banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Inimkaotused

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Inimkaotused Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Inimkaotused,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kõige rängemaks kaotuseks nõukogude võimu aastatel 1940-41 olid kahtlemata meie inimkaotused. Ühe nõukogude võimu aastaga kaotas eesti rahvas oma tütreid ja poegi rohkem kui kogu eelnenud saja aasta jooksul kokku.

Kohe pärast nõukogude režiimi alt vabanemist moodustati Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) organisatsioon ja selle juurde 1. septembril 1941 ära viidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise ja otsimise keskus. Selle keskuse poolt 1943. aastal avaldatud andmete põhjal oli selleks ajaks registreeritud Venemaale viiduid ja mõrvatuid kokku 60988 inimest. Selle arvu moodustasid arreteeritud, küüditatud, mobiliseeritud, kutsealustena ja tegevväelastena Venemaale viidud, mõrvatud ning teadmata kadunud isikud. Nagu hiljem on selgunud, oli see arv tegelikult veelgi suurem. Teadmata kadunuid registreeriti 1943. aastal 1390 isikut, kelledest nagu hiljem selgus, oli enamus tðekistide poolt tapetud.

Hävitustööd meie rahva hulgas alustasid nõukogude tšekistid kohe pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse. Esimestena arreteeriti Eesti riigiasutustes, Kaitseliidus ja mitmesugustesse organisatsioonidesse kuulunud isikud. Seejärel hakati arreteerima kõikvõimalikel elualadel töötanud isikuid. Eriti aktiivseks muutusid inimeste vangistamised pärast sõja puhkemist Saksamaaga.

Kõige rängemini tabasid repressioonid Harjumaad, kus kaotati kokku 30 365 inimest, s.o. sama palju, kui kõigis teistes maakondades kokku, kusjuures pearaskus lasus siin Tallinnal. Kõige vähem said kannatada lõunapoolsed maakonnad, mis metsavendade poolt alustatud Suvesõja käigus ja Eestisse jõudnud Saksa armee poolt põhjapoolsetest maakondadest varem nõukogude režiimi alt vabastati.

Seni teadaolevatel andmetel arreteeriti 1940. juunist kuni 1941. aasta oktoobrini Eestis 7691 inimest, kellest umbes 5700 viidi Venemaale sunnitööle. Neist 540 olid alla 20 aasta vanad. Kindlaks on tehtud 2378 isiku mõrvamine, kuid nende tegelik arv on suurem. Tuvastatud mõrvatute hulgas oli 82 alaealist ja last. Noorim neist oli 8 päeva vana. Teada on 2089 mõrvatu elukoht.

Kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu leiti peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist üle kogu maa. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.

Suurim massimõrv pandi 8. juulil 1941 toime Tartu vanglas, kus hukati kokku 193 inimest, neist 173 meest ja 20 naist. Arvulisel järgmine massimõrv toimus Kuressaares, kus ühis- ja üksikhaudadest leiti kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Saaremaalt Iide külast leiti 20 ja Salme vallast 25 mõrvatut. Viljandi vanglas lasti 8. juulil 1941 maha 12 inimest, kelledest üks oli 14 aastane poisike. Üks mõrvatu jäi imekombel ellu ja pääses hauast.

Üheks vangistatute ülekuulamise ja piinamise paigaks oli NKVD staap Lihulas, mis asus endises Loidapi majas (Tallinna mnt. 10). 8. juulil ööl vastu 9. juulit toimus seal tapatöö, mis oli üks jõhkramaid. 1941. a. 20. detsembri ajalehes "Postimees" ilmunud artiklis "Tapatöö Lihula keldris", kirjeldas doktor Mikk, kes tegi tapetute arstliku ekspertiisi, seda järgmiselt:

"Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. 78-aastasel vanakesel Jüri Frool oli purustatud töögilöögiga kukal, püssipäraga lõualuu, selja taha seotud mõlemad käsivarreluud olid murtud, samuti ka sõrmed. Kubemesse olid mõrvarid löönud kaks suurt ja sügavat täägihaava, kust sooled olid välja tulnud. Richard Paulbergil oli täägi- ja püssipärahoopidega purustatud jalad, käed, rinnakorv, kust paistsid välja süda ja kops. Georg Tammel oli püssipäraga enne mõrvamist purustatud nina ja parempoolne põseluu. Täägitorkeid leidus ka kõhus. Jaan Uritammel, Mihkel Vastupääl ja Johannes Kaljustel oli purustatud vaagnaluud ja kaelasooned. Enne mõrvamist olid ka veel mõrvarid oma ohvreid kantsikuga peksnud paljale ihule, sest mõrvatute kehadel olid hästi säilinud kantsikute vorbid."

Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimeste juures. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.

Dr. Lindeberg, kes haudade avamisel laibad üle vaatas ja lahkas, leidis nende hingetorudes ja kopsus liiva ning konstateeris, et mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud surma. See ennekuulmatult toores inimeste mõrvamine Eestis äratas tähelepanu ka lääneriikides ja see on avaldatud Ameerika Ühendriikide Esindajatekoja vastavas protokollis, kus on avaldatud selle kuriteo avastamisel kodanik K. Romppaneni vande all antud tunnistus [“Lest we forget! A Pictorial Summary of Communism in Action. Commitee on UN-American Activities. House of Representatives.” Washington 1960. Lhk. 9-16] Raamatus on ära toodud ka veel palju teisi nõukogude režiimi poolt Eestis ja teistes okupeeritud riikides toime pandud kuritegusid.

Metsikutest küüditatute kallal räägib 1941. a. sügisel, peale punaarmee taandumist, Pihkva kaubajaamast leitud loomavagun küüditatud lätlastega. Läbi vaguni seinte oli avatud vagunis olijate pihta automaatrelvadest tuli ja selles olnud küüditatud naised ja lapsed olid metsikult mõrvatud. Juba Eesti Vabadussõja ajal mõrvasid punavägede sõdurid Eestis palju süütuid tsiviilisikuid. Samasugune mõrvategevus jätkus ka 1940/41. okupatsiooniaastatel. See oli ka üheks põhjuseks, miks eesti sõjamees 1944. aasta suvel meeleheitlikult punaste hordide tagasituleku vastu võitles.

Ka see, et ligi 70 000 eestlast jätsid 1944. aasta sügisel maha oma kodud ja põgenesid läände, oli 1941. a. juuniküüditamisest ja repressioonidest põhjustatud hirmu tulemus. Kui suures ulatuses punane terror ühe aastaga meie elanikkonna üksikuid ühiskonnakihte ja kutsealasid laastas, ei ole veel nüüdki täpselt teada.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 3. 01. 2006. 07:45