banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Kes tooks meid välja pankrotist

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Kes tooks meid välja pankrotist Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Kes tooks meid välja pankrotist,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kuidas Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja alustas sotsiaalsete ümberkorraldustega ]
[ Kes tooks meid välja pankrotist ] [Riigi ühendamine ] [ Parteide likvideerimine ] [ Ametiühingute liitmine ] [ Kust leida miljardeid? ] [ Sotsiaalne revolutsioon ]

Kes tooks meid välja pankrotist

“Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö.” - Need sõnad lausus Hitler 30. jaanuaril 1933 seistes Berliinis Riigikantselei rõdul, kui all väljakul sammusid viie tunni jooksul temast mööda juubeldavad rahvamassid.

Tema poliitiline võitlus oli kestnud 11 pikka aastat. Ta oli 43 aastane ja oma intellektuaalse ja füüsilise vormi tipus. Ta oli just võitnud miljonite sakslaste südamed ning organiseerinud nad Saksamaa suurimasse ja võimsamasse poliitilisse parteisse, mis ümbritses teda võimsa mitmesajatuhandelise löögirühmlaste grupiga, kelledest kaks kolmandikku olid endised proletaarlased. Ta oli olnud ääretult kaval - ülemängides kõik oma poliitilised vastased.

Seistes seal, käsi tervituseks välja sirutatud, pidi Ta tundma võidurõõmu. Kuid kõrvalvaatajale tundus Ta kuidagi raskemeelsena, nagu viibiks ta omas maailmas.

Maailmas, mis oli kaugel rõõmujoovastusest tänavatel, maailmas, kus elas 65 miljonit inimest, kes teda armastasid või vihkasid, kuid kes kõik olid saanud sellel päeval Tema vastutuse all elavateks. Ta teadis, nagu teadsid kõik sakslased aastal 1933, et tegemist oli raske, peaaegu purustavalt raske vastutusega.

Pool sajandit hiljem olid vaid üksikud inimesed suutelised aru saama sellest, milline oli elu Saksamaal tol hetkel. Tänapäeval on lihtne oletada, et sakslased on alati olnud hästi toidetud, isegi tervisest pakatavad. Kuid Saksamaa ja sakslased, mis sai Hitlerile päranduseks eelnevatelt valitsejatelt, oli põhimõtteliselt luukere.

Eelnevatel dekaadidel olid mitmed demokraatlikud valitsused tulnud ja läinud – enamus jättis endast maha veel suurema segaduse, kui sai eelmiselt valitsuselt. Selle asemel, et kergendada inimeste koormat, olid nad seda tõstnud põhiliselt selle pärast, et nende valitsusaeg piirdus ühe-kahe aastaga ning nad lihtsalt ei jõudnud ega soovinud midagi ette võtta. Saksamaa oli saabunud tupikusse, mille jubedaimaks näiteks oli viimase paari aasta enesetappude arv, mis ületas 224 tuhandet – hirmus arv, mis rääkis sügavast kriisist, milles rahvas ja riik asusid.

1933 aasta alguseks oli saksa rahva allakäik universaalne. Orienteeruvalt kuus miljonit töötut jõlkus tänavatel, otsides mingitki tööd (pealegi loeti töötajateks tollal põhiliselt mehi – tõlkija märkus), kelledest ainult osa sai 24 margast töötuabiraha, millest jätkus vaevalt elamiseks ühele isikule. Paljud neist inimestest omasid peret ehk kokku umbes 20 miljonit sakslast pidid elama allapoole igasugust vaesusepiiri. Päevas tuli inimese kohta umbes 20 penni.

Pealegi sai töötuabiraha ainult kuus kuud peale töötuks jäämist. Peale seda oli võimalik saada veel ainult väiksemat abiraha erinevat sotsiaalset abi pakkuvatest organisatsioonidest.

Lisaks kroonilisel puudusele abipakkumisel, püüdes päästa, mis päästa annab, pannes töötutele kompensatsiooniks rohkem kui 57% oma eelarvest, olid enamus Saksamaa omavalitsustest pankrotis.

