banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Suursaare (Holglandi) operatsioon

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Suursaare (Holglandi) operatsioon Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Suursaare (Holglandi) operatsioon,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Et takistada Nõukogude sõjalaevastiku pääsu Balti merele, otsustas Saksa väejuhatus vallutada Suursaare (Hoglandi). Suursaare garnisoni ja saare ümbruses tegutsevate saksa sõjalaevade baasiks pidid jääma Tallinn ja Paldiski.

Suursaare suunas saadeti välja umbes 35 alusest koosnev dessantüksus, mis jõudis Suursaarele 14. septembril kell 23. Dessantüksuse ülem nõudis saarel asunud Soome garnisoni komandandilt, et see saare saksa väeüksusele üle annaks, lubades vastasel korral kasutada jõudu. Sakslaste nõudmistele soomlased ei allunud ja nüüd leppisid pooled kokku, et pärivad instruktsioone oma juhtkondadelt. Soome väejuhatus andis soome garnisonile käsu saart kaitsta. Saksa peakorterist aga nõuti selle vallutamist.

Nüüd nõudis Soome garnisoni komandant, et saksa laevastik lahkuks Suursaare sadamast. Samal ajal asusid aga osa sakslasi rannas ründepositsioonidele, mille peale soomlased avasid nende laevade pihta tule. Sakslastel õnnestus küll osa jalaväelasi maale saata, kuid raskerelvi neil maale toimetada ei õnnestunud.

Järgmise päeva varahommikul avasid saksa laevad soomlaste positsioonide pihta kahuritule, kuid nüüd ründasid neid neli soome ründepaati. Samal ajal avas sakslaste pihta tule ka saare rannakaitse, mille tulemusel uputati mitu saksa laeva, ründepaati ja praami. Saksa laevu ründasid ka 36 Nõukogude lennukit, mis lasksid põhja ühe laeva. Seejärel sinna tulnud soome torpeedopaadid uputasid veel kaks saksa laeva, ülejäänud saksa laevad lahkusid Suursaare piirkonnast. Saarele jäänud saksa jalaväelased, olles soomlaste tulest killustatud ja jäänud ilma laevade toetava tuleta, andsid end vangi. Vangi võetud sakslased, keda oli ühtekokku 1056 meest, saadeti teisel päeval Soome. Hiljem andsid soomlased nad N. Liidule välja.

Mõned päevad hiljem ilmus Suursaarele Nõukogude laevastik koos ühe dessantüksusega, kes okupeerisid saare. Saarel olnud, umbes 1700 Soome garnisoni meest viidi aga sõjavangidena N. Liitu.

Suursaare operatsioon oli üks paljudest sakslaste läbimõtlemata sammudest, mida Hitler sõja viimastel kuudel üha sagedamini tegi. Isegi selle operatsiooni õnnestumise korral olnuks selle väärtus küsitav. Nüüd aga hukkus seal suur hulk sõdureid, ilma, et sellest vähimatki kasu oleks olnud. Nende hulgas ka sajad vaprad mere-jalaväelased, kes olid võidelnud Narva-Jõesuus, Sinimägedes ja Alutaguse metsades.

Ettevalmistusi saksa väeosade äraviimiseks Narva rindelt oli hakatud tegema juba 12. septembril. Armeegrupp "Nord" juhtkond asus kokkuleppel maavägede kindraöstaabiga ette valmitama taandumisplaani "Königsberg", mis nägi ette Saksa üksuste Väljaviimise Eestist. Hitlerit nimetatud plaanist ei informeeritud ja ametlikult oli tegemist vaid "harjutusega". Hiljem sai see plaan endale koodnimetuse "Aster". See plaan nägi ette saksa väeosade järk-järgulise taandumise Eestist läbi Pärnu-Viljandi "koridori" Riia suunas. Vastavalt plaanile alustas armeegrupp "Nord" vaikselt juba 14. septembril oma raskeüksuste väljaviimist Eestist.

