banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Meenutab Edmund Ranniko

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Meenutab Edmund Ranniko Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Meenutab Edmund Ranniko,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Edmund Ranniko pääses hukkuvalt Moerolt

Punase Risti embleemi kandnud laatsaretlaeva Moero pardale sattus Edmund Ranniko viimasel sõjasügisel koos Hiiu haigla evakueeritud haavatutega. “Kui ma pärast operatsiooni toibusin, seisis täditütar oma mehega mu voodi ees. Ütlesin, et mind viiakse laevale, mis lastakse põhja, aga ärgu nad muretsegu, mina ei upu, vaid pääsen. Arvati, et poiss sonib pärast narkoosi.

Sadamas tuli tunde oodata, enne kui meid laevale kanti. Jõudsin veel õhtuhämaruses märgata, et laev oli suur ja must ja nimi oli Moero.”

Põgenikke, naisi ja lapsi ning haavatuid oli palju. Ranniko leidis endale koha vööris, kus päästevööga haavatud lamasid kahekordsetel lavatsitel. Kui alus lõpuks sadamakailt lahkus, algas Tallinna pommitamine.

Laeva tabas Boston tüüpi lennukilt lastud torpeedo

Järgmiseks hommikuks oli jõutud juba avamerele. “Kell võis olla üksteist, kui anti häire. Laeva vile huilgas kõigest väest ja oli kuulda Vene lennukite tuttavat mürinat. Pardal tulistasid õhutõrjerelvad.

Üks lennuk pikeeris alla ja samas käis õudne plahvatus. Suur laev rappus ja õhk oli tolmu täis. Kohe kustus elekter. Märkasime, et laeva mootorid seiskusid. Olime saanud õhutorpeedo tabamuse ahtrisse. Haavatud olid rahulikud, oodates tardunult oma saatust. Laevalaelt kostis hüüdeid, et lähme põhja. Samas tuli uus rünnakulaine.

Mul oli nüüd selge, et kui jään kauemaks alla, siis vajun koos laevaga põhja. Panin rahulikult päästevöö ümber ja libistasin end põrandale.

Üks jalg oli jõuetu, ei kandnud, aga roomates püüdsin laevatrepi poole jõuda. Laev hakkas juba vajuma, tundsin, et põrand on viltu. Kiirustasin roomates trepile ja sealt üles laevalaele.

Inimesed olid paanikas. Oli näha, et Moero vajub, ahter oli juba vee all. See tõstis aga laevanina õhku. Kõik lahtised esemed veeresid-libisesid allapoole, viies kaasa inimesi, kes kramplikult püüdsid millestki kinni haarata.

Roomates jõudsin reelinguni. Alla vaadates tundus, et olen kuuekorruselise maja katusel. Vees oli palju igasugu kila-kola ja hüpata ei riskinud. Samas nägin, kuidas üks sõdurpoiss ja tüdruk askeldasid köiega. Taipasin kohe, mis teha tuleb, ja libisesin köit mööda vette. Peopesadest nahk läks, aga seda märkasin hiljem. Inimesi hirmutas kohutav kõrgus, mis laevanina kerkides aina kasvas. Surm aga lähenes sekunditega.

Vees oli kindlam ja julgem, olin raudkirstust välja pääsenud. Ujusin nii tugevate tõmmetega kui suutsin, et võimalikult kaugele saada, sest laeva vajumine toob kaasa veekeerise.

Olin jõudnud vahest 30 m kaugusele, kui laev tõusis enne vajumist vees püsti ja kummutas siis oma laadungi koos inimestega vette. Viimane veekeeris, mis laeva kohale tõusis, lämmatas isegi tuhandete ohvrite hädakisa. Äkki oli meri tühi ja õudust äratavalt vaikne.

Märkasin üksikuid ukerdavaid inimesi lainete vahel, siis ühte ülekoormatud päästepaati. Kes ligi ujudes püüdis ennast paati upitada, sai aeruga pähe. Pidin leidma mõne teise võimaluse. Pärast laeva uppumist hajus avarii piirkond laiali. Lained kandsid üksikuid korkvestides hulpijaid laiali.”

Päästis parv

“Olin üks nendest vähestest, keda laev vee alla endaga kaasa ei viinud. Paljud, kes lainetel õõtsusid, olid oma võitluse lõpetanud, alistunud.

Minu õnn, et olin riieteta, sest olin ju otse operatsioonilaualt laeva kantud. Side oli ammugi haavalt vette ligunenud, sest sidemed olid paberist.

Otsisin silmadega mõnd planku või eset, kuhu külge klammerduda. Leidsin ühe luugi, millele püüdsin ronida. See osutus aga liiga väikseks ja vajus alt ära. Siis nägin eemal inimesi parvetaolisel alusel. Hakkasin nende suunas ujuma.

Parv oli ümmargustest torudest, kaks korda kaks meetrit suur. Parvel kükitas viis inimest: paar haavatut, kaks tüdrukut ja üks laevameeskonna liige.”

Edmund Ranniko jõudis ennast parvele vinnata ja jäi sellele, kuni üks väike sakslaste sõjalaev nad peale võttis. Uuesti elas ta üle õhuhäire, kus minutid tundusid tundidena. Siis kohtuti merel suure valge sõjaväe transpordilaevaga Berlin, mis oli teel Soomest Swinemündesse.

“Meid anti Berlinile üle. Minu haav seoti kinni ja üldise pinge vähenedes saabus šokk. Kui ükskord ärkasin, olime jõudnud Swinemündesse.”

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 23. 08. 2007. 11:17