banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kas kollektiivne hullumine?

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kas kollektiivne hullumine? Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kas kollektiivne hullumine?,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

1942. aasta märtsiks oli Venemaal vahi-, julgestus- ja rindetegevuses 16 eesti pataljoni kokku umbes 10 000 mehega. Kodumaal oli mitmesugustes varuüksustes umbes 1500 meest. Üldse formeeriti eestlastest kokku 54 pataljoni, kellest korraga oli mitmesugustes teenistustes ja rindel kuni 24 pataljoni ja 10 kompaniid, kokku umbes 15 000 mehega.

Vabadussõjaga võrreldes oli 1941./42. aastal vabatahtlikult relva järele haaranud tunduvalt rohkem mehi, kui siis mobilisatsiooniga kokku saadi. Ei tohi aga unustada, nõukogude terror olid tapnud eesti kõige aktiivsema osa eesti ühiskonnast ja küüditanud Siberisse ning viinud kutsealustena ja arreteeritutena Venemaale ligi 50.000 eesti meest. Üle 600 metsavenna ja omakaitselase oli langenud Suvesõja ajal Eesti vabastuslahingutes, mistõttu relva haaranute arv oli nüüd 10.000 kuni 12.000 mehe võrra väiksem.

Sellist massilist liitumist Saksa relvajõududega kui Eestis, polnud mitte üheski sakslaste poolt okupeeritud riigis varem toimunud. Eestlaste selline käitumine oli üllatuseks ka sakslastele endile, kes olid väga hästi teadlikud varasemast eestlaste vaenulikust suhtumisest neisse. Mis oli siis ikkagi sellise nähtuse põhjuseks? Mis sundis eestlasi toetama relvajõude, kelle vastu sõdis kogu läänedemokraatia? Kas oli see kollektiivne hullumine?

Eestlaste selline käitumine põhjustas hämmeldust ka lääneriikides, eriti aga Ameerika avalikkuse hulgas, kellest nüüd oli saanud kommunistliku Venemaa liitlane. Mis ikkagi sundis eestlasi 1941. aasta suvel Saksa okupante juubelduste ja lilledega vastu võtma ning neid isegi abistama, küsisid ameeriklased. Tavalisele lääneriigi kodanikule oli eestlaste selline käitumine täiesti arusaamatu.

Pole kahtlust, et nii eestlaste kui ka teiste balti rahvaste psüühika paiskas segamini Punaarmee püssitääkide najal kehtestatud nõukogude režiim ja sellega kaasnenud genotsiid. Kaotas ju Eesti ühe nõukogude võimu aastaga kaugelt rohkem elanikke kui kogu eelnenud saja aasta jooksul Eestimaal aset leidnud segaduste ja rahutuste ajal kokku. Sealjuures ei toimunud nõukogude okupatsiooni ajal Eestis mitte ühtegi avalikku vastuhakku või midagi taolist, mis nõukogude okupante võinuks pahandada.

On päris kindel, et sakslaste juubelduste ja lilledega vastuvõtmist ning nende sõjaväega liitumist ei põhjustanud hoopiski mitte äkki tärganud suur armastus sakslaste või nende rahvussotsialistliku riigikorra vastu. See oli sundvalik halva ja väga halva vahel. Nõukogude bolševistlik režiim oli oma tegeliku olemuse ja sihid juba täielikult paljastanud, Saksa natsionaalsotsialismi teooriast ja praktikast olid aga meie, eestlaste, teadmised väga puudulikud ja selle kavatsused Eesti suhtes tundmatud. Saksa armeega ühieti ja mindi Idarindele vaid selleks, et seista vastu kommunistliku režiimi tagasitulekule.

Sakslased ei olnud eestlaste hulgas populaarsed ärkamisajal ega ka hiljem. Meenutagem E. Bornhöhe "Tasujat" või E. Vilde "Mahtra sõda". 1939. aasta suvel hoidusid Eesti kõrgemad väejuhid kramplikult eemale Tallinna ametliku külaskäigu teinud Saksa kindralstaabi ülemast Halderist. Eriti avaldus aga saksavastane meeleolu ristleja "Admiral Hipper" külaskäigu ajal Tallinna sadamasse, mil saksa madrused said pealinna tänavail mitmel pool eestlaste käest peksa, tekitades päris korraliku rahvusvahelise skandaali.

Need aastasadade jooksul väljakujunenud suhtumised ja hoiakud sakslastesse olid nüüd ainult ühe nõukogude võimu aastaga kardinaalselt muutunud. Selle põhjuseks olid omariikluse kaotus ning nõukogude režiimi repressioonid ja massiküüditamine.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 02:50