banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kas holokaust või terror?

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kas holokaust või terror? Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kas holokaust või terror?,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

KAS HOLOKAUST, TERROR VÕI GENOTSIID?

Sõna "holokaust" on pärit kreeka (piibli) keelest, mis tähendab põletusohvrit ja selle mõistet kasutatakse inimeste massilise tapmise puhul väljaspool otsest sõjategevust. Seega ei tähenda sõna "holokaust" mitte ainult ühe rahvuse kannatusi, vaid on kõigi inimsusevastaste kuritegude sümbolmõiste.

100 miljoni holokaust

Maailma ajaloost on teada mitut holokausti. Üheks neist oli ameerika holokaust, kus ajavahemikul 16. kuni 19. sajandini hukkus või tapeti Ameerika mandri vallutajate poolt selle maa ja maavarade omastamisel umbes 100 miljonit Ameerika põliselanikku [indiaandlast], kusjuures indiaanlastest jäi ellu tunduvalt väiksem protsent, kui Hitleri ajal juutidest.

Venemaal toimunud revolutsiooni järel toimunud repressioonide tulemusel on kommunistliku režiimi tapaohvrite koguarvuks hinnatud umbes 100-120 miljonit inimest.

Teise maailmasõja järel, relvastatuna vägevaks ja võimsaks, muudeti lääneliitlaste vaikival nõusolekul Euroopas riik riigi järel N. Liidu vasallriikideks, kus maailmarevolutsiooni kõigi reeglite järgi algasid massimõrvad. Maailmas hakkas kasvama N Liidu poolt turgutatuna oma rahvast mõrvanud kommunistlike riikide arv. Selle rabavaim näide on Kambodža, kus tõeline leninlane Pol Poth lasi hukata suure osa oma rahvast. See oli kommunismi holokaust, mis senini pole leidnud üleüldist hukkamõistu. Nii leidis alles äsja Europarlamendis tõstatatud kommunistliku režiimi hukkamõistmise ettepanek parlamendis olevate kommunistlike liikmete ja vasakpoolsete poolt ägedat vastuseisu.

Juutide holokaust

Teises maailmasõja järel lisandus kahele eelpool nimetatud holokausti tähendusele veel kolmas – sellega hakati tähistama natside poolt toime pandud tsiviilisikute massimõrvu Saksamaa poolt vallutatud aladel. Kuna kõige enam represseeriti natside poolt juute, tähistab holokaust ka juutide tagakiusamist ja hävitamist.

Natside poolt hukatud juutide arvu kohta on seni avaldatud erinevaid arvamusi. Juutide hinnangul hukkus Saksamaal valitsenud natsirežiimi ajal sealsetes getodes ja koonduslaagrites 5,1 miljonit juuti. Saksamaa sõjajärgne kantsler Konrad Adeauer võttis ametlikult omaks vaid 200-300 tuhande juudi füüsilise hävitamise, teatades, et rohkem juute hukkus haiguste ja nälja tagajärjel. Juudi statistik dr. Listojewski Kaliforiast väidab, et ta on kaks ja pool aastat uurinud Kolmandas Reichis mõrvatud juutide arvu ja leiab selle olevat pool miljonit. On välja käidud ka arv - 1,5 miljonit, aga ka 6 miljonit. Juudi holokausti tegelik arv on seni teadmata.

Kas holokaust või terror?

Arthur Harris

Kuigi tsiviilisikute vastu pandud kuriteod on aegumatud, hoitakse möödunud sõja ajal toimunud inimsusevastastest kuritegudest üleval vaid juutide holokausti teemat, püüdes samal ajal vaikides mööda minna sõja võitjate poolt tsiviilisikute suhtes toime pandud inimsusevastastest kuritegudest. Üheks neist on Saksamaa linnadele toimunud barbaarsed pommirünnakud, mille tagajärjel hukkus tulesurma läbi sadu tuhandeid süütuid naisi, lapsi ja rauku.

Londonis, Kuningliku Õhujõudude hoone ees seisab mälestusmärk mehele, keda seal tuntakse "Pommitaja Harris" hüüdnime järgi. Mälestusmärk Harris'ele on püstitatud tänutäheks möödunud sõjas toime pandud massiliste pommirünnakute korraldamise eest Saksamaa linnadele, mille tulemusel hävis suurem enamus Saksa linnu ja hukkus sadu tuhandeid linnaelanikke.

