banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Endine vang Ivan Sidorov jutustab

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Endine vang Ivan Sidorov jutustab Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Endine vang Ivan Sidorov jutustab,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Meie ekspeditsioon kohtas 1991. aastal Lama järve ääres elanud meest Ivan Sidorovi, kes mäletas hästi 1941. aastal Lama erilaagrisse toodud balti ohvitsere. Olles Norilski vangilaagri vang, oli teda Lama järve äärde toodud Balti ohvitseride saabumist ette valmistama. Ta meenutas esimest kohtumist ohvitseridega. Talle oli sügava mulje jätnud ohvitseride hea rüht, korrektne käitumine, nende intelligentsus ja hästi istuv munder. Tema oli see, kes hulk aastaid hiljem, siis kui stalinism N. Liidus oli hukka mõistetud ja riigis puhusid leebemad tuuled, otsis kirja teel üles major H. Rootsi ja palus endale saata õiges kirjapildis kõigi erilaagris olnud ohvitseride nimed. Ta tähistas saladuskatte all ära ohvitseride kalmud ja paigaldas neile puust ristid. Ka nüüd hooldas I. Sidorov ohvitseride matmispaika paigaldatud obeliski ümbrust ja seal olnud kalme.

1991. aasta augusti ajakirjas “Norilski Memorial” ilmus Ivan Sidorovi kirjutis "See juhtus Lamal", kus ta üksikasjalikult kirjeldab balti ohvitseride saabumist ja nende elu erilaagris.

Sidorov ise toodi Norilski laagrisse 1941. aasta mais. Ta oli mobiliseerituna võtnud osa Soome Talvesõjast ja langenud soomlaste kätte vangi. Pärast sõda toimunud vangide vahetuse järel ta arreteeriti ja saadeti "kodumaa reeturina" laagrisse. Pärast laagrist vabanemist jäi Sidorov Norilskisse elama.

Balti ohvitseride kohta kirjutab ta järgmist:

"1941. aasta augusti algul saime käsu paigaldada kiiresti Lama järve äärde suur 40 inimese telk. Telk tuli püstitada nii, et see oleks vaadeldav iga nelja külje poolt. Ümber telgi ehitasime kõrge okastraataia. Telgi sisse ehitasime kahekordsed puunarid. Kuna laudu polnud, tulid need teha ümarmaterjalist.

Ühel ilusal augustipäeval randus Lama kaldal asunud puhkebaasi maabumissilla ääres kaks kaatrit – “Sokol” ja “Nariletš”, mis olid omavahel kokku seotud. Neilt laskusid mööda maabumistreppi alla 42 sõjaväelast, keda abistasid - aidates neil kohvreid kanda- meie vangist töödejuhataja ja kütja, keda siinsed NKVD ülemused rohkem usaldasid.

Pärast maabumist rivistusid ohvitserid nagu joonlaua järgi üles, ilma, et neile keegi oleks selleks käsklust andnud. Rivi eesotsas olid neli kindralit, nende järel kolonelid ja rivi lõpus majorid ja kaptenid. Need olid Eesti, Läti ja Leedu kõrgemad ohvitserid. Nendega olid kaasa tulnud Norilski laagrite ülem Jermejev, NKVD osakonnaülem ja üks vahisoldat.

Augusti ilmad Lama ääres on lähenevate sügistormide eel ilusad ja vaiksed. Selliste ilmadega on siin ka kõige vaiksem sosistamine kaugele kuulda. Olgugi, et seisime ohvitseride maabumiskohast tükk maad eemal, oli iga seal lausutud sõna meile hästi kuulda.

Kõigil ohvitseridel oli seljas inglise villasest riidest univorm, mis oli just nagu "nõela silmast" tulnud ja millel ilutsesid auastmete tunnused. Nende vöö- ja õlarihmad olid eeskujulikult trammis ja saapad läikisid kui peeglid. Neid oli ühtaegu nii meeldiv, kui ka kurb vaadata.

