banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kas sõda või alistumine?

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kas sõda või alistumine? Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kas sõda või alistumine?,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kõigile eelnenud sündmustele vaatamata tuli N. Liidu ettepanek Eesti valitsusele ja sõjaväejuhtidele üllatusena. Saadik Aleksander Varma mainib oma mälestustes, et kui välisminister K. Selter saabus tagasi Tallinna, oli ta meeleolu väga pessimistlik. Välisministeeriumis toimunud nõupidamistel väitis ta, et tema arvates võivad Punaarmee üksused ilma läbirääkimiste tulemusi ära ootamata Eestisse sisse marssida...

Nagu eelnevalt oli kokku lepitud, pidi Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoner kohtuma 20. septembril Valgas Läti sõjaväe juhtidega, et arutada koostöökava Läti armeega. Kuid see kohtumine jäi ära, kuna lätlased teatasid, et ajapuudusel pole neil võimalik kohtumisele tulla...

Lätlaste käitumine mõjus ülemjuhataja staabis rusuvalt ja põhjustas meenutama meie ajaloolist minevikku. Kui Eesti Vabadussõja ajal lätlased meie abi vajasid, tõttasime me neile otsekohe appi. Nüüd ei tahtnud nad meiega isegi kohtuda. Samas polnud lätlaste kohtumisest keeldumise põhjuseks mitte ajapuudus, sest vajaduse korral oli Eesti Ülemjuhataja nõus sõitma ka Riiga. Ajapuudus oli vaid ettekääne, kuna lätlasi kohutas seoses "Orzeli" põgenemisega alanud Moskva ägedad propagandarünnakud Eesti vastu.

Samas oldi huvitatud, kuidas suhtub meie muredesse hõimurahvas soomlased. Eesti ei oodanud tol ajal Soomelt mingit materiaalset abi. Soomlaste orientatsioon oli meile juba varem teada, kuid ka moraalne abi olnuks meile nüüd suureks toeks. Kui selles küsimuses püüti võtta kontakti Soome välisministeeriumiga, saime me teise ebameeldiva üllatuse osaliseks - Soome välisminister ei võtnud meie saadikut isegi vastu...

Meie naabrid lõunas ja põhjas olid meie suure naabri aktsioonidest Eesti vastu ära hirmutatud ja hoidusid eemale. Kuid see ei aidanud neid. N. Liidul olid Läti ja Soomega samad plaanid. Juba 2. oktoobril nõudis N. Liit Lätilt sõjalisi baase ja 5. oktoobril kirjutati Moskvas vastastikuse abistamise lepingule alla. Läti alistus, ehki oli oma riigikaitset tublisti tugevdanud, kutsudes septembris sõjaväkke 3000 reservväelast. Nende mobiliseeritud ja rahuaegse armee suuruseks oli umbes 80 000 meest.


Nikolai Reek

Kuid vabariigi president ja sõjavägede ülemjuhataja ei teinud veel lõplikku otsust. 24. septembril andis Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner sõjavägede staabiülemale kindral Nikolai Reekile ülesande astuda kontakti Saksa relvajõudude ülemjuhataja staabiga, et saada vastus järgmistele küsimusele:

  1. Kas Eesti võib loota Saksamaa abile, kui oleme sunnitud relva jõul kaitsma oma iseseisvust N. Liidu vastu?
  2. Kas Saksamaa, kes tegelikult kontrollib kõiki meie ühendusteid lääneriikidega, lubab meil sõjavarustuse toomist lääneriikidelt mööda mereteed?
  3. Kas Saksamaa jääb pealtvaatajaks, kui N. Liit peaks Eestile kallale tungima?


R. Maasing

25. mail kohtus Eesti delegatsioon Saksa kindralstaabi esindajatega Königsbergis. Delegat- siooni juht kolonel R. Maasing andis Saksa relvajõudude esindajaile lühikese ülevaate N. Liidu vägede koondamisest Eesti idapiirile ja plaanidest Eestile kallale tungida. Saksa esindajad teatasid, et neile on see teada.

Meie delegatsiooni esimesele küsimusele vastasid sakslased, et neil on N. Liiduga sõlmitud leping, mis ei luba neil Eestit abistada. Veelgi enam - sõja puhkemisel olevat nad kohustatud võtma Eesti suhtes vaenuliku hoiaku.

Ka teisele küsimusele oli vastus eitav. Saksamaa ei saavat lubada meile sõjavarustuse saatmist mööda tema kontrolli all olevaid mere-teid. Sõjategevuse tõttu olevat see isegi võimatu. Meie delegatsiooni kolmandale küsimusele vastas Saksa esindaja:

"Oleme sõjas lääneriikidega. Praeguses olukorras ei tohi me sattuda konflikti N. Venemaaga. See tooks meile sõja kahel rindel. Esimese maailmasõja kaotas Saksamaa just sel põhjusel. Meil on N. Venega sõprusleping ja me oleme kohustatud seda täitma."