Need vähesed õnnelikud, kelledel oli veel tööd, ei elanud sugugi palju paremini. Üle 25% nende palgast läks maksudeks. 21% neist inimestest teenisid 100 kuni 250 marka kuus; 1933 aasta seisuga teenis 69,2% töötajatest alla 1200 marga aastas. Ainult 100 000 sakslast said elada ilma suuremate finantsprobleemideta.

Viimase kolme aasta jooksul oli keskmine palgatulu riigis aastas kukkunud 23 miljardilt margalt 11 miljardi margale. Keskmine tulu isiku kohta oli kukkunud: 1929 aastal oli selleks summaks 1187 marka, kuid 1932 aasta lõpuks oli juba 627 marka inimese kohta. See on juba vaesuse piiripeal kõikumine. Kui Hitler sai 1933 aasta jaanuaris Riigikantsleri ametikoha, elas 90% sakslastest äärmises vaesuses.

Mitte keegi ei pääsenud töötuse kurvast haardest. Haritlased olid sarnaselt töölisklassiga meeleheitlikus seisus. Orienteeruvalt 135 000 kõrgharidusega isikust olid üle 60% töötud ning ainult mõned said abiraha.

“Ülejäänud haritlased - koolilõpetajad - on sõltuvad oma vanematest või magavad ja elavad vaestemajades. Päeval aga jalutavad nad Berliini tänavatel kandes silti [OTSIN TÖÖD]” niimoodi kirjeldas olukorda kaasaegne välismaa kirjasaatja Marcel Laloire oma raamatus “New Germany”.

Kuid tööd enam EI olnud.

Sarnane drastiline kukkumine oli tabanud ka Saksamaa väiketööstust milles oli eelnevalt töötanud kuni 4 miljonit inimest. Käive ja sisse tulekud olid kukkunud 55% arvuliselt 22 miljardilt margalt kuni 10 miljardi margani.

Kõige hullem oli seis ehituses – 90% ehitajatest olid töötud.

Ka farmerid olid saanud hävitava löögi, mis võrdus 12 miljardi margaga. Paljud olid pankrotis ning pangad olid võtnud nende maad ja majad. 1932 aastal ületas nende võlakoorem 20% selle, mida oli võimalik üldse maksta. Need farmid, mis ei suutnud enam maksta, pandi oksjonile ning likvideeriti, ajavahemikus 1931-32 müüdi niimoodi maha 17 157 farmi kogupindalaga 462 485 hektarit.

Weimari Wabariigi (1918-1933) demokraatia ei olnud suutnud teha Saksamaaga mitte midagi muud, kui viia ta pankrotti. Ja vaatamata sellele, et Saksa farmerid ja töölised olid ühed töökamad Euroopas. Selliste näitajate juures ei ole imestada, et kõik need inimesed tõusid ülesse järgides Hitleri kutset Saksamaa ülesse tõsta.

Saksamaa töötajate seis jaanuaris 1933 oli traagiline – petetuna ja vaeseks tehtuna olid nad aetud tänavale allapoole inimväärikust toimuvasse olelusvõitlusse, mis sisaldas nälga ja kerjamist.

Saksamaa tööstus, kord tuntud üle maailma oma kvaliteedi poolest, oli laostunud vaatamata miljonitele markadel, mida töösturid sahkerdasid poliitikute taskutesse altkäemaksudest poliitiliste teenete eest. Viimased 14 aastat olid Konservatiivid ja Kristlikud Demokraadid toitunud altkäemaksudest nagu kõik nende vastased poliitilises võitluses.

Enne 1933 aastat olid Sotsiaal Demokraadid olnud tööstusmagnaadi Friedrich Flicki “taskupartei”. Flick kasutas taktikat – maksa kõigile. Peale 1945 aastat taastas Flick oma praktika ning makstes jälle kinni Sotsiaal Demokraatide arved saades vastu tulusaid valitsuse lepinguid ja kustutatud riiklikke võlgasi.

Tasuta lõunaid ei ole. Poliitikas on toiduks aga raha.

Vaatamata niimoodi ostetud toetusele Weimari Wabariigi poliitikute hulgast olid Saksa kapitalistid läbinud ühe kukkumise teise järel. Valitsused, mis nende rahadega moodustada, olid krooniliselt ebaefektiivsed. Need valitsused lonkisid ühest katastroofist teise, suutmata ellu rakendata või kokku panna mingitki plaani Saksamaa majanduse edendamiseks.