Juba 1932 ütles konservatiivide juht Stanley Baldwin [oli aastatel 1931-35 lordpresident ja 1935-37 peaminister] ühes oma almakojas peetud kõnes: "Ainuvõimalik kaitse on rünnak, mis tähendab, et ellujäämiseks tuleb tappa naisi ja lapsi rohkem ja kiiremini, kui seda teeb vaenalne." 1. septembril 1939 kiitis tsiviiobjektide hävitamise kava heaks ka USA president Frankilin Roosevelt.

Sõjaliste sihtmärkide - sealjuures lennuväljade, sõjasadamate ja raudteesõlmede pommitamine on traditsiooniliste sõjapidamise põhimõtete järgi täiesti seaduspärane. Kuni 1940. aasta südasuveni hoiduti vastaspoolte linnu pommitamast. Nii nõudis Hitler Britannia lahingu puhkedes, et õhurünnakuid tohib teostada vaid Inglismaa lennuväljadele ja sõjalistele sihtmärkidele, nagu näiteks Londoni laevatehas. Kuid peale seda, kui 1940. aasta mais üks kursilt eksinud Luftwaffe lennuk pommitas kogemata Ida-Londoni eeslinna, teostasid Briti kuninglikud õhujõud järgmisel ööl kättemaksuks pommirünnaku Berliinile. Selle peale teatas Hitler, et: "Siidkindad on nüüd kõrvale heidetud. Kui inglased alustavad rünnakuid meie linnadele, siis teeme meie nende linnad maatasa."

Siitpeale pommitas Saksa Luftwaffe üheaegselt sõjaliste objektitega ka Inglimaa linnu. 14.-15. novembri öösel 1940 ründas ligi pool tuhat saksa pommitajat Conventryd. Umbes tosin relvatehast ja osa keskklinnast hävis. Hukkus 380 ja vigastada said 865 inimest. Inglased tulistasid alla vaid ühe lennuki. 1940. aasta septembrist kuni 1941. aasta maini tegi Luftwaffe Inglismaa linnadele kokku 127 pommirünnakut, neist 71 Londonile.

Saksa linnade hävitamist on inglased õigustanud Luftwaffe rünnakutega Conventry ja teiste Inglismaa linnade pihta. Ometi ei saa Conventry pommitamise põhjusi ja sihte omavahel võrrelda Saksamaa linnade pommitamisega. Saksa linnade pommitamise peamine eesmärk oli rahulike elanike demoraliseerimine, Conventry pommitamisel aga seal olnud relvatehased. Ka on ja Saksmaa linnade pommitusohvrite arv inglaste endi kinnitusel Inglismaa linnade pommitusohvritest ligi viisteist korda suurem.

Inglismaa massiline pommisõda Saksamaa tsiviilelanike vastu algas 10. mail 1940. 10. - 13. mail teostati 51 õhurünnakut Saksamaa tsiviilobjektidele. Need toimusid briti Bomber Command (BC) ülema, lennuväemarssal Arthur Harris'e (1892-1984) käsul ja juhtimisel. Just nimelt temale kuulub ettepanek - murda linnade laospommitamise teel vaenlase tsiviilelanikkonna, eriti aga tööstuslinnade töötajate moraal.


Laibad põlenud Dresdenis

Jaanuaris 1943 kinnitasid Casablanca konverentsil Marokos Churchill, Roosevelt ja nende staabiülemad Harrise poolt Inglise sõjakabinetile esitatud ettepaneku Saksamaa linnade vaippommitamise kohta. Sellega algas Saksamaa ja kogu Euroopa linnade hävitamine ja õhuterror elanike ning tsiviilobjektide vastu. Massilised õhurünnakud toimusid kõigile Saksamaa linnadele, kus oli 100.000 ja enam elanikku.

Harrise poolt soovitatud pommitamise strateegia seisnes linnades nn. fire storm (tuletormi) korraldamises. Selle põhinõudeks oli, et alustada tuli südalinna pommitamisest ja see põlema süüdata. Hoonete põlemisest kuumenenud õhk kerkib suure kiirusega ülespoole, tekitades nn. tulise õhumulli, mis lõhkedes tekitab kõrvallinnaosade kohal tuletornaado, süüdates need omakorda põlema.

Esimene pommirünnak toimus 29. märtsil 1942 Lübeckile. Sellele järgnes Rostocki pommitamine. Sama aasta 30. mail rullisid Inglise Kuningliku Õhujõudude 1046 pommitajat pommivaibaga üle Kölni linna. Orientiiriks oli keskaegne toomkirik. Saadud käsu kohaselt tuli keskaegse Kõlni südalinn muuta tulemereks. Harris täpsustas staabiülemale antud käsku: "Ma looda, et teil on selge järgmine: rünnaku eesmärk on elurajoonid ja mitte dokid või vabrikud." Hävitati 20 protsenti linnast. Sel puhul õnnitles Churchill Harrist sõnadega: "Euroopa muudetakse pulbriks õhust!"

