel perioodil. Sellega seoses sai selgeks vajadus lähetada tulevase uurimisjaama asukohta eelekspeditsioon, kelle ülesandeks on koguda maksimaalne hulk informatsiooni kõikehõlmava keskkonnamõjude hinnangu esitamiseks teistele lepingupooltele.

3. juunil 2004 toimunud valitsuskabineti nõupidamisel teavitas minister Kristiina Ojuland valitsust Välisministeeriumi kavast liituda COMNAP-iga (Council of Managers of National Antarctic Programs). Välisministri informatsioon võeti teadmiseks.

7. juunil 2004 välisministrile saadetud kirjas, teatas minister Toivo Maimets, et Haridus- ja Teadusministeerium peab projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon oluliseks riigi maine kujundamisel ning projekti rahastamist läbi Välisministeeriumi eelarve põhjendatuks.

Järgmiseks oluliseks sammuks rahvusvahelisel areenil on Välisministeeriumi liitumine COMNAP-iga (Council of Managers of National Antarctic Programs). Sellega loome endale vaba juurdepääsu Antarktika operatsioonide logistika rahvusvahelisele koordineerimisele ning suurendame märgatavalt oma usaldusväärsust partnerite silmis. 2004.a. juuli viimasel nädalal Bremenis toimunud COMNAP-i aastakoosolekule oli Eesti esindaja erandkorras kutsutud osalema kogu üritusel täies ulatuses. Kuna tegemist on n.ö. “suletud klubiga”, tuli seda võimalust vääriliselt hinnata ja kasutada. Aastakoosolek kiitis üksmeelselt heaks Välisministeeriumi liitumise COMNAP-iga, seades täisliikmeks saamise tingimuseks Eesti liitumise Madridi protokolliga.

Käesolevaks ajaks on projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon areng jõudnud etappi, kus ilma rahaliste vahenditeta pole võimalik olulisi samme astuda. Eelläbirääkimised nii ekspeditsioonilaeva kui ka polaarjaama hoonete ehitamiseks on peetud. Töötatakse tulevaste uurimisprogrammide kallal, valmimas on varustuse detailsed nimekirjad ning toimub tihe koostöö arendus teiste riikide, eeskätt meie peamiste partnerite Austraalia, Itaalia, Soome, USA ja Uus-Meremaa Antarktika programmidega. Eriti teravaks probleemiks on võimalikult kiiresti leida võimalus varem mainitud eelekspeditsiooni kiireks lähetamiseks tulevase polaarjaama asukohta. Raha puudumise tõttu tuli see, algselt 2005.a. jaanuariks planeeritud ettevõtmine edasi lükata.

Eelkirjutatut kokku võttes on Eesti Vabariigil avanenud reaalne võimalus kaasa rääkida kogu inimkonda puudutavas küsimusteringis ning panna maksma oma seisukoht jätkuvalt eskaleeruvas globaalse kliima- ja keskkonnaproblemaatikas. Olgu rõhutatud, et tegemist on sisepoliitiliselt neutraalse valdkonnaga, mis teenib kogu inimkonna huve. Olles väikseim Antarktika lepinguga liitunud riikidest on Eesti teenitult saanud üldise tähelepanu ja poolehoiu osaliseks, mis ei tähenda aga enamat kui vaid võimalust tõestada end globaalküsimuste lahendamisel.

Kuna projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon teenib Eesti rahvuslikke huve nii kultuurilises, geopoliitilises kui ka kliima- ja keskkonnajulgeolekulises plaanis, oleks selle rahastamine riiklikest vahenditest igati mõistlik ja põhjendatud. See oleks riiklik investeering, mis on suunatud tulevikku, garanteerimaks elukeskkonna säilimise tulevastele põlvkondadele. Samas on läbi ajaloo olnud uurimisreiside toetajateks missioonitundega ettevõtjad ja üksikisikud, kelle panusele kaasaegses Eestis on põhjust loota. Ühiste jõududega võime ära teha suuremaid asju kui kunagi unistada oleme julgenud.

Kiri peaminister Juhan Partsile

Eesti Vabariigi Valitsus
10. mai 2004

Lugupeetud härra peaminister,

Möödunud aasta 18. septembril oli valitsuskabineti istungil arutusel Eesti Antarktika ekspeditsiooni korraldamine, kuid kahjuks jäi see Eesti teadus- ja kultuurimaastikku rikastanud traditsioon 2004.a. riigieelarvest välja, vaatamata rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti polaaruurijate toetusele. Allakirjutanud tunnevad tõsist muret Eesti Antarktika Ekspeditsiooni saatuse üle, sest see projekt pole kujunenud tühja koha peale. Eesti kompetentseim asjakohaste ekspertide kogu, Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee, on projektiga tegelenud pikka aega ja selle põhjendused heaks kiitnud. Veelgi enam, ka rahvusvahelistel Antarktika lepingu süsteemi konsultatiivkohtumistel (Sankt Peterburis 2001, Varssavis 2002 ja Madridis 2003) on Eesti Antarktika Ekspeditsiooni ja rahvusliku programmi idee leidnud märkimisväärset toetust ja koostööpakkumisi paljudelt riikidelt.

