banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Oli möödunud vaid üks aasta...

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Oli möödunud vaid üks aasta... Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Oli möödunud vaid üks aasta...,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Veel aasta tagasi oli eesti rahvas olnud kindel, et neid kaitseb vene okupantide sissetungi eest Eesti kaitsevägi. Paraku Eesti riigi kõrgema juhtkonna otsusel seda ei tehtud. Kes pidanuks siis kaitsma nüüd eesti rahvast okupantide terrori ja ohu eest?

Aasta tagasi oli loobutud okupantidele vastu hakkamisest põhjendusega - vältida asjatut verevalamist. Kuid oli piisanud vaid üks ainuke aasta stalinliku hirmuvalitsuse all elamisest, et kaotada arreteeritute, mõrvatute ja küüditatude näol tunduvalt rohkem kaasmaalasi, kui olid kaotused Eesti Vabadussõjas. Voolanud oli sama palju verd ja pisaraid, aga võibolla rohkemgi, kui seda oleks juhtunud meie vastuhakkamise korral... Viimaseks piisaks oli olnud 14. juunil 1941 aset leidnud süütute inimeste massiline küüditamine Siberisse.

Voolanud oli palju rahumeelsete ning kaitsetute naiste ja laste verd, mis nüüd karjus tasumise järele, sest abitute ja kaitsetute ning naiste ja laste mõrvamine on mitmekordne mõrv. Kuid veel oli vaenlane võimas ja võis veel palju kurja teha. Ta võis hävitada veel palju eesti rahvast ja selle vara. Seda aga tuli takistada kõigi vahenditega, mis antud olukorras oli võimalik. Kuigi suuri lootusi pandi 22. juunil alanud sõjale, polnud võimalik jääda ootama sõja edasist käiku.

Veel 1940. aastal oli alanud punaarmee koosseisu arvatud eesti väeosadest ohvitseride ja sõdurite põgenemine. Need varjasid end nüüd metsades. Eriti massiliseks kujunes Punaarmeest põgenemine aga pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N. Liidu vahel. Eriti aga siis, kui Punaarmee koosseisu arvatud eesti üksusi hakati Venemaale viima.

Need punaväest põgenenud ohvitserid ja sõdurid panid aluse metsavendlusele. Nendega liitus hiljem tuhandeid mehi kõigilt elualadelt, kaasa arvatud ka paljud nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidjad. Otsinud üles Vabadussõja ajal kätte jäänud või siis 1940. aastal Kaitseliidu likvideerimise ajal kõrvale pandud relvad, koonduti nn. "rohelistesse pataljonidesse" ja alustati võitlust Nõukogude võimuorganite, selle korra toetajate ja Punaarmee üksuste vastu. Pärast sõja puhkemist loodeti lähenevate Saksa relvajõudude abile. Vabastatud aladel asuti taastama põhiseaduslikku (esialgu omavalitsusorganite) võimu ning loodi Kaitseliidu baasil Omakaitse organisatsioon, mille üksused hiljem Põhja-Eesti ja saarte vabastamisest osa võtsid.

1941. aasta Suvesõjal, mida sisuliselt võib nimetada rahvaülestõusuks, on nii ühiseid jooni kui ka suuri erinevusi kakskümmend kaks aastat varem toimunud Vabadussõjaga.

    1. Vabadussõjas võitles rahvavägi, mis loodi tingimustes, kus vaenlane oli küll maale tunginud ja suure osa Eesti territooriumist vallutanud, kuid vabaks jäänud alal tegutses Eesti valitsus Suvesõja puhkedes oli aga kogu Eestimaa täielikult vaenlasest okupeeritud ja ülestõusu relvajõud loodi võõra võimu tingimustes. Üksikutel metsavendade gruppidel puudus ühtne juhtimine. Loodud võitlusgruppidel oli aga ühine ja kindel siht - vabastada kodumaa võõrvõimust.

    2. Vabadussõja ajal jäid Loode-Eesti ja saarestik vaenlasest puutumata ja seal eksisteeris Eesti Vabariik. Suvesõja tulemusel vabanesid Nõukogude okupatsioonist varem Lõuna- ja Edela-Eesti, kus tegutses kuni sakslaste tulekuni kohalike omavalitsuste võim.

    3. Vabadussõja ajal puudus Eesti riigil veel rahvusvaheline de jure tunnustus. Suvesõja ajal ei olnud enamus lääneriike meie annekteerimist de jure tunnustanud ja Eesti Vabariik püsis rahvusvahelise õiguse järgi riikliku subjektina.

    4. Vabadussõda viidi võidukalt lõpule oma relvajõudude ülemjuhatuse all, saades abi lääneliitlastelt, hõimuvelledelt Soomest aga ka Rootsilt ja Taanilt. Suvesõja algfaasis oli meie toetajaks Soome, kuid peamiseks liitlaseks Saksa relvajõud.

Üks esimesi vastupanusalku moodustati 1940. aasta septembris Narva lähedal Kõrgesool. Salgas oli 50-60 meest. Teine samasugune vastupanuüksus tekkis umbes samal ajal Tartu Tervishoiu Muuseumi juures, kuhu koondus nii üliõpilasi kui ka haritlasi ja noori ohvitsere. Rühma põhitegevuseks oli vastupanusalkade võrgu loomine, et otsustaval hetkel olla valmis astuma võitlusse Eesti Vabariigi taastamise eest. Jägala sõjaväelaagrist põgenes metsa 40 eesti lennuväelast. On teada, et Põhja-Eesti metsades tegutses 1941.aasta suvel umbes 600-700 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit, kes panid aluse relvastatud metsavendlusele ja kellest hiljem moodustati Eesti Omakaitse üksused. Elva lähistel asunud nn. Eesti Laskurkorpusest põgenes koos ratsarügemendi ohvitseride ja ajateenijatega metsa major F. Kurg, kes juhtis hiljem Elva, Nõo ja Ropka metsavendi Nõo ja Ropka lahingutes. Nemad osalesid juhtiva jõuna Tartu lahingutes.

