banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Lääneriikide suhtumisest

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Lääneriikide suhtumisest Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Lääneriikide suhtumisest,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

23. juulil 1940 andis Eesti saadik A. Torma Londonis isiklikult Inglise valitsusele üle protestimärgukirja, milles ta juhtis tähelepanu 14.-15. juulil N. Liidu surve all Eestis toimunud valimistele, lükates ümber väited, nagu oleks eesti rahvas omal vabal tahtel otsustanud ühineda N. Liiduga. Saadik Torma palus Briti valitsust keelduda tunnustamast Eesti inkorporeerimist N. Liidu koosseisu, kuna see toimub välise surve all, täielikus vastuolus Eesti põhiseadusliku korra ja rahvusvahelise õigusega. Märgukirjale oli lisatud memorandum, mis sisaldas toimunud sündmuste pikemat analüüsi. Analoogilised märgukirjad esitasid Briti valitsusele ka Läti ja Leedu saadikud Londonis.

Balti riikide saadikute protestid leidsid küll laialdast kajastamist inglise ajalehtedes, kuid vähe oli neid, kes uskusid, et Balti riikide anneksiooni ei tunnustata. Ajaleht "Birmingham Post" avaldas arvamust, et Balti riikide vallutamine N. Liidu poolt ilma sõjata annab võib olla võimaluse Inglismaa ja Venemaa vahekorda parandada. Poolale antud tagatise tulemusena ei olnud see just eriti sõbralik. Samal ajal püüdis N. Liit teha kõik, et saavutada anneksiooni tunnustamine, Balti riikide saatkondade sulgemine ja Balti keskpanga poolt Londonis deponeeritud kulla ning Briti sadamates kinni peetud Eesti ja Läti laevade üleandmine N. Liidule.

Briti valitsus kaldus 1940. aasta juunis-juulis Nõukogude Liidu agressiooni Balti riikides hindama üksnes sõjalistest kaalutlustest lähtudes. Välisminister lord Halifax reageeris neile sündmustele sõnadega: "See jätab mind külmaks!"

Olles sõjajalal Saksamaaga, püüdis Briti valitsus igati hoiduda kõigest, mis võiks N. Liitu kui Saksamaa liitlast ärritada. Sellegipoolest teatas Londoni ajaleht "Evening Standard", et Briti Välisministeerium jättis N. Liidu suursaadiku esitatud kirjalikele nõudmistele Balti riikide kulla ja teiste materjaalsete väärtuste üleandmise kohta N. Liidule vastamata. Oktoobri lõpul aga otsustas Briti valitsus Inglise sadamates seisvad Eesti ja Läti laevad rekvireerida. Need läksid nüüd inglise lipu ja Briti võimude kaitse alla. See otsus põhjustas küll mõnede majandusringkondade teravat arvustust, kuid tehtud otsust ei muudetud.

Londonis ei kavatsetudki NSV Liidu agressiooni Balti riikide suhtes avalikult hukka mõista. Sealsed valitsusringkonnad vaatasid Eestile, Lätile ja Leedule kui võimalikule vahetuskaubale. N. Liiduga suhete parandamist peeti nii tähtsaks, et selleks oldi valmis tehinguks Balti riikide ja rahvaste arvel. Londonis vilistati moraalsetele kaalutlustele ja pigistati silmad N. Liidu agressiooni kui vaieldamatu fakti ees kinni. Oldi isegi de jure tunnistama Balti riikide lülitamist N. Liidu koosseisu. Hiljem, sõja vältel, kalduti üha enam Moskva nõudmisi aktsepteerima, kuni jõuti lõpuks paradoksaalse olukorrani, kus tunnustati NSV Liidu läänepiiri, kuid mitte Balti riikide kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.

Kahjuks on suurriigid eetilistest ja moraalsetest printsiipidest kinni pidanud vaid siis, kui see neile kasulikuks osutub. Kõneldes moraalist, väärinuks Moskva anastuslik poliitika vaid ühest hinnangut - resuluutset hukkamõistu.

Hiljem kirjutas tuntud Inglise poliitik ja riigimees Winston S.Churchill oma mälestustes:

"Nõukogude poole õigustuseks peab ütlema, et nende elulised huvid nõudsid Saksa armee lähtepositsioonide nihutamist nii kaugele läände kui võimalik, et anda venelastele rohkem aega jõudude koondamiseks oma tohutu impeeriumi kõigist osadest./.../ Nad pidid väevõimu või pettusega okupeerima Balti riigid ja suure osa Poolast, enne kui neid rünnatakse. Ehkki nende poliitika oli kalk, oli see antud hetkel äärmiselt realistlik."

Samal ajal näitas Põhja-Ameerika Ühendriikide valitsus resuluutselt oma suhtumist toimunusse. USA riigisekretär Sumner Wellesi avalduses 23. juulil 1940 nimetab ta Balti riikides toimunut Eesti, Läti ja Leedu poliitilise sõltumatuse ja territoriaalse ühtsuse ettekavatsetud hävitamiseks ja deklareeris, et Ühendriikide rahvas on sellise röövelliku tegevuse vastu, ükskõik, kas seda viiakse läbi jõu abil või ähvardustega. Kuigi paar aastat hiljem valitsesid ka Washingtonis Balti riikide inkorporeerimise suhtes hoopis teistsugused meeleolud.

* * *

Kogu eelneval on otsene seos meie tänase Eesti-Vene poliitikaga ja suhete normaliseerimise protsessiga. Eelkõige seda aga piiriküsimustes. Paljud tänase Venemaa juhtivad poliitikud ja diplomaadid on välja öelnud argumendi: "Kui me tunnistame Tartu rahulepingut, tähendaks see, et Venemaa, kui N. Liidu õigusjärglane, tunnistab Eesti okupeerimist 1940. aastal." Kuigi kõik ajaloolised dokumendid seda kinnitavad, ei ole Venemaa suurriiklik uhkus lubanud seda tunnistada. Pidades end pärast N. Liidu kokkuvarisemist demokraatlikuks riigiks, ei ole Venemaa tänaseni suutnud vabaneda oma stalinliku mineviku pärandist.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 02:51