Ohvitserid seisid vaikides. Siis anti käsklus "vabalt" ja neil lubati kohvritele istuda. Seejärel läbisid kõik ohvitserid nn. "töötluse". Neilt võeti ära kõik kuld- ja ehteasjad, kellad ning suveniirid. Vastu anti neile kviitung, kus oli öeldud, et asjad on võetud hoiule kuni erikorralduseni kõrgemalt poolt.

Kogunud ohvitseridelt võetud asjad kokku, sõitsid Norilski laagrite ülem ja teda saatnud NKVD ülem samade kaatritega Norilskisse tagasi.

Pärast pikka ja väsitavat sõitu anti ohvitseridele kolm päeva (!) puhkust. Hiljem rääkis eestlane Harald Roots mulle, kuidas balti ohvitserid Lama laagrisse sattusid:

1940. aastal, pärast Balti riikide liitmist N. Liiduga, kutsus nõukogude valitsus nende riikide kõrgemad ohvitserid (põhiliselt suurtükiväeohvitserid) Moskva Kõrgemasse Sõjaväe Akadeemiasse, kus neile pidi tutvustatama Punaarmee määrustikku ja põhikirja. Pärast sõja puhkemist 22. juunil, avaldati neile usaldamatust ja nad arreteeriti ning saadeti kaugele tagalasse. 28. juunil toodi nad spetsiaalses kinnises vagunis Siberisse Krasnojarskisse, kust nende teekond kuni Norilskini kestis kaks kuud. Kümme inimest haigestusid teel ja nad võeti tapist maha. Ülejäänud saadeti ilma uurimise ja kohtuta Lama erilaagrisse.

Kuigi asusime ühel ja samal territooriumil, oli seal sisuliselt kaks erinevat laagrit. Balti ohvitsere hakati hüüdma "kindraliteks". Nii teatas meie laagriarst Haskin igal hommikul laagriülemale: "Täna on laagrites kokku kümme haiget - kuus kindralite laagris ja neli meie laagris."

Varsti saabus Laama erilaagri ülemale Norilskist raadiogramm: "Kasutada balti ohvitsere vastavalt nende füüsilistele võimetele."

Ohvitseride esimeseks tööks oli laagrist umbes kilomeetri kaugusel asunud aiandi maa-ala planeerimine. "Kindralite" brigaad, välja arvatud kaks haiget, rivistati üles ja anti agronoom Ozerevi käsutusse. Viimane oli raske iseloomuga inimene ja püüdis igal sammul laagriülemale pugeda. Ta laskis ohvitseridel pidevalt teha ümber juba tehtud töö ja karjus nende enam mitte noorte inimeste peale rõvedusi. Raske maa ei lasknud ennast adraga töödelda ja see tuli üles kaevata ja purustada käsitsi. Kaks nädalat nägid ohvitserid vaeva, enne kui maa-ala sai üles küntud ja tasandatud. Nende univormid muutusid peagi määrdunuiks, kuni saabus käsk - ümber riietuda vangi riietesse!"

1942. aasta oli raske aasta Norilski vangide elus. Laagrites möllasid skorbuut ja mitmed teised rasked haigused, mille põhjusteks olid vilets, vitamiinivaene toit ja rasked elutingimused. Nüüd otsustati ehitada Lama järve äärde vitamiinide saamiseks vastav seade. Selleks oli vaja enne järve kinni külmumist parvetada laagrisse selle vastaskaldal kasvavast metsast lehiseid. Neid langetama ja parvetama saadeti iga päev kolme paadiga üheksa ohvitseri. Sügiseti möllas järvel tihti tugev torm, mis kandis palgiparved koos paatidega hoopis teise kanti. Mulle jutustas eesti ohvitser Rudolf Tuul, kes oli määratud parvetustööde vanemaks, et võideldes järvel lainetemölluga, olid nad rohkem kui üks kord palvetanud Jumala poole ja jätnud mõttes hüvasti omastega.

Olin kunagi oma isalt õppinud puusepatööd. Udmurd Karabanov oli seda teinud noorest east peale. Nii said meist Lama laagris põhilised "ehitusmeistrid". Me pidime töötama siin 50-55-kraadises pakases. Töötades koos meiega, õppisid selle töö varsti ära ka "kindralid".

