banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kaugatuma ja Vintri dessandid

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kaugatuma ja Vintri dessandid Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kaugatuma ja Vintri dessandid,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Tiivustatuna edust Salme kaitseliinist läbimurdmisel asusid Nõukogude üksused käigult ründama ka Arista liini. Nähes, et sakslased on ehitanud uue kaitseliini, otsustati korrata sama taktikat mis Salmel. Rünnati tankide toel korduvalt kogu rindejoone ulatuses, kuid sakslaste kaitsest läbi murda ei suudetud. Nähes, et kaitseliin on liiga tugevalt kindlustatud ja sakslased panevad meeleheitlikult vastu, otsustati teha dessant kaitseliini tagalasse.

11. oktoobril maabusid nõukogude väed amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatuma randa. Kuid sakslaste ranna kaitsel olnud väikesed üksused märkasid dessanti varakult ja häirekorras toodi kiiresti kohale 23. jalaväediviisi 67. gren. rüg. 2. ja 23. tagavarapataljon ja sakslased surusid Kaugatumas maale tulnud Punaarmee üksused tagasi merre.

Tegelikult oli algusest peale selge, et sillapea loomine Kaugatumas ei õnnestu ja nõukogude komandöride jäärapäisus läks maksma paljude sõdurite elu. Saksa andmeil võeti seal vaid 20 vangi. 23. jalaväediviisi staap, mis oli antud hetkel ka kogu kaitse koordineerijaks, viis häirekorda ka poolsaare lõunaosas asunud 323. grenaderirügemendi, mille staap asus sel hetkel Lõpe külas.

Samal päeval üritasid nõukogude väed veel teist dessanti. Seekord oli valitud maabumiskohaks Vintri rand ja dessandi teostajateks 300. Eesti laskurpolgu mehed. Valvelaevade kaitse all läheneti rannale ja mehed saadeti alustelt maha 400 meetrit enne rannajoont. Kuid ka sel korral kordus sama lugu. Sakslased olid valmis ja dessant võeti vastu marulise tulega. Üle meres kahlavate meeste peade arenes kahurväeduell, milles üheks osapooleks olid punalaevastiku laevad ja teiselt poolt sakslaste õhutõrjekahurite grupp “Fröhlich” ning 239. mereväe õhutõrjekahurite pataljon. Jalaväeosadest olid rannikul kaitsel 218. jalaväediviisi 386. gren. rüg. ja 218. pioneerpataljon ning jalaväelastena ka 532. mereväe suurtükipataljoni mehed. Ka selle dessandi puhul oli jõudude ülekaal kaitsjate poolel. Peale punalaevasiku aluste sunnitud lahkumist korjasid sakslased merest välja 450 eestlasest punaväelast. Nendest 200 olid saanud surma ja 250 võeti vangi.

Kuidas toimus selle dessandi korraldamine, sellest on kirjutanud 1952. aastal ajalehes “Vaba Eestlane” üks sellest dessandist osa võtnud Järvamaa mees Paul K. , kes langes sakslaste kätte vangi ja emigreerus hiljem läände. Paul K. on kirjutanud järgmist:

“12. oktoobri õhtul teatati meile, et järgmise päeva varahommikul tuleb asuda dessandi-operatsioonile Sõrve vallutamiseks. Toiduks jagati meile välja tatratangu ja leiba. Kuidas me pidime seda tangu sööma, selle kohta mingeid juhtnööre ei antud. See pidi olema igaühe enda mure.

Laskemoona jagati meile välja ohtrasti. Saime kaasa kaks 45 mm tankitõrje kahurit, raskekuulipildujaid ja kergemiinipildujaid. Meestel olid igal püssid, kusjuures igas rühmas oli üks jagu püstolkuulipildujatega. Seega oli meie varustus küllaltki hea. Roomassaare sadamas paigutati meid öösel mootorpaatidesse ja praamidele, igasse 30-40 meest. Paadimeeskonnad koosnesid eranditult venelastest. Kogu operatsiooni juhiks oli meie rügemendi ülem major Paul.

Oli pime oktoobriöö ja kui koidu ajal olime jõudnud dessandi lähtekohta, laskus mere kohale kerge udu. Rand oli siiski nähtav. Merel meil mingeid vahejuhtumeid ei olnud. Kui meie paadid aeglustasid käiku, et alustada dessandi maalesaatmist, lasti rannas üles mitu värvilist raketti. Vahemaa rannani võis olla umbes 700 meetrit. Otsemaid järgnes neile meie pihta suunatud äge kahurituli. Üle meie peade vingus tihedalt kahurimürske. Nüüd käsutati meid kõiki merre, et randa tungida. Kes vette minemisega viivitas, seda ähvardasid laskevalmis relvadega venelastest paadimeeskonna mehed. Kuna meri oli seal sügav ja vesi ulatus meestel kohati üle pea, uppusid paljud koos oma raske varusustusega. Samuti uppus palju vees haavata saanuid.