Selleks kulub aega, et midagi olulist saavutada. Ainult koos ajafaktoriga on võimalik suured plaanid kokku panna ja leida kompetentsed isikud nende läbiviimiseks. Seega ei tulnud üllatusena, et kõik plaanid, mis kokku pandi, kukkusid kokku, kuna valitsus vahetus enne kui suudeti neid plaane rakendama asuda.

Altkäemaksud ei teinud poliitikutest võimekaid juhte, kes oleks suutnud saavuta Versaillesi rahulepingu nõuete täitmist ja saada ka riigile arenguks raha. Peale seda, kui Prantsusmaa okupeeris “seaduslikult” 1923 aastal Ruhri tööstuspiirkonna, hoidis ta Saksamaal kõrist ning viis Weimari Wabariigi kapitulatsioonini. Kuid kuidas oleksid need poliitilised “linnud” suutnud vastupanu osutada, kui nende vahel valitses väiklane rivaalitsemine ja jalatahapanemise poliitika? 1923 aasta mõne kuu jooksul vahetus Saksamaal SEITSE valitsust. Neil ei olnud mingit mõju ega jõudu ja nad allusid Liitlaste igale nõudmisele.

Suured maksud, mis määrati Saksa toodetele müügiks välismaal, ei soodustanud äri. Kägistavate lepingute tulemusena oli Saksamaa sunnitud maksma summasid, mis ületasid taastuvuse piiri ja kui raha otsas, siis valitsused asusid laenama ning seda põhiliselt USAst.

Võlgnevused nõudsid oma osa ning aastaks 1929 oli Saksamaa majanduskriisis.

Vaatamata suurtele altkäemaksudele olid töösturid lõhkise küna ees – vabrikud olid tühjad ja töölised kerjasid tänavatel.

Tuhanded Saksa tehased seisid külmalt – suitsuta korstnad olid kui mets linnade keskel. Paljud olid pankrotis. Need üksikud, kes veel omasid suitsevaid korstnaid, töötasid minimaalse koormusega. Saksamaa tööstusindeksid olid kukkunud üle poole – 1920 aasta seisuga 7 miljardit marka teeninud tööstus sai 1932 aastal vaevalt kokku 3,5 miljardit marka.

Autotööstus oli “parim” näide. Saksamaa autotööstus tootis 1932 aastal umbes 12% sellest, mida tootis USA autotööstus ja neljandiku sellest, mis Prantsuse autotööstus: 682 376 autot vuras Saksamaa teedel, kui Prantsusmaal oli neid 1 855 174, kuigi prantslasi oli vähem 20 miljonit.

Saksamaa eksport oli samuti kokku kukkunud – 1931 aastal teeniti 2 872 miljardit marka; 1932 aastal teeniti juba vähem kui 667 miljonit – peaaegu 75% kukkumist.

Ka Saksa Keskpank ei elanud paremini – praktiliselt olematud rahavoolud olid viinud panga kokkukukkumise äärele. Välisvõlgade tagasimaksmisest oli tühi. Hitleri võimuletuleku päeval oli pangas vaid 83 miljonit marka välisvaluutat, millest 64 oli juba reserveeritud maksmiseks järgmisel päeval.

Välisvõlg, mille suurus vastas kolme aasta ekspordile, oli raske küüruna iga sakslase turjal. Kuna raharinglus oli pea nullilähedane, siis ainuke koht, kust raha oli saada, olid maksud.

Üldise kaose valguses olid ka maksusummad kokku kuivamas. 1930 aastal oli riigi maksutulu 9 miljardit marka, 1931 aastal laekus aga ainult 7,8 miljardit ning 1932 aastal ainult 6,66 miljardit millest oli 4 miljardit planeeritud töötu abirahadeks.

Kohalike omavalitsuste võlakoorem oli tõusnud samuti miljarditesse. 1928 aastal oldi võlgu 6 542 miljardit marka ning 1932 aastal juba 11 295 miljardit marka. Sellest 1 668 miljardit marka moodustasid lühiajalised laenud.

