banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Parteide likvideerimine

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Parteide likvideerimine Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Parteide likvideerimine,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Kuidas Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja alustas sotsiaalsete ümberkorraldustega ]
[ Kes tooks meid välja pankrotist ] [Riigi ühendamine ] [ Parteide likvideerimine ] [ Ametiühingute liitmine ] [ Kust leida miljardeid? ] [ Sotsiaalne revolutsioon ]

Parteide likvideerimine

Ühel ilusal Märtsikuu päeval seisis Hitler saadikute ees, kes olid just asumas hääletama, et anda oma volitused talle üle ning lausus järgmise fraasi – „Need olete Teie, Riigipäeva saadikud, kes peavad valima sõja ja rahu vahel.

Kuid kuidas oleksid nad olnud valmis võitlema, kui nad olid juba võitlusest loobunud?

Sel hetkel ei olnud Hitler enam valmis lubama ka viimasel vastasel ehk Sotsiaaldemokraatlikul Parteil, kes moodustas vaid 17,55 % Riigipäevast, kes veel ei tunnistanud tema võimu saamast märtri staatust, kui viimased, kes püüdsid talle vastu hakata.

Te räägite tagakiusamisest?” mürises Hitleri hääl, kui ta vastas Sotside liidrile kõnele – „Ma arvan, et ainult mõned meist siin, NSDP liikmetest, ei oleks pidanud kannatama TEIE partei poolset tagakiusamist ja vangis istumist, seni kuni teie olite võimul. Tundub, et Te unustate, et need olid Sotside valitsuses, mis kiskusid maha meie särgid, kuna teile ei meeldinud pruun värv! Kuid meie oleme üle saanud sellisest pisiasjast. Aastaid keelati meil rääkimast, meie väljaandeid suleti ja meie koosolekuid aeti laiali, mind sunniti vaikima, pannes mind vanglasse. Ja nüüd te väidate, et kriitika ei ole oluline?”

„Sellest hetkest edasi meie Natsionaal Sotsialistid aitame leida Saksa töölisel tema õige paiga ühiskonnas. Meist saab nende kaitsja. Teid, kulla d˛entelmenid, ei ole enam vaja. Ärge meelitage meid oma vana kapitalistliku maailmaga, sest meie ehitame uue maailma. Teie mõtlete, et teie täht lööb veel kord särama? Mõelge uuesti – Saksamaa tõuseb tuhast ja teie langete unustusse, kuna need, kes ei suuda juhtida rahvast, kaovad ja ei tule enam tagasi…”

Ja Hitler lõi viimase naela nende kirstu „… me ei vaja teie hääli – hoidke need endale…”
(Fraasid raamatust: J.Feist, Hitler, New York: 1974 lk 408)

Poole aasta jooksul oli Hitler viinud ilma vägivalla ja repressioonideta praktiliselt kõik parteid Saksamaal seisukorda, kus neil puudus mingigi arvestatav toetus rahva hulgas. Kõik need parteid, kes olid lubanud Saksa riigile õitsengut ja tema rahvale turvalist tulevikku ning olid oma lubadused unustanud ning viinud Saksamaa peaaegu täielikku kokku kukkumise äärele.

Parteide süsteem oli ennast Weimari Vabariigi päevil diskrediteerinud täielikult. Ta püsis ainult inertsist ja sellest, et keegi ei pakkunud asemele midagi paremat. Peale Hitleri võimule tulekut, kui rahvas nägi tema panust, mille tulemusena olukord hakkas paranema, lahkusid inimesed pea kõigist parteidest ning praktiliselt ignoreerisid nende igasugust esinemise püüdu. Mõned neist olid veel suutnud koguda hääli 1932 aasta valimistel, aga 1933 aastal nende valijaskond hääbus kiiresti.

Kõik, mis oli Saksamaal halvasti – üle 6 miljoni töötu, nälg, riigi bankrott, moraalne degradeerumine, võis julgelt panna nende arvele. Kõik see aastate pikkune virisemine teineteise kallal ja riigi maha müümine tasus end nüüd kätte. Nüüd, kui Hitler oli näidanud ennast tugeva liidrina ja isikuna, kellel oli lisaks soovile midagi muuta ka poliitiline julgus, koondus Saksa rahvas tema selja taha. Nagu Joachim Fest kirjeldas olukorda, et „parteid olid kui ämblikud, kes püüdsid oma võrku püüda kotkast…”

Hitleri miljonid järgijad olid leidnud töömehe jõu ja oskasid seda äratada. Ärganuna aga said need inimesed aru, et endine poliitiline süsteem ei ole võimeline midagi tegema nende heaks ega ole ka eriti soovinud seda teha.

Esimesena lagunes Sotsiaaldemokraatlik Partei. Ta küll vingerdas ja vingus, kuid andis alla.

SDP oli 23 märtsil suutnud veel näidata hääletades Hitleri reformide vastu, mida nad hiljem peale 1945 aastat laialt reklaamisid, kuid 2 kuud hiljem ehk 17 mail hääletasid nad juba pea täies koosseisus Hitleri poolt tema välispoliitika küsimustes. Isegi SDP saadikud läksid lausa gruppidena igal Riigipäeva istungil üle Hitleri „leeri”. Istudes oma saadiku pingil, kommenteeris seda sebimist Göring järgmiste sõnadega – „Kui Isamaa nõuab, siis on sakslased ikka temaga”.