Kolonel Maasingu hinnangul olid Saksa kindralstaabi ohvitseridel raske seda kõike talle teatada, kuid ta sai aru, et ohvitseri jaoks on käsk kõrgem tema isiklikust arvamusest. Samas oli selgesti tajutav saksa ohvitseride tauniv hoiak Saksa-Vene "vendlust" taotleva lepingu suhtes.

24. septembril, kui N. Liit esitas Eestile sõjaliste baaside nõudmise, oli meie piiri taha koondunud, mitmekordselt ülekaalus olev punaarmee juba pealetungivalmis. 26. septembril saatis N. Liidu kaitseala rahvakomissar K. Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonna ülemale kindral Meretskovile käskkirja, milles nõuti vägede koondamist lähtepositsioonidele Eesti ja Läti piiril. Selle korralduse kohaselt paigutati Kingissepa alla kaks jalaväediviis, üks motoriseeritud diviis, kolm tankibrigaadi, kaks motoriseeritud õhukaitserügementi ja üks suurtükiväerügement.

Pihkva-Ostrovi piirkonda paigutati 8-nda armee kolm jalaväediviisi, kaks tankidiviisi, üks tankibrigaad ja kaks suurtükiväerügementi. Meie piiritagustel lennuväljadel asusid kolm lennuväebrigaadi ning kuus lennuväe rügementi. Poolasse, Vilno rajooni oli koondatud suurearvuline soomusarmee, mis ähvardas Balti riike lõunast.

Septembri teisel poolel oli N. Liit koondanud Eesti idapiiri taha umbes 136,2 tuhat meest, 1318 tanki, 1535 suurtükki ja 600 lennukit. Leningradi sõjaväeringkonda oli koondatud umbes 300 tuhat meest. Kindral Meretškovi väite põhjal oldi võimelised neid arve kahe nädala jooksul kahekordistama. Rünnakuvalmis oli Soome lahel ja Läänemerel olnud punalaevastik.

Eesti Sõjavägede ülemjuhataja käsutuses oli samal ajal umbes 16 tuhat meest, 100 suurtükki, 22 kergetanki ning 42 õppe- ja vananenud tüüpi lahinglennukit. Sõjavägede staap asus seisukohale, et üldmobilisatsiooni läbiviimine pole enam võimalik, kuna Punaarmee tehniline ja arvuline ülekaal piiri taga on kohutavalt suur. Vastavalt kehtinud Eesti kaitseplaanile oleks ülalmainitud 16 tuhandest mehest koosnevad katteväeosad pidanud vaenlast taganemislahingutega vähemalt neli päeva teisel pool Narva jõge hoidma, et mobiliseeritud väeosad saaksid selle aja jooksul positsioonidele asuda. Mobilisatsiooni väljakuulutamise korral asunuks meie piiri taga ootevalmis ning 12-15 kordses ülekaalus olev hambuni raskerelvastatud punaarmee otsekohe oma “revolutsioonilist kohustust” täitma, ning rullinud meie maa üle veel enne mobilisatsiooni toimumist. Punakotkaste armaada oleks meie tagalas olnud kaitsetud linnad ja tööstusasulad juba mõne päevaga varemeiks muutnud. Meie lähinaaber Läti oli sõjalisest koostööst keeldunud. Soome ja Rootsi olid aga oma hoiakuga näidanud, et sealt pole meil mingisugust abi loota.

Vastavalt Punaarmee sõjalise operatsiooni plaanile pidi kõigepealt antama sõjaline löök Eestile. Lahingukäsu saamisel pidi Kingisepa piirkonnas asuv väegrupp alustama pealetungi Rakvere, Tapa ja Tallinna suunas. 8-nda armee üksused pidid liikuma Tartu peale, kusjuures üks osa neist pidi edasi liikuma Tallinna, teine Valga suunas. Juhuks, kui Eesti kaitsmisel osalenuks Läti relvajõud, nähti ette anda löök Riia suunas.

Samal ajal pidi Punalipuline Balti mere laevastik hävitama Eesti laevastiku ja andma löögi meie mereväebaasidele, toetades ühtlasi maavägede edasiliikumist. Lennuväe ülesandeks oli raudtee sõlmjaamade ja sõjaliste objektide purustamine ning edasiliikuvate maavägede toetamine.

Ja kui Eesti Välisministeerium pöördus Saksa saadiku Frohweini poole, paludes Berliinilt interventsiooni Eesti kaitseks, saadi sealt järgmisel päeval vastus:

"Eesti valitsus teab ise, mis ta teeb. Kui ta aga tahab arvestada seda, mida soovitab Berliin - siis kirjutagu leping alla. Mida varem, seda parem. See on Eesti ainuke pääsemine!"