Igasugunegi lootus maksta neid võlgu, arvestades summasid, mis võisid laekuda, oli fantastika piirides. Maksud olid ajavahemikul 1925-31 tõusnud kuni 45%. Kantsler Brüningi valitsuse ajal, 1931-32 oli valitsus “löönud” tööstureid ja töölisi 23 “hädaabikäsuga”. Selline üle maksustamine oli täieliku kaose põhjustanud, nii nagu “International Bank of Payments” oli ennustanud. Selle Panga avalduses oli kirjas, et sakslaste maksukoormus oli juba maksimaalne.

19 miljardit välisvõlga, samapalju ka sisevõlga. Riigipangas oli ainult 83 miljonit marka ehk igal sakslasel oli võlakoormaks 6000 marka ja ainult 14 marka selle maksmiseks.

Üheks vääramatuks tagajärjeks sellise olukorra juures oli kukkuv sünniindeks. Kui kogu su perekonna säästud on kadunud ja silmapiiril ei ole paranemise märke, ei muretse sa enam perekonda suid juurde, vaid muretsed juba olemasolevate liikmete ellujäämise eest.

Neil suhteliselt kaugetel aegadel oli riigi parimaks tervise näitajaks sündide suhteline arv. Laps on rõõmusündmus seni, kui sul on panna midagi söödavat tema väljasirutatud kätte. Kuid just see pisikene asi puudus neil aastatel enamuses Saksamaa peredes – igapäevane tükk leiba lapse peopesas.

Keiser Wilhelm II valitsemise ajal, 1905 aastal, oli Saksamaa sünniindeks 33,4 tuhande elaniku kohta. 1921 aastal oli see langenud juba 25,9 -ni ja aastaks 1932 oli see number ainult 14,7 sündi iga tuhande elaniku kohta.

Ja selline number oli tänu ainult tunduvalt kõrgemalt sündivusele maarajoonides. Viiekümnes suuremas linnas ületas surmade arv juba mitu aastat sündide arvu. Keskmiselt 45% töölisklassi peredest polnud sünde olnud juba mitme aasta jooksul. Berliinis oli peres keskmiselt alla ühe lapse ning sünniindeks 9,1. Surmad ületasid sünde 60%iga.

Kontrastina sündide ja surmadega oli ainult üks klass, mis õitses – poliitikud. Ajavahemikul 1919 kuni 1932 oli Saksamaa üle elanud ei rohkem ega vähem kui 23 erinevat valitsust ehk siis keskmiselt uus valitsus iga seitsme kuu järel. Nagu iga asjalik inimene aru saab, mõjub selline võidujooks usutavusele negatiivselt. Mitte keegi ei arva, et kui tööstusettevõttes vahetatakse kogu juhtkond tipust kuni keskastme juhtideni välja iga kaheksa kuu tagant, siis selline ettevõte ei suudaks efektiivselt toimida.

Saksamaa ei olnud tehas 100 või 200 või isegi mõne tuhande töölisega riik, vaid hoopis suurriik 65 miljoni inimesega, kes kõik olid painutatud Versaillesi rahulepingu ägiseva koorma alla, mida jagasid pea kõik Saksamaa inimesed.

Kiiresti vahetuvad ministrid ja kantslerid, kes olid viimase 13 aasta jooksul valitsuses, ei suutnud oma lühikese valitsusajaga saavutada muud kui segadust, segadust ja veel kord segadust ning seda kõike saatis poliitiline rivaalitsemine ja jalgade taha panemine oma vastastele, mis lisas omakorda segadust.

Seda saatis tihti otsene vastutöötamine keskvalitsusele ehk Berliinile, mis omakorda mõjus negatiivselt riigi arengule.

Piiramatu rivaalitsemine 25 regionaalse omavalitsuse vahel oli Saksamaa olukorda veel keerulisemaks ajanud. Westphalia rahuleping (aastal 1648) oli jaganud Saksamaa sadadeks kääbusriikideks, mis kõik kiivalt jälgisid oma õigusi ja privileege. Isegi veel I Maailmasõja alguses koosnes Saksa Riik mitmetest pisikestest „riikidest“. Neist neljal suuremal – Preisimaal, Bavaarial, Würtembergil ja Saksoonial - oli oma lipp ja vapp, kuningas, valitsus, armee ja muud regaalid. Peale selle oli veel lisatud kuus Suurvürstiriiki, viis Vürstiriiki, seitse Eravaldust ja kolm vabalinna.