Sakslaste tugevast tulest tingituna sattus dessandi juhtkond segadusse ja tulemuseks oli üleüldine kaos. Kui kõik mehed oli vette hüpanud, lahkusid meid kohale toonud alused kiiresti tagasi merele. Meid jäeti täielikult saatuse hoolde.

Mehed viskasid kogu varustuse ja relvad vette ja püüdsid kaldale pääseda, et seal kivide ja põõsaste taga tulistamise eest varju leida. Sügisene merevesi oli aga külm ja liikmed kippusid kangestuma. Hoidsin end kaugemal suurematest meestegruppidest, kelle pihta oli koondatud rannast äge tuli. Rannale lähemale jõudes olin ühe suure kivi varjus, kuni sakslased tulistamise lõpetasid. Seejärel liikusin üles tõstetud kätega ranna poole. Olin läbimärg, külmunud ja väsinud, kuid siiski õnnelik, et olin pääsenud eluga. Olin olnud vees viis või kuus tundi.

Randa oli jõudnud umbes paarsada meest. Seal otsisid sakslased kõik mehed läbi ja küsisid, kes meie hulgas on politrukid. Mehed näitasid kahele roodu politrukile, kes samas sakslaste poolt maha lasti.

Kuigi valve meie ümber oli tugev, käitusid sakslased meiega üsna sõbralikult. Meid viidi merekaldast veidi eemale ja kästi maha istuda. Siis kutsuti meie hulgast välja kuus meest ja viidi valve all üle maantee kaasa. Arvasime hirmuga, et nüüd hakatakse meid maha laskma. Kuid see kartus osutus asjatuks. Varsti tuid mehed tagasi suurte toidusületäitega. Meile jagati leiba ja konserve, millega me oma tühja kõhtu täitsime.

Samal päeval viidi meid ühe merepraamiga Vindavisse, kust jätkus teekond edasi Saksamaale, kus ma olin sõjavangi laagris tõlgiks. Kui 1945. aastal algas üldine liitlaste rünnak, viidi mind Hamburgi, kus ma sain vabaks. “

12. okt. 1944 ründasid punaväed Arista liini kogu päeva, kuid tulemusteta. Eulenburgi grupp pidas vastu. Samal ajal evakueerisid sakslased 218. jalaväediviisi staabi ja sama diviisi 218. varustuspataljoni tagasi Kuramaale - Ventspilsi. Lahkus ka diviisi komandör kindralleitnant Viktor Lang. Sõrve jäänud 218. jalaväediviisi osade juhtimise võttis üle sama diviisi 323. grenaderirügemendistaap, mis oli üle toodud Lõupõllu külla.

13. okt. 1944 möödus ilma suuremate lahinguteta, kuid 14. okt. ründasid punaarmee üksused Arista liini kahes laines. Sakslaste kaitse pidas vastu. Ka 15. ja 16. okt. olid lahingutegevuselt suhteliselt vaiksed ja mõlemad pooled kasutasid seda oma vägede ümberpaigutamiseks. Sakslased võtsid rindelt maha seal kaitsel olnud ja raskeid lahinguid pidanud 23. jalaväediviisi osad koondnime all võitlusgrupp “Eulenburg” ja kaitse mehitati 218. jalaväediviisi osadega koondnime all võitlusgrupp “Reuter”, mida juhatas 386. Grenaderide rügemendi komandör, rüütliristi kandja oberst Joachim Reuter. Antud gruppi kuulus veel 386. gren. rüg.ja 323. gren. rüg. 1. pataljon.

Kuid vaevalt sai sakslaste uus vahetus oma kohad kaevikutes sisse võtta, kui juba 17. oktoobril tuli neil tõrjuda tugevat punaarmee rünnakut. Ka seekord jäi rinne püsima samas kohas. 18. okt. 1944 algas suurrünnak. Pealetungile eelnesid mitme tunni vältel ründelennukite IL-2 eskadrillide rünnakud kaitseliinile. Sellega olid kaevikuliinid juba põhjalikult segi löödud. Järgnes rünnak suurtükitule ja tankide toetusel kogu kaitseliini pikkusel. Punaarmee üksused tungisid sakslaste kaevikutesse sisse ja algas äge lähivõitlus. Paljudes kohtades olid ründajad murdnud juba sakslaste kaitsest läbi, kui Saksa 323. rügemendi varus olnud pataljonid tulid vasturünnakule. Vasturünnakuga suudeti küll sissemurrud riivistada ja ründajad kaevikutest välja lüüa, kuid kohe alustas punaarmee uut rünnakut värskete väeosadega ja selle rünnaku tõrjumiseks sakslastel reserve enam ei olnud.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 01. 2006. 08:09