banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Sillamäe sünnilugu

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Sillamäe sünnilugu Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Sillamäe sünnilugu,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Nüüdseks põrmu varisenud Nõukogude Liidus oli tavaks, et kõigi giganttehaste ja uute linnade ehitajaau kuulus komnoortele ja stahhaanovlastele. Nõukogude ajalooraamatutes kirjapandu põhjal eitasid polaarvöötmes asuva suure tööstuslinna Norilski (kus siinkirjutaja sõjavangina viibis) "grupp polaarkomsomole...", mitte aga need sajad tuhanded sunnitöölised, keda GPU ja NKVD üle kogu N. Liidu selleks "värbasid".

Kuidas on aga lood meie Põhjarannikul asuva, palju aastaid tavaeestlasele suletuks olnud Eesti ühe noorima tööstuslinna Sillamäe "ehitajaauga"? Seni avaldatud teatmeteostest võime vaid lugeda, et tänase Sillamäe tehase ja linna rajamist alustati 1946. aastal. Kes ja kuidas see linn rajati, selle kohta puuduvad andmed isegi Sillamäe linna tutvustavas weebilehes.

Olgu siinjuures ära toodud lühike ülevaade Sillamäe sünniloost, nähtuna Sillamäe tehase ja linna esimeste ehitajate silmade läbi.
***

Moskva huviobjektiks sai Sillamäe pärast seda, kui avastati, et Ida-Virumaal leiduvatest pôlevkivimaakidest on võimalik saada uraanioksiide. Seda leidu peeti niivõrd tähtsaks, et kogu uurimistööde läbiviimine ja koordineerimine ning järelevalve pandi tollasele Eesti NSV valitsusele. Samal ajal kontrolliti uraani saamise tehnoloogiat ühes Narva lähedal asunud katsetehases. Katsete tulemusena saadi esimene partii uraanikontsntraati.

1945. aastal toimus Kremlis nõupidamine, millest võttis osa Stalin isiklikult ja kus arutati aatomitööstuse toorainebaasi loomist. Nõupidamisel märgiti ära Eestis avanenud võimalused uraani tootmiseks. Kohale oli toodud ka tükk eesti põlevkivi ja Narva katsetehases saadud partii uraanikontsentraati. Ilmselt võeti just sellel nõupidamisel vastu otsus Sillamäele uraani rikastustehase rajamiseks. Sellest tingituna muudeti hiljem kogu Eesti põhjarannik erireþiimiga piiritsooniks.

Sillamäe tehase ehitamist juhtis N. Liidu Ministrite Nõukogu 1. peavalitsus, kes määras kohale tehase juhtkonna ning andis tehasele nimetuse - Kombinaat nr. 7. Nagu kõigil N. Liidu salastatud objektidel, nii oli ka Sillamäe tehasel oma koodnimetus - "Värvivabrik".

Põlevkivimaake ümbertöötleva suurmetallurgiatehase rajamiseks Sillamäele oli vaja aga tööjõudu ja selleks otsustati kasutada sõja lõpu järel Venemaa vangilaagritesse viidud eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavange.

Sõja järel oli kõigi Venemaa vangilaagritesse viidud sõjavangide olukorda ja elutingimused äärmiselt viletsad ja kõigis vangilaagrites, kus neid kinni peeti, esines Genfi sõjavangide konventsiooni kõigi sätete jämedat rikkumist. Vaatamata sellele, et N. Liit polnud siis veel sellele konventsioonile alla kirjutanud (tegi seda 1949. aastal), pidi ta kuigivõrd järele andma sõja järel tugevnenud rahvusvaheliste organisatsioonide survele, mis nõudsid N. Liidult kõigi sõjavangide inimlikku kohtlemist. Kuna aga N. Liidus oli sõjavangide (ka kõigi teiste vangide) näol tegemist üliodava tööjõuga, mida kasutati eelkõige mitmesuguste strateegiliste objektide rajamisel, siis põhjustanuks sõjavangide kiire vabastamine korvamatu lünga odava ja mis kõige tähtsam - kvalifitseeritud tööjõu kasutamisel.