Bavaaria rippus oma nahkpükste, õlle ja piipude küljes. Ta isegi sõdis oma naabritega nende nimel. Saksoonia oleks heameelega üle võtnud uhke Preisimaa. Igaüks seisis OMA õiguste eest ja kedagi neist ei huvitanud Saksamaa ega rahvas. Ja kõigi nende jaoks oli Berliin kui okas kopsus.

Iga piirkond omas oma valitsust, parlamenti, pea- ja muid ministreid. Lisaks olid veel Reichi ministrid. Ja saigi kokku ministrite armee, mis koosnes 112 ministrist, kes vaatasid teineteist kui mitte vihaga, siis tugeva rivaalitundega.

Siia tuleb veel lisada keskmiselt 2 kuni 3 TUHAT saadikut, kes esindasid kümneid rivaalitsevaid parteisid, Reichi ja vabalinnu.

1932 aasta novembris toimunud Riigipäeva valimistel - just mõned kuud enne seda, kui Hitlerist sai Kantsler, oli pürgimas võimule 37 erinevat parteid. Kokku 7000 kandidaati, kes kõik soovisid osakest niigi õhukesest riigipirukast. See oli väga imelik ja omapärane – mida rohkem selline süsteem diskrediteeris ennast sakslaste silmis, seda rohkem andis see süsteem kätega vehkijaid, kes lubasid seista huvide eest ja olla demokraatia verstapostid.

Kõik valitud käitusid nii, nagu nad oleks seal igavesti. Nad said head palka, keskmiselt 10 korda seda, mida hea tööline sai, ja lubasid endiselt suuri pistiseid kõigilt, kes ainult midagi soovisid. Näiteks mõned Berliini esindavad saadikud olid omale teinud „diili“, mille alusel said nende naised ja tütred jne karusnahksed kasukad teatud juudi kaupmeestelt.

Parlamentaarse demokraatia puhul on üldjuhul aga aeg, millal on võimalik riigipirukat viilutada, suhteliselt lühike ja see pani neid inimesi sellise kiirusega nuga viibutama.

Need 112 ministrit ja tuhanded saadikud, olgu nad siis ausad, ebaausad või lausa piraatlikud, olid seisnud hea selle eest, et Saksamaa oli muutnud virtuaalselt valitsematuks. See on täielikult väljaspool igasugust kahtlust, et 1933 aasta jaanuariks oli selline süsteem ennast täielikult diskrediteerinud. Kes iganes sai ohjad oma kätte, sai päranduseks riigi, mis oli sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt varemetes.

Tänapäeval, rohkem kui pool sajandit hiljem, mil pea kõik sakslased elavad suhtelises külluses, on raske aru saada, kuidas Saksamaa oli langenud nii madalale. Igaüks, kes oskab lugeda, võib leida dokumente, mis tõestavad, et ükski arv siin dokumendis pole välja mõeldud. Jaanuariks 1933, oli Saksamaa pikali maas ja jooksis verest tühjaks.

Kõik eelmised Kantslerid nagu Brüning, Papen ja Schleicher olid vajunud häbisse ja ei olnud suutnud Saksamaad jalule tõsta. „Ainult geenius või hull oleks suutnud seda teha” räägiti Saksamaal, mis oli vajunud sellisesse kaosesse.

Ameerika President, Franklin Roosevelt, olles olukorras, kus USA pidi päästma analoogse kriisi käest, siis USA-d aitasid hädast välja tohutud kullavarud Fort Knoxis. Hitler oli sellel ajal olukorras, kus riigikassa oli rahast tühi.

Hitler teadis, et tema peab alustama nullist. Isegi vähem kui nullist. Kuid ta oli kindel oma tahtejõus, et suudab tõsta nii Saksamaa kui ka rahva majanduslikult, poliitiliselt, rahanduslikult ja sotsiaalselt üles. Ta oli veendunud, et suudab Saksamaa saatuseratta panna veerema positiivses suunas.

Millisele toetusele ta lootis?