1943. aasta 24. juulil toimus õhurünnak Hamburgile, milles osales 740 inglise pommitajat. Järmisel päeval pommitas linna 122 pommitajat B-17 ning sellele järgneval ööl 739 pommitajat. Linn kaeti pommivaibaga ja alla heideti 2500 tonne pomme. 1000 kraadises kuumuses süttinud hoonete põlemisel tekkinud hapnikupuuduse tõttu lämbus ning söestus 35.500 inimest. Kokku hukkus Hamburgi pommitamisel umbes 55.000 elanikku, neist 5500 last, see on sama palju, kui kõigi Inglismaa linnade pommitamisel hukkunud elanike arv kokku. Pommitaja Harris praalis: "Hamburg kadus maakaardilt!"

Kui hiljem kogu sõja kestel Hamburgile toimunud õhurünnakute ohvrid kokku arvati, oli hukkunud linnaelanike arva vaid 13% võrra väiksem, kui ajavahemikul 1939-1945 linnast sõjaväkke võetud ja lahingutes surma saanud sõdurite arv.

Kuid Hamburg polnud ainus, kus kuninglike õhujõudude poolt "tuletorm" korraldati. See toimus samuti 1943. a. oktoobris Kasselis, kus tulekahjud möllasid seitse päeva. Hiljem põletati samal viisil maha Würzburg (4000 hukkunut), Dramstadt (6000 hukkunut), Heilbronn (7000 hukkunut), Wuppertal (7000 hukkunut), Weser (9000 hukkunut) ja Mgdeburg (12.000 hukkunut). Ruhri linnades sai pommitamisel surma 87.000 elanikku.

Edasi langes Harrise pommirünnakute valik Berliinile. Viimati oli Saksamaa pealinna pommitatud 1942. aasta jaanuaris ja seejärel oli see pommitatavate linnade nimistust välja jäetud, kuna asus kaugel inglise pommituslennuväe baasidest. 19. novembrist 1943 kuni 2. märtsini 1944 korraldasid inglased Berliinile 16 suuremat õhurünnakut. "Tuletormi" Berliinis ei tekkinud, kuna 19. ja 20. sajandil ehitatud linn oli laiade tänavate ja arvukate avarate väljakutega. Sellegipoolest põhjustasid arvukad lõhke- ja süütepommidega pommirünnakud, kus igast rünnakust võttis osa 1000 pommitajat, linnas tohutuid purustusi. Veriseim õhurünnak Berliinile toimus 9. veebruaril 1945, kus ainult ühe rünnaku tulemusel hukkus üle 22.000 tsiviilisiku. 1,5 miljonit inimest jäid peavarjuta.


Berliin pärast inglaste pommitamist

Inglismaal kuuldus hääli niisuguse sõjapidamise vastu. 9. veebruaril 1944 protestis Chichesteri piiskop alamkojas sellise tsiviilelanikonna ja kultuuriväärtuste hävitamise vastu. Kuid rünnakud Saksamaa linnadele jätkusid. Pommivibaga kaeti üle Kiel, Rostock, Stettin, Mannheim, Nürnberg, Berliin, Frankfurt, Stuttgard, München ja paljud teised linnad.

Selle pommitussõja initsiaatoreid marssal Harris - "Bomber Harris" oli energiline ja julm oma iseloomult. Kanada kindralleitnant E. L. Burns on temast kirjutanud kui mehest, kes sõjalisi eesmärke taotles naiste ja laste mõrvamisega ning nende kodude hävitamisega. Briti õhujõudude marssal Tedder ja tema Ameerika kolleeg kindral Arnold aga arvasid nagu Harriski, et linnade pommitamine lõpetab sõja ja maavägede dessanti polegi vaja.

Miks hävitati ajalooline Euroopa pärl Dresden?

13. ja 14. veebruaril 1945 toimus suurima ohvritearvuga õhurünnak ajaloolisele Dresdenile. 13. veebruari hilisõhtul ründasid 243 Briti lennukit linna. Keskkööl tegid 529 pommitajat teise rünnaku. Heideti alla 400.000 süüte- ja lõhkepommi, mille tulemusel vallandus linnas kohutav tulemöll ja tekkis kuumus, mis põletas õhust hapniku. Inimesed lämbusid ja söestusid. Tänavatel sulas asfalt. 14. veebruari keskpäeval pommitasid linna 311 Ameerika 8. õhulaevastiku "lendavat kindlust" Hiljem ründasid linna veel 210 B-17 pommitajat.

