banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Vangiesheloniga Siberisse

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Vangiesheloniga Siberisse Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Vangiesheloniga Siberisse,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Üheks rängemaks ja raskemaks etapiks kõigi nõukogude vangide, sealhulgas ka sõjavangide elus oli nende transportimine kaugetesse Siberi, Kesk-, või Lõuna-Venemaa vangilaagritesse. Vange veeti viimase võimaluseni täis topitud trellitatud ja umbsetes loomavagunites või pimedates laevatrümmides, kus kuumadel suvepäevadel ei jätkunud õhku, rääkimata juba pidevalt piinavast janust ja äärmiselt viletsast toidust.

Trellitatud loomavagunitesse, kuhu oli sisse ehitatud kolmekordsed narid, topiti reeglina 50-60 vangi, kus igale jagus naril vaid 40-50 sm lamamisruumi. Tavaliselt paigutati koos poliitiliste- ja sõjavangidega samasse loomavagunisse ka grupp platnoisid (kriminaalkurjategijaid), kes seal võimu enda kätte võtsid, röövides teistelt vangidelt jõuga ära nii toidu kui ka nende paremad riided. Viimased andsid röövijad tavaliselt konvoi soldatitele, kelle soosimisel platnoid vagunites tegutsesid.


Trellitatud loomavagun vangidega

Kuna rongiešelonid vangidega liikusid raudteedel väga aeglaselt, tehes jaamades sageli pikki peatusi, kulus nende sihtpunkti jõudmiseks sageli nädalaid või isegi kuid. Vangiešelonides valitsenud ebainim- likele tingimustele ei pidanud vastu nõrga tervisega ja haiged mehed, kellest paljud surid juba enne sihtpunkti jõudmist. On täheldatud, et vastupidamisvõime oli väiksem just hästi toidetud ja suurtel ning tugevatel meestel, kelle organism ei leppinud viletsa vangitoiduga. Põhja-Siberi talvetingimustes külmusid vangid kütmata vagunites sageli ära või haigestusid viletsa riietuse tõttu raketesse haigustesse.
Esines ka teisi vangide jaoks traagilisi situatsioone. Nii on mitmed eestlastest sõjavangid, nende hulgas ka lennuväepoisid, jutustanud, kuidas nende jaamas seisnud vangiešeloni pihta avasid sõjaväerongilt käsirelvadest tule punaväelased. Sellistel juhtudel päästis vange vaid raudteelaste poolt rongi kiire väljaviimine jaamast.

Üsna tavaline oli, et vene linnade elanikud jaamades seisvaid, sõjavangidega täidetud vaguneid kividega loopisid. Nõukogude inimestele olid ka röövmõrtsukad ja vargad naši (omad), sõjavangid aga "prokljätõje fašistõ" (neetud fašistid). Laagrites võimutsesid blatnoid. (Platnoi - tõlkimatu väljend, mis tähistas kriminaalkurjategija seisust laagris.) Neile, sotsiaalse redeli kõige madalamal pulgal olevaile inimjätistele, oli laagris antud täielik voli. Kõik need, kellele ei meeldinud nõukogude võim, olid nende meelest fašistid. Fašist aga polnud laagris inimene. Küll oli seda aga blatnoi, sest ta oli oma. Kriminaalvangid, ehk nn. bõtoviki, kes istusid laagrites tapmiste, röövimiste ja teiste inimsusevastaste kuritegude eest, olid nõukogude korrale "omad poisid". Oktoobrirevolutsiooni ajal olid neil olnud suured teened nõukogude korra kehtestamisel. Kogu süsteem oli rajatud sellele, et poliitilised ja sõjavangid oleksid pidevalt kriminaalkurjategijate silma all. Need võisid teisi vange röövida ja mõnitada ning isegi tapmise puhul pitsitas laagri juhtkond silma kinni.

Vene rahvasse oli pidevalt sisendatud, et kõik need, kes on võidelnud Punaarmee vastu, on fašistid, keda on vaja hävitada. Selline teadmine oli jõudnud isegi kaugel Põhja-Siberis ning kaug-idas asunud vangilaagritesse ja sellest lähtuvalt käitusid nii konvoisoldatid kui ka kriminaalvangid.
printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 02:11