banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Idavaenlase osav propaganda

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Idavaenlase osav propaganda Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Idavaenlase osav propaganda,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kõige selle põhjuseks oli Eestisse tunginud idavaenlase osav propaganda. 20. septembril 1944 teatas üks nõukogude raadiosaatja, mille asukoht eetris oli otse Tallinnasaatja kõrval:

"Sakslased ja nendega kaasajooksjate rinne Eestis on kokku varisenud. Eesti Vabariiklik Rahvuskomitee, kui riigi kõrgeim võim, on enda ümber koondanud rahvuslike sõjaväeüksustega igal pool olukorra peremees. Viimaste fašistlike jäänuste likvideerimine jätkub."

Mõni päev hiljem aga teatas üks teine raadiojaam:

"Lõuna- ja Ida-Eestist on sakslased lõplikult välja löödud. Inglise väed jõudsid Tallinna ja maandusid põhjarannikul. Rakvere ja Tapa on juba liitlaste käes. Eestlased! Ärge laske end sakslaste poolt küüditada! Varjake end metsades ja kodudes!Ükski tõsine eestlane ei lahku nüüd kodumaalt!"

Eesti rahva segadusse viimiseks ruttas vaenlane ülima jõhkrusega ära kasutama presidendi kohustustes olnud prof. Jüri Uluotsa poolt määratud valitsuse ametisse määramist. Ja saladuslik raadiojaam teatas:

"Eesti Vabariik kuulutati välja. Kõikjal lehvivad eesti lipud. Eesti rahvas, sa oled jälle vaba ja õnnelik liitlaste poolt vabastatud kodumaal!"

Ei poolt sõnagi selle kohta, et tegelikult olid need "liitlased ja vabastajad" Eesti taasokupeerinud Nõukogude punaväed. Samal ajal aga vaikisid nõukogude raadiojaamad Punaarmee edasitungist Eestis. Veel kuu või poolteist tagasi, kui lahingud käisid Narva all, olid need pikalt ja laialt rääkinud iga küla ja asula vallutamisest. Nüüd aga valitses punaüksuste vallutuste kohta Eestis täielik vaikus.

Miks vastased nüüd oma edust vaikisid? Miks nimetasid nad end ühtäkki liitlasteks ja mõnikord isegi inglasteks? Aga sellepärast, et otstarve pühendas abinõu. Seda hüüdlauset on venelased ikka ja alati jälginud.

Kui eesti rahva lootused endise põhiseadusliku riigikorra taastamiseks Saksa okupatsiooni tingimustes olid põrmuks purunenud, ruttas kommunistlik propaganda seda kiiresti ära kasutama. Selle esimesteks ilminguteks olid kuulujutud ja "sosistamised", millega asuti inimesi hirmutama eelseisvatest küüditamistest sakslaste poolt. Soodsa pinna sellistele sosistamistele lõid eesti noorte värbamine ja saatmine Saksamaale tööteenistusse ning õppelaagritesse, aga ka vastuolud eesti väeosade ja sakslaste vahel rindel.

Samal ajal liikusid rahva hulgas käest kätte mitmesugused, pealtnäha üsna süütu sisuga, lendlehed, kus kutsuti mitte minema saksa tööteenistusse ja sõjaväkke või Soome põgenema. "Milleks saksa sõjaväkke? Minge parem juba metsa ootama, mil siia saabuvad liitlasväed!", manitseti neis lendlehtedes. Muidugi oli neil üleskutsetel järgijaid. Neile seda ette heita pole mingisugust põhjust, sest loodeti ja usuti, et see on meie illegaalselt tegutseva vastupanuliikumise õige taktika.

Eestlaste orientatsioon ja sümpaatia läänedemokraatiale pandi nõukogude propaganda poolt paika nn. "sosistamisprogrammi" abil. Ja see hakkas kiiresti rahva hulgas levima. Uus orientatsioon lõi segamini rahva senise mõttemaailma ja õõnestas eesti väeosade sõjalist tegevust.