Juhime veelkord tähelepanu asjaoludele, mis toetavad kõnealuse ekspeditsiooni ja programmi otstarbekust. Eesti Antarktika uuringute traditsioon ja senised tulemused lubavad kinnitada, et suudame ka edaspidi anda olulise panuse rahvusvahelisse polaarteadusesse ja selle kaudu integreeruda inimkonna ees seisvate aktuaalsete probleemide lahendamisse. Tahet ja valmisolekut nende probleemide lahendamisse panustada kinnitavad ka Eesti riigi poolt ratifitseeritud rahvusvahelised konventsioonid ja nendest tulenevad kohustused (Kliimamuutuste raamkonventsioon, Bioloogilise mitmekesisuse kaitse konventsioon). Eesti Vabariik on liitunud Antarktika lepinguga (17. mai 2001), mis annab võimaluse võrdväärselt teiste lepinguosaliste riikidega (neid on 45, sh Euroopast 24) lülituda teaduspoliitiliselt prioriteetsete globaalsete kliima- ja keskkonnauuringute rahvusvahelisse võrgustikku eeldusel, et suudame ellu kutsuda meie rahvuslikest huvidest lähtuva programmi. 2003.a. suvel Teravmägedel toimunud rahvusvahelisel teaduspoliitika konverentsil “Kliimamuutuste uuringud Arktikas” rõhutas Euroopa Ühtse Teadusruumi loomise kontekstis mõlema poolkera polaaraladel toimuvate globaalsete kliima- ja keskkonnauuringute prioriteetsust Euroopa teaduspoliitika jaoks ka Euroopa Komisjoni teadusvolinik Philippe Busquin.

Rõhutame ka seda, et maailmas on vähe uurimata alasid, mis võiksid pakkuda esmaavastamist. Antarktika on üks neist, eriti kavandatava ekspeditsiooni sihtala Rossi mere piirkonnas. Eesti Antarktika ekspeditsiooni ja rahvusliku programmi kaudu saame rahvusvahelisele üldsusele demonstreerida Eesti positiivset suhtumist, soovi ja võimekust konstruktiivselt kaasa rääkida globaalset kliimat ja keskkonda puudutavates küsimustes ning ühes sellega kinnitada Eesti kui edumeelse riigi mainet. Ühtlasi loome uusi võimalusi Eesti teaduse arenguks ja selle rahvusvahelise tuntuse tõstmiseks ning mis on eriti tähtis, anname meie noortele teadlastele veel ühe võimaluse aktiivselt tegutseda maailma probleemide lahendamisel.

Leiame, et Eesti Antarktika Ekspeditsiooni osaline rahastamine 2004. aasta riigieelarve lisalaekumistest või valitsuse reservfondist on põhjendatud ning selle logistiline ja tehniline osa ei pea olema seotud teadustegevuseks ette nähtud vahenditega. Kuna vastavalt rahvusvaheliselt välja kujunenud praktikale tegelevad Antarktika programmidega kui eksterritoriaalsete operatsioonidega peamiselt välisministeeriumid, siis ka meil peab kandev osa tegevusest toimuma Välisministeeriumi kaudu, kellele tuleb anda selged ülesanded antud valdkonnas tegutsemiseks ning vastavad rahalised vahendid nende täitmiseks.

Loodame, et Vabariigi Valitsus suhtub mõistvalt nii nendesse ülesannetesse, mida Eesti riik meie arvates peab täitma globaalsete keskkonnauuringute vallas kui ka vajadusse säilitada ja edendada meie pikaajalisi polaaruuringute traditsioone ning leiab lahenduse Eesti Antarktika Ekspeditsiooni rahastamisprobleemidele veel käesoleval aastal.

Allkirjad:

Jüri Martin
Jüri Lember
Anto Raukas
Tarmo Kõuts
Jüri Engelbrecht
Mati Jostov
Andres Keevallik
Enn Kaup
Jaak Aaviksoo
Jaan Einasto
Jaan-Mati Punning
Rein Vaikmäe

Kiri peaminister Andrus Ansipile

Peaminister hr. Andrus Ansip
Stenbocki maja
15161 Tallinn
16. august 2005

Austatud härra peaminister,

10. mail 2004 lähetasime toonasele peaministrile ja Vabariigi Valitsusele pöördumise, milles taotlesime lahendust projekti Eesti Antarktika Ekspedisioon rahastamisprobleemidele. Pöördumisele kirjutas alla 12 autoriteetset inimest Eesti teadlaskonnast, nendest hulgas TÜ ja TTÜ rektorid ning viis Eesti TA liiget. Kahjuks ei ole me oma pöördumisele tänaseni ametlikku vastust saanud.