14. septembril 1944 algas Väike-Emajõel Punaarmee pealetung. 3. Balti rindele oli antud ülesandeks vallutada Valga ja anda seejärl löök mereni, et ära lõigata sakslaste Narva grupeeringu taandumistee. Vaatamata visale vastupanule oli selge, et sakslasi ootab Eestis ees tõsine katastroof. Saksa luure oli teadlik Punaarmee ettevalmistustest suurrünnakuks ka Tartu rindel ja 15. septembri hommikul kandis armeegrupi "Nord" juhataja kindral Schörner maavägede kindralstaabi ülemale kindral Guderianile ette, et Punaarmee alanud pealetungi tõttu on sakslaste kaitse segamini löödud. Schörner teatas: "Ma palun tungivalt, et kõrgem ülemjuhatus annaks veel täna käsu plaani "Aster" täitmiseks. /.../ Nüüd on viimane moment, et üldse ära minna. Kui venelased asuvad Tartu rindel pealetungile, on oht, et meid ümber piirataks."


F. Augsberger

16. septembril toimus Hitleri peakorteris nõupidamine, kus Hitler andis kohe nõupidamise alguses loa plaan "Aster" ellu viia. Kaks päeva hiljem, 17. septembril, murdis Punaarmee Emajõe rindel läbi ja sellest tingituna loobus Hitler Tallinna sillapea mõttest. Samal päeval kutsuti Eesti 20. SS. diviisi ülem F. Augsberger Hitleri peakorterisse ja sealt tagasi tuli ta korraldusega evakueerida võimalikult rohkem elavkoosseisust Saksamaale.

Esimese järjekorras pidi Eesist välja viidama raskerelvad ja mehhaniseeritud üksused. Taandumist pidid katma eesti üksused, kes pidid taanduma Lagedi-Viljandi-Pärnu joonele ja asuma seal kaitsele. Eesti väeosade edasisest saatusest plaani koostajad ei hoolinud ja see oli paljuski üles ehitud eestlaste hukkumisele. Eesti väeosi saksa väeosade taandumisest ei informeeritud ja neile antud instruktsioonidest nähtub, nagu oleksid sakslased soovinud end rohkem kaitsta eestlaste, kui pealetungiva Punaarmee eest. Kategooriliselt oli keelatud eesti väeosadele raskerelvade, laskemoonavarude ja parema relvastuse jätmine. Armeegrupi "Nord" päevikus on sellest kirjutatud järgmist:

"Sõduritel 20. SS-jalaväediviisis ja piirikaitserügementides ei ole vajalikku vastupanu tahet. Valga ja Tartu ruumi kogemusi arvestades ei ole ka eesti omakaitselased usaldusväärsed. SS-Tankikorpuse piirkonnas on olemas partisaniliikumise oht eesti "metsavendade" näol. On vaja reorganiseerida eestlastest väeosad ja viia need saksa-eesti võitlusüksustesse. Vähemalt raskerelvad peavad olema sakslaste ja usaldusväärsete eestlaste käes."

Üks saksa luureohvitser teatas 1944. aasta juulis oma ettekandes Berliini järgmist:

“Minu arvates on olukord praegu järgmine: eestlased suhtuvad vaenulikult niihästi sakslastesse kui ka venelastesse. Tõsiasi, et eestlased on võimelised ainult saksa abiga venelast tagasi tõrjuma, on teinud võimalikuks praeguse koostöö. Kui aga mõni kolmas võim, näiteks Inglismaa, garanteeriks Eesti piirid, siis ma ei kahtle hetkekski, et eestlased alustaksid viivitamatult mässu sakslaste vastu. See on ka põhjuseks, miks saksa ülemjuhatus ei julgenud Eestis moodustada suuri eesti üksusi eesti ohvitseridest juhtkonnaga, kuigi seda oli eestlastele lubatud. Vaenulikkus on tingitud suurelt osalt kindralkomissariaadi poolt. Peapõhjus seisneb aga ikkagi selles, et õigel ajal ei tunnistatud Eestit kui iseseisvat riiki. See on eestlaste peamine etteheide.”

Saksa võimude käitumise põhjal võib teha järelduse, et nad ei suutnud mitte midagi taibata eestlaste taotlustest. Oma suurrahvuslikus kõrkuses umbusaldasid nad eestlasi ja tegid kõik selleks, et takistada eestlaste organiseerumist ja lämmatada nende iseseisvuspüüdlused. Meie iseseisvusliikumine oli neile arusaamatu ja seda võeti eestlaste veidrusena. Eestlaste saatuse suhtes olid sakslased täiesti ükskõiksed. Neid huvitas ainult oma naha päästmine. Ja nii seisiski saksa mundris eesti mehed 1944. aasta septembris Emajõe ääres tegelikult juba üksi - reedetuna ja mahajäetuna.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 06:53