Kuna "kindralite" brigaadis oli iga päev 10-12 haiget, leidsid mitmed nende hulgast endale sobivama töö, kus polnud vaja päevad läbi väljas polaarpakse käes viibida. Nii hakkas leedulane Sidzikauskas tööriistade väljaandjaks ja eestlane Roots laagri raamatupidaja abiks. Eesti kindral Brede ja grusiin Pertsalaðvili hakkasid lokomotiivi masinistideks.

Kindral Kauler Eestist oli meister lubjaviltide parandamise peale. Kuna jalanõud siin tihti lagunesid, läksin ühel õhtul tema juurde, et oma lubjavilte parandada lasta.


Kindral H. Kauler

Läbinud lumest tunneli jõudsin tema tillukese töötoa juurde, mille raudtorust korsten lumehangest välja piilus ja soojusest auras. Mulle avas ukse kindral Kauler ise. Tal oli aastaid küllap kaugelt üle viiekümne. Tema tööruumi väikesel laual vildi- ja naharibade ning naelatopside ja tööriistade vahel seisis väike kuuseoks, mille külge oli riputatud tilluke elevandike. Küllap viimane mälestus kodust. Samas põles peenike küünal.

Kindral Kaulerilt oli läbiotsimisel ära võetud ka tema kuuldeaparaat, kuna see arvatavasti oli kullatud, seepärast tuli nüüd temaga rääkides üsna valjusti karjuda. Arvan, et tema kurtus aitas teda siin säästa. Halva kuulmise tõttu ei saanud ta teada kõigest laagris toimunust, või sai seda teada alles hiljem.

Ruumis oli õdusalt hämar ja vaikne, mis soodustas vestlust ja ma võtsin endale julguse ja küsisin:

"Seltsimees Kauler. Olete vist küll hirmsasti pahane nõukogude võimule Teile osaks saanud ülekohtu pärast?"

Ta vaatas mulle otsa ja vastas vaikse häälega:

"Minul, noormees, pole arvatavasti jäänud enam kaua elada. Eelkõige muidugi aastad, aga ka siinsed elutingimused...Aga sina oled veel noor ja sul on kõik veel ees. Tuleb nii välja, et nõukogude võim "peitis" meid, Baltimaade ohvitsere, praegu Euroopas käiva kohutava sõja eest siia, kaugele Siberisse. Meie kohal ei lõhke nüüd mürsud ega lenda lennukid, mis kõigile surma külvavad."

Me vestlesime tookord ligi kolm tundi. Vestluse käigus võttis kindral kohvrist veel ühe küünla ja süütas selle. Minu ees istus haritud mees, kes oli üles kasvanud teises ühiskonnas, olnud rikas ja oskas perfektselt vene keelt ning oskas ka vilte parandada. Minu kujutlust mööda oli see tumeda kikkhabeme ja vuntsidega prille kandev mees prohvet, kes oskas tähtede järgi nii ilma kui ka tulevikku ennustada.

Möödus kaks aastat ja kindral Kauler lasti NKVD poolt maha.

1941/42. aasta talv oli nii Lama laagri kui ka kõigile Norilski GULAGI laagrite elanikele väga raske. Puudus oli toiduainetest. Vangide hulgas möllasid haigused ja skorbuut. Peagi lisandus neile veel düsenteeria, millesse haigestus enamus laagri vangidest. Sel talvel suri 14 balti ohvitseri. Osa haigeid õnnestus saata lennukiga Norilski haiglasse ja nende saatusest ei ole ma hiljem midagi kuulnud. Oma kogemuste põhjal võin aga öelda, et näljasurm laagris oli palju kordi hirmsam, kui surm lahinguväljal."

Nii kirjutas Lama erilaagri elust ja balti ohvitseridest endine vang, venelane Ivan Sidorov. Ellu jäänud Balti ohvitserid viidi Lama erlaagrist ära 25. septembril 1946. Enamikus neist viidi Norilski üldrežiimiga 9. laagrisse. Kõige eeltoodu põhjal võib väita, et Lama erilaagrit ei saa samastada Norilski laagrite konglomeraadiga. Kuid ta on siiski s ü m b o l.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:23