banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Eesti piirikaitse rügemendid

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Eesti piirikaitse rügemendid Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Eesti piirikaitse rügemendid,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Mobiliseeritud meestest formeeriti kuus piirikaitse rügementi. Kõik rügemendid olid enam-vähem ühesuguselt varustatud ja relvastatud. Koosseisuna oli rügemendi suuruseks ette nähtud 3500 meest, kuid varustuse nappuse tõttu olid need sageli väiksemad. Meeste relvadeks olid põhiliselt vene, prantsuse, hollandi ja itaalia püssid. Hiljem vahetati need osaliselt välja saksa püssidega. Sageli muretsesid sõjamehed endale ise relvi, korjates neid taganevate sakslaste järel või isegi ostes neid sakslastelt. Kuulipildujad olid Maxim, Colt ja vanad prantsuse omad. Miinipildujad saksa ja tðehhi omad. Puudus oli raskerelvadest. Suur puudus oli samuti laskemoonast ja käsigranaatidest. Voorina kasuatati põhiliselt rekvireeritud hoburakendeid. Mingit väljaõpet mehed ei saanud ja tingituna rindeolukorrast, paisati rügemendid käigult lahingusse.


Jaan Tamm

1. piirikaitse rügement - formeeriti Tallinnas, Rakveres, Riisiperes ja Vasalemmas. Rügemendi ülemaks oli major Jaan Tamm. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten Aleksander Veelmaa, 2. pataljoni ülemaks kapten Eduard Ausmees ja 3. pataljoni ülemaks kapten Raimond Hindpere. Rügemendi relvastus oli erakordselt kirev ja koosnes põhiliselt trofeerelvades, mis vähendas oluliselt rügemendi löögijõudu. Märtsi algul asus rügement rannakaitsele Kolpina saarel ja Võõpsu piirkonnas. Rügemendi edasist sõjateed tähistavad sellised paigad nagu Värska, Laossina, Kolpino saar, Listovka, Võõpsu, Kavastu ja Luunja. Kõigis neis paigus peeti raskeid lahinguid. Suurima ohvrite arvuga lahing peeti 17. sept. 1944 Emajõe kaldal. Selles lahingus ellujäänuil sai enamusel osaks piinarikas vangipõlv Siberi mõõtmatuil lagendikel.


Juhan Vermet

2. piirikaitse rügement - formeeriti Tartu, Võru, Valga ja Petseri maakonna meestest. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant Juhan Vermet. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli kapten M. Niinepuu, 2. pataljoni ülemaks major Sillaotas ja 3. pataljoni ülemaks kapten M. Leetmaa. Rügement relvastati trofeerelvadega, mistõttu oli suuri raskusi laskemoona saamisega. Käsirelvadeks olid hollandi ja prantsuse püssid, mis hiljem asendati sakslaste poolt Virumaa metsadesse maha jäetud saksa relvadega. Rasked lahingud meie maa idapiiril ei võimaldanud isegi formeerimist lõpetada ja veebruari teisel poolel saadeti rügement Peipsi järve äärde rannakaitsele. Ränkrasket verehinda maksis rügement Krivasoo lahingus, kaitstes seal rasketes tingimustes meie kodumaa idapiiri, loovutamata jalatäit maad meie põhivaenlasele. Seal peetud lahingutes kaotas rügement üle kolmandiku (960) oma võitlejaist surnute ja haavatutena. Septembris sattus rügement punaarmee piiramisrõngasse, kus vaid vähestel õnnestus välja pääseda.

Rügemendi ülem kolonel Vermet langes peale Eestist taandumist punatšehhide kätte, kes ta poolsurnuks peksid. Tal õnnestus raskelt haigena prantslaste juurde pääseda, kuid viimased andsid ta 1945. aasta suvel N. Liidule välja ja saadeti Siberisse.


