banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Katsed iseseisvuse taastamiseks

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Katsed iseseisvuse taastamiseks Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Katsed iseseisvuse taastamiseks,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kui Saksa relvajõud 1941. aasta südasuvel pidurdamata hooga Moskva suunas marssisid, näis väga paljudele, et sõda lõpeb varem või hiljem kommunismi hävitamisega ja kompromissrahu sõlmimisega läänes. Selline perspektiiv pani iga mõtlevat eestlast arutlema ja küsima, milliseks kujuneb sel juhul Eesti tulevik? Kui aga 1941. aasta talve saabudes polnud Saksamaa N. Liidust jagu saanud ja Ameerika Ühendriigid samal aastal oma tohutu majandusliku potentsiaaliga Saksamaa vastasesse sõtta tõmmati, kahanesid sakslaste võiduvõimalused tunduvalt. Kui ka 1942. aastal Saksa relvajõudude ägedad rünnakud neile edu ei toonud, kuna Ameerika majanduslik abi oli hinge vaakuvale kommunismile uut elujõudu andnud, oli päevselge, et Saksamaa on selle sõja kaotanud, küsimus on vaid ajas.

Oli tekkinud keeruline umbsõlm. Eestlastel olnuks lausa meeletus loobuda sõjalisest koostööst sakslastega või mõnel muul viisil nõrgestada sakslaste rünnakuid Punaarmee vastu. Sellega oleksime ise kaasa aidanud oma maa ja rahva taasokupeerimisele ja sattumisele punase terrori alla.

Kuid nagu kirjutab tollane Eesti Omavalitsuse juht dr. J. Mäe oma mälestusteraamatus "Kuidas kõik teostus", tekkis sõja käigus reaalne võimalus Eesti iseseisvuse taastamisek. Dr. Mäe kirjutab, et tal oli usalduslik sõprusvahekord dr. Kleistiga, kes töötas Saksa välisministeeriumis ja pidas 1942. aastal Stokholmis salajasi rahuläbirääkimisi venelastega. Nagu dr. Mäe väidab, pakkusid venelased Hitlerile rahulepingut 1938. aasta riigipiiride alusel, mis tähendanuks Eesti vabanemist ja taastamist iseseisva riigina.

Edasi kirjutab Mäe, et on mõistmatu, miks Hitler venelaste ettepanekule ei reageerinud, kuigi neil sellist ettepanekut tehes oli tõsi taga. Teistkordselt tegi Stalin ettepaneku rahu sõlmimiseks 1914. aasta piiride alusel, mis raskendanuks Eesti iseseisvuse taastamist, kuid ka sellele Stalini ettepanekule ei olevat Hitler reageerinud.

Samal ajal aga püsisid lahkhelid saksa võimude ja eesti poliitiliste ringkondade vahel. Kõigile oli selge, et Saksmaa ei alustanud N. Liiduga sõda mitte selleks, et rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel - n.n. "Uue Euroopa" rajamiseks. Sakslased poleks silmagi pilgutanud, kui kogu eesti rahva hävimine oleks päästnud kasvõi väikese osagi saksa sõdureid selles sõjas.

On täiesti loomulik, et neis tingimustes tekkisid mitmel pool Eestis, eriti haritlaste ja endiste poliitikute hulgas, grupid, kus arutleti ja analüüsiti sündmuste käiku ja püüti saada teavet Saksa okupatsioonivõimude tegevuse kohta. Võimaluse korral selgitati rahvale tegelikku olukorda. Et mitte sattuda Saksa SD valvsa pilgu alla, oldi sunnitud tegutsema salaja.

1943. aasta sügisel avanes ühel sellisel grupil, mille eesotsas oli Eesti Vabariigi viimane peaminister prof. Jüri Uluots, tõstatada Saksa võimude ees veel kord küsimus Eesti iseseisvuse taastamisest. Nimelt tehti Saksa välisministri Ribbentropi ülesandel J. Uluotsale ettepanek moodustada Eesti parteide esindajatest komitee, kes toetaks kavatsetava mobilisatsiooni läbiviimist Eestis ja kiidaks heaks sakslaste sõjapoliitika. Vastutasuks lubati anda komiteele õigus esineda Saksa võimude nõuandjana kohalikes küsimustes.

Selle ettepaneku arutamiseks toimus 21.-23. oktoobril Jüri Uluotsa ettepanekul nõupidamine, millest võtsid osa eesti nelja poliitilise erakonna ning kirikute ja majandusringkondade esindajad. See esinduskogu tuli Saksa välisministri ettepaneku suhtes eitavale seisukohale, mida põhjendati memorandumis, milles nõuti Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel Eesti iseseisvuse taastamist.

