banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Eesti Rahvuskomitee (EVR)

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Eesti Rahvuskomitee (EVR) Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Eesti Rahvuskomitee (EVR),Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kuni 1944. aastani tegutsesid Eestis mitmed illegaalsed poliitilised ühendused, kellel puudusid omavahelised kontaktid ja isegi usaldus teineteise vastu. Mõnedel neist olid loodud sidemed Eesti välisesindustega. Viimased pidasid aga vajalikuks, et kodumaal tekiks teovõimeline poliitiline keskus, kuhu kuuluksid kõik siin tegutsenud poliitilised ringkonnad.

Esimesed sammud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee (EVR) moodustamiseks tehti 1943. aastal, kui kerkis päevakorda Vabariigi Valitsuse moodustamise küsimus. Tekkinud oli vajadus sellise keskuse järele, kes koordineeriks seni Eestis iseseisvalt tegutsenud väikesi põrandaaluseid gruppe ja annaks neile ühtseid juhiseid iseseisvuse taastamiseks. Sama aasta detsembris andis üks neist gruppidest välja lendlehe Vabadusvõitlus nr 1, milles prof. Moora sõnastas rahvalikul kujul koalitsiooni põhimõtted, eriti aga mobilisatsiooni küsimuses.

Enne Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee ametliku asutamise koosolekut oli toimunud mitu ettevalmistavat nõupidamist. Kalanduskeskuse direktori Oskar Männa abiga loodi otsekontakt Tallinna suure vastupanurühma (ETK) juhtidega. See nn “tallinna” rühm ehk Vaba Eesti Võitlusrinne oli pikka aega avaldanud põrandaalust väljaannet Vaba Eesti ning pidanud Leo Talgre abil ühendust A. Warmaga Soomes.Kontaktivõtu algatas ETK rühm jaanuari lõpus J. Sikkari kaasabil. EVR kui “pseudoparlamendi” asutamiskoosolekule E. Kulli korterisse Pärnu mnt 23 kutsuti senisesse lõdvalt organiseerunud EVRsse kuulunud esindajad: erapooletu Kaarel Liidak, põllumeeste kogudest Artur Ekbaum ja Juhan Kaarlimäe, “asunike” erakonnast Joh. Sikkar ja Helmut Maandi, rahvuslikust keskerakonnast E. Kull ja Oskar Mänd, sotsiaaldemokraatidest Oskar Gustavson ja Johannes Pikkov ja nn “tartu” organisatsioonist Harri Moora. Uutena lisandusid “tallinna” rühma esindus (Juhan Reigo ja Endel Inglist).

Koosolek peeti veebruari keskel. Loodava institutsiooni nimeks kinnitati Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee, liikmeiks eelmainitud isikud, kusjuures “tartu” organisatsiooni teine esindaja jäi lahtiseks. Otsustati saata delegatsioonid Helsingisse ja Riiga. EVR häälekandja nimetuseks sai Vaba Eesti. Samuti otsustati hakata siseinfo levitamiseks välja andma igakuist EVR Infobülletääni. Valiti toimkond EVR sihtide ja põhialuste sõnastamiseks ja otsustati uuesti kokku tulla mõne nädala pärast. Vahele tuli aga Tallinna suur pommitamine 9. märtsil ja teise koosolekuni jõuti alles 23. märtsil. Viivitus oli osalt tingitud ka Helsingi delegatsiooni väljasõidu edasilükkumisest ja seejärel ärajäämisest.

23. märtsil 1944 toimus üldkoosolek, kus kokkuleppel presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsaga moodustati 1938. aasta põhiseaduse raames organisatsioon, kuhu kaasati kõik enne 1934. aastat (enne K. Pätsi poolt parteide laialisaatmist) tegutsenud erakonnad, välja arvatud Isamaaliit, mida ei tunnustatud, kuna see oli moodustatud sundkorras. Organisatsioon sai nimeks Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee (EVR). Koosolek kinnitas EVRpõhialused.

Koosolek valis EVR-i etteotsa prof. Karl Liidaku, kelle prof. Uluots hiljem Otto Tiefi valitsuses põllutööministriks määras. Juhatuse liikmeteks olid E. Kull, O. Mänd, J. Sikkar, Gustavson, J. Reigo, H. Maandi ja J. Kaarlimäe. Kuus Rahvuskomitee liiget asusid välismaal. Neist minister A. Rei, saadikud H. Laretei ja R. Penno ning Tallinna laevaühisuse direktor Neuhaus Rootsis ja saadik A. Warmaja mag. E. Laid Helsingis. Moodustati majandustoimkond ning side- ja infotoimkond. Viimase etteotsa sai J.Reigo. Sama aasta märtsis-aprillis korraldasid kõik erakonnad taastamiskoosolekud ja lähetasid EVR-ioma esindajad.