M. Kaerma

3. piirikaitse rügement - formeeriti Pärnus, Viljandis, Saaremaal ja Haapsalus. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant M. Kaerma. Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major J. Purga, 2. pataljoni ülemaks kapten E. Kõlu ja 3. pataljoni ülemaks kapten V. Veelma (hiljem kapten Juhani). Rügemendi koosseisu kuulusid veel suurtükiväepatarei, rünnakkompanii, raskekompanii ja õppekompanii. Ka 3. piirikaitse rügemendile anti alul välja trofeerelvad, mis hiljem asendati saksa relvadega. Miiniheitjad olid saksa uuemat tüüpi. Rindel olles varustati rügement saksa moodsate rünnakpüssidega (Sturmgewehr). Hiljem sai rügement ka kümme veo- ja kuus sõiduautot. Rügement allutati 207. Julgestusdiviisile ja asus Peipsi ranna kaitsele Pala piirkonnas. Sealt viidi rügement Mustvee lähistele ja aprillis 1944 Tudulinna - Lohusuu rajooni, kus ta pidas lahinguid üle Peipsi tulnud punastega. Mais viidi rügement Permisküla-Vasknarva vahelisele alale, kuhu ta jäi kuni taandumisteni. 18. septembril alanud taandumisel ei jõudnud rügement punavägede haardest enam välja.

Kolonelleitnant Kaerma jõudis siiski oma koduni välja, mis asus Rapla maakonnas Raiküla jaama lähedal. Tema naasmisest koju teadsid ainult abikaasa ja vend. Ligi neli pikka aastat varjas ta end, nägemata kordagi oma tütart. 1948. aastal toimunud sagedaste haarangute ajal sai kolonelile selgeks, et tema tabamisel represseeritakse kogu tema perekond. Ta tegi ennastsalgava otsuse - et tema pere jääks vabadusse, peab ta surema. See sündis tsüaankaaliumi ampulli abil.

Abikaasa ja vend matsid kolonel M. Kaerma öösel oma kodutalu mulda kartulikuhja alla, kuna ka tema surnukeha võinuks saada NKVD agentidele asitõendiks elavate vastu.


V. Pedak

4. piirikaitse rügement - formeeriti Võrus ja Petseris. Rügemendi ülemaks oli major V. Pedak (VR-II/3). Täielikumad andmed üksuse kooseisu kohta puuduvad, kuna pole õnnestunud leida ühtegi ohvitseri selle rügemendi juhtkonnast. Rügement suunati Mustvee - Varnja piirkonda rannakaitsele, kust viidi hiljem Pihkva ja Narva rindele. Taandumisel Puhatu soo platsdarmilt 1944. aasta septembris jäi rügement rasket võitlust pidades täielikult punavägede haardesse. Piiramisrõngast pääsesid välja vaid üksikud. Rügemendi ülem major Pedak hukkus koos enamuse võitlejatega lahinguväljal.


J. Raudmäe

5. piirikaitse rügement - formeeriti Viru, Järva ja Viljandimaal. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant J. Raudmäe (VR.II/3). Rügemendi 1. pataljoni ülemaks oli major Boris Leeman (hiljem leitnant Vallner), 2. pataljoni ülemaks kapten Made (hiljem kapten Jakustant) ja 3. pataljoni ülemaks kapten Hertvig Reinvalla (hiljem leitnant A. Tannia). Patarei ülemaks oli kapten Määr. Rügement asus Peipsi rannakaitsele Mustveest kuni Varjani. Augustis võttis vastmoodustatud Omakaitse lahingurügement kolonel Kivi juhtimisel 5. rügemendi positsioonid üle ja rügemendi pataljonid asusid Emajõe põhjakaldal Kavastu piirkonnas kindlustustöid tegema, ning Lohkva-Luunja lõigus Tartusse tungivaid punaüksusi tõkestama. 17. septembril murdsid punaarmee üksused rügemendi mõlemal tiival olnud üksustest läbi ja rügement jäi piiramisrõngast välja murdes uusti punavägede haardesse.


P. Lilleleht

6. piirikaitse rügement - formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmel. Rügemendi ülemaks oli kolonelleitnant P. Lilleleht (VR.II/3). Rügement saadeti algul Peipsi äärde rannakaitsele Võõpsu rajooni. Juuli alul viidi rügement Pihkva rindele. Minnes üle Eesti piiri, keeldusid mehed Venemaale minema. Olikorra päästis 1o. kompanii ülem kapten Siitam, kes oli oma meestes kindel ja alustas teekonda Pihkvasse. Nüüd järgnes neile kogu rügement. Paar nädalat hiljem viidi 6. rügement Narva rindele, Permisküla alla. Rügemendi 2. pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. 11. juulil vallutasid punaüksused saare ja saarelt pääses ainult kolm meest.

