banner_ardu-grill.PNG

et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Beebikool

Moekool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE

MEHELT MEHELE

Toidukool

Väikelaste kool

Põhikool

Ametikool / Kutsekool

Gümnaasium

Ülikool / Kõrgkool

Liikluskool / Autokool

Elukool / Elukestev õpe



turvakood

lapsevanem-logo.gif

Eesti lipp Toompeal

Lapsevanem.ee - Sisukestev õpe lapsevanemale :: Eesti lipp Toompeal Matemaatika, füüsika, ajalugu, inimeseõpetus jne. Kõik selleks et abistada õppijat.Eesti lipp Toompeal,Matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort

Viimane eesti lipp 1944. aastal Toompea tornis

1944. aasta 20 - 22. septembril lehvis Tallinnas Pika Hermanni tornis viimast korda sinimustvalge. Stockholmis ilmunud ajalehe “Vikerlane” esimeses numbris 1949. a. jutustab eesti leegionär Evald Aruvald, kes oli üks sinimustvalge tõstjaid Pika Hermanni lipuvardasse, neist sündmustest.

Haakrist langes ja sinimustvalge tõusis

Evald Aruvald elab pagulasena Rootsis, oli kodumaalt lahkumisel 30 aastat vana ja kuulus saksa okupatsiooni lõpuperioodil kindralinspektuuri koosseisus Eesti Leegioni.

Kindralinspektuur asus Toompeal Riigikogu hoones ja tema alla käiv Toompea valvemeeskond koosnes eestlastest-leegionäridest. Toompea komandandiks oli tookord eesti ohvitser kapten V. Saksa tsiviilvalitsus lõpetas 18. sept. Tallinnas oma tegevuse ja võim koondus sõjaväevalitsuse kätte. Sakslased valmistusid evakueerimiseks. Kolmapäeval, 20. septembril, ilmus Toompea lossi õuele lastis veoauto, kuhu lahkuvad sakslased olid kuhjanud ka alkoholi. Koorem laaditi maha Riigikogu hoone ooteruumi. Siit võis iga sõjaväelane pudeleid tasku panna. Varsti tekkis paras jooming ja eesti allohvitser L., kes oli julgust võtnud, otsustas viia Eesti lipu Pika Hermanni torni. Ta teostaski oma kavatsuse. Haakrist lasti alla ja asemele kerkis sinimustvalge. See võis olla kella viie ja kuue vahel pärast lõunat.

Asjaosalised ise, nende hulgas kindralinspektuuri valvemeeskonda kuulunud leitnant Theodor Tui sammusid juubeldavas tujus Toompealt alla. Jõudnud Rüütli tänavale hakkas leitnant Tui rõõmujoovastuses oma püstolist õhku paugutama. Eestlastele tuli vastu üks saksa sõjaväelane, kes arvas, et eestlased lasevad tema pihta. Ta haaras revolvri ja tulistas leitnant Tui suunas, kes sai kõhust raskelt haavata ja suri.

All-linnas asuva saksa komandatuuri ja kindralinspektuuri vahel lepiti õhtupoolikul kokku, et mõlemad lipud, nii sinimustvalge kui ka haakrist tõmmatakse järgmisel päeval koos üles. Toompea komandant kapten Väärt andis Evald Aruvaldi kätte Eesti lipu ja tegi korralduse teatava arvu meeste väljapanekuks auvalvena lipu heiskamisel neljapäeva hommikul päikese tõusu ajal. Evald Aruvald oli seega määratud vahtkonna vanemaks.

Sinimustvalge ja haakrist kõrvuti

Neljapäeval, 21. sept. hommikul kella viie, kuue vahel päikese tõusu ajal tuli alt linnast saksa komandatuurist sakslaste auvalvemeeskond leitnandi juhtimisel kohale. Eestlaste rühmas oli kuus meest. Tõusti Pika Hermani torni. Ilm oli tuuline, kuid täiesti selge. Taevas oli üle hulga aja pilvitu ja sügavsinine. Evald Aruvald sõlmis oma rahvuslipu lipuvarda nööri külge ja seda tegi saksa veebel ka oma lipuga, mis oli Saksa mereväe lipp ja eesti omast formaadilt suurem. Kõlasid käsklused lipu heiskamiseks eesti ja saksa keeles. Lipud hakkasid kerkima, nii eesti kui ka saksa sõdurite rühmad võtsid auvalveseisaku. Tuul keerutas Eesti lipu ümber varrast hoidva traadi. Evald Aruvald ronis poolde vardasse ja vabastas lipukanga. Mõlemad lipud jõudsid varda tippu ja jäid kõrvuti lehvima.

Reedel jõudsid punaväelased Tallinna ja sama päeva hommikul lahkus Evald Aruvald linnast, võttes suuna rannikule, kust tal õnnestus Rootsi jõuda.