Siin illegaalselt tegutsenud vastupanuliikumise olemasolu sai üldsusele teatavaks 1944. aasta aprillis, kui sakslased arreteerisid suure hulga meie põrandaaluse liikumise tegelasi. Nende arreteerimiste käigus selgus aga ka fakt, et vastupanuliikumise maski all oli siin tegutsenud ka väike vaenlase teenistuses olnud grupp inimesi, kes toimetasid venelastele vajalikku sõjalist spionaažimaterjali. Kuidas neid andmeid vastase kätte toimetati, pole täpselt teada, kuigi arreteerimiste käigus vangistati ka üks N. Liidu vastuluureohvitser ja tema juures sidemehena tegutsenud eestlane. Viimane eelistas aga vastutusele vabasurma. Arreteerimisel leitud asitõendid näitasid, et kogutud spionaažimaterjalid saadeti siit venelastele kas üle Soome või Rootsi.

Põrandaaluse vastupanuliikumise avalikuks tulek oli vesi vaenlase veskile. Selle tulemusel vangistati suur hulk kommunismivastaselt meelestatud inimesi. Samuti suurenes veelgi sakslaste usaldamatus eestlaste vastu, mis muutis nullilähedaseks eesti oma üksuste moodustamise võimalused. Avalikust elust kõrvaldati (kuigi ajutiselt) suur hulk meie põrandaaluse liikumise juhtivaid tegelasi.

Hiljem on teatavaks saanud, et see pseudovastupanuliikumise grupp koosnes paarist kinnimakstud venelaste agendist Eestis ning paarist samasugusest agendist teiselpool Soome lahte. Spionaažiandmete saamiseks kasutati ka asjast hoopiski mitteteadjaid inimesi.

Oma spionaaživõrgu tegevusele pookis vastane süütu sildina külge "vastupanuliikumise" ja "eesti rahvuskomitee" nimetused. Hiljem kasutati sildina ka admiral J. Pitka nime. Eesti Rahvuskomitee, kelle sihid ja suunad olid meie rahvuslike huvide seisukohalt kõigiti hinnatavad, oli põrandaalune organisatsioon, kuid paraku võisid tema nime all esineda kõik, kel selleks vähematki soovi või põhjust oli. Puudusid ju nii kontrollimise kui ka karistamise võimalused. Seda teadis meie vaenlane hästi. Kui Eesti Rahvuskomitee 1944. aasta augustis kutsus eesti rahvast osutama relvastatud vastupanu sissetungijale idast, külvas vastane "vastupanuliikumise" allkirju kandvate lendlehtedega üle kogu Eesti, manitsedes: "Kas suurtükilihaks sakslastele? Ei! Eesti mehed, minge metsa!"

Nõukogude propaganda ülesandeks oli eesti rahva vaimne ja moraalne ruineerimine, et see siis oma haardesse saada. Paraku ei hakanud see mürgine seeme aga loodetud jõudsusega idanema. Eesti rahvas, tunnetades idast lähenevas kommunismis oma surmavaenlast, ei arendanud oma vastupanuliikumist Nõukogude propaganda poolt soovitud suunas. Aastatepikkuse kogemuse põhjal teadis rahvas, et esmajoones tuleb meil võidelda idast läheneva ohu vastu. Kõik muu lahendab aeg. Seepärast hinnati kogu sõjaaja vältel igasugust tegevust, mis ohustas või nõrgendas idarinde sõjalise vastupanu võimet, kui vastasele kaasaaitamist ja tegutsemist eesti rahva vastu.

Kuna nõukogude võimu tagasitulekut pidas rahvas neil päevil võrdseks surmaga ja kuna sakslaste võimutsemine ei võimaldanud saada soovitud tulemust, nähti kuni viimase hetkeni ainsa võimalusena sõjalise vastupanu teel hoida ära punavägede sissetung, et sakslaste kapituleerumisel tõstatada lääneliitlaste ees Eesti iseseisvuse taastamine.

20. septembril välja kuulutatud Otto Tiefi valitsus sai tegutseda vaid kaks päeva.22. septembril jõudsid Tallinna Punaarmee tankid ja “vabastajate” esimeseks tegevuseks oli eesti sini-must-valge rahvuslipu alla tulistamine Toompea tornist.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 07:35