banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Joh. Pitka löögiüksus

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Joh. Pitka löögiüksus Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Joh. Pitka löögiüksus,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Viimane võitlus Eesti iseseisvuse taastamiseks kujunes saatuslikuks ka Eesti Vabadussõja legendaarse kangelase Joh. Pitka (VR-I/1.)formeeritud löögiüksusele Admiral Pitka.

Saabunud 1944. aasta hilissuvel Soomest Tallinna, nõutas admiral J. Pitka sakslastelt loa oma väeosa formeerimiseks. Selle koosseisus võisid kaasa lüüa kõik, kes soovisid oma kodumaad kaitsta. Admiral Pitka poolt välja antud juhendis võisid tema üksusesse vabatahtlikuna astuda need, kes ühegi väeosa nimekirjas ei olnud, kõik väejooksikud, Omakaitses olijad ja need, kes seni olid mobilisatsioonist kõrvale hoidnud.

Kuna löögiüksusel puudusid relvad, küsis J. Pitka neid Narva rinde juhtkonnalt. Nii kindral Steiner kui ka kindral Grasser olid admirali esitatud plaanidega päri ja lubasid teda aidata. Kuid tegelikkuses laabus see abi juba algusest peale suurte tõrgetega. Vormiliselt pidi Pitka üksus alluma 20. Eesti SS diviisile. Ja kuigi SD ülem Tallinnas oli andnud Pitkale loa ainult pataljoni suuruse üksuse loomiseks, mis näitab veel kord sakslaste täielikku usaldamatust eestlaste vastu, kavatses admiral formeerida esialgu löögiüksuse, seejärel rügemendi ja edasi juba diviisi.

Pitka poolt välja öeldud sütitavad loosungid "Vabadussõja vaim ellu!" ja "Siit saadik ja mitte enam" levisid kiiresti rahva hulgas ja leidsid ohtralt toetajaid. Üha kasvava aktiivsusega pühendus ta julmale vaenlasele vastupanu organiseerimisele. Pitka käis Soomes, kus pidas läbirääkimisi Soome valitsuse tegelastega. Ta käis ka Saksamaal, et kohtuda admiral Cowaniga, kellega ta Vabadussõja päevil võitles koos enamlaste vastu. Paraku see kohtumine aga ei toimunud.

Üle terve Eesti peetud kõnekoosolekutel toetas J. Pitka eestlaste võitlust koos saksa väeosadega. Ta hoiatas rahvast liialt lääneliitlastele lootmast, kuna need toetasid meie maad vallutada püüdvat vaenlast, ja kutsus rahvast ise otsustavalt võitlema oma kodumaa eest. 2. septembril 1944 avaldatud üleskutses aga ütles admiral:

"Omagem uuesti Vabadussõja vaimu! Kes ei taha võidelda ja töötada kodumaale ohtlikel päevadel, kes kõrvale hoiavad ja põgenevad, need teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda!"


P. Laaman

Kogu admiral Pitka tegevus oli rajatud arvamusele, et Eesti piirikaitserügemendid ja teised väeosad taanduvad Narva ja Tartu rindelt Tallinna suunas ja asuvad Tallinnat kaitsma. Selle J. Pitka plaani elluviijaid oli aga ainult kaks - admiral ise ja Vabadussõdalaste liikumises tuntuks saanud kapten P. Laaman (VR-II/3.).

Olles samal ajal täielikus teadmatuses rinnetel tekkinud olukorrast, jäi Pitkale mulje, et eesti üksused ei soovi Eesti eest võidelda ja taanduvad Saksamaale. Pettunud admiral otsustas aga sellest hoolimata oma kavatsused teoks teha ja asus Tallinna kaitset organiseerima, kuigi tal puudus vajalikul hulgal mehi, relvi ja võitlusvõimelisi ohvitsere. Kuigi hiljem anti talle ülevaade Eesti rinnetel tekkinud olukorrast, ei loobunud Pitka oma kavatsusest. Tema Tallinna kaitsmise idee oli küll kantud Eesti vabaduse ja iseseisvuse ning kodumaa-armastuse vaimust, kuid tuginedes Vabadussõja-aegsetele arusaamadele ja taktikale, nõudnuks selle realiseerimine asjatuid ohvreid.

Algselt kavatses J. Pitka saata ühe oma formeeritud pataljoni Emajõe rindel vaenlase selja taha partisanisõda pidama. Pärast rügemendi formeerimist pidi see vaenlase tagalasse viidama, et seal segadust tekitada ja vastase tagala segi lüüa. Samal ajal pidid Emajõe rindel olevad väeosad alustama rünnakuid ja lööma Punaarmee Eestist välja.

Paraku oli aga Pitka löögiüksusel puudus kõigest - rahast, relvadest, toiduainetest ja ka ruumidest. 1944 aasta septembri alguseks oli admirali üleskutsete peale Kiviloo mõisa kogunenud vaid umbes 500 meest.

