banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Memoriaali avamine

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Memoriaali avamine Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Memoriaali avamine,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

10. augustil 1991 toimus memoriaali avamine. Sel päeval, täpselt 50 aastat tagasi, jõudsid sinna esimesed Balti riikidest arreteeritud ohvitserid. Avatseremoonia stsenaariumi olid kokku pannud kolme delegatsiooni esindajad. Algselt oli mälestuskompleksi juurde suunduvat rongikäiku kavandatud alustada lähimast linnaservast, kust selleni oli umbes 2-3 km. Kuid linnvõimude soovil tuli rongkäiguga alustada hoopis südalinnas asunud teatrihoone juurest, kust oli memoriaalini 9-10 kilomeetrit. Linnavõimud põhjendasid seda sooviga kasutada meie rongikäiku nn. demokraatia süstina, et mõjutada sellega kohalike elanike poliitilisi tõekspidamisi.

Kell 9 alustas kolme Balti vabariigi ühisdelegatsiooni liikmetest koosnev rongkäik linnast liikumist. Kolonni peas olnud riigilippude järel sammusid pärjakandjad kolme suure rahvusvärvides lintidega kaunistatud pärjaga. Lipukandjaid assisteerisid rahvarõivais tütarlapsed. Pärgade järel sammusid oma ametirüüs katoliku, luteri ja õigeusu vaimulikud. Kõigil rongikäigus olijail olid käes süüdatud küünlad. Kolonni saatsid vilkuritega miilitsamasinad, sulgedes selleks ajaks tänavad kõigile teistele liiklejatele. Norilski linnavalitsus oli saatnud ka mõned autobussid nende jaoks, kes pikal teekonnal ära väsisid.


Balti delegatsioonide kolonn saabumas memuriaali juurde

Keskpäeval jõudis rongikäik memoriaali juurde. Ilm Norilskis oli sel päeval nukralt pilvine, kuid tuulevaikne ja soe. Memoriaali ava-aktusele oli tulnud ka palju linnarahvast. Delegatsioonid asusid igaüks oma vabariiki tähistava puuristi alla. Lipukandjad rahvuslip- pudega jäid seisma samba tahkude ette.

Täpselt kell 12 kõlas Šmidti mäe jalamil Mozarti Reekviem. Inimesed seisid põlevad küünlad käes. Algas sümboolne matusetalitus. Otse mälestuskompleksi vastas olevale mäejalamile oli kaevatud haud, kuhu lasti sisse kirst ehitustööde käigus leitud inimluudega. Vaimuliku liturgia pidasid Leedust - katolik pastor Alfonsas Svarinskas, Lätist luteriusu õpetaja Guntis Dischlers ja Eestist õigeusu preester Ülo Keskküla. Delegatsioonide esindajad puistasid hauda kodumaalt kaasa toodud mulla. Kalmuküngas ehiti rohkete lilledega.


Sümboolse matusetalituse viisid läbi kolm balti riikide vaimulikku

See oli Norilski ajaloos esimene kord, mil vangide kalmu ehtisid lilled ja toimus vaimulik matusetalitus. See oli kõigi Norilski laagrites hukkunute matus.

Siis kõlasid Šmidti mäe jalamil, kus kunagi olid asunud kümned sunnitöölaagrid, kolme Balti vabariigi hümnid. Kõlasid neile, kes kunagi siin olles olid tohtinud seda laulda vaid salaja... oma mõtetes. Nüüd kõlasid need võimsalt ja nende helid kandudes kaugele Taimõri tundrate lagendikele. Kandusid ka Lama järve kallastele, kus puhkavad oma viimast und eesti ohvitserid.

Hümnide ajal langesid katted mälestussamba tahkudelt. Seejärel õnnistasid kolm vaimulikku sammast. Tahkude jalamil süttisid sajad küünlad. Süttisid aastakümneid hiljem nende mälestuseks, keda oli toodud siia püssitoru ees, konvoikoerte lõrina saatel väevõimuga. Kes omastest, kodust ja kodumaast eemal pidid taluma stalinlike sunnitöölaagrite viletsust, alandusi, nälga ja alandavat kohtlemist.


Mälestussamba jalamile süüdati küünlad

Inimesed seisid vaikides, põlevad küünlad käes. Üks nooruke kohalik neiu asetas oma lillekimbu mälestusmärgi jalamile, laskus siis põlvili ja kummardus peaga vastu maad, jäädes niiviisi kauemaks. Siis tulid samba juurde kolm Nõukogude armee vormis leedu noormeest, kes olid saadetud Norilskisse sundaega teenima, võtsid valveseisangu ja andsid au.

Norilski laagrites hukkunute omaste nimel sõna võtnud Leedu kindrali Litenskise tütre öeldu läks kõigile kohalolijaile sügavalt südamesse. Ta ütles:

"Kallid isad, emad ja vanaisad! Paljud meist tunnevad teid ainult piltide järgi. Kuid me pole teid iial unustanud. Teid hävitati, kuid te ei alistunud. Puhake rahus! Seda, mida ei jõudnud teha teie, teevad nüüd teie lapsed ja lapselapsed."

See kõlas nagu vanne, sest ainult mõned päevad tagasi oli Leedus taas voolanud veri. Balti riikide vabanemiseni olid jäänud siis vaid loetud päevad.

Eesti delegatsiooni nimel sõna võtnud Remniku Piirikaitse Kooli ülem Johan Saar ütles oma esinemises:

"Kallid esivanemad. Te ei tulnud siia mitte vabatahtlikult. Te olite siis veel noored, kui teid just nagu orje püssitoru ees siia kaugele polaarjoone taha aeti. Teid nimetati rahvareetureiks, fašistideks ja natsionalistideks. Siin saite te tunda alandust, mõnitusi ja vägivalda. Teid toodi siia sellepärast, et te olite ohtlikud totaalsele režiimile, sellepärast, et te tahtsite vabadust oma rahvale."

Leedu katolikupastor Alfonsas Svarinskas, kes meelsusvangina oli viibinud nõukogude vangilaagrites ühtekokku 22 aastat, esines memoriaali avamisel pikema sõnavõtuga, kus ta muuhulgas ütles:

"Nende kümnete tuhandete siinsetes sunnitöö- ja erilaagrites hukkunud ja hukatud süütute inimeste kannatustee, kellest paljude viimne puhkepaik on siin, Šmidti mäe jalamil, või mõnes muus meile teadmata paigas, oli kohutavam ja raskem, kui Kolgata tee. Nende kannatuste mõõtmiseks ei ole mõõdupuud. Seepärast panen ma ette nimetada see paik siin Kolgataks."

Paljude südamest tulevate pöördumiste ja sõnavõttude vahel kõlasid delegatsioonide esituses eesti-, läti- ja leedukeelsed rahvuslikud ja isamaalised laulud.

Norilski sunnitöölaagrites hukkunud ja seal vaevelnud kaasmaalaste mälestuseks rajatud memoriaali avatseremoonial öeldud sõnavõttudest jäi kõlama mõte: me ei tohi ega saa mitte kunagi unustada neid tuhandeid kaasmaalasi, kes hukkusid või hukati siinsetes stalinlikes laagrites selle eest, et nad olid soovinud vabadust oma rahvale. Me peame tegema kõik selleks, et see, mis toimus Balti rahvastega stalinismi ajal, mitte kunagi enam ei korduks.

Ja me süütasime nende mälestuseks küünlad.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 03:44