Neis suurrünnakutes osalenud 1300 lennukit heitsid linnale 650.000 süütepommi, 2978 tonni lõhkepomme ja 4500 fosforpommi. Kuid sellega ei olnud Dresdeni pommitamine veel lõppenud. 2. märtsil ründas 406 Ameerika pommitajat B-17 taas Dresdeni rususid. Pommitajaid saatnud hävitajad tulistasid pardarelvadest linnast põgenevaid elanikke ja tuld kustutavaid tuletõrjujaid.


Laibarong laste ja naiste laipadega

Dresdeni pommitamise tulemused olid kohutavad. Rahvusvahelise Punase Risti andmetel hukkus linna 600 tuhandest elanikust 275.000 tsiviilisikut nende hulgas umbes 100.000 last. Ametlikult suudeti indentifitseerida ja matta vaid umbes 35.000 hukkunut. Linnas olnud 28 tuhandest hoonest hävis 25 tuhat hoonet.

Dresdeni pommitamise motiiv on jäänud tänaseni selgusetuks. Olles tuntud kultuuri ja kunstilinnana, ei olnud linnas sõjatööstust ega sõjaväge. Seepärast olid sakslased kindlad, et linna ei ähvarda liitlaste õhurünnakud ja viisid sealt minema linna kaitsnud õhtõrje raskepatareid. Suur hukkunute arv oli tingitud ka seetõttu, et linnas oli peale linnaelanike väga palju sõjapõgenikke, kes olid idapoolsetest piirkondadest põgenenud läheneva punaarmee eest. Samuti hukkus selle õhurünnaku tagajärjel mitu tuhat linnas olnud liitlasvägede sõjavangi. Mõnedel andmetel toimus Dresdeni pommitamine N. Liidu palvel.

Dresdenile heidatud pommid

Kuupäev
Kellaaeg
Lennukite arv, tüüp
Pommide kaal
Pommi tüüp
07.10.1944
12.34-12.36
29 B-17
70 tonni
Lõhkepommid
16.01.1945
12.12-12.17
127 B-24
264,8 tonni
41,6 tonni
Lõhkepommid,
süütepommid
13.02.1945
22.03-22.28
243 Lancaster
1181,1 tonni
Lõhkepommid,
Süütepommid
13.02.1945
01.23-01.55
529 Lancaster
1477,7 tonni
Lõhkepommid,
süütepommid
14.02.1945
11.51-12.01
311 B-17
474,5 tonni
296,5 tonni
Lõhkepommid,
Süütepommid
14.02.1945
12.17-12.30
210 B-17
463,4 tonni
Lõhkepommid
02.03.1945
10.27-11.03
406 B-17
940,3 tonni
140,5 tonni
Lõhkepommid,
Süütepommid
17.04.1945
13.48-15.12
580 B-17
1554,7 tonni
164,5 tonni
Lõhkepommid,
Süütepommid
Kokku:
13168,8 tonni

Inglaste ja ameeriklaste laospommitamiste käigus heideti Saksamaa linnadele umbes üks miljon tonni pomme, millega hävitati 58 suurlinna ja suur hulk väiksemaid linnu. Linnade pommitamisel hukkus 570.000 tsiviilisikut, 26.000 politseinikku ja sõjaväelast ning 39.000 liitlaste sõjavangi ja välismaalast. Haavata sai ja invaliidistus umbes 900.000 inimest, kelledest 76.000 hiljem surid. Pommirünnakutes hävis üle 6 miljoni kodu. Hukkunute koguarvust moodustasid 20% lapsed ja 60% naised.

Samal ajal kandis liitlaste pommituslennuvägi nendes pommirünnakutes raskeid kaotusi ka . Üksnes 1944. aastal kaotas USA 8. õhuarmee 2400 pommilennukit. Kogu sõja jooksul kaotasid inglased ainult Saksamaa linnadele toimunud rünnakutes 70.253 lennukite meeskonnaliiget, neist 47.293 pommituslennuväelast, mis on arvult suurem, kui Esimeses maailmasõjas kõigi surma saanud inglise ohvitseride arv kokku.


"Toletormis" hukkunud ema ja laps

Lääneliitlaste soov - murda linnade laospommitamisega saksa rahvas moraalselt - ei täitunud. Otse vastupidi - linnaelanike massilise hävitamise tulemusel saksa rahvas konsolideerus ja jäi kuni sõja lõpuni oma valitsusele lojaalseks.