Sündmused aga arenesid kiiremini, kui admiral jõudis oma kavatsusi realiseerida. Tema plaanid olid küll õilsad ja täis sangarlikku vaimu, kuid samas alahindas ta kaasaja võimsat sõjatehnikat ja vaenlase tohutut ülekaalu. Tema kavatsused olid rajatud Vabadussõja-aegsete sündmuste kordumisele, kui Eesti üksused said ohtralt relvastust taganevalt vaenlaselt.

Oma kava selgitamiseks külastas admiral Pitka paljusid eesti üksusi. Tema kohtumisest Kloogal asunud õpperügemendiga on V. Jürisson oma raamatus "Kahe rinde vahel" (ilmunud 1951. a. Rootsis, Göteborgis) kirjutanud järgmist:

"Puhangu värskust halli argipäeva miljöösse Kloogal tõi ametlik teade, et admiral Pitka tuleb õppelaagrisse kõnelema. (...) Üks ta viimase aja tegevusalasid oli eesti väeosade külastamine, kus ta selgitas ülesandeid antud olukorras.

Meie enam aimasime kui teadsime, täpsemalt väljendades - järeldasime loogiliselt, et meie poliitikamehed, kes küüditamisest kahe diktatuuri poolt ja teostatud arreteerimistest olid pääsenud, eesotsas peaminister Jüri Uluotsaga kodumaal ja mõne mehega väljaspool diktatuuride mõjupiirkonda, näilise passiivsuse liniku all probleemi kallal töötasid, et Eesti kahe märatseva diktatuuri vahelt välja manööverdada ja omariiklust taastada.

Seda kõike toimetati vaikselt, ilma propagandatrummide põrinata, mis temperamentsemaid rahvuskaaslasi kallutas arvamisele, nagu ei tunneks meie rahvamehed oma maa ja rahva suhtes mingit muret. Kuid veel polnud aeg väliselt selja sirutamiseks: sajad , kui mitte tuhanded silmad ja kõrvad jälgisid iga rahvuslikkust taotlevat eluavaldust, mille sihiks võinuks olla Eesti iseseisvuse taastamine, et seda juba eos lämmatada...

Et sellises vastuolude ja luulujuttude õhkkonnas admiral Pitkat suure elevusega oodati, on enesestmõistetav, Ning ta tuli...

Nelinurgas üles rivistatud õpperügemendile anti käsklused eeskirja kohaselt küll saksa keeles, kuid ülesrivistaja esines ettekandega eesti admiralile, kelle taga seisis sakslane Ahlemann. (Sturmbannführer Ahlemann oli rügemendi ülem).

Siis kõneles admiral Pitka.

Ta jutustas olukorrast Eesti iseseisvuse rajamisel. Tol korral oli palju head tahet, kuid puudus õige relvastus. Siiski võideldi edukalt, kuna iga mees teadis, mille eest ta sõdib, ja punane idakaru suruti Peipsi taha. Nüüd on meil relvad, aga sihti nagu polekski. Ja see tekitab rammetuse käsivartes, halvates võitlusvaimu. Ent relvade juurde tuleb jääda ja võidelda, kuni õige lahendus saabub.

Admiral rõhutas, et tähtis on praegu see, et iga eestlane tunneks, teaks ja täidaks oma kohust isamaa vastu.

Raske oli vanal admiralil seista meeskonna ees ja rääkida mõistujuttu, selle asemel, et avameelselt öelda:

"Meil on relvi ja meil on kogemustega mehi. Ülim nõue on praegu relvi kindlalt käes hoides vastu pidada: Kui Saksa rinne meie piiridel kokku variseb, on meie ainuke ülesanne - võitluste raskus täielikult oma õlgadele võtta, kuni abi läänest saabub." Avameelselt öeldes, unistasime me ju kõik inglise sõjalaevade saabumist Tallinna alla, nagu see toimus 1918. aastal...

Ent lähemate nädalate sündmused näitasid õudse selgusega, kui naiivsed olid olnud meie kõikide lootused kogu nende sõja-aastate jooksul, mis leidsid väljendust tol päiksepaistelisel sügispäeval vana admirali sõnade läbi: relvi meil oli, ka head tahet, kuid - oodatud abi läänest jäi tulemata."

Kõik senised lootused olid purunenud põrmuks. Pitka löögiüksus avaldas vaenlasele vastupanu Tartu maanteel Vaida lähistel ja Soodla silla juures Kehras. Üks ägedamaid lahinguid toimus aga Keilas ja kestis ühtekokku ligi 3,5 tundi. Tallinnas, Nõmme turuplatsil lasksid Pitka mehed puruks kaks vaenlase tanki. Tema löögiüksuse mehed avaldasid vastupanu ka Ristil ja Märjamaa lähistel.

Admiral Joh. Pitka edasine saatus on jäänud tänaseni selgusetuks.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 07:03