Selle dokumendi viskas kindralkomissar Litzmann J. Uluotsa ja E. Kanti juuresolekul prügikorvi. Sellega tõestati veel kord, et sakslaste abiga ei tule Eesti Vabariigi taastamine kõne alla. Nüüd jäi loodetud eesmärgini jõudmiseks vaid üks võimalus – illegaalsel teel.

Marssal G.Mannerheim kirjutab oma mälestustes sakslaste suhtumise kohta Balti riikidesse järgmist:

"Sakslaste poliitikat Baltikumis tuli märkida kui mõistmatult lühinägelikku, kuna nad ei võimaldanud isegi autonoomiat neile kolmele balti rahvale, kes suvel 1941 olid saksa vägesid vastu võtnud kui vabastajaid, olid valmis osa võtma võitlustest N. Liidu vastu. Ka muus osas jättis eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohtlemine palju soovida. Saksa poliitika Baltikumis röövis kahtlemata saksa sõjaväelt väärtusliku toetuse..."

Nagu öeldud, tegutsesid illegaalsed vastupanuliikumise grupid mitmel pool Eestis. Üks selliseid gruppe, kes oli aidanud eesti vabatahtlikke Soome toimetada, oli tegutsenud siin juba Nõukogude okupatsiooni ajal. Väga populaarne oli nende gruppide hulgas Jüri Uluotsa ümber koondunud ringkond, kuhu kuulusid P. Klement, J. Lattik, O. Tief jt.

Nooremaid poliitikuid J.Uluotsa küllaltki legaalne tegevus aga ei rahuldanud. Ühe sellise noortegrupi eesotsas olid prof. K. Liidak, J. Kull, O. Mänd jt., kes otsisid kolmandat teed, orienteerudes lääneriikidele ja püüdes Rootsi kaudu luua kontakti Inglismaaga. Sama taotlesid ka Soomes 200. jalaväerügemendis ja ERNA salgas olnud noored sõjamehed.

Paraku olid need katsed tollase Briti sõjakabineti juhi W. Churchilli seisukohtade tõttu juba ette luhtumisele määratud. Lubades Hitleri-vastase võitluse huvides sõlmida liidu kasvõi vanakuradi endaga, pidas Churchill oma sõna ja jättis Balti rahvad abita.

Kõik see, mis toimus hiljem, oli neil aastatel veel olemata ja põrandaalustes vastupanugruppides loodeti sündmuste positiivsele arengule. Samal ajal valitses neis põrandaalustes gruppides seisukoht, et eesti mehed ei tohiks lasta end mobiliseerida enne, kui aeg selleks on meile soodne või vajalik kodumaa kaitsmiseks.

See aeg saabus 1944. aasta jaanuaris, kui Punaarmee sakslaste rinne Leningradi all purustas ja nõukogude väed Eesti piirialadele jõudsid. Nüüd oli selge - eesti meestel on aeg relva järele haarata ning teha kõik, et kaitsta Eesti piire Punaarmee sissetungi vastu. Olukord saksa rinnetel näitas, et sõja lõpp ei ole enam kaugel. Eesti põrandaalustes ringkondades oldi aga arvamusel, et pärast sõda toimuval rahukonverentsil tuleb kindlasti arutusele ka Balti riikide küsimus ja Eesti, Läti ning Leedu iseseisvus taastatakse. Lääneriigid ei olnud nende okupeerimist N. Liidu poolt tunnustanud. Pealegi olid Ameerika president ja Inglise peaminister andnud ristlejal "Augusta" toimunud kohtumisel oma allkirja Atlanti deklaratsioonile (hartale), milles tõotati pühalikult, et kõikide rahvaste iseseisvus, kes selle Teise Maailmasõja käigus kaotasid, taastatakse.

Ei teatud ju veel, et tegelikult oli Eesti ja teiste Balti riikide saatus kolme "vägeva" poolt 1943. aastal Teherani nõupidamisel, kus Stalinil lubati punase pliiatsiga tõmmata Euroopa riikide uued piirid ametlikele Ameerika maakaartidele, juba otsustatud. Kui seda oleks 1944. aastal teatud, oleksid sündmused Eestis arenenud hoopis teisiti. Nüüd aga oldi veendunud, et eesti meestel on aeg asuda oma maa piiride kaitsmisele, et Saksamaa kapitulatsiooni korral hoida ära Eesti taasokupeerimine. Ja Eestist sai relvakandev maa.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 03:09