 
Tomander                                  A. Vask    

Tagavararügement asus Viljandis ja Põltsamaal. Selle ülemaks oli algul kolonelleitnant Tomander (VR II/3), hiljem major A. Vask (VR.II/2). Rügemendi juures korraldati täiendus- kursusi allohvitseridele ja teiste eriala meestele ning õpetati tundma uusi relvi. Rügement saatis täiendusi rindel viibivatele piirikaitse rügementidele. 21. septembril alustas tagavararügement Viljandist taandumist ja läks Riiast laevadega Saksamaale.


Diviisi vapp

Eriotstarbeline 300. jalaväediviis formeeriti Eestis 18. mail 1944. Diviisi tugevuseks oli 10628 meest, sealhulgas mõned saksa üksused kokku umbes 500 mehega. Diviisi koosseisu kuulusid:

- 2., 3., 4. ja 6. piirikaitse rügement – kokku 6017 meest;
- 1. Eesti Politseirügemendi 286., 287. ja 292. rindepataljon;
- Pataljon "Narwa" tankitõrjekompanii [Tuntud ka Fišeri pataljoni nimetuse all, mis    kasvas välja Idapataljonide tagavarapatljonist];
- Saksa 1018. kahurväerügemendi II/84. ja 683. suurtükidivisjon;
- Saksa 300. eriotstarbeline välipataljon; [formeeriti Saksa 13 lennudiviisi    tagavarapataljoni ohvitseride baasil. Mehitatud oli valdavalt eestlastega];
- Saksa 13. Pioneerpataljon;
- Saksa 285. tankikompanii;
- Eesti trahvikompanii;
- Saksa suurtükiväe alarmkompanii;
- Scheeri allüksus;

Diviisi juhtkond koosnes Leningradi alt taandunud Saksa 13. lennuväediviisi ohvitseridest. Diviisi ülemaks oli Esimese maailmasõja kogemustega, juba eakas kindral Paul Höfer. Viimane oli rahulik mees ja eestlaste suhtes sõbralik ning mõistev.

Kuna diviis kujunes väga suureks, jaotati see struktuuriliselt kaheks brigaadiks, mis kandsid nimetust Põhja- ja Lõunabrigaad. Põhjabrigaadi kuulusid 2. ja 4. piirikaitse rügement ja selle ülemaks oli SS-kolonelleitnant Engelhart (hiljem SS-kolonel Kopp). Lõunabrigaadi kuulusid 3. ja 6. piirikaitse rügement. Brigaadi ülemaks oli algul kolonelleitnant Mart Kaerma, hiljem kolonel Mattuschekk.

* * *

Hiljem on nõukogude sõjaajaloolased kirjutanud, et eestlaste mobilisatsioon ajas nurja Punaarmee juhtkonna kavandatud Eesti "vabastamise" saksa okupantidest. Eestlaste mobiliseerumine ei meeldinud ka Inglismaale, kes toetas N. Liitu.

Mobilisatsiooni käigus ilmnes eesti rahva vankumatu tahe kaitsta oma maad Nõukogude taasokupatsiooni eest. Suurt eeskuju näitasid rahva tahte elluviimisel eesti ohvitserid, kes olid võidenud Eesti Vabadussõjas ja kelle hulgas oli palju Vabadussõja võitlejaid ja Eesti Vabariigi kõrgeima autasu - Vabadusristi kandjaid.

Vahepeal oli Neveli rindel asunud 3. SS-brigaad ümber nimetatud 20. Eesti SS-diviisiks ja toodud Narva rindele. Diviisi koosseisus olnud esimene ja teine rügement nimetati ümber vastavalt 45. rügemendiks (ülem major Harald Riipalu) ja 46. rügemendiks (ülem kolonel J. Tuuling).

