banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Saksa okupatsioon Eestis

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Saksa okupatsioon Eestis Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Saksa okupatsioon Eestis,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel nõukogude okupatsioonist 1941. aastal ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see kuidagi kaasa eesti rahva leppimist Saksa okupatsiooniga. 


Hjalmar Mäe

Rahva meelest ja mõttest ei läinud kaotatud iseseisvus ja sõltumatus. Sakslaste korraldusel seati ametisse Eesti Omavalitsus - Direktoorium eesotsas dr. Hjalmar Mäega. Selle võimupiirid olid aga väga väikesed. Viimase liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Omavalitsuse korraldusel kutsuti ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid ilma volikogudeta.

Hoolimata eestlaste abivalmidusest ja sõbralikkusest, kohtlesid sakslased eestlasi äärmiselt üleolevalt. Eriti kehtis see saksa tsiviilametnike (kuldfaasanite) kohta. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised, Eesti Vabariigi seadused. Kui need aga ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui need mõlemad ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida-alade seadusi. Nii arvati nõukogude poolt võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid omanikele tagasi ei antud. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd. Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest. Rahvalt nõuti pidevalt panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus sõltub pärast sõda osutatud panuste hulgast.

Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi - juba saksa okupatsiooni esimesel aastal hakkasid ringi liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha. Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka avalikult tunnistada, et Hitleri nn. Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge ja mitte kõik eestlased pole "väärt" kandma saksa kodaniku nime ning peavad seetõttu Eestist lahkuma.

Need kuuldused eestlasi eriti ei häirinud. Sõja lõpp oli veel kaugel ja seetõttu loodeti, et aja möödudes muutub ka sakslaste poliitika Eesti suhtes.

Konflikte esines ka rindel võitlevate eesti pataljonide ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn. sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende kõneleksikonis esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi nagu "totter maarahvas", "eesti sead" jms.

Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka eesti sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Kuigi eesti sõdur oma tublidusega võitis kõrgemate saksa väejuhtide lugupidamise, jäid nad esialgu ikkagi ida-ala töötajate kategooriasse. Neile ei antud saksa ega eesti sõjaväetunnuseid ega ka saksa autasusid. Eestlasi autasustati kangelaslikkuse eest selleks 1941. aastal välja antud teenetemärgiga, ehk nn. "idamedaliga".

Kuigi üsna varsti pärast sakslaste Eestisse saabumist oli selge, et Eesti Vabariigi taastamine koostöös nendega ei tule kõne allagi, ei saadud tegutseda ka nende vastu. Olid ju Saksa relvajõud ainukeseks tõkkeks nõukogude okupatsioonivägede tagasipöördumisele. Sellises olukorras oli ainuvõimalik mõõdukas opositsioon koos igakülgse valmisolekuga Eesti iseseisvuse taastamiseks.

Saksa okupatsiooni ajal ei tapetud Eestis sakslasi, ei lastud õhku nende sõjaväeronge ega ladusid. Omakaitse võitles aktiivselt nõukogude langevarjurite vastu, tehes need kahjutuks enne, kui need jõudsid oma lahinguülesandeid täita.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 02:52