Üks Eesti kindralinspektuuri Toompea valvemeeskonda kuulunud leitnandi auastmes eesti ohvitser lisab oma selgituses 09. oktoobril 1944 Rootsis värve: Sinimustvalge lipu heiskamine sai kohe linnas teatavaks ja Soodla (Kindralmajor Johannes Soodla, Eesti Leegioni kindralinspektor – toim) ilmus varsti Toompeale ja küsis, kes selle tükiga on hakkama saanud. Allohvitser tunnistas loo üles. Soodla noomis mehi: ”Tunnen sellele ka südamest kaasa, kuid nii ei saa talitada, see võib tekitada ränki kokkupõrkeid meie ja sakslaste vahel ja seda ei tohi olla.” Varsti olid sakslased üleval ja mindi Soodla kabinetti. Ohvitseril on nagu meelde jäänud, et seal viibisid ka kolonel Sinka (Eesti Omakaitse ülem –toim) ja kolonel Maide (Jaan Maide, Otto Tiefi valitsuse sõjaminister - toim)

Eesti lipp lehvis reedel, 22. septembril umbes kella üheteistkümneni, mil vene tankid sõitsid linna. See võis olla poole üheteistkümne ajal, kui üks punane tankist tulistas Falkpargi tänavalt kuulipildujast Pika Hermani lipuvarda pooleks. Mõlemad lipud langesid alla. Samal viisil tulistas üks saksa sõdur 1941. a. suvel Pikalt Hermanilt punase lipu maha.

Balti jaamas möllasid emotsioonid ja kõlas Eesti hümn

“Stockholms Tidningen” avaldas 16 märtsil 1949 mälestuskilde päevadest, mil nähti sinimustvalget viimast korda Toompeal lehvimas.

Dr. A. K. Sundsvallist kirjeldab 20. septembril puhkenud emotsioonide möllu Balti jaamast mõni minut enne kella kuut väljunud rongis Tallinnast Kivimäele. Inemesi tulvil rong oli liikunud edasi Ameerika tänava peatusest kui keegi hõikas: “Sinimustvalge lehvib Pikal Hermannil!”. See lõi sisse nagu välk. Vagunitäis vaikinud rahvast läks nagu põlema ja igaüks tahtis Eesti lippu oma silmaga lehvimas näha. Vagunis puhkes spontaanselt “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!”. Seda lauldi nii suure hooga, tundus, et inimesed tahtsid välja karjuda mitmeaastase kannatuse ja vaikimise. Kõigil olid pisarad silmis. Kogu tee kuni Nõmmeni lauldi kõigis vaguneis.

Pr. H.P. Nyköpingist seisis tol õhtul Kesk - Kalamaja ja Suurtüki tänava ristlemiskohal. Laskuv päike punetas veel Tallinna tornidel ja ka Pikal Hermanil. Äkki nägi ta sinimustvalget lippu tõusvat pikkamööda Pika Hermanni vardasse. Ta jälgis hinge pidades, kas jõuab ikka päris üles, või juhtub enne midagi halba. Jõudis siiski ja jäi sinna kerges tuules ja õhtuse päikese kullas lehvima.

Hr. A. R. Södertäljest oli samuti oma perega Balti jaamas. Kuuldi Toompealt üksikuid püssilaske ja lühikesi automaatpüstoli valanguid. Vaadeldes lossi poole nähti, kuis haakrist langes ja sinimustvalge lipuvardasse kerkis. Rahvas alustas hümni laulmist. Laulu lõppedes nähti Toompuiestee poolt Balti jaama poole sõitvat lahtist veoautot, millel oli kaheksa kuni kümme eesti sõjaväelast, hoides rahvuslippu lehvivana ja lauldes isamaalist laulu. Kellegi poolt öeldud lause, et Eesti Vabariik on välja kuulutatud, mõjus rahvale sedavõrd, et osa reisijaist haaras omad kohvrid ja lahkus rongilt.

On teada, et Eesti lippe heisati neil päevil mujalgi, nt. Tallinna Raekoja hoonel.

Sinimustvalge ja punalipp kõrvuti 1940. aastal

Kui enamlased juunis 1940. a. Eesti okupeerisid toodi rahvuslipp alla ja tõmmati punaplagu üles. Hiljem tekkis punalipu kõrvale ka Eesti rahvuslipp ja need lehvisid kõrvuti kuni Moskvas lavastati Eesti NSVL-tu astumise komet.

On jutustatud, et Eesti lipu vardasse tagasi panekut nõudnud Saksa saadik Eestis, hr. Frohwein, kes oli enamlastele seletanud, et tema on saadikuna akrediteeritud Eesti Vabariigi juurde, kelle rahvuslipuks on sinimustvalge ja nii kaua kui see vabariik püsib, peavad ka tema värvid Pikal Hermanil lehvima. Eesti Vabariik oli siis veel vormiliselt Moskva alla viimata ja et Saksa ja NSVL seisid veel sõpruslepingus, siis olevat Frohweini nõudmine täidetud.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 27. 04. 2009. 13:59