* * *
Sõja puhkedes olnuks meie olukord äärmiselt raske. Kuid ka antud olukorras tehti mis võimalik. Sõjavägede ülemjuhataja tegi rea operatiivseid ja administratiivseid korraldusi juhuks, kui meil tulnuks haarata relvade järele. Need korralduse puudutasid eeskätt meie piiride kaitset ja mobilisatsiooniks valmisolekut.

Seose N. Liidu kallaletungiga oli Eestis oodata ka siinsete kommunistide aktiiviseerumist ning vaenlase agentide ning langevarjurite tegevust. Võis oodata sabotaaže ja atentaate. Meie raadiosaatjad, sidekeskused, suuremad sillad ja muud riigitähtsad keskused võisid saada kallaletungi või purustamise objektideks, ehkki meie tagalakaitse oli selliseks tegevuseks põjalikult ette valmistatud. 1924. aasta 1. detsembri mässukatse oli andnud meile küllaldlaselt kogemusi.

Valitsuse koosolek president K. Pätsi eesistumisel toimus 26. septembril. Sellest võtsid osa peaminister K. Eenpalu, sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner, välisminister K. Selter, saadik A. Rei, majandusminister L. Sepp, sotsiaalminister O. Kask ja põllutööminister A. Tupits. Kuulanud ära välisminister K. Selteri aruande Moskvas toimunu kohta ning saadik A. Rei, peaminister K. Eenpalu, sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri ja teiste valitsusliikmete arvamused,jõuti ühiselt järeldusele: 

  1. Sõja puhkemise korral N. Liiduga on Eesti jäetud täiesti üksi;
  2. Poola langemise tõttu on Eesti lääneriikidest maa poolt täielikult isoleeritud;
  3. N. Liidu sõjaline ülekaal Eesti ida- ja lõunapiiril on kohutavalt suur;
  4. Lääneriikide ja Saksamaa vahel puhkenud sõja tõttu on kogu Läänemeri Saksamaa ja N. Liidu kontrolli all, mistõttu sõjavarustuse saamine läänest meritsi on võimatu;
  5. Norra, Rootsi, Taani ja Soome hoiduvad koostööst Eestiga. Ka Läti väldib kontakte ega luba isegi oma sõjavägede ülemjuhatajal tulla kindral Laidoneri kutsel Valka nõupidamisele;
  6. Kogu Eesti õhuruum on N. Liidu kontrolli all;
  7. Saksamaast on saanud Hitleri ja Ribbentropi poliitika tulemusel N. Liidu liitlane;
  8. Eestil puudub oma sõjatööstus ja strateegiline tagala, kuhu oleks võimalik taanduda Punaarmee ülekaalus olevate jõudude surve eest.


Konstantin Päts

President Päts võttis need mõtteavaldused kokku ja teatas:

"Meie suurim ülesanne on viia eesti rahvas ja riik tervena läbi praegusest suurest sõjast. Eesti ühes teiste Balti riikidega, asudes küll sõjakolde vahetus naabruses, on osanud õigel ajal leida iseseisva, erapooletuse tee, millega ta on end õnnelikult eemaldanud sõjalisest konfliktist.

Et N. Liit varem või hiljem hakkab taotlema väljapääsu üle Balti riikide, seda oli karta. Nüüd, kus Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa on omavahel sõjas ja tasakaal Poola hävimisega, Saksamaa käte kinnisidumisega läänes ning Inglismaa väljalülimisega Balti merest kadunud, on Moskval paras aeg teostada oma ekspansioonipüüdeid.

Poola allveelaeva põgenemine andis hea juhuse meile nõudmiste esitamiseks, kuid need nõudmised oleks mõnel teisel juhul meile ikkagi esitatud. Lükata säärases olustikus N. Vene ettepanek tagasi, tähendaks see panna rahva olemasolu ilmsesse ohtu.

Me peame teatama oma põhimõttelisest nõusolekust pakti sõlmimiseks ja püüdma viia läbi pakti kavas meie poolt soovitavad parandused. Viivitamine ei tooks paremusi, vastupidi - võiks halvendada olukorda sisemaal, kus väline surve, mida teatakse ning nähakse N. Vene sõjalaevastiku ning lennukite demonstratsioonide ja meie territoriaalsete õiguste demonstratiivse rikkumise näol,
kõigutab aja jooksul riigivõimu autoriteeti
".

26. septembril 1939 otsustasid Eesti vabariigi president, sõjavägede ülemjuhataja, Vabariigi Valitsus ja Riigikogu komisjonide liikmed loobuda sõjast, kuna antud olukorras olnuks sõjaline vastuhakk mõttetu.

Samal päeval korraldas N. Liidu lennuvägi näitliku terrorikallaletungi Eestile. Tallinna kohal lendas sajast Nõukogude lennukist koosnev eskadrill. 27. septembril sai Vene Balti mere laevastik käsu olla lahinguvalmis.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 02:08