banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Teel virmaliste maale

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Teel virmaliste maale Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Teel virmaliste maale,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Eesti delegatsioon asus Tallinnast rongiga Moskva suunas teele 1991. a. 26. juuli õhtul. Järgmise päeva pärastlõunal lendasime Moskvast Aerofloti lennukil Norilskisse, kuhu jõudsime pärast neli tundi kestnud lendu kohaliku aja järgi kell kolm öösel. Lennukist väljudes võttis meie delegatsiooni vastu juba lõppema hakkav polaarpäev. Päike, mis juba peaaegu kolm kuud polnud loojunud, paistis põhjataevas ja oli vaid paari-kolme meetri kõrgusel silmapiirist. Lennuväljal puhus lõikavalt jäine põhjatuul ja erinevalt Moskvas kuumast leitsakust ulatus temperatuur siin vaid nelja-viie soojapügalani.

Saanud pika ootamise järel kätte oma pagasi, sisenesime meid oodanud autobussi. Meile oli koos paari lätlannaga vastu tulnud läti delegatsiooni juht Aivars Bambalis, kes olid Norilskisse saabunud juba mõned päevad varem.

Seejärel alustasime sõitu Norilski linna suunas, mis asus lennuväljast umbes 40 km kaugusel. Autobuss liikus aeglaselt mööda tundrajärvede vahel looklevat auklikku maanteed, jättes selja taha väikesed tööstusasulad ja kõledalt lageda tundramaastiku.

Endiste Norilski vangilaagrite vangidena, kes me olime siin rohkem kui pool sajandit tagasi, mäletasime hoopis teistsugust tundramaastikku ja loodust. Pärast laagrist vabanemist olin ma sõitnud Norilskist kuni Dudinka jõesadamani kitsarööpmelisel raudteel ja näinud siinset polaartundrat, mis siis oli inimtegevusest veel üsna vähe kannatada saanud, hoopis teistsugusena. Tookord oli polaarkevad ja tundra kirendas lugematuis värvides õitsele puhkenud lilledest ja tundrataimedest. Väikeste järvede vahel rohetasid kidurad lehised.

Nüüd oli seesama tundra, niikaugele kui silm ulatus nägema, segamini pööratud ja risustatud. Kogu ümbrus oli maetud kaevandustest ja maagirikastusvabrikutest välja veetud aheraine ja šlaki alla. Kõikjal vedeles maas demonteeritud tehaste seadmeid ja ehitusjäätmeid. Mööda tundrat looklesid kasutuna maha jäetud torujuhtmed. Tugeva õhusaaste tõttu olid tundralehistel okkad maha varisenud ja surnud tüvetüükad seisid püsti nagu ristid surnuaial. Tollane mäletatavalt põhjamaiselt karge ja puhas õhk oli nüüd küllastunud väävli ja dioksüüdide vingust. Kõik andis tunnistust suure idanaabri lagastavast majandustegevusest ja valitsenud majandussüsteemi ebaperemehelikkusest, mis laskis kõigel armutult hävida.

Seda kõike läbi bussiakna nähes, ohkas keegi meie teekaaslastest kuuldavalt: "Kui saaks kas või õige väikese osa siin vedelevast metallist viia Eestisse, jätkuks sellest meie vaesele vabariigile mitmekümneks aastaks."

Varsti sisenes autobuss kivimajadega palistatud linnatänavale, kus peaaegu täielikult puudus rohelus. Ainult peatänav, mis kõigi nõukogude traditsioonide kohaselt kandis Lenini nime, oli kiduratest tundrataimedest hekiga poolitatud kaheks sõidureaks. Siis peatus meie buss linna ainukese hotelli "Norilsk" ees, mis sai järgnevaks kolmeks nädalaks meie ekspeditsiooni peatuspaigaks.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:13