banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Filterlaagrid

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Filterlaagrid Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Filterlaagrid,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Sakslaste taandumine Eestist 1944. aasta septembris ja Saksamaa kapituleerumine ning sõja lõpp 1945. aasta mais põhjustasid tuhandetele eesti sõjameestele, sealhulgas ka eesti lennuväepoistele ränki katsumusi, mis hiljem said määravaks nende edasise elusaatuse kujunemisel. Ees ootasid Venemaa sõjavangi- ja filterlaagrid. Paljudel aga vanglad ja karistuse kandmine sunnitöölaagrites. Õnn sai osaks vaid neile, kellel avanes võimalus end Saksamaal lääneliitlaste kätte vangi anda. Kuid ka see võimalus oli seotud ohuga, saada lääneliitlaste poolt N. Liidule välja antud.

Ja nii ka sündis. Pärast sõda nõudis Stalin lääneliitlastelt, et need annaksid välja ka kõik need N. Liidu poolt okupeeritud maade kodanikud, kes ei taha oma kodumaale tagasi pöörduda. Ja demokraatlik Lääs andis välja 1,5 miljonit inimest. Mitte ei andnud, vaid sundis jõuga... Briti sõdurid andsid kõik, kes ei tahtnud N. Liidu surmalaagritesse minna Stalinile hävitamiseks välja jõuga. Alles nüüd, aastakümneid hiljem on see teatavaks saanud.
Eriti raskeks kujunes saatus neil eesti sõjameestel, kes sattusid tšehhi punaste kätte. Tšehhid tapsid üle 500 eestlase. Saksamaal, Kuramaa "kotis" ja mujal väljaspool Eestit peale sõja lõppu Punaarmee kätte sattunud sõjamehed anti üle kurikuulsale Punaarmee vastuluure organisatsioonile SMERTŠ. Et välja selgitada iga nõukogude korra vastu astunu sõjamehe "süü" suurus, pidid need esmalt läbima ülekuulamiste kadalipu, kus ülekuulajaiks olid punaarmee vastuluure SMERTŠ töötajad. Peale sõja lõppu Punaarmee kätte vangi langenud balti rahvustest sõjamehi ei käsitletud mitte sõjavangidena, vaid kui repatrieerunuid, kes olid nõukogude kodanikena Saksa relvajõududest N. Liitu repatreerunud (!). Peale SMERTŠi poolt ülekuulamisi anti need "repatreerunud" üle NKVD-le, kes need siis Siberisse mõnda NKVD-le allunud laagrisse saatis. Seal algas ülekuulamiste teine voor, kusjuures NKVD tegi antud isiku kohta järelpärimisi ka tema endisest elukohast, et välja selgitada, kas seal ei ole antud isiku kohta kompromiteerivaid materjale. Nii toimus see kõigi Kuramaa "kotis" Punaarmee kätte jäänud eestlaste, lätlaste ja leedulastega.
Rahvusvaheline Genfi IV konventsioon keelab okupeeritud maa kodanike arreteerimise, jälitamise või karistamise selle eest, mida nad olid teinud, kirjutanud või öelnud enne maa okupeerimist. Samuti keelab see konventsioon süüdistatavat või süüdimõistetut okupeeritud maalt välja viia. Sõjavange ei seo neid kinnipidava riigiga mitte ükski kohustus ega truudusevanne.
Peale sõja lõppu loodi N. Liidus sõjavangide ja interneeritute kinnipidamiseks 267 laagrit 2112 osakonnaga ja 392 tööpataljoni. Kuna sõjavangide laagrid ei kuulunud GULAG-i koosseisu, ei saadetud sinna sakslaste poolel võidelnud ja interneeritud nõukogude kodanikke. Viimased saadeti kõik NKVD-le allunud GULAG-i. Eesti sõjamehi võis kohata nii üksikult kui ka väiksemates ja suuremates gruppides peaaegu kõigis neis vangilaagrites üle terve N. Liidu. Põhiliselt saadeti Balti rahvastest sõjavange neisse Venemaa piirkondadesse, kus nõuti ränkrasket füüsilist tööd või kus töötingimused olid tervistkahjustavad. Samal ajal olid eestlastest (aga ka läti ja leedu) sõjavangid oma osavate töökäte ja laialdaste teadmiste poolest nõutud tööorjad nii kaevandustes, ehitustel, tehastes kui ka metsatööl ja mujal. Kuhu üks või teine vang konkreetselt sattus, olenes täielikult juhusest ja sageli ka sellest, kus ja millistel asjaoludel ta vangi sattus.
N. Liidu karistuspoliitika nägi ette vähemusrahvustest sõjavangide saatmise võimalikult kaugele oma alalisest elukohast ja rahvusterritooriumist. See kehtis ka kõigi Saksa poolel võidelnud eestlaste, lätlaste ja leedulaste kohta, kuna teenimist Saksa sõjaväes võrdsustati "kodumaa" reetmisega. Relvaga "töörahva võimu" vastu võidelnud "fašiste" karistati karmilt ja sageli pidid selle eest karistust kandma ka nende perekonnaliikmed.
Nagu nüüd avanenud arhiividokumentidest nähtub, oli pärast sõda Eestis asunud vangilaagrites eestlastest sõjavange väga vähe. Nii näiteks oli Narva vangilaagris nr. 206 seisuga 1. juuli 1945 kokku 4759 vangi. Nende hulgas oli aga ainult kolm leedulast, kaks lätlast ja ainult üks eestlane.
Ühes Eesti suurimas - Ahtme sõjavangide laagris nr. 135 - oli seisuga 31. juuli 1945 kokku 6251 sõjavangi. Nende hulgas 4013 sakslast, 987 poolakat, 283 austerlast, 277 tšehhi, 251 prantslast ja 149 ungarlast. Väiksemal arvul oli selles laagris veel rumeenlasi, jugoslaavlasi, hispaanlasi, taanlasi, inglasi ja teisi rahvusi. Kuid samal ajal oli seal vaid kolm leedulast, üks lätlane ja mitte ühtegi eestlast.
printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 02:08