Kuidas aga suhtusid tollased lääneliitlaste sõjaväejuhid tsiviilisikute hävitamisse. Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut tsiteerib USA õhujõudude kindralleitnant Ira C. Eakeri sõnavõttu: "Mul on raske mõista neid inglasi ja ameeriklasi, kes nutavad vaenlase surmasaanud tsiviilelanike pärast, kuid kes ei ole valanud ühtki pisarat meie vaprate lennukimeeskondade pärast, keda me oleme kaotanud lahingus julma vaenlasega".

Kuid Saksamaa linnade hävitamine, mille tagajärjel hukkus sadu tuhandeid süütuid tsviilelanikke, ei leidnud kogu Briti rahva täit toetust. Niisuguse võitlusviisi moraalsuse seadis avalikult Alamakojas kahtluse alla tööerakonna parlamendisaadik Richrad Stokes. Veelgi teravamalt tegi seda lordide kojas Chichesteri piiskop Bell ning oma erakirjades Suurbritannia konservatiivide ühe juhtiva perekonna pea Salisbury markii. Lord Salisbury tsiteerides teatas viimane: "... muidugi alustasid sõda sakslased, aga meie ei pea ju endale eeskujuks seadma saatanat."

Inglaste süümepiina tõttu jäi sõja lõppedes "Pommitja Harris" ilma peeritiitlist, nagu seda said kõik teised kõrgemad Briti väejuhid. Samuti ei saanud tema pommituslendurid sõjas osalemise eest ette nähtud medaleid. Vastu seina surutuna ei soovinud briti rahvas tunnistada, et on langenud vaenlase tasemele. Strateegilised pommirünnakud Saksa linnadele, mis polnud isegi mitte mõistlik strateegia, polnud kindlasti mitte ka aus sõjategevus. Ja selle kõige järjekindlamad harrastajad püüdsid peita oma tegevuse tagajärjed tiheda loori alla.

Nürnbergi sõjatribunalis neid terrorirünnakuid ei arutatud...

1944. aasta juunis alustas Hitler n.n. kättemaksu rünnakuid Londonile ja teistele Inglismaa linnadele, kus rakettide V-1 ja V-2 rünnakute tagajärjel hukkus kokku 6200 inimest ja raskelt said haavata umbes 18.000 linnaelanikku. Kokku hukkus sakslate poolt inglise linnade pommitamisel umbes 42.000 tsiviilisikut, s.o. üle 14-korra vähem, kui Saksamaa linnade pommitamisel lääneliitlaste poolt.

Võitjate poolt olid aga pommitamise järjekorras veel Jaapani linnad Hirošima ja Nagasaki, kus samuti hukkus umbes 250.000 tsiviilisikut.

TERRORISM TÄNA


11.09.2001

11. septembril 2001 rammisid kaks kaaperdatud Boeing 767 reisilennukit New Yorgis asunud Maailma Kaubanduskeskuse 110-korruselise hoone kaksiktorne. Kolmas reisilennuk rammis Pentagoni hoonet Washingtonis. Terroristide poolt kaaperdatud neljas lennuk kukkus Pennsylvanias alla. Terrorirünnakutes hukkus 3044 erinevate riikide kodanikku, nende hulgas ka 19 kaaperdajat. Islamiäärmuslaste poolt USA majanduslikku võimsust ja sõjalist üleolekut sümboliseerinud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide ning Teise Maailmasõja ajal ehitatud Pentagoni ründamine oli Ameerikale alandavaks löögiks.

Oma suuruselt ja hukkunute arvu poolest ei olnud need terrorirünnakud enneolematud. Ainuüksi Bosnia Srebrenicas tapeti rohkem kui 8000 inimest. Aastaid Aafrikas möllanud kokkupõrgetes on hukkunud aga juba sadu tuhandeid inimesi.

11. septembril 2001 maailma võimsaimat riiki tabanud rünnak ei vapustanud mitte ainult ameeriklasi. See muutis kogu maailma. Märgatavalt on suurenenud lõhe islami- ja kristliku maailma vahel. Võitlus terrorismiga on saanud nüüd heaks ettekäändeks teiste riikide ründamisel. Teise maailmasõja järel uute ülemaailmsete ohtude ärahoidmiseks loodud ÜRO peaks olema nüüd küll enam resuluutsem ja mitte laskma Ühendriikidel üksinda tegutseda, mis võib lõppeda kurvalt kogu maailmale.


printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 4. 02. 2006. 14:51