See oli päev, millal isegi SDP liidrid otsustasid hääletada Hitleri poolt ning sealt maalt ka kogu parteile veel vähegi ustavad liikmed ei tundnud enam mingit piirangut hääletada nagu nad ise soovisid.

Neli nädalat hiljem likvideerus partei ja mitte keegi ei tundud temast puudust nagu oleks 3 tähte SDP tähendanud hoopis RIP ehk Rest in Peace - puhka rahus.

Peale üksikute vasakpoolsete saadikute, kes lahkusid Saksamaalt ja hädaldasid seal neile osakssaanud kurba saatust, oli Hitleri poliitiline võit täielik. Ta oli kõik parteid kas meelitanud oma leeri või võtnud üle nende liikmeskonna ja need likvideerusid ise. Väga paljud endised vastased aga töötasid hiljem väga edukalt riigiparaadis Saksmaa hüvanguks. Mitte ühtegi endist parteitegelast ei represseeritud, vaid neile anti kopsakas riigipension ja nad jalutasid rahulikult ringi ning töötasid riigi ja rahva hüvanguks.

Endine metsaraidur Gustav Noske, kellest sai Kaitseminister Weimari Wabariigis, teatas 1944 aastal, et kuigi Saksamaa kapituleerub, jääb enamik sakslastest siiski ustavaks surmani Hitlerile, kuna too oli toonud muudatused saksa tööinimese ellu, mida enne teda polnud ükski valitseja suutnud.

Kui sotsidega oli ühel pool, oli järg käes ligi 30-nel väikeparteil, mis oli moodustatud segastel asjaoludel ja ilma mingi otsese ideeta, silmas pidades vaid partei kokkuklopsija ambitsioone. Kuna Riigikogus neile enam ruumi polnud, siis nad haihtusid ise jätmata endast mingit jälge.

Parempoolsed parteid, mis olid veel säilitanud osalisegi tunnustuse kadusid samuti. Liikmed lihtsalt tõid oma lahkumisvaldused ja parteid suhteliselt väike toetajaskond sulas kui lumi päikesekäes. Saksa Rahvuslik Rahvapartei andis esimesena sisse laialisaatmise paberid, mõned päevad hiljem, 28 juunil tegi seda ka Riigipartei. Bavaaria Rahvapartei ja Saksa Rahva Partei tegid samasuguse sammu, kui likvideerisid ennast 4 juulil.

Kõige keerulisem juhtum oli aga Alfred Hugenberg meediatitaan, kes oli ka minister Hitleri kabinetis.

Hitleri tugev vastane, kes oli vandunud, et võitleb „selle tõusiku vastu kaua suudab”. Viibides Londonis konverentsil 1933 aasta juunis, tegi ta aga avalduse, milleks ta ei olnud saanud mingit volitust ei Hitlerilt ega ka Riigipäevalt, nagu sooviks Saksamaa tagasi oma kolooniaid, mis oli kaotatud 1 MS päevil. Saades ise ka aru, millise diplomaatilise vea ta tegi, siis tagasi saabudes andis ta ise sisse avalduse oma errumineku suhtes.

See erruminek oli kasulik Hitlerile, kuna esiteks vabanes ta tülinorijast ning inimesest, kelle ainukesed huvid olid tema meedia impeeriumi laiendamine ning teiseks näitas see kahtlevale välismaailmale, et Saksmaa ei kavatse hakata tagasi nõutama oma endiseid kolooniaid, lõpetades sellega mitmed järelpärimised välisriikidest antud teemal. Hugenberg aga kaotas viimasegi toetuse, mis tal veel oli jäänud Hindenburgi juures.

Viimaseks minejaks oli aga kiriklik Keskpartei. Olles toetanud Hitlerit tema erakorraliste volituste hääletamisel, andis ta nagu mõista oma liikmetele, et edasine partei eksistents on suhteliselt mõttetu.

Pealegi olid just lõppenud Hitleri läbirääkimised Vatikaniga, kes veendus, et Hitleril pole mingit plaani astuda laias laastus Vatikani varvastele seni kuni Vatikan austab Saksamaa iseseisvust. Kuna seda kohtumist reklaamiti meedias laialt, siis ei pidanud Hitler ka tulevikus muretsema keskmise katoliiklase lojaalsuse pärast. Partei liider Piiskop Kaas teatasid oma poliitilisest neutraalsusest ja partei kokku kukkumisest 5 juulil 1933.

Nagu üks kaasaegne poliitiline vaatleja märkis – „inimesed unustasid kõik kokku kukkunud parteid väga kiiresti”. Kommenteerides kogu poliitilise süsteemi kokkukukkumist, mis oli üleval hoidnud Weimari Vabariiki lausus Joachim Fest järgmised sõnad - „Weimari Vabariigi ainukeseks jõuliseks liigutuseks oli see, kui kiiresti ja jõuliselt kukkus kokku see poliitiline süsteem” (tsitaat Feist, Hitler lk415)

Poliitiliste parteide kokku kukkumine võttis aega vähem kui pool aastat ja jättis Hitleri poliitilise resümee praktiliselt puhtaks. Hitleril õnnestus võita oma leeri, või siis vähemalt viia neutraalsele seisukohale, kõik oma poliitilised vastased, kes olid tema võimule tulles vandunud talle tuld ja tõrva. Kõige rohkem aga oli sellise kiiruse üle üllatunud Hitler ise. „Uskumatu, et see toimus nii kiirelt ja kergelt” märkis ta oma kõnes juuli lõpus 1933. (J.Fest, Hitler, lk 415).

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 12. 03. 2008. 01:09