banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Vastupanuliikumise kaks põhisuunda

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Vastupanuliikumise kaks põhisuunda Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Vastupanuliikumise kaks põhisuunda,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Vastupanuliikumine kui opositsiooniline nähtus valitsevale võimule, on esinenud kõikides sõdades ja okupeeritud maades. Möödunud sõjas oli sellel liikumisel tähelepanuväärne koht sakslaste poolt vallutatud maades ja Saksamaa lüüasaamise üheks põhjuseks peetaksegi nn. sisemist rinnet, mis sidus suuri sõjalisi jõude. Reeglina mõistetakse vastupanuliikumise all nähtamatut rinnet vaenlase tagalas, mille peamiseks eesmärgiks on halvata otsest rindetegevust relvastuse ja transportvahendite ning teede rikkumisega ning koguda andmeid maale sisse tungiva rindepoole huvides. vastupanuliikumise teiseks eesmärgiks on hoida vallutatud rahva meelsust ja tahet oma vabaduse ja iseseisvuse taastamiseks, kusjuures selle liikumise ellukutsujaks ja aktiivsuse määrajaks on okupeeriva võimu käitumine.

Nõukogude okupatsioonire˛iimil oli õnnestunud Eesti poliitiline juhtkond peaaegu täielikult hävitada. Kümnest varasemast riigipeast arreteeriti ja lasti maha või hukkus hiljem vangilaagris üheksa. Ellu jäi vaid Rootsipõgenenud A. Rei. Viimase valitsuse üheteistkümnest liikmest hukkus kümme, ellu jäi vaid peaminister J. Uluots, Viimase riigikogu 120st liikmest represseeriti üle 70 liikme ja viieteist riigikohtu liikmest seitse. Nõukogude repressioonidest pääsesid peamiselt poliitikute noorema põlvkonna ja osalt ka demokraatliku vastasrinna esindajad, kes Pätsi valitsemise ajal olid olnud kõrvale tõrjutud..

Järele jäänud illegaalse rahvusliku liikumisega liitunud poliitikute hulgas valitses kaks põhisuunda, kus ühel pool oli rahvustervikluse ideel ja ainuparteil põhinev ning erakondade süsteemi eitav mõtteviis, mida esindasid viimase riigikogu enamuserakonna - Isamaaliidu alles jäänud poliitikud. Selle suuna toetajad uskusid Suur-Saksamaa võimsusesse ja lootsid, et kui eesti mehed truult koos sakslasega võitlevad, siis ehk annab Saksamaa Eestile mingisugusegi iseseisvuse. Nähes Saksamaa kaotuse möödapääsmatust, oldi arvamusel, et uue N. Liidu invasiooni korral hävib eesti rahvas niikuinii, mistõttu ei jää muud võimalust, kui toetada Saksa relvajõude kuni sakslaste kapituleerumiseni. Seejärel loodeti 1919. aasta situatsiooni kordumisele. Oldi veendunud, et Lääne demokraatiatelt,kes nüüd olid N. Liidu liitlased, pole Eestil abi loota, vähemalt mitte enne sõja lõppu.

Teisel pool olid poliitikud, kes toetasid paljuparteilist ning demokraatiat esindavat suunda. Selle suuna toetajad olid algusest peale veendunud lääneliitlaste võidus ja uskusid Atlandi hartas tõotatud kõigi rahvaste enesemääramise õiguse põhimõtetest kinnipidamist. Eriti tähtsaks pidasid viimased Läänes toetuse taotlemist Eesti riigi taastamisel. Selle eelduseks oli laial erakondlikel alustel seisva demokraatliku valitsuse loomine ja selle tegevuse viimine Eestist välismaale.

Samal ajal oli neil kahel erineval poliitilisel voolul ka teatav ühisosa. Esimesed neist vältisid kritiseerimast lääneliitlaste tegevust, rõhutades niisuguse kriitika kahjulikkust Eestile. Teine - demokraatlik vool, tunnistades Eesti põhivaenlaseks N. Liidu, soovitas eesti rahval hoiduda kahjustamast Saksa relvajõudude võitlust N. Liidu vastu. Samal ajalkogusid viimased süstemaatiliselt andmeid Nõukogude okupatsioonivõimu kuritegude kohtaEestis ja saatsid need lääneriikidele.

Demokraatlik-rahvuslikus vastasrinnas tegutses grupp noori energilisi demokraate, kes olid organiseerunud juba 1940. aastal toimunud valimistel rahvusliku vastukandideerimise käigus ja säilitanud omavahelised sidemed. Loonud kirjavahetuse teel kontakti saadik Warmaga Helsingis ja viimase kaudu saadik H. Lareteiga Rootsis, hakati Eestivälisdelegatsioonile saatma ülevaateid olukorrast kodumaal. Vastu saadi poliitilisi analüüse ja väljalõikeid välislehtedest.

Eesti välisdelegatsioon väljaspool Eestit oli sõnastanud oma põhiseisukohad 16. septembril 1941 koostatud protokollis, kus oli öeldud:

1.  Eesti on ühe okupatsiooni alt teise alla läinud, mis juriidiliselt midagi ei muuda;

2.Eesti Vabariigi tahe peaks väljenduse leidma valitsuse kujundamisega väljaspool okupatsioonivõimu ulatust;

3.Pole loota, et Hitleri Saksamaa tunnustaks eesti rahva iseseisvuspüüdeid;

4.  See pole ka tähtis, sest Saksamaa ei suuda sõda võita;

5.  Briti ja USA vastutavad riigimehed on korduvalt kuulutanud, et nad ei tunnusta vägivaldseid annekteerimisi ega juriidilise staatuse muudatusi, mis ei vasta rahvaste vabalt väljendatud tahtele.

Võttes põhisuunaks ülaltoodu, asus demokraatlik tiib taotlema Eesti riikliku iseseisvuse taastamist Briti ja USA abiga. Seejuures jälgiti Briti ja USA saatkondade esindajate korduvat soovitust - luua riigi huvide kaitseks EV valitsus või komitee väljaspool okupatsiooni mõjupiirkonda. Sellekohaselt asus oma tegevust arendama ka vastasrind kodumaal.

Välisdelegatsiooniga olid kontaktid loonud ka prof. Jüri Uluotsa lähikondlased, mida ei toetanud aga saadik Warma. Rootsis asunudH. Ronimois ja J. Ots soovitasid hoopiski J. Uluotsaga suhte katkestamist ja pakkusid asemele välismaal asuvat Eesti päästekomiteed.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 04:08