EVR-i moodustamisest on selle liige H. Maandi kirjutanud järgmist:

"Kuulusin Eesti Rahvuskomitee koosseisu selle asutamisest kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Organisatsiooni ametlikuks nimetuseks oli Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee ning see asutati 1944. aasta märtsi lõpul Tallinnas, pärast suurt pommirünnakut Tallinnale. Sündmuste areng idafrondil oli kujunenud selliseks, mis lubas oletada uute olukordade tekkimist meie maal, mille pärast eesti poliitiliste ringkondade koondumist ühise keskuse ümber iseseisvuse taastamise huvides hädavajalikuks peeti.

Eestisse saabus ka informatsioon, et lääneliitlastel on kavas teostada invasioon Balkani kaudu Poola suunas, millise operatsiooni teostamine oleks kahtlemata ka meie olukorra teistsuguseks kujundanud, nagu see on nüüd. Et see informatsioon oli ka õige, oleme nüüd võinud lugeda Churchilli mälestusest, kellel oli selline plaan, kuid mis Jaltas nurja aeti."

Eesti Rahvuskomitee alustas kohe aktiivset tegevust. Hakati moodustama iseseisvusaegseid riigiorganeid ja tegema ettevalmistusi võimu ülevõtmiseks sakslastelt nende lahkumisel Eestist. Loodi tihe kontakt teiste Balti riikide vastupanuliikumistega. Aprillis 1944 toimus Riias Eesti, Läti ja Leedu vastupanuliikumiste illegaalne nõupidamine, kus kooskõlastati liikumiste tegevus ja lepiti kokku ühtses taktikas. Eriti vajalikuks peeti rahvuslike relvajõudude loomist, et nende abiga soodsal hetkel võim riigis enda kätte haarata.

Olulist abi osutasid Rahvuskomiteele ametlikult sakslaste teenistuses olnud luurajad Leo Talgre ja Toomas Hellat, kes aitasid sisse seada regulaarse ühenduse välismaaga. Väljapoolt sai EVR informatsiooni põhiliselt Rootsist ja Soomest. Kahel korral saadeti selle järele Rootsi erikuller. Soomega oli olemas alaline side, milleks kasutati aktiivselt "Haukka" grupi meeste abi ja nende raadiojaama. Kavatsus oli luua side ka Londoniga, kuid seda ei jõutud korraldada.

Nüüd, aastaid hiljem võib arvata, et kontaktide loomine EVR-i ja lääneliitlaste poliitiliste ringkondadega toonuks kaasa ettearvamatuid tagajärgi, kuna viimased edastasid kogu informatsiooni, mis puudutas Eestit ja teisi Balti riike, oma liitlasele N. Liidule. Saadud informatsiooni kasutas aga NKVD kohe pärast Eesti taasokupeerimist ära iseseisvusmeelsete isikute likvideerimiseks. Samal ajal tundis suur huvi rahvusliku vastupanuliikumise vastu nõukogude luure, aga samuti Eestis aktiviseerunud lääneliitlaste luure.

Välist informatsiooni sai Eesti Rahvuskomitee põhiliselt Rootsist ja Soomest. Kahel korral saadeti Rootsi erikuller, kuna Soomega oli olemas alaline side. EVR-i asutamisest ja selle tegevuse eesmärkidest informeeriti rahvast elanike hulgas levitatud trükiste kaudu. Kokku ilmus EVR-i tegutsemisajal kolm dokumenti. Esimeseks selliseks dokumendiks oli 1. augustil 1944. a. avaldatud üleskutse [manifest], mille tekst koostati Stokholmis ning redigeeriti ja trükiti Tallinnas. Üleskutses teatati EVR-i asutamisest, selle sihist tegutseda iseseisvuse taastamise nimel senikaua, kuni avaneb võimalus alustada tegevust Eesti põhiseaduslikel organitel. 30. juulil loeti manifest avalikul koosolekul ette Rootsis, kus kohal olid ka poolsada rootsi ja teiste maade ajakirjanikku. Rootsi ajalehtedelt jõudis manifesti tekst ka kohe Soome ja selles nähti isegi Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Ameerika raadio teatas sündmusest headline uudistes.

1. augusti kuupäeva kandis ka EVR-i teine dokument - korraldus nr 1, mis taotles rahva vastupanu tugevdamist idast ähvardava ohu vastu ja kutsus eesti sõjamehi relvaga käes võitlema okupeeriva Punaarmee vastu. Mõlemaid dokumente jagati rahvale ja kleebiti Tallinna tänavatel majaseintele. Seda tööd korraldas E. Inglist. 24. augustil ilmus EVRi korraldus nr. 2, milles anti rahvale juhtnööre tegutsemiseks juhul, kui Nõukogude armee taasokupeerib Eesti.

Nende dokumentide levitamine põhjustas rahva hulgas tähelepandavat huvi ning elevust, andes tõuke uueks rahvusliku meeleolu ning kaitsevalmiduse tõusuks. Nende dokumentide levitamisel olid suure innuga abiks kahalikud Omakaitse organisatsioonid ja eestimeelne politsei, kes valdavas enamuses olid säilitanud rahvusliku meelsuse. Üleskutse tehti teatavaks samuti välisajakirjanduse esindajatele.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 07:26