banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Mälestusmärk nõukogude võimule

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Mälestusmärk nõukogude võimule Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Mälestusmärk nõukogude võimule,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Üheks meie ekspeditsiooni eesmärgiks oli üles leida Norilski laagrite asukohad. Paraku olid meie otsingute tulemused minimaalsed. Kogu ümbrus oli tundmatuseni muutunud ja kunagised laagripaigad maetud kaevandustest ja rikastusvabrikutest välja veetud šlaki ja aherainete alla.

Kunagise 3. laagripunkti asukohas, kus hoiti kinni naisi ja kus minu Norilskis oleku ajal oli umbes 4000 naisvangi, olid veel hiljuti olnud alles laagri kontorihoone ja mõne baraki vundamendid, kuid nädalapäevad enne meie Norilskisse tulekut olid need maatasa tehtud. Naistelaagri lähedal asus 7. laagripunkt, kus 1945./46. aastal hoiti kinni sõjavange. Kohalike elanike abiga leidsime üles selle kunagise asukoha, mis nüüd oli täielikult maetud paksu pinnase ja šlakikihi alla. Kohta aitas leida väike Karuoja (Medvežaja rutšja) nimetust kandnud jõeke, mis tookord läbi 7. laagripunkti voolas. Kohalike elanike väidetel olevat ka seal veel üsna hiljuti mõnede barakkide vundamendid näha olnud.

Samasugune oli olukord ka teiste laagrite asukohtadega. Nii ei leidnud me üles 1. laagripunkti, kus ma 1946. aastal kohtasin eesti ohvitseri, leitnant Aleksander Leetsi ja kahte Pirita-Kose kogunemislaagris ametis olnud lennuväepoissi. Mitte keegi kohalikest ei osanud juhatada, kus oli asunud 1945. aastal 31. nn. katarzanide laagriks kutsutud erilaager, kus hoiti kinni 25 aastaks kinni mõistetud poliitvange ja kus tookord oli palju eestlasi.

Nii oli see ka kõigi teiste laagripaikadega. Aeg ja buldooserid olid teinud oma töö ja matnud kohad, kus kunagi olid ebainimlikes tingimustes vaevelnud või hukkunud tuhanded inimesed, paksu šlakikihi alla.

Ühel päeval sõitsime me 30 kilomeetrit Norilskist eemale Kaiergani asulasse, kus kunagi oli asunud üks paljudest Norilski laagritest ja kus oli kaevandatud lubjakivi ning kivisütt. Meid huvitas sealt mõned kilomeetrid eemal asunud nn. Kalargon, ehk surmaorg, kus laagrite ajal oli asunud üks kohutavamaid vanglaid, mille hoone oli veel säilinud. Kalargoni vanglas peeti NKVD poolt kinni nõukogude võimule "eriti ohtlikke" kurjategijaid ja poliitvange ning surmamõistetuid.

Enne hoonesse sisenemist seisatasime hetkeks vangla õuel kohas, kus kunagi vange maha lasti.


Kalargoni surmamõistetute vanglahoone Norilski lähedal

Vanglahoone oli üsna hästi säilinud. Hävinud olid vaid valvemeeskonna kasarmud. Meiega kaasas olnud giid teadis rääkida, et vangla olevat töötanud 1982. aastani. Hoone kõik välisseinad olid kaetud omavahel kokku keevitatud pöidlajämedustest raudlattidest trellidega, mis välistasid täielikult põgenemise ka juhul, kui kellelgi oleks õnnestunud paksudest kiviseintest läbi uuristada. Hoone katusel asus valvurite jalutustee, kuhu väljastpoolt viis üles trepp. Nüüd oli hoone omandanud mingi kooperatiiv, kes oli alustanud seal ümberehitustöid. Ronisime suure vaevaga üle hoonet ümbritsenud rauakolu ja prahihunnikute selle sisemusse.

See, mis me seal nägime, tegi kõhedaks ka kõige staažikamad ja kõikenäinud endised vangid. Kahekorruselise vangla allkorrusel asusid kambrid, kus olid alles raudlattidest kokku keevitatud narid, mille "madratsiks" oli raudplaat. Kambri seinad olid krohvitud väga kõvast tsemendisegust pritskrohviga, mille väljaulatuvad kidad olid nõelteravad, et vangid ei saaks koputamisega teateid edasi anda.


Kambri seinad olid kaetud nõelterava pritskrohviga

Proovisime seina pihta koputada, kohe olid sõrmenukid verised. Kambri uksed olid üle löödud paksu plekiga, mis oli tihedalt täis täksitud teravate servadega auke nagu porgandiriiv. Kambri tillukesed aknaavad olid väljast kaetud metallsirmidega. Kambri ühes nurgas ulatus seina seest välja raudtoru jupp, mis pidi asendama käimlat.

Kokku oli selles vanglahoones olnud 19 kambrit - allkorrusel 6 ja teisel korrusel 13. Teisel korrusel asusid ka kolm isolaatorit, mille uksed olid paksust raudplaadist, varustatud vaateavaga. Isolaatori suuruseks oli 1,2 x 3,6 meetrit. Selle nari oli samuti raudplaadist ja käimlaks oli raudtoru.

Vanglahoone ebainimlikkuse krooniks oli aga asjaolu, et terves vanglahoones - välja arvatud selle ühes otsas asunud köögiplokk, kus oli suur, sissemüüritud kateldega pliiditaoline küttekolle - puudus täilikult kütmise võimalus. Seda Norilski polaarkliimas, kus 3/4 aastast valitses talv ja külmakraadid ulatusid 50-55, mõnikord isegi 60 külmapügalani. Meie saatja, Nina Dzjubenko kinnitas, et nad olid muuseumi töötajatega kogu maja läbi uurinud ja polnud leidnud mitte mingisuguseid jälgi kambrite küttesüsteemist. Lahkudes lausus meie giid: "See on tõeline "mälestusmärk" nõukogude võimule."

Tagasiteel Norilskisse valitses autobussis vaikus. Olime kõik äsjanähtu mõju all. See oli masendav ja jättis hinge ängistava tunde. Seda pole võimalik edastada kirjasõnas.

Kas oli see sama vangla, millest rääkis oma mälestustes kolonel Georg Leets? Kas need olid needsamad surmamõistetute kambrid? Sellele küsimusele ei osanud keegi vastata. Olid ju 1991. aastal veel paljud NORIL-GULAGI saladused avalikustamata.

Meie autobuss liikus edasi mööda surnud loodusega tundrat. Seda läbiv maantee oli palistatud rämpsu ja tehaste tootmisjäätmetega, mille vahel väänlesid purustatud torujuhtmed. Peagi jäid Kalargoni surmaorg ja Kaierkani asula selja taha. Just nagu kinnituseks äsjanähtule, ilutses asula piiril kõrgete postide otsas suur loosung tekstiga: "Lenini teod elavad sajandeid!"

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:35