Loodame, et praegune Vabariigi Valitsus on nõus selle teema oma istungil arutusele võtma ning projekti rahastamise probleemid lahendama.

Käesoleva kirja lisadena lähetame Teile koopiad järgmistest dokumentidest: mainitud pöördumise koopia koos toonase kaaskirja ning riigisekretär Heiki Looti resolutsiooniga, projekti lühiülevaate, eelarve, väljavõtte Riigikogu väliskomisjoni istungi protokollist, Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoha ja välisminister Kristiina Ojulandi vastuse riigisekretär Heiki Looti resolutsioonile. Samuti olgu mainitud, et 16. oktoobril 2004 kiitis Välisministeeriumi Poliitika planeerimise koosolek projekti heaks ning pidas vajalikuks selle rahastamist riiklikest vahenditest sihtotstarbeliselt Välisministeeriumi eelarve kaudu.

Kuna rahvusvahelise Antarktika lepingu süsteemi reeglite järgi tuleb uue polaarjaama rajamiseks viia läbi kõikehõlmav keskkonnamõjude hinndamine, on tekkinud tungiv vajadus lähetada tulevase jaama asukohta neljaliikmeline ekspeditsioon 2006. a. jaanuaris. Selle ettevõtmise kogumaksumus on 2 miljonit krooni, mida vajame hiljemalt septembris 2005. Kui see ei õnnestu, võime kaotada oma senise väga hea positsiooni Antarktika lepingu süsteemis, milles osalemine annab Eestile ühena otsustajatest võimaluse kaasa rääkida globaalse kliima- ja keskkonnajulgeoleku küsimustes.

Käesoleva aasta 22. juuniks oli planeeritud TA Polaaruuringute Komitee esindajate kohtumine Teiega kõnealuse küsimuse arutamiseks. Kahjuks teatas Teie nõunik hr. Kaur Sarv kohtumise ärajäämisest kaks tundi enne planeeritud algust. Sellega seoses taotleme jätkuvalt Teiega kohtumist esimesel võimalusel, et saaksime anda ammendava ülevaate olukorrast ja selle tegelikust tähendusest Eesti Vabariigile ning leida ühiselt lahenduse.

Teemat puudutavatele küsimustele vastavad meelsasti projekti juht Mart Saarso (tel. 5 22 85 13, elektronpost: mart.saarso@vm.ee) ning Polaaruuringute Komitee teadussekretär Dr. Enn Kaup (tel. 5 12 96 52, elektronpost: kaup@gi.ee .

Lugupidamisega
Rein Vaikmäe

TA Polaaruuringute Komitee esimees
Estonia pst.7
10143 Tallinn
Tel.: 50 22 816
e-post: rein.vaikmae@gi.ee

Teaduslikke ambitsioone on mitmeid

Martin Jaško, valitsuse meedianõunik

"Eesti Antarktika-ekspeditsiooni sarnaseid teaduslikke ambitsioone on väga mitmeid. Käesoleva aasta augusti keskpaigas pöördus TA Polaaruuringute Komitee valitsuse poole palvega ettevõtmist rahaliselt toetada. Vastus kõnealusele pöördumisele on peaministri büroos koostamisel ning peaks valmima lähipäevil. Projekti eesvedajatel tuleb siiski teadvustada, et riigil ei pruugi alati olla võimalusi kõigi sarnasete ideedega kaasa minna. Rahvuslikud ekspeditsioonid on üldjuhul väga kulukad ettevõtmised ning jõukohased enamasti vaid rikastele riikidele.

Antarktika-ekspeditsiooni ja teiste analoogsete projektide puhul tuleb meeles pidada, et tänapäeval pole teaduse subjektid mitte riigid, vaid teadlased ja teaduskollektiivid. Kas eestlaste jaoks on Antarktika-teaduse edendamisel parimaks võimaluseks just oma rahvusliku uurimisretke saatmine, nõuab hoolikat läbimõtlemist.

Küllaltki erandliku toiminguna valitsuse tasemel konkreetsele teadusprojektile sihtotstarbeliselt raha eraldamise kõrval on riik käivitanud ka teisi meetmeid – näiteks teaduse tippkeskuste programm. Selle programmi eesmärk on suurendada teadus- ja arendustegevuse alast võimekust Eestis ning luua ja säilitada teadus- ja arendustegevuse tippkompetentsust. Ühe võimalusena rahastamise taotlemisel saavad Antarktika-ekspeditsiooni eestvedajad osaleda ka sellel konkursil võrdsetel alustel koos teiste projektidega.”

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 16. 12. 2005. 07:34