Põhiliselt koondusid metsavennad väiksematesse üksustesse oma kodude lähedale, et kaitsta neid hävituspataljoni ja punaväelaste rüüstamiste eest. Siit ka nende hilisem nimetus - Omakaitse. Tuleb märkida, et vajaduse korral võisid need väikesed võitlussalgad väga kiiresti koonduda suuremateks üksusteks, mida näitasid kujukalt Liivamäe ja Rannametsa lahingud Pärnumaal ning Ulila, Võrtsjärve-Jõesuu ja Tartu all toimunud lahingud. Eesti-Läti piiril asunud Eesti kordonite piirivalvurid liitusid üksusteks ja abistasid mitmel pool Lõuna- ja Edela-Eestis tegutsenud metsavendade üksusi.

Kui Lõuna-Eestis oli metsavendade tegevus suurte metsade tõttu veidi lihtsam, siis Põhja-Eestis oli see suurte ja lagedate maa-alade ning varjamisvõimaluste vähesuse tõttu komplitseeritum. Ka jäid need piirkonnad pikemaks ajaks Nõukogude terrorirežiimi alla, mistõttu seal tekkisid suured metsavendade laagrid. Nii koondus Kautla rabas asunud laagrisse ligi 2000 meest. Jõhvi lähistel asunud Puruküla laagris oli umbes 500 meest ning Vihula-Kavastu laagris umbes 300 meest, Harjumaal, Varbola kandis ca 500 ning Rapla lähistel umbes 200 meest.

Omakaitse arhiivimaterjalide põhjal tegutses 1941. aasta suvel Eestis (ilma Järva- ja Harjumaata, kelle kohta andmed puuduvad) umbes 350-380 metsavendade võitlusgruppi, kuhu kuulus 7500-8500 aktiivselt tegutsevat võitlejat.

Nende võitlusgruppide relvastus oli aga üsna tagasihoidlik. Säilinud andmete põhjal oli metsavendade käsutuses umbes 300-350 mitmesugust Kaitseliidu laialisaatmise ajal peidetud vintrelva ja umbes 35000 ühikut laskemoona. Enamuse relvastusest moodustasid jahipüssid. Kuulipildujaid, eriti raskekuulipildujaid oli vaid üksikuid.

Neis tingimustes püüti ise relvi valmistada ning taastati vanu, veel Vabadussõja-aegseid relvi. Neid saadi ka täitevkomiteedest, üle võetud Punaarmee õhuvaatluspostidelt ning lahingutes punaarmeelaste, hävituspataljoni ja miilitsaga. Pärnu- ja Valgamaa metsavennad said vähesel määral relvi ka lätlastelt ning Lätini jõudnud Saksa relvajõududelt. Põhja-Eestis tegutsenud metsavennad said vähesel määral relvi Soomest.

Tööstuslike relvade kõrval olid võitlejate hulgas kõrgelt hinnatud omavalmistatud lõhkekehad. Need tehti vankrite rattapussidest, mis täideti kivide lõhkamiseks kasutatud lõhkeainega ja detoneeriti süütenööri ja süütekapsli abil. Olin mitmel korral selliste lõhkekehade valmistamise juures. Neid kasutati lahingutes hävituspataljoni üksustega Rannametsas Pärnumaal. Nagu lahingutes osalenud hiljem väitsid, olid need tööstuslikult valmistatud käsigranaatidest isegi efektiivsemad.

Suvesõjas osalenud metsavendade üksuste tegevussuunad on ära toodud Virumaa Omakaitse tegevuse ülevaates, kus on öeldud:

"Metsavendade koondamise esialgne eesmärk, kaitsta oma isikut, mõnel juhul ka oma perekonda ja omandit, laienes peagi koos jõudude suurenemisega ning hangitud relvavarustuse täienemisega rohkem üldistele ülesannetele. Kõikjal püüti olevate võimaluste piirides desorganiseerida punavägede rinde tagalat - purustades sideliine, lõhkudes sildu ning tõmmata metsadesse kutsealuseid ja mobilisatsiooni alla kuuluvaid mehi. Takistati kariloomade ja hobuste rekvireerimis-käskude täitmist ning tungiti kallale teedel liikuvatele punaväe-ja miilitsaüksustele. Takistati maanteedel autoliiklust ja põletati maha üksikud vallamajad."

Üheks võitlusvahendiks oli kuulujuttude levitamine, mis nõukogude informatsiooniallikate kidakeelsuse tõttu jõudsasti rahva suus võimendusid. Kuulujuttude ülesandeks oli näidata metsavendade võitlussalku suurematena ja paremini relvastatutena, kui need tegelikult olid. Selline ülespuhutud info levitamine andis tihtipeale tõhusaid tulemusi.

Kuni Saksa relvajõudude saabumiseni Eestisse pidasid Lõuna- ja Edela-Eesti, see tähendab Järva, Pärnu, Petseri, Tartu, Viljandi ja Võru maakonnas tegutsenud metsavennad 255 lahingut, põhilised neist toimusid 1.- 8. juulini 1941.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 07:05