 
     J. Tuuling                                                                  P. Vent

Nüüd said 45. ja 46. rügement mobiliseeritutest endale juurde veel ka kolmandad pataljonid. Ka formeeriti mobilisat- siooniga võetud meestest diviisile juurde veel kolmas - 47. rügement (ülem kolonelleitnant P. Vent). Rügemen- tide koosseisu kuulusid veel ka staabi-, side-, kahurväe-, pioneeri- ja soomustõrje kompaniid. Kokku oli diviisi koosseisus, kuhu kuulus ka üks suurtükiväerügement, umbes 11000 meest. Veebruari keskel asus diviis Narva jõe joonele. Peale selle formeeriti veel 20. diviisi tagavararügement Kloogal ning väli- reservpataljon Kehras.

Mobiliseeritutest said täiendust ka politseipataljonid. Kuid ikka jäi mehi üle. Tuhanded mobiliseeritud ootasid tegevusetult ja relvadeta, olles koondatud mitmele poole kooli- ja seltsimajadesse. Mõnes kohas polnud korraldatud isegi toitlustamist ja mehed käisid ise kodudest toitu toomas. Kuude kaupa tegevuseta olemine põhjustas võitlusmoraali languse ja nende kasutamine rügementide täiendusena muutus küsitavaks. Lõpuks liideti nad tagavararügemendiga, mille koosseis ulatus nüüd ligi 10000 meheni.

Kuigi oli ka üksikuid mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, näitab eestlaste käitumine neil päevil veekord, et eesti meeste soov ja tahe kodumaad kaitsta oli suur, kuigi organiseerimatuse tõttu olnuks neil meestel üsna lihtne tagasi koju minna.

Kui piirikaitse rügementides olid kasutusel trofeerelvad, siis Omakaitses oli olukord veelgi halvem. Siin olid mehed varustatud kõigi kättejuhtuvaga, alates jahipüssidest ning lõpetades endavalmistatud relvadega. Nii näiteks oli Pärnu Omakaitse rügemendis 1200 mehe peale vaid 600 vintpüssi, ülejäänutel olid jahipüssid või omavalmistatud relvad. Loomulikult tekitas meeste hulgas selline olukord suurt pahameelt sakslaste vastu, kes kartsid eestlastele relvi anda.

Eestlaste abiga suudeti veebruari algul Punaarmee pealetung seisma panna. Rinne jäi püsima Narva-Jõesuust pikki jõge kuni Narva linnani, kusjuures Narva linna kohal oli sakslastel väike sillapea. Kulgu juures pöördus rinne läände ja kulges rööbiti raudteega kuni Reidepõlluni. Siit edasi pöördus rindejoon lõunasse, ulatudes mööda jõge Peipsi järveni. Peipsi järv lahutas rinde kogu oma pikkuses. Lõuna pool Peipsit püsis rinne Velikaja jõe joonel, kusjuures Pihkva linna kohal oli sakslastel väike sillapea.

Samal ajal ulatus Punaarmee ühe rünnakkiilu teravik Krivasoo kohal kuni Auvereni. Põhjuseks, miks punaväed ei kasutanud ära Narva rinde kaitsetut olukorda ja ei arendanud siin oma edu, võib arvata seda, et nende armeedele oli antud käsk tungida Narva jõeni ja seal peatuda, kuna Punaarmee juhtkonna arvates oli Narva jõe läänekallas tugevasti kindlustatud ja mehitatud.

10. veebruariks 1944 oli Narva alla koondatud umbes 100 000 meest , 1500 kahurit ja miinipildujat, 100 tanki ja rindesuurtükki ning umbes 400 lennukit. Armeegrupi "Nord" sõduritel oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud taanduda Narva alt.

Narva suunas arendasid pealetungi Nõukogude armee 47., 2. ja 8. armee. Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vasa-Vepsküla-Siivertsi joonel õnnestus venelastel üle Narva jõe tungida ja moodustada seal sillapead. Narva-Jõesuust paisati nad küll tagasi, kuid Riigiküla ja Vepsküla-Siivertsi all jäid sillapead püsima. Samal ajal tungis Punaarmee suurte jõududega üle Narva jõe ka Krivasoo kohal ning lõi sillapea Vääskas.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 06:15