Esiteks neile fanaatilistele järglastele oma parteis. Ja sellel jaanuari õhtul marssisid nad rõõmsalt Riigikantselei akende all joovastatuna võidust. Üle kolmeteist miljoni sakslase, kelledest paljud olid veel hiljuti olnud teiste parteide andunud pooldajad, olid andnud talle ja tema parteile oma hääle.

Kuid miljonid sakslased olid veel tema vaenlased või vähemalt mitte toetajad. Kuid neid kõiki olid petnud nende eelmised parteid ja liikumised, kuid Hitler teadis, et tema suudab nad võita enda poole – teha neist Natsionaal Sotsialismi veendunud pooldajad.

Need kaks võitlevat poolt – Hitler ja tema vastased, olid peaaegu numbriliselt tasakaalus, kuid Temal oli trump, mis teistel puudus. Kui Hitleri vastased olid pisitülide ja oma uhkuse orjad ning rivaalid, siis tema pooldajad olid kui ühtne rusikas valmis võitluseks tuleviku nimel. Korralikult organiseeritud ja ideeliselt ühtne partei oli ületanud kõik seni tema ees seisnud takistused ning nad ei kartnud viimast tööd oma ees – puhastada Saksamaa Augeiase tallid.

Saades osa tohutust populaarsest toest rahva seas, oli NSDP kasvanud kiiremini kui Hitler oleks tahtnud ning sellest tulenevad probleemid vajasid lahendamist eelkõige. Tuhanded visionäärid ja igatsorti tuulepead - silme ees kaklused ja muud „lahedad tegevused“ ning lõpmatu revolutsiooni jutlustajad, ummistasid partei ridasid. Mõned, eriti ambitsioonikad, püüdsid tõusta Hitleri kõrvale, kuid nende eesmärk ei olnud riik ega rahvas, vaid isiklik heaolu – nad ei olnud mentaalselt suutelised väljuma Weimari Wabariigi poliitilisest ringist. Seoses sellega ootas Hitlerit ees veel mitmed pettumused ja ta teadis seda.

Hitler oli käskinud oma parteil peatada uute liikmete vastuvõtu ja isegi peatada uute liikmete vastuvõtu partei löögirusikasse ehk SA-sse, mis oli juba 2,5 miljoni liikmeline ehk 25 korda suurem kui riigi armee ehk Reichswehr.

Sellised seisud olid põhjuseks, miks Hitler valis vahest kiirema tee olukordade lahendamiseks, kuigi tema eesmärgiks oli rahva ja riigi ühendamine vastastiku kokkuleppe abil ning sotsiaalse ja majanduslike uuenduste abil ja mitte luua konflikte.

Hitler teadis, et mängib dünamiidiga. See ei peatanud teda, sest ta teadis, et teda ajab edasi töö saksa rahva hüvanguks ja vahel tundis ta nagu suunaks teda mingi üleloomulik jõud tema saavutuste teostamiseks. Kuidas seda kutsuda, polnud tema jaoks oluline – sest ta teadis, et see jõud viib ta võidule. Tema isiklik jõud oli see, mis aitas teda võidule ja ei lubanud vastaste ees murduda.

Hitler teadis, et see töö, mida ta oli ette võtnud on tohutu – selle käigus pidi ta muutma kõiki reegleid, mille alusel saksa ühiskond oli enne elanud ja luua uus klass inimesi, kes elaksid riigi ja rahva hüvanguks. Selle saavutamiseks pidi muutuse läbima nii majandus kui ka sotsiaalne mõtlemine rääkimata tavadest valitsemises alates riigist lõpetades perega. Samuti tuleb luua riik, mis on vaba privaatsetest pisi rivaalitsemistest ja iseseisev ega oma välisvõlga ega võõra elemendi võimu ühegi Saksamaa inimese ega elu aspekti üle.

Töö number 1 – ta peab taastama töö ja uhkuse üle 6 miljonile töötule inimesele. See oli töö, millest alustada.

Sulgedes akna, surus ta käed rusikasse ja ütles ümberseisjatele lihtsalt - „Suur töö on ees – Kolmanda Riigi aeg on saabunud“.

Aasta hiljem olid Hitleri programmid juba ellu rakendamus, mis muutsid Saksamaad igast aspektist – alates sotsiaalsest lõpetades majanduslikuga.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 12. 03. 2008. 01:07