Sellise tööjõu säilitamiseks tegid NKVD vastavad "organid", kelle kompetentsi kuulus N. Liidus rajatavatele strateegilistele objektidele odava tööjõu muretsemine", 1946. aasta kevadel ootamatu "ratsukäigu", vabastades laagritest kõik balti rahvustest sõjavangid ja suunas need teenima NKVD-le allutatud tööpataljonidesse.

Vastav käskkiri nr. 00336 anti Moskvas, Siseasjade Rahvakomissariaadi poolt välja 19. aprillil 1946 ja otsekohe alustati üle kogu Venemaa asunud vangilaagritest eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavangide tagasitoomist. Loomulikult ei teadnud sõjavangid enda "mobiliseerimisest" tööpataljonidesse midagi ja nende üleandmine toimus laagrireþiimi tingimustes.

Esimene suurem arv sõjavange jõudis Eestisse 1946. aasta sügisel. Koos eestlastega toodi Siberist ja N. Liidu teistest piirkondadest Eestisse ka palju lätlasi ja leedulasi. Kõik Narva raudteejaama saabunud sõjavangid anti üle Narvas asunud N. Liidu Siseministeeriumi 7. kombinaadi ehitusvalitsusele ja neist formeeriti kolm tööpataljoni, mis kandsid nimetust 4., 6. ja 7. eri sõjaväe ehituspataljon. Kokku oli neis pataljonides ligi 4000 meest. Esialgu saadeti Narva toodud endised sõjamehed Narva linna ja Narva-Jõesuu ehitus- taastamistöödele ning mitmesugustele transpordi- ja laadimistöödele. 1946. aasta oktoobris toodi 6. pataljon, mille koosseisu kuulus siinkirjutaja, Sillamäele, kus see hakkas praegust Silmeti tehast rajama. Sama aasta lõpul toodi Sillamäele ka teised kaks pataljoni.

Sillamäe asula oli sõjatules hävinud ja vaid ranna piirkonnas olid säilinud mõned individuaalelamud, kuhu nende omanikke aga elama ei lubatud. Enne sõda siin asunud Türsamäe põlevkivi utmistehasest olid järel vaid varemed ning nõgestesse kasvanud tuhamägi. Uue tehase rajamist alustati endise utmistehase varemetele.

Sillamäe tehase ehitus oli algusest peale salastatud. Ehitatava tehase toodangut hoiti seda ehitanud tööpataljonlaste ees suures saladuses, kuigi üht-teist imbus läbi ehitustöid juhtinud inseneride jutust. Oletusi tehti ka selle põhjal, et 1947. aasta alul moodustati 6. pataljoni töösoldatitest 4 või 5 autopuuridega varustatud töögruppi, kes hakkasid Sillamäe, Kiviõli, Püssi, Jõhvi, Ahtme ja Vaivara ümbrusest pinnaseproove võtma. Sügavalt pinnasest võetud proovid pakiti korrapäraselt puukastidesse, varustati vajalike andmetega ja saadeti rongiga ühte Moskva geoloogiainstituuti. Neid puurimistöid ja proovde kogumist tehti kogu 1947. aasta suve.

1946. aasta lõpul Sillamäele toodud ehituspataljoni soldatid elasid esimese talve üle riidest telkides, kuhu olid sisse ehitatud kahekordsed puunarid ja punkriahjud. Pesemiskoha puudumise tõttu käidi igal hommikul rivikorras Sõtke jões pesemas, kuhu selleks otstarbeks raiuti jäässe augud. 1947. aasta sügisel ehitati telkide asemele ümmargused kilpmajad. Pataljonide söökla otstarvet täitis üks sakslaste poolt mere äärde ehitatud puubarakk.

1947. aasta algul rajati endisesse Türsamäe mõisa vangilaager, kuhu toodi umbes 3000 vangi. Tööpataljoni soldatid piirasid ehitatava tehase territooriumi ümber kahekordse okastraataiaga, ehitasid vahitornid ja laagrisse toodud vangid hakkasid koos soldatitega tehase ehitustöödel käima.

Aastatel 1947 kuni 1952 oli Sillamäe tehase põhilisteks ehitajateks tööpataljonide soldatid ja vangid. Tööpataljonide soldatid rajasid kõik tehasele vajalikud kommunikatsioonid: Püssi–Vaivara kõrgepinge- ning tehase ja asulasisesed elektriliinid, teed, torujuhtmed, imitrassi merre, tehase korstnad ja pea- ning abitootmishooned, aga samuti tulevase Sillamäe esimesed elamud ja ühiskondlikud hooned. Esimeseks suuremaks ühiskondlikuks hooneks oli Sillamäe klubihoone.

Valminud rikastustehasesse hakati maaki kaevandama kohapeal rajatud kaevandustest, kus töötasid vangid. Hiljem toodi osa maaki Tšehhimaalt ja mujalt. Vaivara jaamast oli tehaseni ehitatud haruraudtee, mida alates vedurijuhist kuni laadijateni, teenindasid tööpataljoni soldatid. Kohapealsest kaevandusest veeti vangide kaevandatud maak vagonettidega tehasesse.

Esimesteks asukateks Sillamäel olid Leningradist toodud 14-18-aastased kodutud, keda siin hakati tehase töölisteks koolitama. Need olid agressiivsed noorukid – valdavalt endised "kotipoisid", kes olid õppinud meistrid varastamise ja röövimise peale. Sillamäel hakkasid nad kohe kauplusi ja ladusid röövima.

Kaitseks sissemurdmiste eest moodustati tööpataljoni soldatitest eraldi vahiteenistus, kellele anti kätte vintpüssid ja vanad püstolkuulipildujad ning hakati välja panema valveposte. Nüüd aga hakkas see "nõukogude proletariaat" tööpataljoni soldateid "faðistideks" sõimama, ning hankisid Auvere ja Sinimägede lahingutandreilt sinna lahingute ajal maha jäänud relvi ja laskemoona, et "faðiste" tappa. Toimus mitu tulevahetust, kus oli ka ohvreid. Lõpuks toodi Leningradist kohale miilitsaüksus, kes vargapandelt relvad ära korjas. Pärast seda olukord normaliseerus.

Venemaalt toodud tööliste osakaal Sillamäe tehase ehitusel oli kuni 1951. aastani suhteliselt väga väike. Massilisem vene rahvusest tööliste tulek Sillamäele algas põhiliselt viiekümnendate algul, kui linnas valmisid esimesed tööpataljonide poolt ehitatud elamud. Pärast seda hakkas elanike arv jõudsalt kasvama. Viiekümnendate esimesel poolel oli Sillamäel juba üle kümne tuhande elaniku. Tunduvalt paremad töö- ja elutingimused olid peamiseks põhjuseks, miks Sillamäele saabus suurel arvul vene rahvusest töölisi sõjatules laastatud Venemaa oblastitest. Nõukogude ajal allusid linnas kõik, miilitsast kuni lasteaiani, tehasele. Tehase direktor oli jumal, kelle positsiooni ei kõigutanud isegi formaalne allumine EKP-le. Objekti salastatuse ja range tööliste valiku tõttu puudus linnas peaaegu täielikult eesti rahvusest elanikkond. Sillamäe varustamine kõige eluks vajalikuga toimus läbi Moskva ja see oli tunduvalt parem, kui teistes Eesti linnades. Kogu Sillamäe sõjajärgne ajalugu on seotud salajase ettevõtte rajamisega. Kõik teised objektid ehitati vaid kombinaadi huve silmas pidades.


Sillamäe klubihoone

Endistest eesti, läti ja leedu sõjameestest moodustatud tööpataljonid osalesid Sillamäe tehase ja linna rajamisel kuni 1952. aastani, seega ühtekokku üle viie aasta. Kuna tollases Nõukogu Liidus pidid nii vangid kui ka tööpataljoni soldatid enda ülalpidamise (toidu, riietuse ja majutamise) tööga välja teenima, siis vaatamata pidevale töörügamisele, maksti töösoldatitele nende poolt tehtu eest vaid sümboolset tasu ja enamjuhtudel jäid need oma tööandjale võlgu.

Nüüdseks on Sillamäe linn ja tehas juba üle poole sajandi elanud oma elu. Kuid päris kindlasti meenutavad nende sünni algust Sillamäe kunagised ehitajad - nüüd pensionipõlve pidavad endised sõjamehed ja töösoldatid. Jäi ju Sõtke jõe kallastele ja Sillamäe mändide alla osake nende noorusest.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 01. 2006. 04:07